3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/77

—

võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta (12562/2011),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 36,

—

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa punkti G lõiget 43 (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni eespool nimetatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,

—

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta (2) ja 10. märtsi 2010. aasta (3) resolutsioone vastavalt ÜVJP 2009. ja 2008. aasta aruannete kohta,

—

võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni (4) Euroopa välisteenistuse kohta,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsiooni poliitilise vastutuse kohta (5),

—

võttes arvesse kõrge esindaja poolt Euroopa Parlamendi täiskogu 8. juuli 2010. aasta istungil tehtud avaldust Euroopa välisteenistuse keskasutuse põhikorralduse kohta (6),

—

võttes arvesse oma 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale (7),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

—

võttes arvesse naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1820 (2008), ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1888 (2009) naiste- ja lastevastase seksuaalvägivalla kohta relvakonfliktides, ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1889 (2009), mille eesmärk on parandada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamist ja järelevalvet, ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1960 (2010), millega luuakse mehhanism, et koguda andmeid ja koostada nimekirju relvakonfliktides seksuaalse vägivalla toimepanijate kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 119 lõiget 1,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A7-0252/2012),

A.

arvestades, et EL peaks arendama oma välispoliitika eesmärke ning edendama kogu maailmas oma väärtusi ja huve, et aidata edendada rahu, inimeste turvalisust, solidaarsust, konfliktide ennetamist, õigusriigi põhimõtet ning demokraatia toetamist, inimõiguste ja põhivabaduste kaitset, soolist võrdõiguslikkust, rahvusvahelise õiguse austamist, rahvusvaheliste institutsioonide toetamist, tõhusat mitmepoolsust ja riikidevahelist vastastikust austust, säästvat arengut, läbipaistvat ja vastutustundlikku valitsemist, vaba ja õiglast kaubandust ning vaesuse kaotamist;

B.

arvestades, et nende eesmärkide saavutamiseks peaks EL suutma luua koostoimeid ja arendada strateegilisi partnerlussuhteid nende riikidega, kes jagavad tema väärtushinnanguid ning on valmis kujundama ühist poliitikat ja võtma koos kokku lepitud meetmeid;

C.

arvestades, et Lissaboni lepingu rakendamisega antakse Euroopa välistegevusele uus mõõde ja võimaldatakse parandada ELi välispoliitika – ja üldiselt välistegevuse – sidusust, järjepidevust ja tulemuslikkust; arvestades, et vaja on õppida Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide varasematest vigadest oma välistegevuse ümberkujundamisel, keskendudes oma poliitikas inimõigustele ja demokraatiale, toetades üleminekut autoritaarse režiimiga riikides, eeskätt juhul, kui nende stabiilsus- ja julgeolekuprobleemid on seadnud ohtu demokraatia ja inimõiguste edendamise põhimõttekindla poliitika;

D.

arvestades, et Lissaboni lepinguga antakse ELi välispoliitikale uus hoog, kuna sellega antakse liidule eelkõige vajalikud institutsioonilised ja operatiivvahendid, mille abil võib liit saavutada rahvusvahelise positsiooni, mis vastab tema silmapaistvale majanduslikule staatusele ja ambitsioonidele, ning kujuneda mõjukaks ülemaailmseks toimijaks, kes suudab jagada vastutust ülemaailmse julgeoleku eest ja võtta juhtrolli ühistele probleemidele ühiste lahenduste leidmisel;

E.

arvestades, et jätkuv finants- ja riigivõlakriis mõjutab tõsiselt Euroopa Liidu usaldusväärsust rahvusvahelisel areenil ning õõnestab ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) tõhusust ja pikaajalist jätkusuutlikkust;

F.

arvestades, et Euroopa välistegevuse uus hoog nõuab ELilt strateegilisemat tegutsemist, et omandada rahvusvahelisel tasandil suurem mõjuvõim; arvestades, et ELi võime mõjutada rahvusvahelist korda ei sõltu ainult liidu poliitikasuundade, toimijate ja institutsioonide ühtsusest, vaid ka ELi välispoliitika tegelikust strateegilisest kontseptsioonist, mille eesmärk on ühendada kõik liikmesriigid ja kooskõlastada nende tegevust ühiste prioriteetide ja eesmärkide toetuseks, et kõneleda rahvusvahelisel areenil ühel kindlal häälel ja näidata üles solidaarsust; arvestades, et ELi välispoliitikale tuleb anda vajalikud tööriistad ja vahendid, mis võimaldaksid liidul tegutseda rahvusvahelisel areenil tõhusalt ja järjekindlalt;

G.

arvestades, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide poolt nende asjakohastel tasanditel teostatav järelevalve ELi välispoliitika üle on ülioluline selleks, et ELi kodanikud saaksid Euroopa välistegevust mõista ja toetada; arvestades, et parlamentaarne järelevalve suurendab välistegevuse õiguspärasust;

1.

väljendab heameelt nõukogu 2010. aasta aruandes esitatud ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja toetuse saanud meetmete üle, mille abil kavandada liidu välispoliitikat tulevikku suunatud ja strateegilises poliitikadokumendis;

2.

