3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/104

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 1995. aasta rakenduskokkulepet (4. augusti 1995. aasta New Yorgi kokkulepe),

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendit, mis võeti vastu 31. oktoobril 1995. aastal,

—

võttes arvesse oma 17. jaanuari 2002. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika tulevikku käsitleva komisjoni rohelise raamatu kohta (1),

—

võttes arvesse 26. augustist4. septembrini 2002 Johannesburgis toimunud ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel tehtud avaldust,

—

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (2),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Säästva lähenemisviisi rakendamine ELi kalanduses maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kaudu” (COM(2006)0360) ja Euroopa Parlamendi 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni säästva lähenemisviisi rakendamise kohta ELi kalanduses maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kaudu (3),

—

võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni kalandus- ja akvakultuuritoodete sektori turu ühise korralduse kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Soovimatu kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimise poliitika Euroopa kalanduses” (COM(2007)0136) ja parlamendi 31. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni soovimatu kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimise poliitika kohta Euroopa kalanduses (5),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 12/2011 „Kas Euroopa Liidu meetmed on aidanud kohandada ELi kalalaevastike püügivõimsust olemasolevate püügivõimalustega?”,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (6),

—

võttes arvesse komisjoni teatist ühise kalanduspoliitika rolli kohta ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamisel merenduse juhtimises (COM(2008)0187) ja parlamendi 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi kohta kalavarude majandamisel (7),

—

võttes arvesse komisjoni 3. septembri 2008. aasta teatist „Euroopa mere- ja merendusuuringute strateegia Euroopa teadusruumi ühtne raamistik ookeanide ja merede säästva kasutamise toetuseks” (COM(2008)0534) ning parlamendi 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni rakendusuuringute kohta ühise kalanduspoliitika valdkonnas (8),

—

võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika juhtimise kohta – Euroopa Parlament, piirkondlikud nõuandekomisjonid ja teised asjaosalised (9),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel (10),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine. Uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale” (COM(2009)0162),

—

võttes arvesse komisjoni 22. aprilli 2009. aasta rohelist raamatut ühise kalanduspoliitika reformi kohta (COM(2009)0163),

—

võttes arvesse oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika reformi käsitleva rohelise raamatu kohta (11),

—

võttes arvesse 18.–29. oktoobril 2010. aastal Nagoyas toimunud bioloogilise mitmekesisuse kõrgetasemelisel kohtumisel avaldatud Nagoya protokolli Aichi 6. eesmärki,

—

võttes arvesse komisjoni 13. juuli 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise kalanduspoliitika kohta (COM(2011)0425) ning sellele ettepanekule lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEC(2011)0891),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühise kalanduspoliitika reform” (COM(2011)0417),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta (COM(2011)0804),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta (COM(2011)0416),

—

võttes arvesse komisjoni teatist ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta (COM(2011)0424),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrusest (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta) tulenevate aruandekohustuste kohta (COM(2011)0418),

—

võttes arvesse oma 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika panuse kohta avalike hüvede loomisesse (12),

—

võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni naftahinna tõusust põhjustatud kriisi kohta Euroopa kalandussektoris (13),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0253/2012),

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendil on reformitud ühise kalanduspoliitika kujundamisel ühise kalanduspoliitika ajaloos esimest korda kaasseadusandja roll;

B.

arvestades kalandussektori strateegilist tähtsust elanikkonna varustamisel kalaga ning tasakaalustatud toitumise tagamisel nii liikmesriikides kui ka Euroopa Liidus tervikuna ning selle olulist panust rannikuäärsete kogukondade sotsiaalmajanduslikku heaolusse, kohalikku arengusse, tööhõivesse, püügitegevusele eelnevate ja järgnevate valdkondadega seotud majandustegevuse säilitamisse ja loomisse igal tasandil ning kohalike kultuuritraditsioonide säilitamisse;

C.

arvestades, et kuigi pärast ühise kalanduspoliitika läbivaatamist 2002. aastas toimus mõningane edasiminek, tuletatakse praeguses teatises meelde, et varasema ühise kalanduspoliitika raames ei suudetud teatavaid põhieesmärke täita: paljud kalavarud on ülepüütud, mitmete ELi laevastike majandusolukord on vaatamata toetuste tasemele vilets, kalandussektoris on kaotatud töökohti ning need ei ole, eriti sektorisse sisenevate noorte silmis, atraktiivsed; ja paljude kalapüügist ja vesiviljelusest sõltuvate rannikuäärsete kogukondade olukord on ebakindel;

D.

arvestades, et varasem ühine kalanduspoliitika avaldas siiski teatavat positiivset mõju, sest see võimaldas teatavate kalavarude taastamist ja piirkondlike nõuandekomisjonide loomist;

E.

arvestades, et ühises kalanduspoliitikas tuleb kalandussektori puhul arvesse võtta ökoloogilist ning majanduslikku ja sotsiaalset mõõdet (ühise kalanduspoliitika reformi kolm sammast), mis tähendab seda, et eri merepiirkondades olemasolevate varude olukorra ning rannalähedasest püügist sõltuvate rannikuäärsete kogukondade sotsiaalmajandusliku struktuuri kaitse vahel leitakse tööhõive ja heaolu tagamiseks alati tasakaal;

F.

arvestades, et EL toodab umbes 4,6 % maailma kalandus- ja vesiviljelustoodangust, olles sellega maailmas suuruselt neljas tootja; arvestades, et sellegipoolest on üle 60 % ELis tarbitavast kalast imporditud;

G.

arvestades, et kuigi teaduslikud andmed puuduvad, on komisjoni hinnangu kohaselt 75 % ELi kalavarudest ülepüütud, enam kui 60 % Euroopa vetes leiduvate kalavarude puhul on püük ületanud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse ja kuna EL ei suuda oma kalavarusid säästvalt majandada, kaotab ta aastas ligikaudu 1,8 miljardit eurot potentsiaalset tulu;

