31.10.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 402/14

—

Esimese võimalusena

—

Teise võimalusena, tühistada tervikuna Üldkohtu otsus, mis on vaidlustatud, ja suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

—

Kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud Üldkohtu otsus osas, milles sellega mõistetakse EUIPO-lt European Dynamics Luxembourgi kasuks välja hüvitis võimaluse kaotamise tõttu sõlmida raamleping, ja suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

—

mõista kõik kohtukulud välja hagejatelt esimeses astmes.

1.

Apellatsioonkaebus põhineb neljal põhiväitel, mis on järgmised: 1) Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas ja kohaldas võrdse kohtlemise ning läbipaistvuse põhimõtteid ning igal juhul on ta moonutanud fakte, 2) Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas ja kohaldas ilmsete hindamisvigade hindamise põhimõtteid, ja on teatud juhtudel moonutanud fakte, 3) Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kohaldas finantsmääruse artikli 100 lõiget 2 koosmõjus ELTL artikli 296 teise lõiguga, ja 4) Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta mõistis välja kahjuhüvitise võimaluse kaotamise tõttu.

2.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites märgib apellant, et Üldkohus otsustas ultra petita rikkudes Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 76 lõiget 1 ja artikli 84 lõiget 1, või teise võimalusena väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et võrdse kohtlemise ja hoolsuskohustuse põhimõtete rikkumine võib viia vaidlustatud otsuse tühistamiseni, asudes seisukohale, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna EUIPO ei nõudnud ega saanud Siemens SA-lt ja Siemens SLilt väljavõtted kohtutoimikutest, mis tõendaksid, et ei esine ühtegi finantsmääruse artiklites 93 ja 94 sätestatud hankemenetlusest kõrvaldamise alust Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas toob apellant veel esile, et Üldkohus moonutas fakte asudes seisukohale, et EUIPO ei nõudnud ega esitanud mingeid tõendeid, mis oleksid rakendusmääruse artikli 134b kohaselt piisavad, et tõendada Siemens SLi hankemenetlusest kõrvaldamise aluste puudumist, kuna asja toimikus on äriregistri väljavõte, mis on rakendusmääruse artikli 134b kohaselt kohtutoimiku väljavõttega võrdväärne dokument.

3.

Teise väite põhjenduseks, toob apellant esile, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei kontrollinud kas tõendatud ilmsed hindamisvead, mis hindamiskomisjoni tegi European Dynamicsi pakkumuse hindamisel võisid mõjutada vaidlustatud lõplikku hankeotsust. Apellant rõhutab, et Üldkohus peab hindama, kas ilma nende tõendatud ilmsete hindamisvigadeta oleks menetluse tulemus olnud teistsugune, kontrollides kas tõendatud ilmsed hindamisvead mõjutasid asjaomase kriteeriumi eest antud hindamispunkte, kui esineb mitu muud põhjendust (mille hindamisel ei tehtud ilmseid hindamisvigu), mis antud hindamispunkte samuti õigustavad. Lisaks väidab apellant, et Üldkohus on mitmel puhul moonutanud fakte, kohaldanud ilmsete hindamisvigade tõendamisel vääraid kriteeriume, asendades oma hinnangu asjaoludele EUIPO omaga, või rikkunud õigusnormi asudes seisukohale, et ebapiisavaid põhjendusi saab pidada tõenditeks ilmse hindamisvea kohta.

4.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi nõudes, et otsuse põhjendusest peab ilmnema, kuidas iga (negatiivne) märkus mõjutas iga alakriteeriumi ja alapunkti eest antud hindamispunkte ning seeläbi kohaldas Üldkohus põhjendamiskohustuse hindamisel rangemat kriteeriumi kui see tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast. Seetõttu Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tühistas vaidlustatud otsuse finantsmääruse artikli 100 lõike 2 koosmõjus ELTL artikliga 296 rikkumise tõttu.

5.

Apellatsioonkaebuse neljandas väites märgib apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta mõistis esimese kohtuastme esimesele hagejale välja kahjuhüvitise, kuna liidu institutsioonide lepinguvälise vastutuse tekkimise ühe kumulatiivse tingimuse (õigusvastase käitumise esinemine) täidetus ei ole tõendatud. Teise võimalusena märgib apellant, et isegi kui nõustutakse üksnes EUIPO apellatsioonkaebuse esimese väitega, tuleb vaidlustatud otsus siiski tühistada osas, milles sellega kohustatakse teda maksma kahjuhüvitist, kuna käesoleval juhul ei ole tõendatud põhjuslik seos õigusvastase käitumise asjaolude (ilmne hindamisviga ja põhjendamiskohustuse rikkumine) ja väidetava kahju vahel. Kolmanda võimalusena väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta mõistis välja kahjuhüvitise võimaluse kaotamise tõttu, kuna sellist kahju hüvitamise põhjendust ei saa pidada liikmesriikide õiguse ühiseks üldprintsiibiks ja seetõttu on see vastuolus ELTL artiklis 340 sõnaselgelt sätestatuga.