usub siiski, et nõukogu aastaaruandes esinevad olulised vajakajäämised seoses Lissaboni lepingu suuremate eesmärkidega, sh kesk- ja pikaajaliste prioriteetide selge määratlemata jätmine ning ÜVJP strateegiliste suuniste puudumine; välispoliitika eri komponentide, sh komisjoni vastutusalasse kuuluvate komponentide sidusust ja järjepidevust tagada aitavate poliitikamehhanismide täpsustamata jätmine; tähtsate küsimuste käsitlemata jätmine seoses Euroopa välisteenistuse ja delegatsioonide ülesandega tagada, et liidu ressursid (nii personali-, finants- kui ka diplomaatilised ressursid) oleksid kooskõlas liidu välispoliitika esmatähtsate eesmärkidega; Aafrika Sarve ja Saheli piirkonda käsitlevates uutes strateegiates mainitud arutelu vältimine seoses küsimusega, kuidas siduda ÜJKP ühekordsed missioonid ja operatsioonid (nende põhjendus ja tulemus) asjaomase riigi või piirkonnaga seotud ELi välispoliitika prioriteetide poliitilis-strateegilisse raamistikku;

3.

tuletab meelde oma aluslepingust tulenevat eesõigust, mille kohaselt tuleb parlamendiga ÜVJP ja ÜJKP valdkonna küsimustes konsulteerida ning tema seisukohti nõuetekohaselt arvesse võtta ja mille kohaselt võib parlament esitada soovitusi; tunnustab sellega seoses asepresidendi ja kõrge esindaja kättesaadavuse tähtsust Euroopa Parlamendi jaoks; on sellegipoolest seisukohal, et nüüd, kus Lissaboni leping on jõustunud, võiks tõhustada pädeva komisjoni teavitamist välisasjade nõukogu otsustest ning parlamendiga konsulteerimist, et tagada parlamendi seisukohtade nõuetekohane arvessevõtmine enne ÜVJPga seotud volituste ja strateegiate vastuvõtmist; ootab, et välisabi vahendid vaadatakse läbi ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatud Euroopa Parlamendi õigusi seoses strateegiadokumentide ja mitmeaastaste tegevuskavadega tunnistatakse; nõuab lisaks paremat teabeedastamist ja seda, et parlamendiga konsulteeritaks kolmandate riikidega sõlmitavate lepingute suhtes võetavate ÜVJP-alaste nõukogu otsuste tegemise menetluse kõikides etappides ning eelkõige enne seda, kui komisjonile või asepresidendile ja kõrgele esindajale otsustatakse anda volitused liidu nimel lepingute üle läbirääkimiste pidamiseks ja lepingute sõlmimiseks, samuti juhtudel, mis seonduvad kolmandate riikide ELi kriisiohjamisoperatsioonides osalemise raamistikega;

4.

palub nõukogul teha edaspidi ÜVJP aastaaruannete koostamisel võimalikult varakult koostööd väliskomisjoniga, et arutada järgneva aasta laiemat poliitikaraamistikku ja pikaajalisi strateegilisi eesmärke, samuti luua võrdlusalused, mille abil anda Euroopa kodanikele selget teavet Euroopa Liidu välispoliitika arengu, prioriteetide ja saavutuste kohta;

5.

märgib, et 21. sajandi teisel kümnendil jõuavad kodanikud nii Euroopas kui ka kaugemal üha enam arusaamisele, et ülemaailmsete ohtude ja probleemidega tegelemisel on kasu ainult terviklikest lähenemisviisidest, mis hõlmavad nii diplomaatilisi, majanduslikke, arengualaseid kui ka – viimase võimalusena ning täielikus kooskõlas ÜRO põhikirja sätetega – sõjalisi vahendeid;

6.

usub, et Lissaboni lepinguga sai ELi endale kõik vajalikud vahendid selleks, et võtta vastu selline terviklik käsitus, milles kasutataks kõiki liidu diplomaatilisi ja finantsressursse ühiste strateegiliste poliitikasuuniste toetamiseks, et edendada võimalikult tulemuslikult Euroopa kodanike ja nende naabrite julgeolekut ja majanduslikku heaolu, aga ka põhiõigusi; nõuab lisaks, et Euroopa välisteenistuses töötataks komisjoni asjakohaste talituste osavõtul välja sobiv mehhanism, mis hõlmaks nii geograafilisi kui ka valdkondlikke eksperditeadmisi ning oleks aluseks poliitika kavandamise, kujundamise ja rakendamise terviklikule käsitusele;

7.

rõhutab, et ÜVJP terviklik käsitus hõlmab välispoliitika kõiki valdkondi, kaasa arvatud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist, mis võib viia ühiskaitseni, ning et selles on tähtsal kohal ühtsuse ja järjepidevuse taotlemine, austades seejuures välistegevuse kõikide elementide spetsiifilisust; kordab, et ELi välispoliitika arendamise selline käsitus peab põhinema Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud põhimõtetel ja eesmärkidel, mis tähendab, et ELi välistegevus peab lähtuma ELi väärtuste, näiteks inimõiguste, vabaduse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte austamise kaitsest ja edendamisest; rõhutab samal ajal, kui tähtis on tihedam koostöö ELi julgeolekupoliitika sise- ja välismõõtme vahel, mis peaks kajastuma liidu välistegevuses;

8.

märgib, et 2013. aastal möödub kümme aastat Euroopa julgeolekustrateegia vastuvõtmisest, ning rõhutab sellest tulenevat vajadust kõnealust raamdokumenti praegusest rahvusvahelisest olukorrast tingituna ajakohastada ja tugevdada;

9.