H.

arvestades, et mõned ELi kalanduspiirkonnad on siiski jätkusuutlikuks tunnistatud, mis näitab, et koostöö reguleerivate institutsioonide, kalandustööstuse ja teiste sidusrühmade vahel võib anda rahuldavaid tulemusi;

I.

arvestades, et komisjoni teabe kohaselt on nõukogu otsustega ületatud teaduslikke soovitusi alates 2003. aastast keskmiselt 47 % ning praegu on 63 % Atlandi ookeani hinnangulistest kalavarudest – nagu ka 82 % Vahemeres leiduvatest kalavarudest ja neli kuuest Läänemere kalavarust – üle püütud;

J.

arvestades, et kuigi ELi kalandustööstuses kaotati 2002.-2007. aastal kalavarude halva olukorra, odavama importkauba poolt põhjustatud hinnalanguse ja tehnoloogia arengu tõttu 30 % töökohtadest, moodustasid kalandussektori (sealhulgas vesiviljeluse) sissetulekud hinnangute kohaselt ikkagi 34,2 miljardit eurot aastas ning kalandus pakub püügitegevusele eelnevates ja järgnevates valdkondades, kalatöötlemis- ja kalandustoodete turustamise valdkonnas – eriti rannikualadel, äärepoolseimates piirkondades ja saartel, kus see loob avalikke hüvesid, mida ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud – üle 350 000 erineva töökoha; arvestades, et vaatamata töökohtade kaotamisele on laevastike püügivõimsus tänu tehnoloogia arengule märkimisväärselt suurenenud;

K.

arvestades, et olemasolevad andmed Euroopa kalalaevastiku tegeliku võimsuse kohta ei ole usaldusväärsed, kuna arvesse ei ole võetud tehnoloogia arengut ning liikmesriigid ei edasta laevastike võimsuse kohta täpseid andmeid;

L.

arvestades, et kalandustööstuses töötavate inimeste sissetulekute ja töötasude ebakindlus on seotud kala turustuse viisidega, esmamüügi hinna kujundamise viisiga ning kalapüügi ebakorrapärasusega, mis tähenda seda, et sektorit tuleb endiselt piisavalt rahastada nii liikmesriikide kui ka ELi vahenditest;

M.

arvestades, et laevastikku iseloomustavad näitajad on väga erinevad ühelt poolt mittetööstusliku ja väikesemahulise kalapüügi, sh karpide püügi ja muu traditsioonilise ja ulatusliku vesiviljeluse puhul ning teiselt poolt suuremahulise tööstusliku püügi puhul, samuti ka ELi eri osades tegutsevate laevastike puhul, olenemata laeva suurusest; arvestades, et seetõttu ei saa asjakohaseid juhtimisvahendeid ega probleeme suruda ühte mudelisse ja seega tuleb erinevaid kalalaevastikke kohelda erinevalt;

N.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika reformiga tuleb tagada mittetööstusliku ja väikesemahulise kalapüügiga tegelevate laevastike ja suurel määral kalapüügist sõltuvate rannikualade, sh äärepoolseimate piirkondade püsimajäämine ja heaolu, milleks võib uue ühise kalanduspoliitika raames vaja olla ajutist sotsiaalmajanduslikku toetust, ilma et seetõttu suureneks kogu laevastiku võimsus;

O.

arvestades, et uue ühise kalanduspoliitika kujundamisse ja väljatöötamisse tuleb kaasata tööstusliku ja väikesemahulise kalapüügiga tegelevate laevastike ning vesiviljelussektori esindajad;

P.

arvestades, et naistel on töötlevas tööstuses ja vesiviljelussektoris, abijuhtimises ja haldusülesannete täitmisel, kuid ka karpide korjamisel tähtis osa; arvestades, et nad on ka - kuigi vähemal määral - seotud püügisektoriga; arvestades aga, et nende suur panus jääb väga tihti korralikult tunnustamata ning tasustamata;

Q.

arvestades, et Lissaboni lepingus on sätestatud kohustus tagada liidu poliitikameetmete sidusus, ka ühise kalanduspoliitika reformis;

R.

arvestades, et kalandus- ja vesiviljelustoodetel on valgurikka tervisliku toidu allikana inimeste söögilaual nii Euroopas kui ka maailmas oluline roll;

S.

arvestades, et koolilastele peab juba varajases eas õpetama, millised kalaliigid on olemas ning millised on nende liikide püügihooajad;

T.

arvestades, et tarbijaid peab pidevalt laiast liikide valikust teavitama, et vähendada survet teatud liikide varudele;

U.

arvestades, et ühise kalanduspoliitika raames tuleks kanda vastutust poliitikaga, eelkõige poliitika raames vastu võetud otsuste ja meetmetega seotud kulude katmise eest;

1.

peab igasuguse kalanduspoliitika esmaseks eesmärgiks tagada elanikkonna kalaga varustamine ja rannikuäärsete kogukondade arendamine, suurendades tööhõivet ja parandades kalandussektori töötajate töötingimusi ning tagades varude nõuetekohase kaitsmise abil nende jätkusuutlikkuse;

2.

leiab, et ühine kalanduspoliitika (kalandus- ja vesiviljelussektor) vajab põhjalikku ja ulatuslikku reformi, kui Euroopa Liit tahab tagada pikaajalist keskkonnasäästlikkust, mis on ELi kalandus- ja vesiviljelussektori majandusliku ja sotsiaalse elujõulisuse tagamise eeldus; rõhutab, et läbivaadatud poliitikat tuleb ELi muude poliitikavaldkondadega, näiteks ühtekuuluvuspoliitika, keskkonnapoliitika, põllumajanduspoliitika ja välispoliitikaga, paremini koordineerida, ning et seda tuleb tulevaste säästva kalapüügi rahvusvaheliste lepingute puhul arvesse võtta; juhib sellega seoses tähelepanu sellele, kui tähtsad on sellised vahendid nagu integreeritud merenduspoliitika või makropiirkondlik lähenemisviis, mis annavad võimaluse suuremaks integratsiooniks;

3.

rõhutab, et igasuguse kalanduspoliitika puhul tuleb arvestada mitme mõõtmega (sotsiaalne, keskkonna- ja majanduslik mõõde), mis nõuavad terviklikku ja tasakaalustatud lähenemisviisi, mis ei sobi käsitlusega, kus nimetatud mõõtmed seatakse vastavalt kindlaksmääratud prioriteetide tähtsuse järjekorda;

4.

toonitab, et kui kalandus- ja vesiviljelussektorit üldise säästvuse vaimus õigesti majandada, võiks selle osatähtsus Euroopa ühiskonna vajaduste - toiduga kindlustatus ja toidu kvaliteet, tööhõive, keskkonnakaitse ning kalapüügiga tegelevate ja rannikuäärsete dünaamiliste ja mitmekesiste kogukondade säilimine - suurem olla;

5.

märgib, et kalandus on juba paljude põlvkondade vältel andud tööd mitmetele tihti majanduslikult ebakindlatele Euroopa rannikuäärsetele kogukondadele; on seisukohal, et kõik need kogukonnad, hoolimata nende suurusest, väärivad Euroopa kalanduspoliitika kohaselt kaitset ning et kogukondade ja veekogude vahel, millest nad on aastate jooksul kala püüdnud, tuleb säilitada ajalooline side;

6.

on seisukohal, et nendele, kes püüavad kala või karpe keskkonnahoidlikke, väikese mõjuga ja selektiivseid püügivahendeid ja püügimeetodeid kasutades säästvalt, tuleks tingimuste täitmise põhimõttest lähtudes pakkuda stiimuleid, et tagada selliste kalapüügitavade levik ning rannikuäärsete kogukondade säästev areng; leiab, et kalandustööstusel endal peab olema põhiroll säästvate püügimeetodite väljaarendamisel ning et kõiki selliseid stiimuleid tuleb pakkuda sidusrühmadele lähedasel tasandil ning koostöös kalurite ja muude asjast huvitatud organitega; märgib, et see hõlmab ka toetuse tagamist vabatahtlikule ELi ökomärgisele, mida võiks pakkuda allhanke korras olemasolevatele sertifitseerimisasutustele, et tagada kaluritele ja tootjatele nii ELi sees kui ka väljaspool võrdsed võimalused;

7.

on veendunud, et ühise kalanduspoliitika reformiga tuleb luua asjakohased ja tõhusad vahendid ökosüsteemipõhise kalavarude majandamise toetamiseks; on seetõttu arvamusel, et mitmeaastastes majandamiskavades tuleb sellist ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi arvesse võtta; on seisukohal, et mitmeaastaste majandamiskavadega seoses tekkinud institutsionaalne ummikseis tuleb tingimata lõpetada ja tuleks kohaldada seadusandlikku tavamenetlust; on peale selle seisukohal, et liikmesriikidele, kes teevad piirkondlikku koostööd, tuleks anda reaalne mikrotasandi juhtimise pädevus;

8.

kordab, et merepiirkondade ja rannikualade areng peab olema kooskõlas keskkonnakaitsealaste õigusaktidega, nagu merestrateegia raamdirektiivi ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse direktiividega, kuna hea keskkonnaseisund on eelduseks kogu tegevusele mere- ja rannikualadel;

9.

rõhutab, et ühises kalanduspoliitikas tuleb kalavarude majandamise suhtes kohaldada ettevaatusprintsiipi ning tagada, et mere bioloogiliste elusressursside säästva kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse kõigi püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis on ligilähedased maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikele tasemetele; rõhutab, et algmääruses tuleb kindlaks määrata selge ajakava, mis hõlmab ka lõpptähtaega; rõhutab, et ühise kalanduspoliitika elluviimiseks tuleb ette näha piisavad rahalised vahendid, et lõpetada järk-järgult igasugune ülepüük ning tagada kalavarude säilimine, milleks on vaja usaldusväärseid teaduslikke andmeid;

10.

on seisukohal, et eesmärk saavutada kalastussuremusel põhinev maksimaalne jätkusuutlik saagikus tuleks kohe täita, sest see aitaks märkimisväärselt kaasa kalavarude püsimisele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima see eesmärk kiiresti ellu, võttes aluseks usaldusväärsed teaduslikud andmed ja arvestades sotsiaal-majanduslike tagajärgedega;

11.

tõstab siiski esile maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõtte rakendamisega seotud probleeme, eriti mitme liigiga püügipiirkondades või juhul, kui kalavarude teaduslikud andmed ei ole kättesaadavad või usaldusväärsed; nõuab seetõttu, et teadusuuringutele ja andmete kogumisele eraldataks piisavad summad, et säästev kalanduspoliitika ellu viia;

12.

kutsub komisjoni üles tagama pikaajaliste majandamiskavade koostamise kõikide ELi kalavarude kohta ja kasutama kõigi selliste kavade alusena ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi ning sätestama igas kavas üliolulised selgelt määratletud eesmärgid ja püügikontrolli eeskirjad, milles tuleb kehtestada iga-aastase püügikoormuse eeskirjad, mille puhul võetakse arvesse erinevust kalavarude praeguse suuruse ja struktuuri ning eesmärgiks seatud kalavarude vahel; nõuab tungivalt, et nõukogu järgiks selles osas pikaajaliste majandamiskavade eesmärke ilma erandeid tegemata;

13.