rõhutab, et asepresidendilt ja kõrgelt esindajalt oodatakse poliitilise juhtrolli võtmist liidu ühtse, kooskõlastatud, järjepideva, usaldusväärse ja tõhusa tegevuse tagamisel; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles kasutama oma volitusi täiel määral ja õigeaegselt, et võtta sihiks ning taotleda ja tagada kooskõla ÜVJPga, kaasates sellesse ettevõtmisesse täielikult ka parlamendi asjakohased organid; väljendab heameelt asjaolu üle, et Iraaniga peetud keerulistel läbirääkimistel oli asepresidendil ja kõrgel esindajal rahvusvahelise üldsuse nimel kanda oluline juhtiv roll; võtab arvesse olulisi ajaloolisi sidemeid Euroopa rahvaste ja Iraani rahva vahel; nõuab otsustavaid meetmeid Euroopa Liidu osatähtsuse suurendamiseks Euroopa naabruspoliitika toetamisel araabia kevade kontekstis, iseäranis demokraatiale ülemineku protsesside edendamisel Vahemere lõunapiirkonnas, muu hulgas Euroopa demokraatia rahastu kaudu, ning Lähis-Ida seiskunud rahuprotsessi toetamisel;

10.

tunnistab Euroopa välisteenistuse (sealhulgas selle delegatsioonide ja ELi eriesindajate) toe tähtsust asepresidendi ja kõrge esindaja püüdlustele saavutada liidu välistegevuse strateegilisem, ühtsem ja järjepidevam poliitiline vaatenurk; kinnitab oma kavatsust jälgida jätkuvalt Euroopa välisteenistuse töötajate, sealhulgas juhtivatel ametikohtadel töötajate geograafilist ja soolist tasakaalu ning hinnata, kas liikmesriikide diplomaatide määramine delegatsioonide juhtideks või muudele juhtivatele ametikohtadele on ikka liidu, mitte üksnes selle liikmesriikide huvides; rõhutab täielikult toimiva ja tõhusa Euroopa välisteenistuse olulisust ning Euroopa välisteenistuse, komisjoni ja liikmesriikide vahelise koostöö tugevdamise tähtsust, et saavutada sünergia välispoliitiliste meetmete tõhusa rakendamise ja ELi ühtse seisukoha avaldamise vahel põhilistes poliitikavaldkondades;

11.

rõhutab, et ELi eriesindajate panus peaks täiendama ELi delegatsioonide juhtide riigipõhist tööd ja olema sellega kooskõlas ning et ELi eriesindajad peaksid esindama ja koordineerima ELi poliitikat eri strateegiate või julgeolekuhuvidega seotud piirkondades, mis nõuavad ELi pidevat kohalolu ja nähtavust; kiidab heaks asepresidendi ja kõrge esindaja positiivse vastuse sellele, et uued ametisse nimetatud ELi eriesindajad ja delegatsioonide juhid peaksid enne oma ametikohustuste ülevõtmist osalema parlamendis arvamuste vahetusel; nõuab aruandluse parandamist ja paremat juurdepääsu delegatsioonide ja ELi eriesindajate poliitilistele aruannetele, et parlament saaks täielikku ja õigeaegset teavet toimuvate sündmuste arengu kohta, iseäranis neis piirkondades, mida peetakse strateegiliselt tähtsaks või millega seonduvad poliitilised mureküsimused;

12.

kordab oma seisukohta, et Euroopa välisteenistus peaks täielikult toetama varem isiklike esindajate pädevusse kuulunud tähtsaid temaatilisi poliitikavaldkondi ning et need peaksid olema asjakohaselt esindatud ka välispoliitikas; nõuab seetõttu asjakohaste ettepanekute esitamist näiteks inimõiguste valdkonnas;

13.

kiidab heaks otsuse nimetada ametisse ELi inimõiguste eriesindaja, kellel peaks olema laialdased volitused inimõiguste süvalaiendamiseks nii ÜVJPs, ÜJKPs kui ka muudes ELi poliitikavaldkondades ning kes peaks tagama ELi tegevuse nähtavuse ja järjepidevuse selles valdkonnas;

14.

usub, et selgelt määratletud strateegilised suunised aitavad kohandada liidu arvestatavad, kuid siiski piiratud rahalised vahendid vastavaks liidu välistegevuse eesmärkidele ja prioriteetidele; rõhutab, et sellise strateegilise käsituse üle peaks olema demokraatlik kontroll, kuid see ei tohiks kahjustada või aeglustada paindlikku reageerimist kohapealsetele muutuvatele poliitilistele oludele;

15.

kiidab heaks liikmesriikide poolt Lissaboni lepinguga võetud kohustuse anda oma parim ELi välispoliitika arendamiseks ja rakendamiseks ning selle kooskõlastatuse ja järjepidevuse tagamiseks liidu muude poliitikavaldkondadega; rõhutab, et majanduslikult keerukates oludes on tähtis, et liikmesriigid oleksid liidu kui ülemaailmse tähtsusega ühtse toimija tulemuslikkuse parandamisel solidaarsed; märgib esmajoones, kui oluline on ÜJKP tõhusa rakendamise jaoks liikmesriikide tsiviil- ja sõjalise võimsuse kättesaadavaks tegemine; peab siiski kahetsusväärseks, et mõnede liikmesriikide kahepoolsed suhted kolmandate riikidega varjutavad või õõnestavad veel sageli ELi tegevuse järjepidevust, ning nõuab seetõttu, et liikmesriigid teeksid suuremaid jõupingutusi oma välispoliitika ühtlustamiseks ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga;

16.

kutsub presidenti ja kõrget esindajat üles uurima – lisaks kõikide liikmesriikide vahelise süstemaatilise koostöö tõhustamisele ÜVJP raames – põhjalikult Lissaboni lepingu pakutavaid võimalusi koostöö tõhustamiseks, koostades muu hulgas suunised konkreetsete ülesannete ja operatsioonide süstemaatiliseks määramiseks vabatahtlike koalitsioonile, näiteks ELi riikide tuumikule, ning alustama tööd selle nimel, et Euroopa Ülemkogu võtaks vastu järeldused alalise struktureeritud koostöö kohta julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning vastastikuse kaitse klausli rakendamise kohta;