rõhutab otsest seost tagasiheite, soovimatu kaaspüügi ja ülepüügi vahel, ja mõistab, miks komisjonil oli vaja välja töötada tõhus ELi tasandi tagasiheitmisvastane poliitika, milles Euroopa Kalanduskontrolli Ametil peaks olema suuremad volitused, et tagada võrdse kohtlemise põhimõttele vastav õiglane eeskirjade ja sanktsioonide süsteem;

14.

teeb seetõttu ettepaneku, et kõigi üle teatud koguse püütud, kuid mitte lossitud kalaliikide koguste kohta tuleb koostada põhjalikud dokumendid, mida on vaja teadusuuringute jaoks ja selleks, et laevadele selektiivsete püügivahendite väljatöötamisel oleks võimalik arvesse võtta kõiki fakte;

15.

on seisukohal, et tagasiheite järkjärguline lõpetamine peaks sõltuma püügipiirkonnast ning eri püügimeetodite ja püügipiirkondade omadustest ja oludest, arvestades, et seda on lihtsam saavutada üheliigilises püügipiirkonnas ning et mitme liigiga püügipiirkonnas on selleks vaja lahendada teatavad probleemid; rõhutab, et arvesse tuleks võtta tootjate ja kalurite organisatsioone, kes tuleks aktiivselt kaasata; rõhutab, et tagasiheite järkjärgulise lõpetamisega peaks kaasnema tehnilised meetmed soovimatu kaaspüügi vähendamiseks või lõpetamiseks ja stiimulid, millega innustatakse kasutama selektiivseid püügimeetodeid; on seisukohal, et eelistada tuleks pigem soovimatu kaaspüügi vältimist kui selle majandamist; on sellega seoses mures tagasiheite paralleelse turu tekkimise üle, mis kujutab endast ohtu ökosüsteemile ja Euroopa kalandussektorile; rõhutab, et seetõttu tuleks ette näha piisavad kaitsemeetmed; rõhutab samuti vajadust arvestada sidusrühmadega ja kaaluda põhjalikult lossimiskohustuse ja lossitava kala hilisema töötlemise korraldamist, et soovimatud kalad ei satuks lihtsalt mere asemel maale;

16.

rõhutab, et teadusuuringuid tuleb tõhustada ja eraldada selleks piisavalt raha ning soovimatu püügi vältimiseks tuleb välja töötada püügivahendid ja -meetodid; palub komisjonil kavandada piisavad ja asjakohased meetmed ning anda liikmesriikidele sel eesmärgil finantsabi; rõhutab, kui oluline on sel eesmärgil tegeleda mitme liigiga püügipiirkondade majandamisega; märgib, et olemasolev tehnoloogia, mida kasutatakse tagasiheite vähendamiseks või likvideerimiseks, ei ole kõikide püügiviiside puhul ühtmoodi tõhus; kutsub seoses sellega komisjoni üles edendama teadlaste ja kalurite koostööd, arvestama poliitika väljatöötamisel nende arvamusega ning aitama liikmesriikidel töötada välja uued püügimeetodid;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hakkame kohe püügivahendite selektiivsuse parandamiseks mõeldud katseprojekte koostama;

18.

tunnistab, et tagasiheite kõrvaldamise meetme kohaldamine on keeruline mitme liigiga püügipiirkondade puhul, näiteks Vahemere puhul (ent mitte ainult), arvestades sealseid eriomaseid püügiviise ning klimaatilisi ja geoloogilisi olusid; on seisukohal, et tuleb jätkata konsultatsioone, et tulla toime probleemidega, mis on seotud komisjoni kavandatud kaaspüügi kogumise ja töötlemise infrastruktuuri loomisega; nõuab lisameetmete võtmist noorisendite püügi vähendamiseks ja nende turu kärpimiseks;

19.

kutsub komisjoni üles, pidades silmas bioloogiliste ressursside säilitamist ja pikaajalist keskkonnasuutlikkuse tagamist, hindama võimalust luua võrgustik, kuhu kuuluvad suletud piirkonnad, kus püük keelustatakse teatavaks ajavahemikuks, et suurendada kalapopulatsiooni produktiivsust ning säilitada vee-elusressursid ja mereökosüsteem;

20.

rõhutab äärepoolseimate piirkondade eripära, sest need on majanduslikult, sotsiaalselt ja ka demograafiliselt olulisel määral kalandusest (peamiselt väikesemahulisest kalapüügist) sõltuvad ja neid ümbritseb süvameri; peab vajalikuks reserveerida juurdepääs nende piirkondade biogeograafiliselt tundlikesse merepiirkondadesse ainult kohalikule laevastikule, mis kasutab keskkonnasõbralikke püügivahendeid;

21.

avaldab kahtlust seoses kaaspüügi turgu käsitlevate ettepanekutega ja rõhutab, et nende rakendamise korral tuleks näha ette piisavad kaitsemeetmed, vältimaks paralleelse turu teket, mis julgustaks kalureid püügikoguseid suurendama;

22.

leiab, et tagasiheite keeldu tuleks kohaldada kalavarude kaupa järk-järgult, et sektoril oleks võimalik kohaneda; rõhutab, et tootjaorganisatsioonid tuleks kaasata aktiivselt selle keelu järkjärgulisse rakendamisesse;

23.

palub komisjonil aidata liikmesriikidel tasakaalustada tagasiheite keelu kehtestamise mitmesuguseid sotsiaal-majanduslike tagajärgi;

24.

rõhutab, et tagasiheite järkjärgulise vähendamise meetmete kehtestamine eeldab kontrolli- ja jõustamissüsteemi põhjalikku ümberkujundamist; palub komisjonil aidata sellega seoses liikmesriike, et tagada kogu sektoris ühtne jõustamine; on seisukohal, et Euroopa Kalanduskontrolli Ametile tuleks ülesannete täitmiseks ning sellega seoses liikmesriikide abistamiseks eeskirjade ja sanktsioonide süsteemi kohaldamisel piisav pädevus ja piisavad vahendid anda;

25.

kutsub komisjoni üles uurima kalavarude vähenemist seoses looduslike vaenlastega, nagu hülged, loivalised ja kormoranid, ning töötama kiiresti koostöös asjaomaste liikmesriikidega välja ja jõustama juhtimiskavad nende populatsioonide reguleerimiseks;

26.

kutsub komisjoni üles rakendama programme, millega harida koolilapsi ja tarbijaid olemasolevate liikide mitmekesisuse ning säästvalt toodetud kala tarbimise tähtsuse kohta;

27.

tuletab meelde Lissaboni lepingus sätestatud kohustust tagada liidu poliitikameetmete sidusus, ka ühise kalanduspoliitika reformis;

28.

on seisukohal, et reformi üks olulisimaid prioriteete peab olema eri merepiirkondades asuvaid eri kalavarusid ja nende ökosüsteeme käsitlevate teaduslike andmete ja sotsiaalmajandusliku mõju hinnangute usaldusväärsus ja kättesaadavus ning kohaldatavate mudelite parandamine ja standardimine; tunneb muret usaldusväärsete teaduslike nõuannete jaoks vajalike usaldusväärsete ja kättesaadavate andmete puudumise pärast;

29.

rõhutab, et kalandusalased teadusuuringud on kalavarude majandamisel väga olulised ja hädavajalikud, sest tänu nendele on võimalik ühelt poolt tuvastada tegureid, mis mõjutavad kalavarude arengut ning korraldada kvantitatiivset hindamist ja töötada välja mudeleid, mille abil prognoosida kalavarude arengut, ja teiselt poolt muuta paremaks püügivahendeid, laevu ning kalurite töö- ja ohutustingimusi seoses kalurite teadmiste ja kogemustega;

30.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid, mis käsitlevad kvaliteetsete ja Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud andmete tõhusat kogumist teadlaste jaoks; ärgitab samal ajal komisjoni looma raamistikku otsuste tegemiseks andmete puudumise korral ja töötama välja teaduslikud mudelid, millele tugineda mitme liigiga kalavarude majandamisel; rõhutab, kui vajalik on kaasata teabe kogumisse ja analüüsimisse ning teaduskoostöö aktiivsesse arendamisesse kõrvuti teadlastega ka kalurid ning kõik sidusrühmad;

31.

märgib, et enamiku kalavarude kohta teaduslike põhiandmete puudumise üks peamisi põhjuseid on liikmesriikide puudulik aruandlus, piisavate rahaliste vahendite puudumine ning liikmesriikide piiratud inimressursid ja tehnilised vahendid; kutsub komisjoni üles kehtestama sellega seoses süsteemi nende liikmesriikide karistamiseks, kes ei täida andmete kogumise ja edastamise kohustust; on seisukohal, et uus Euroopa Merendus- ja Kalandusfond peaks pakkuma liikmesriikidele vajaduse korral usaldusväärsete andmete kogumiseks ja analüüsimiseks tehnilist ja rahalist abi ning liikmesriikides toimuvate asjakohaste teadusuuringute jaoks tuleb eraldada piisavad rahalised vahendid;

32.

märgib, et liidu osalus teadmistepõhiseks juhtimiseks vajalike bioloogiliste andmete hankimise, töötlemise ja kättesaadavaks tegemise kuludes on praegu kuni 50 %; seetõttu on nõutav, et liidupoolseid pingutusi selles valdkonnas suurendataks;

33.

kutsub komisjoni üles määratlema ELi tasandil liigse püügivõimsuse mõiste, mis hõlmaks piirkondlikke määratlusi ja võtaks arvesse kohalikke eripärasid; kutsub samuti komisjoni üles määratlema püügivõimsust uuesti nii, et aluseks võetakse nii laeva püügivõimsus kui ka selle tegelik püügikoormus; rõhutab lisaks sellele vajadust määratleda väikesemahulise kalapüügi mõiste, et eristada seda tööstuslikust püügist;

34.

on seisukohal, et mere elusressursid on avalik ühishüve, mis ei kuulu erastamisele; ei nõustu sellega, et selle avaliku hüve kasutamise lubamiseks luuakse eraomandiõigus;

35.

märgib, et algmääruses sisalduv ettepanek võtta kasutusele ülekantavad püügikontsessioonid, mis oleks ainus vahend ülepüügiprobleemi lahendamiseks, võib tekitada konkurentsivastaseid, spekulatiivseid ja kontsentreerimise tavasid, ning on seisukohal, et seetõttu peaks nende kohaldamine olema vabatahtlik ning sõltuma liikmesriigi otsusest, nagu see on ka praegu; juhib tähelepanu sellele, et nende teatavate liikmesriikide vahetu kogemus, kes on ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi ilma tõhusate piirangute ja kaitsemeetmeteta juba kasutusele võtnud, näitab, et süsteemi kasutuselevõtt on otseselt seotud püügiõiguste suurema koondumisega üksikute kauplejate kätte ning selle tagajärjel kalandustoodete hinna tõusuga; märgib, et kuigi teatavates riikides on sellise süsteemi kasutuselevõtmisele järgnenud laevastiku võimsuse vähenemine, on see peamiselt toimunud väikesemahulise ja mittetööstusliku rannapüügiga tegelevate laevade arvelt, mis ei ole kõige rohkem keskkonda kahjustav, vaid antud tööstusharu kõige ohustatum segment ning rannikualadel suurim töökohtade ja majandustegevuse pakkuja; tuletab meelde, et püügivõimsuse vähendamine ei pruugi tingimata tähendada püügikoormuse vähendamist, vaid ainult seda, et kalavarude ekspluateerimine koondub majanduslikult kõige konkurentsivõimelisemate ettevõtjate kätte; rõhutab, et ülekantavate püügikontsessioonide kasutuselevõtmisel tuleb väikesemahulise ja rannapüügi kaitsmiseks kehtestada piisavad kaitsemeetmed;