17.

tuletab meelde, et 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) läbivaatamine peaks tähistama järjekordset etappi ÜVJP suurema läbipaistvuse saavutamisel ja eelarvepädevate institutsioonide asjakohasemal teavitamisel vastavalt asepresidendi ja kõrge esindaja avaldusele poliitilise vastutuse kohta; usub sellega seoses, et täielik läbipaistvus ja demokraatlik kontroll eeldab iga ÜJKP missiooni ja operatsiooni ning iga ELi eriesindaja jaoks eraldi eelarverea loomist ning sujuvaid, kuid läbipaistvaid menetlusi vahendite vajaduse korral ühest eelarvepunktist teise kandmiseks; on samal ajal veendunud, et ÜVJP jaoks vajalikku paindlikkust ja reageerimisvõimet ei tohi piirata;

18.

nõuab, et ÜVJP rakendamiseks ette nähtud ELi vahendeid kasutatakse võimalikult tõhusalt, mistõttu tuleks saavutada ELi ja selle liikmesriikide välistegevuse koostoime, mis väljendub nii poliitikas kui ka eelarves;

19.

on seisukohal, et ELi juhitavate sõjaliste ja kaitseoperatsioonide üldkulude rahastamiseks ette nähtud ATHENA mehhanism ei anna piisavat ülevaadet ÜVJP raames läbi viidud missioonide kõigist finantsmõjudest, ning nõuab seetõttu kõikide kulude konkreetse loetelu esitamist;

20.

pooldab suurema järjepidevuse ja ühtsuse rõhutamist liidu kõikide rahaliste vahendite puhul, näiteks Euroopa välisteenistust käsitlevate horisontaalsete sätete võtmist uusi välistegevuse rahastamisvahendeid käsitlevatesse ettepanekutesse aastateks 2014–2020; usub, et selline käsitus näitab liidu pakutavat lisandväärtust Euroopa kodanike turvalisuse ja heaolu poole püüdlemisel; rõhutab sellega seoses, et rahastamisvahendeid tuleks kasutada liidu välispoliitika täies ulatuses üksteist täiendavalt ja mitmekordsust vältivalt;

21.

rõhutab, et tähtis on tagada, et praegu parlamendis ja nõukogus arutamisel olevad uued välistegevuse rahastamisvahendid oleksid asjakohased ja piisavalt rahastatud, et vastata liidu strateegilistele huvidele, ja et neid oleks võimalik kohandada muutuvatele poliitilistele oludele; nõuab sellest tulenevalt piisavate vahendite tagamist liidu eelarvele (mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020) kooskõlas liidu kui ülemaailmse tähtsusega toimija ambitsioonide ja esmatähtsate eesmärkidega, et võimaldada pakkuda kodanikele turvalist ja majanduslikult kindlustatud tulevikku ning olla piisavalt paindlik, et tulla toime ettenägematute sündmustega;

22.

usub, et ELi välistegevuse rahastamisvahendite kaasavam ja terviklikum kohaldamine ühiste poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide täitmisel võimaldab reageerida välis- ja julgeolekupoliitika probleemidele tulemuslikumalt ja kulutõhusamalt ning suurendab seega Euroopa kodanike turvalisust ja heaolu; rõhutab, et selleks, et parlament saaks tagada kodanikele liidu välispoliitika ja rahastamisvahendite sidususe ja kulutõhususe, tuleb talle asutamislepingutega (iseäranis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290) antud volitusi rahastamisvahendite läbivaatamisel ning eelkõige delegeeritud õigusaktide rakendamisel strateegiliste programmdokumentide suhtes asjakohaselt arvesse võtta;

23.

on seisukohal, et liidu väärtustest järjepidevalt kinnipidamiseks tuleks tugevdada rahastamisvahendeid, millega edendatakse muu hulgas rahutagamist, julgeolekut, demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, head valitsemistava ja õiglase ühiskonna kujundamist, sest need on ülemaailmsete probleemide lahendamisel ELi välispoliitika ja välistegevuse strateegilised vahendid;

24.

rõhutab, et oluline on tagada välispoliitika kavandamise, kujundamise ja rakendamise sidusus, kasutades selleks erinevaid asjakohaseid välistegevuse rahastamisvahendeid; nõuab muu hulgas ÜVJP ja stabiliseerimisvahendi jätkuvat vastastikust täiendavust vahendamise, konfliktide ennetamise, kriisiohje ja konfliktijärgse rahutagamise vallas, aga ka täiendavat tööd vastastikuse täiendavuse saavutamiseks asjaomase riigi või piirkonna pikaajaliste suhete raamistikus kasutatavate geograafilise mõõtmega vahenditega; kiidab heaks parlamendi taotletud uue partnerlusinstrumendi kasutuselevõtu, mis annab ELi ÜVJP-le suurt lisandväärtust ning tagab finantsraamistiku ELi koostöö jaoks kolmandate riikidega, et aidata saavutada sellised eesmärgid, mis tulenevad liidu kahepoolsetest, piirkondlikest või mitmepoolsetest suhetest, kuid ei mahu arengukoostöö rahastamisvahendi piiridesse;

25.