36.

on seisukohal, et püügipiirkondades tuleks anda eelisjuurdepääs nendele, kes püüavad kala sotsiaalselt vastutustundlikult ja keskkonnahoidlikult; juhib tähelepanu sellele, et teatavates püügipiirkondades on võimalik võimsust vähendada ilma ülekantavate püügikontsessioonideta; kutsub liikmesriike üles võtma võimsuse vähendamiseks riigi oludega kõige paremini sobivamaid meetmeid kõikjal kus vajalik;

37.

leiab, et kalandussektori majanduslikku elujõulisust mõjutab teiste aspektide hulgas naftahinna ebastabiilsus; kutsub komisjoni üles pakkuma välja sobivad meetmed, et tõhustada ilma püügivõimsuse suurendamiseta kalandus- ja vesiviljelussektoris kütusekasutust, leevendada Euroopa kalurite ja vesiviljelejate keerulist majanduslikku olukorda ning kavandada seoses sellega rannikualade ja saarte ning eelkõige äärepoolseimate piirkondade jaoks tegevuskava;

38.

tuletab meelde, et maailma ookeanid annavad kalapüügi kaudu mitte ainult toidu, toiduga kindlustatuse ja elatusallika 500 miljonile inimesele kogu maailmas ning vähemalt 50 % loomsest valgust 400 miljonile inimesele kõige vaesemates riikides, vaid nad on ühtlasi keskse tähtsusega kliimamuutuste leevendamisel, kuna nn sinine süsinik on suurim pikaajaline CO2 siduja, samuti pakuvad nad transpordivõimalusi ning on koduks ligi 90 % maa elustikust;

39.

kinnitab veel kord, et vaja on tagada liidu turule sisenevate kalandustoodete, kaasa arvatud importtoodete range jälgimine ja sertifitseerimine, et kindlustada, et need pärinevad jätkusuutlikest püügipiirkondadest ja, importtoodete puhul, et need vastavad samadele nõuetele, mida on kohustatud täitma liidu tootjad: näiteks märgistamise, jälgitavuse, fütosanitaareeskirjade ja miinimumsuuruse nõuded;

40.

on kindlalt veendunud, et reformitud ühist kalanduspoliitikat ei tohi lahutada selle sotsiaal-majanduslikust ja keskkonnaalasest kontekstist; on seisukohal, et kalanduses ja ulatuslikus vesiviljeluses tuleb näha olulist otsest ja kaudset töökohtade allikat, mis mereäärsetes piirkondades elavdab ja toetab kogu sealset majandust ning aitab ka ELi toiduainetega kindlustada; on seetõttu seisukohal, et ühine kalanduspoliitika peaks aitama kaasa kalandusest sõltuvate kogukondade elatustaseme parandamisele ning tagama kaluritele paremad töötingimused, eriti tervishoiu ja ohutusega seotud õigusaktide ning kollektiivlepingutega sätestatud eeskirjade järgimise kaudu;

41.

tunneb muret selle pärast, et viimasel kümnendil kadus kalapüügisektoris üle 30 % töökohtadest; on seisukohal, et kalavarude vähenemine, tagatud miinimumpalga puudumine ja madal esmamüügihind ning keerulised töötingimused takistavad sektoris inimressursside vajalikku uuenemist;

42.

märgib rahulolevalt, et mõned uuringud näitavad, et kui lubada kalavarudel ületada maksimaalne jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks vajalik tase, tagaks see märkimisväärsete sotsiaalsete ja majanduslike hüvitiste olemasolu, kaasa arvatud suurem tööhõive ja suuremad püügid ning suurem tasuvus;

43.

on arvamusel, et kalandussektor suudab jääda jätkusuutlikuks juhul, kui leitakse tasakaal sotsiaal-majanduslike ja keskkonnaaspektide vahel ja kui leidub piisaval arvul asjakohase väljaõppe saanud kvalifitseeritud töötajaid; leiab, et selle saavutamiseks peavad kalanduses pakutavad töökohad muutuma atraktiivseks ning kvalifikatsiooni- ja koolitusstandardid peavad vastama rahvusvahelistele ja Euroopa nõuetele; kutsub komisjoni üles edendama sektori eri valdkondades kalanduse parimaid tavasid ja merebioloogiat käsitlevaid koolitus- ja haridusprogramme, sest see aitaks noori ligi meelitada ning luua konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik kalandussektor ja jätkusuutlik vesiviljelussektor; usub, et selleks, et kindlustada uue põlvkonna kalurite astumist väikesemamahulise kalapüügi sektorisse, peaks välja pakkuma stardipaketi võimaluse;

44.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku algatuse kohta „Sinine majanduskasv – ookeanide, merede ja rannikualade jätkusuutlik majanduskasv”; on seisukohal, et merendus-, kalandus- ja vesiviljelussektori kasvu jaoks on tähtis suurendada kalandussektori sisest tööalast liikuvust, mitmekesistada töökohti ning määrata kindlaks vahendid, mis võimaldavad viia oskused, kvalifikatsioonid ja haridusprogrammid sektori vajadustega vastavusse;

45.

leiab, et naiste rollile kalandussektoris peaks andma suurema õigusliku ja sotsiaalse tunnustuse ning hüvituse; nõuab, et kalandussektoris töötavate naistele antaks meestega võrdsed õigused, näiteks õigus kuuluda kalandusasutuste juhtorganitesse; on seisukohal, et kalurite abikaasad ja elukaaslased, kes perekonna ettevõtlust toetavad, peaksid de facto saama füüsilisest isikust ettevõtjatega võrdse õigusliku staatuse ja sotsiaalsed hüvitised, nagu on sätestatud direktiivis 2010/41/EL; on peale selle seisukohal, et nii Euroopa Kalandusfondist kui ka tulevasest Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist tuleks eraldada raha koolitusele, mis on mõeldud just kalandussektoris töötavatele naistele;