usub, et sellisele käsitusviisile oleks kasuks selgete võrdlusaluste loomine, mida peaks lühiajalises, keskpikas ja pikemas perspektiivis jälgima ja hindama Euroopa Parlament; nõuab ELi välispoliitika võrdlusanalüüsi, mis tugineks olemasolevatele strateegilistele programmdokumentidele või strateegilistele poliitikaraamistikele (nt nendele, mis on loodud Aafrika Sarve ja Saheli piirkondade jaoks) ning hõlmaks süstemaatilisemalt ja kvantitatiivselt kindlaks määratud poliitilisi prioriteete ja eesmärke ning ressursse, mida rakendatakse kindla ajakava järgi lühiajalisel, keskpikal ja pikal perioodil;

26.

usub, et liidu välistegevuse terviklik käsitus eeldab muu hulgas ÜVJP ja Euroopa naabruspoliitika suuremat ühtlustamist ja vastastikust tugevdamist; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ühise poliitilise reageeringu üle lõunanaabruses toimuvatele sündmustele, mille näiteks oli 25. mai 2011. aasta ühisteatis; usub lisaks, et Euroopa naabruspoliitika mitmepoolseid struktuure tuleks tugevdada ning strateegilisemalt arendada, et edendada tõhusalt liidu välispoliitika prioriteetide saavutamist; väidab, et võttes arvesse tõhusa mitmepoolsuse keskset osa liidu välistegevuses, peaksid Euroopa välisteenistus ja komisjon uurima, kas Euroopa naabruspoliitika mitmepoolsusel rajanev lähenemisviis võiks toimida poliitiliste suhete korraldamise raamistikuna Euroopas laiemalt;

27.

usub, et ÜVJPga taotletavad strateegilised huvid, eesmärgid ja üldised suunised peavad lähtuma püüdest tagada rahu, julgeolek ja heaolu nii Euroopa kui ka muude piirkondade kodanikele, esmajoones meie naabruses, aga ka kaugemal, ning et nende puhul tuleb juhinduda ELi loomiseni viinud põhimõtetest, nagu demokraatia ja õigusriigi põhimõte, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ja jagamatus, inimväärikus, võrdõiguslikkus ja solidaarsuse austamine ning rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja austamine, sh kaitsmise kohustuse põhimõtte rakendamine;

28.

toetab jätkuvalt seisukohta, et Euroopa Liiduga peaks saama ühineda mis tahes Euroopa riik, kes austab liidu väärtusi ja kohustub neid edendama ning soovib ja suudab täita ühinemiskriteeriumid;

29.

märgib, et aja jooksul on liit kujundanud välja suhted riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, millel on erinevad lepingulised ja õiguslikud alused, ning mõnda neist peetakse strateegiliseks; märgib, et liidu strateegiliste partnerite valimisel puudub kindel valem ning selliste otsuste langetamisel ei teavitata sellest Euroopa Parlamenti ning temaga ei konsulteerita; märgib, et tõeliste ja usaldusväärsete kahepoolsete suhete ergutamisel võib olla ELi välispoliitika jaoks nii piirkondlike kui ka mitmepoolsete foorumite seisukohast tähtis mitmekordistav mõju, mistõttu tuleb strateegiliste partnerite valimisel hoolikalt kaaluda, millistele väärtustele ja strateegilistele eesmärkidele soovib liit üldsuse silmis keskenduda;

30.

usub seetõttu, et strateegiliste partneritega seotud tulevased otsused peaksid olema nii konkreetsete riikide ja piirkondade kui ka rahvusvaheliste foorumite tasandil hoolikalt kooskõlastatud liidu välispoliitiliste prioriteetidega, ning et tõsiselt tuleks kaaluda ka iganenud või kahjulikuks kujunevate partnerlussuhete lõpetamist; nõuab seetõttu Euroopa Ülemkogu 2010. aasta septembri arutelu (strateegiliste partnerlussuhete kohta) jätkamist Euroopa Parlamendiga ning parlamendi korrapärast eelnevat teavitamist tulevaste partnerlussuhetega seotud otsustest, iseäranis juhtudel, kui neid partnerlusi toetatakse rahaliselt liidu eelarvest või kui partnerlusega kaasneb ELi jaoks tihedam lepinguline suhe;

31.

on seisukohal, et selleks, et liit saaks tõhusalt tagada oma kodanikele äärmiselt tiheda konkurentsiga, muutuvas ja etteaimamatus rahvusvahelises poliitilises kontekstis tõhusalt rahu, julgeoleku ja sotsiaalmajandusliku arengu, on tähtis koondada liidu piiratud vahendid strateegilistele prioriteetidele, alustades lähemate, iseäranis ELi laienemisprotsessis osalevate ja naaberriikide probleemidega ja laiendades seejärel tegevust kontsentriliste ringidena kaugemale, kaasates vajaduse korral ka olemasolevate piirkondlike organisatsioonide tegevuse ja suhtelise mõjuvõimu;

32.

usub, et laienemisprotsessi raames võetud kohustuste täitmine ja naaberriikide suhtes vastutustundlikult käitumine tugevdab liidu tegevuse usaldusväärsust kogu maailmas; kinnitab taas, et EL on pühendunud tulemuslikule mitmepoolsusele, mille keskmes on Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni süsteem, ja rõhutab, kui oluline on teha rahvusvahelistele kriisidele, ohtudele ja probleemidele vastates koostööd rahvusvaheliste partneritega;

33.

toetab ELi Lääne-Balkani strateegiat (sh ELi võimalikku laienemist), millega edendatakse demokratiseerimisprotsessi, stabiilsust, konfliktide rahumeelset lahendamist ning sotsiaalmajanduse nüüdisajastamist nii konkreetsetes riikides kui ka kogu piirkonnas tervikuna; märgib murega, et teatavate riikide suuremat integreerumist ELi takistavad poliitiline ebastabiilsus, institutsiooniline nõrkus, massiline korruptsioon, organiseeritud kuritegevus ning lahendamata piirkondlikud ja kahepoolsed probleemid; kutsub seepärast ELi üles tegelema nende probleemidega integratsiooniprotsessi käigus – ja kooskõlas ÜRO harta sätetega – jõulisemalt ning suurendama oma märkimisväärset mõjuvõimu kõnealuses piirkonnas;