46.

kardab, et ühise kalanduspoliitika reform võiks lühiajalises perspektiivis tuua asjakohaste täiendavate meetmete puudumise korral – eeskätt püügisektoris ja maismaal toimuva töötlemise sektoris – kaasa töökohakaotusi, mis mõjutab püsivalt rannikuäärsete ja saarekogukondade, eelkõige äärepoolseimate piirkondade habrast kasvu neis sektorites; rõhutab, et seoses sellega on vaja täiendavaid sotsiaal-majanduslikke meetmeid, sealhulgas professionaalset koostööd ja tööhõive kava, et kompenseerida maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisega kaasnevat ajutist mõju ja muuta sektor noorte jaoks atraktiivsemaks ja pakkuda stiimuleid sektoriga liitumiseks; kutsub komisjoni üles hindama ja edendama koostööd Euroopa Investeerimispangaga, et võimendada sektorisse tehtavaid investeeringuid;

47.

peab vajalikuks edendada kalandusega seotud innovatsiooni ja tegevusalade arendamist, mis võiksid kompenseerida töökohtade kaotamise ühise kalanduspoliitika reformist tingitud kohanduste tõttu; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja eriprogrammid kalandusturismi arendamiseks ja teiste merenduse ja kalandusega seotud valdkondade majanduslikuks arendamiseks;

48.

jagab komisjoni ettepanekus väljendatud seisukohta, milles käsitletakse vajadust kohaneda ja võtta Euroopa kalanduses ja vesiviljeluses, eriti liidu rannikualadel ja äärepoolseimates piirkondades valitsevate erinevate olude põhjal erimeetmeid; toetab mõtet kasutada selle uue majandamisvormi ühe põhivahendina piirkondlikkuse põhimõtet, et võtta arvesse iga vesikonna vajadusi ja motiveerida järgima Euroopa tasandil vastu võetud eeskirju;

49.

usub, et reform peaks kujutama endast võimalust astuda suur samm uue koostöövormi suunas teadlaste kogukonna, tööstuse ja sotsiaalpartnerite vahel, et piirkondlikkuse põhimõtet rakendada;

50.

rõhutab kalandussektori olulisust äärepoolseimate piirkondade sotsiaalmajanduslikus olukorras, tööhõives ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel, sest nende piirkondade majandusele on iseloomulikud alalised struktuurilised piirangud ja vähesed majanduse mitmekesistamise võimalused;

51.

on seisukohal, et piirkondlikkuse põhimõtte rakendamisel tuleb kehtestada asjakohasel tasandil selged ja lihtsad eeskirjad, suurendamaks sel viisil nendest kinni pidamist; on ühtlasi kindlalt veendunud, et ulatuslikumalt esindatud ja suurema pädevusega piirkondlikud nõuandekomisjonid peaksid edendama sidusrühmade vahelist arutelu ja koostööd ning osalema aktiivselt mitmeaastaste majandamiskavade koostamisel; tuletab meelde kaasseadusandjate rolli nende kavade vastuvõtmisel;

52.

leiab üldisemalt, et piirkondlike nõuandekomisjonide rolli tuleks tugevdada representatiivsuse ja võimu seisukohast; ärgitab seoses sellega komisjoni esitama uut ettepanekut, mille eesmärk on suurendada sidusrühmade ja mittetööstusliku ja väikesemahulise kalapüügi sektori kaasatust ning jõuda sel moel ühises kalanduspoliitikas tõeliselt piirkondliku lähenemisviisini; kiidab seetõttu heaks komisjoni ettepaneku moodustada Musta mere nõuandekomisjon; rõhutab samuti, et Vahemere üldine kalanduskomisjon (GFCM) ei ole asjakohane Musta mere majandamise raamistik, vaid vaja on uut piirkondlikku kalandusorganisatsiooni; palub komisjonil pidada intensiivsemat arutelu Musta mere piirkonna riikidega, eriti kalavarude kasutamise ja kaitsmise küsimuses; nõuab, et moodustataks äärepoolseimate piirkondade piirkondlik nõuandekomisjon; on seisukohal, et vastavalt piirkondlikkuse põhimõtte ja subsidiaarsuse põhimõtte alastele komisjoni suunistele tuleb kaaluda äärepoolseimate piirkondade jaoks piirkondliku nõuandekomisjoni loomist, võttes arvesse nende piirkondade eripärade tundlikku olemust; rõhutab, et piirkondlikud nõuandekomisjonid peavad nõustama parlamenti ja nõukogu mitmeaastaste kavade vastuvõtmisel ning kaasama otsuste tegemisel teadlasi;

53.

on seisukohal, et ühise kalanduspoliitika piirkondlikkuse põhimõtte puhul tuleb arvesse võtta majandatavate kalanduspiirkondade geograafilist skaalat, ELi kaasseadusandjate poolt vastu kehtestatud eesmärke ja põhimõtteid ning võimalikult suures ulatuses kohalikke olusid arvestades piirkondlikul tasandil kindlaks määratud majandamismeetmete detaile, mis tähendab seda, et mõne püügipiirkonna puhul on see kehtiv mitmes liikmesriigis, teiste puhul aga ainult ühe liikmesriigi teatavas osas; tunnistab, et sellise süsteemi toimimiseks võib olla vaja luua uusi struktuure;

54.