34.

kordab, et toetab Lääne-Balkani riikide ühinemisprotsessi tõhustamist selle tihedama võrdlusalustega sidumise abil, aga ka läbipaistvuse ja vastastikuse aruandluse suurendamise ning selgete näitajate kehtestamise abil; kutsub ELi üles tegema uusi, veenvaid ja tõelisi jõupingutusi selleks, et elavdada ühinemisprotsessi ning tähtsustada jätkuvalt järgmisi tingimusi: konstruktiivne poliitiline dialoog, heanaaberlikud suhted, majanduslik areng, õigusriigi põhimõtte tugevdamine, sh sõnavabaduse ja rahvusvähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamise tagamine, tõhus võitlus korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu, kohtusüsteemi tõhususe ja sõltumatuse suurendamine, haldussuutlikkuse parandamine liidu acquis’ga seotud õigusaktide jõustamisel, rahvuste- ja religioonidevaheliste pingete leevendamine, pagulaste ja riigisiseste põgenike olukorraga tegelemine ning seni lahendamata kahepoolsete ja piirkondlike probleemide lahendamine;

35.

peab lisaks tähtsaks, et piirkonnas, kus on hiljuti esinenud rahvusrühmadevahelisi relvastatud konflikte, edendataks ELi välispoliitikaga sallivat õhkkonda, vähemuste sekka kuuluvate isikute õiguste austamist, diskrimineerimisvastaseid poliitikameetmeid ja õigusakte, heanaaberlikke suhteid ja piirkondlikku koostööd – muu hulgas integreeritumate haridussüsteemide abil (piirkonnasisene üliõpilasvahetus) –, samuti teadusalast koostööd, kuna need on Euroopa stabiilsuse eeltingimused ja aitavad kaasa lepitamisele;

36.

väljendab heameelt EULEXi missiooni ümberkorraldamise üle ning asjaolu üle, et selle keskmesse on võetud õigusriigi põhimõte ja täitevvolitused; eeldab, et see toimib kogu Kosovo territooriumil, sh Põhja-Kosovos, ning et kõikidel tasanditel tõhustatakse võitlust korruptsiooni ja sealhulgas ka organiseeritud kuritegevusega;

37.

väljendab heameelt komisjoni positiivse tegevuskava üle ELi ja Türgi vahelistes suhetes; väljendab muret mitmete valdkondade olukorra pärast, eelkõige seoses sõnavabadusega, õigusriigi põhimõtte järgimisega, naiste õigustega Türgis, aeglaste edusammudega uue tsiviilpõhiseaduse koostamise küsimuses ning lisaks ka Türgi ühiskonna polariseerumisega; innustab Türgit reformiprotsessi kiirendama; märgib, et Türgi ei ole mitte ainult kandidaatriik, vaid ka tähtis strateegiline partner ja NATO liitlane; nõuab seetõttu Türgiga välispoliitiliste otsuste ja ühiste huvidega seotud eesmärkide üle peetava poliitilise dialoogi tugevdamist; rõhutab, kui tähtis on ergutada Türgit kujundama oma välispoliitikat heanaaberlike suhete, tiheda dialoogi ja koostöö raamistikus Euroopa Liiduga, et luua väärtuslikke koostoimeid ja suurendada võimalikku positiivset mõju, eelkõige seoses araabia maades toimuva reformiprotsessi toetamisega; loodab, et ühinemisläbirääkimiste järgmiste etappideni jõudmiseks vajalike tingimuste suhtes tehakse edusamme (nt Ankara protokolli ratifitseerimine ja rakendamine);

38.

nõuab asepresidendi ja kõrge esindaja ning komisjoni 25. mai 2011. aasta ühisteatises esitatud uue Euroopa naabruspoliitika põhimõtete (eelkõige selle põhimõtte, mille kohaselt sõltub toetus tehtud edusammudest, aga ka eristamise, vastastikuse vastutuse põhimõtete ja põhimõtte „partnerlus ühiskonnaga”) täielikku rakendamist ning liidu abi täielikku vastavusse viimist selle uue käsitusega; tuletab meelde, et 15. mai 2012. aasta ühisteatises „Euroopa uue naabruspoliitika rakendamise tulemused” nimetatakse piirkonna riikide probleemidena järgmised teemad: jätkusuutlik demokraatia, kaasav majandusareng ja -kasv, liikuvus, piirkondlik koostöö ning õigusriigi põhimõtted;

39.

tuletab meelde, et lõunanaabrus on Euroopa Liidu jaoks eluliselt oluline; rõhutab vajadust tugevdada ELi ning lõunapoolsete naaberriikide ja ühiskondade vahelist partnerlust seoses üleminekuga kindlale demokraatiale ning nõuab tungivalt, et ELi reaktsioon araabia kevadele oleks tasakaalus, hõlmates ühest küljest turule orienteeritust ja teisest küljest inimkeskset ja sotsiaalset vaatenurka; nõuab sellega seoses suurema tähelepanu pööramist inimõigustele, õigusriigi põhimõttele, tööhõivele (eelkõige noorte töötusele), haridusele, koolitusele ja piirkondlikule arengule, et aidata leevendada kõnealustes riikides praeguse sotsiaalse ja majanduskriisi mõju ning pakkuda vajaliku abi, et toetada head valitsemistava, demokraatlikke poliitilisi reforme ja nii sotsiaalset kui ka majanduslikku arengut; rõhutab veel, et tähtis on toetada institutsioonilise suutlikkuse suurendamist ja tõhusat avalikku haldust (sh nende riikide parlamentides), sõltumatut kohtusüsteemi, kodanikuühiskonna organisatsioonide tugevdamist ja sõltumatut ajakirjandust, mitmete poliitiliste parteide moodustamist võimalikult sekulaarses süsteemis, milles austatakse täielikult naiste õigusi ning tehakse olulisi edusamme seoses peamiste põhiõiguste, näiteks usuvabaduse austamisega nii selle individuaalses, kollektiivses, avalikus, privaatses ja institutsionaalses mõttes;

40.

kordab, et ELi ja Euroopa naabruspoliitika riikide vahelised majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed, kultuurilised või mis tahes muud suhted peavad lähtuma võrdse kohtlemise, solidaarsuse, dialoogi ning iga riigi konkreetsete eripärade ja omaduste austamise põhimõtetest;

41.

on seisukohal, et partnerriikide saavutatud üldise edu hindamine peab põhinema vastastikusel läbipaistvusel ning peaks lähtuma reformidele pühendumise astmest ning selgesti määratletud ja ühiselt kokku lepitud võrdlusalustest, millega määratakse kindlaks tegevuskavades sätestatud reformide rakendamise ajakava; nende võrdlusaluste üle tuleks teostada korrapärast ja võimalusel ühist järelevalvet, milles on oma täielik osa täita ka kodanikuühiskonnal, et tagada poliitika tulemuslik ja läbipaistev rakendamine;

42.

toonitab, et Vahemere Liit on tähtis vahend suhete institutsionaliseerimiseks lõunanaabrusega; rõhutab, et vaja on üle saada praegusest ummikseisu etapist, mis on organisatsiooni halvanud; tunneb heameelt Euroopa kaaseesistujaks olemise suhtes tehtud muudatuste üle ning avaldab lootust, et uue peasekretäri dünaamilisus aitab määratletud projektidega edasi liikuda;

43.

tuletab meelde ELi pühendumist Lähis-Ida rahuprotsessile ning ELi toetust kahe kooseksisteeriva riigi lahendusele Iisraelis, mille kohaselt võiksid Iisraeli riik ja sõltumatu, demokraatlik, terviklik ja elujõuline Palestiina riik eksisteerida rahulikult ja turvaliselt külg-külje kõrval;

44.

tuletab meelde, et Lähis-Ida konflikti lahendamine on nii Euroopa Liidu kui ka osapoolte ja kogu piirkonna huvides; rõhutab seetõttu, et araabia maades toimuvate muutuste tõttu on rahuprotsessis edusammude tegemise vajadus veelgi pakilisem;

45.

toetab seisukohta, mille kohaselt on Iraani tuumaprobleemi suhtes võetav ainus elujõuline seisukoht nõukogu kahetasandiline lähenemisviis, mille eesmärk on leida olukorrale diplomaatiline lahendus; tuletab meelde, et sanktsioonid ei ole eesmärk omaette; nõuab tungivalt läbirääkimiste jätkumist EL3+3 ning Iraani vahel ning kutsub läbirääkijaid üles jõudma kokkuleppele; tuletab meelde, et vastavalt tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kesksele põhimõttele on Iraanil õigus rikastada uraani rahumeelsetel eesmärkidel ning saada samadel eesmärkidel ka tehnilist abi; väljendab muret seoses võimaliku sõjategevusega ning kutsub kõiki osapooli üles töötama rahumeelse kokkuleppe nimel ja nõuab tungivalt, et Iraan peaks kinni tuumarelva leviku tõkestamise lepingust ja ÜRO resolutsioonidest ning teeks Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga igati koostööd;

46.

kutsub nõukogu lisaks üles kaaluma positiivsete meetmete võtmist, kui Iraan kohustub piirduma uraani rikastamisel 5 % tasemega, eksportima kõik seda taset ületavad rikastatud uraanivarud, et töödelda need ümber tsiviilotstarbel kasutatavateks kütusevarrasteks, ning avalikustama Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile (IAEA) täielikult kogu oma tuumaprogrammi käsitleva teabe, et IAEA saaks veenduda Iraani tuumaprogrammi täielikus tsiviilotstarbelisuses; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning nõukogu üles taasalgatama diplomaatilisi läbirääkimisi muudes ELile ja Iraanile ühist huvi pakkuvates küsimustes, nagu piirkondlik julgeolek, inimõigused ning olukord Süürias, Afganistanis, Iraagis ja Pärsia lahe piirkonnas; kutsub Iraani üles tegutsema piirkondliku julgeoleku tagamisel konstruktiivselt;

47.

nõuab seega, et asepresident ja kõrge esindaja ning nõukogu jätkaksid järjekindlaid jõupingutusi selle nimel, et nõuda Iraanilt tungivalt inimõiguste austamist; rõhutab, et ELi Iraani-poliitika peab väljendama solidaarsust kõikide nendega, kes võitlevad repressioonide vastu ning põhivabaduste ja demokraatia eest; kordab, et ELi kohapealne esindatus võib tagada kõikide valdkondade arengu nõuetekohase hindamise liikmesriikide ja ELi poolt ning suhtluse Iraani ametiasutustega; on seisukohal, et ELi ja Iraani suhete arenedes võiks avada Teheranis sobival võimalusel ELi delegatsiooni;

48.