on seisukohal, et Euroopa kalandussektori teatavaid segmente, näiteks väikesemahulist rannapüüki, tuleb rohkem väärtustada, sest teatavates piirkondades, nagu Vahemere piirkonnas, aitavad need tagada heaolu ja tööhõive;

55.

on veendunud ka selles, et merekeskkonda tuleb käsitleda terviklikumalt ja integreeritumalt ning et mere ruumiline planeerimine kohalikul ja piirkondlikul tasandil kõiki sidusrühmi kaasates on vajalik vahend, mille abil rakendada majandamisel tõelisel ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi;

56.

märgib, et tõhus planeerimine piirkondlikul või kohalikul tasandil hõlbustab mereressursside kõige sobivamat kasutamist, võttes arvesse kohalikke tingimusi, turunõudlust, konkurentsi, kaitsealade vajalikkust, kindlate alade määramist, kuhu on lubatud ainult teatavaid parimaid tavasid järgivad püügivahendid, jne;

57.

rõhutab, et ühise kalanduspoliitika laiaulatuslik ja tõeline reformimine saavutatakse juhul, kui selle jaoks on järgmisel kümnel aastal olemas piisavad rahalised vahendid, et toetada kõiki reformimeetmeid ja lahendada võimalikke sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnaprobleeme; lükkab tagasi kõik liikmesriikide nõudmised vähendada kalandus- ja vesiviljelussektorile eraldatavate ELi vahendite summat;

58.

rõhutab eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi ning Euroopa Kalandusfondi vahelise sünergia olulisust rannikualade ruumilise planeerimise jaoks; on seisukohal, et makropiirkondlikud strateegiad, Euroopa territoriaalse koostöö programmid ja merepiirkonna programmid on asjakohased vahendid ELi rannikualade arengu integreeritud strateegiate rakendamiseks;

59.

rõhutab, et tulevane Euroopa Kalandusfond peab andma toetust kalalaevastiku ajakohastamiseks – turvalisuse, keskkonnakaitse või kütuse kokkuhoiu eesmärgil;

60.

rõhutab, et uute poliitikameetmete, eesmärkide või prioriteetide jaoks, mis mõjutavad merekeskkonda, peavad olema ette nähtud uued rahalised vahendid; ei nõustu uute prioriteetide, eesmärkide ega poliitikameetmete (nagu integreeritud merenduspoliitika) rahastamisega kalanduspoliitika jaoks ette nähtud rahaliste vahendite arvelt;

61.

tuletab meelde kohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 208, milles sätestatakse, et EL peab arengukoostöö eesmärke arvesse võtma muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid, ning mis muu hulgas hõlmab ühist kalanduspoliitikat;

62.

rõhutab, et sisseveetud kalandus- ja vesiviljelustoodetele tuleks kohaldada samaväärseid keskkonna-, hügieeni- ja sotsiaalseid standardeid nagu Euroopa kohalikele toodetele, sealhulgas täielikku jälgitavust alates püügist kuni tarbimiseni, ning on seisukohal, et arenguriigid vajavad samade standardite saavutamiseks, kuid ka ebaseadusliku, teatamata jäetud või reguleerimata kalapüügi vastu tõhusalt võitlemiseks, rahalist ja tehnilist tuge;

63.

rõhutab, et juurdepääsu andmine arenguriikide kalavarudele peab olema kooskõlas mitte ainult ÜRO mereõiguse konventsiooni artikliga 62 ülemääraste varude kohta, vaid ka artiklite 69 ja 70 sätetega, mis käsitlevad sisemaariikide ja geograafiliselt ebasoodsas olukorras olevate riikide õigusi, eelkõige seoses kohalike elanike toidu- ja sotsiaalmajanduslike vajadustega;

64.

kordab seoses kolmandate riikide vetes kalavarudele juurdepääsu andmisega ÜRO mereõiguse konventsioonis sätestatud põhilist ülemääraste varude tingimust; rõhutab ülemääraste varude nõuetekohase ja teadusliku hindamise tähtsust; rõhutab, et ühises kalanduspoliitikas tuleb sätestada ELi ja partneritest kolmandate riikide vahel läbipaistvus ning kogu teabe vahetus kalavarude püügikoormuse kohta riigi ja vajaduse korral ka välisriikide laevade poolt;

65.

kordab, et tulevane ühine kalanduspoliitika peab juhinduma hea valitsemistava põhimõtetest, võttes muu hulgas aluseks Århusi konventsiooni sätted, mis käsitlevad läbipaistvust ja juurdepääsu õigust teabele, kaasa arvatud säästva kalapüügi kokkulepete hindamise tulemustele;

66.

rõhutab, et EL peaks kolmandates riikides edendama säästvat ressursside haldamist, ning kutsub liitu sellega seoses üles võtma asjakohaseid meetmeid, et võidelda ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu; rõhutab, et säästva kalapüügi kokkulepped peaksid rohkem keskenduma teadusuuringutele ja andmete kogumisele, seirele, kontrollile ja järelevalvele; on seisukohal, et sellest tulenevalt peaks EL suunama partneritest kolmandatesse riikidesse toetuseks asjakohased rahalised, tehnilised ja inimressursid;

67.

kordab, et ühine kalanduspoliitika peab olema kooskõlas arengu- ja keskkonnapoliitikaga, sealhulgas mereökosüsteemide kaitsega; nõuab seega asjakohaste meetmete võtmist seoses teaduslikult põhjendatud teadmiste parandamise ja täiendamisega ning tihedamat rahvusvahelist koostööd, mis aitaks tagada tõhusama püügitegevuse;

68.

kordab, et kõikidel ELi kodanikel on kohustus järgida ühise kalanduspoliitika alaseid eeskirju ja määrusi, kus iganes nad oma püügitegevust ka ei teostaks, sealhulgas keskkonnaalaseid ja sotsiaalvaldkonnas kehtivaid ettekirjutusi;

69.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.