palub, et asepresident ja kõrge esindaja tagaks piisava personali ja institutsionaalse ekspertiisi rakendamise Liibüas, et aidata Liibüal täita oma vajadused ja vastata Liibüa abipalvetele seoses suutlikkuse suurendamise, valitsemise, kodanikuühiskonna ja arenguga; nõuab tungivalt, et EL toetaks Liibüas kõikides valdkondades üleminekut demokraatiale, ning palub asepresidendil ja kõrgel esindajal tagada, et liikmesriigid tegutsevad Liibüa vajaduste ja abipalvete täitmisel kooskõlastatult, järgides ELi põhimõtteid ja väärtusi ning strateegilisi huve;

49.

nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja ning nõukogu ja liikmesriigid teeksid jõupingutusi selle nimel, et leida lahendus Süüria kriisile; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tagama, et liikmesriigid tegutsevad ÜRO Julgeolekunõukogus ühiselt ja kooskõlastatult, arvestades, et see on kõige sobilikum foorum, kus arutada võimalikku rahvusvahelist ja ÜRO toetusel toimuvat sekkumist Süürias; nõuab lisaks, et asepresident ja kõrge esindaja suurendaks jõupingutusi Venemaa ja Hiina diplomaatiliseks survestamiseks, et lahendada Süüriaga seonduv ummikseis ÜRO Julgeolekunõukogus; palub, et asepresident ja kõrge esindaja ning komisjon uuriksid kõiki võimalusi humanitaarabi andmiseks ja selle suurendamiseks, et vastata nende naaberriikide vajadustele, keda Süüria kriis (eelkõige põgenike sissevoolu kujul) kõige rohkem mõjutab;

50.

tuletab meelde, et idanaabrus on strateegiliselt oluline; nõuab suuremaid jõupingutusi ja suuremat poliitilist valmisolekut saavutada idapartnerluse eesmärgid, mis on esitatud Praha deklaratsioonis ja Varssavi tippkohtumise järeldustes ning mida korratakse 15. mai 2012. aasta ühisteatises „Idapartnerlus: tegevuskava 2013. aasta sügiseseks tippkohtumiseks”, sh eelkõige poliitilise assotsieerimise ja majandusliku integratsiooni kiirendamine ning kodanike liikuvuse suurendamine turvalises ja hästikorraldatud keskkonnas; on arvamusel, et liit peaks eelkõige jätkama assotsieerimislepingute alaseid läbirääkimisi idapartneritega ja nimetatud lepingud sõlmima, kuna nendega edendatakse liikuvust (liikuvuspartnerluse ja viisateemalise dialoogi abil) ja tagatakse jätkuv areng reformide vastuvõtmisel ja rakendamisel (tihedas koostöös Euronesti parlamentaarse assambleega); rõhutab, et kõikide otsustega kaasneb piisavate rahaliste vahendite eraldamine, ning nõuab nende küsimustega moderniseerimispartnerluse raames tegelemise tõhustamist;

51.

väljendab sellegipoolest kahetsust asjaolu üle, et üldine olukord ei ole idapartnerluse riikides demokraatlike normide ja inimõiguste austamise seisukohast peaaegu üldse paranenud; rõhutab lisaks, et idapartnerlust saab täielikult edasi arendada alles siis, kui kõik lahtised konfliktid lahendatakse; nõuab sellega seoses ELi aktiivsemat osalemist asjaomastes rahuprotsessides, et käivitada usaldusväärseid algatusi, mille eesmärk on aidata lahendada praegused ummikseisud, hõlbustada osapoolte vahel dialoogi taasalustamist ning luua tingimused terviklike ja kestvate lahenduste leidmiseks;

52.

nõuab, et EL osaleks koostöös piirkondlike partneritega intensiivsemalt idapartnerluse riikide territooriumidel valitsevate vinduvate konfliktide lahendamisel, eeskätt seoses ummikseisu lahendamisega Lõuna-Osseetias ja Abhaasias ning Mägi-Karabahhi konfliktis, ja toetaks igati sellele järgneva mis tahes rahukokkuleppe sõlmimist; usub, et Transnistria küsimus võiks olla hea võimalus piirkondlike partnerite hea tahte ulatuse väljaselgitamiseks;

53.

tunneb heameelt Moldova Vabariigi mitmemõõtmeliste jõupingutuste üle ELile läheneda, edendades selleks eelkõige siseriiklikke poliitilisi reforme ning võttes olulisi ja positiivseid meetmeid Transnistria konflikti lahendamiseks nn 5+2 läbirääkimiste abil;

54.

rõhutab, et kuigi ELi ja Ukraina vaheline leping on parafeeritud, on selle allkirjastamise ja ratifitseerimisega võimalik jätkata ainult juhul, kui Ukraina täidab teatavad tingimused, st tagab vähemuste õiguste austamise, järgib õigusriigi põhimõtet, suurendades seda tagavate institutsioonide stabiilsust, sõltumatust ja tõhusust, näitab, et austab opositsiooni õigusi, lõpetab opositsiooni liikmete tagakiusamise ja kehtestab seeläbi tõeliselt pluralistliku demokraatia; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning komisjonil tagada piisavate rahaliste vahendite olemasolu Ukraina tulevaste parlamendivalimiste jaoks kavandatavate täiendavate valimisvaatlusmissioonide toetamiseks; kutsub Ukraina parlamenti üles muutma nõukogude ajast pärit karistusseadustikku ning kaotama kriminaalkaristused riigiasutuste töötajate poolt ametikohustuste täitmisel langetatud selgelt poliitiliste otsuste eest;

55.

kutsub Valgevene ametiasutusi üles vabastama kõiki poliitvange; nõuab, et Valgevene võimudega suhete arendamise tingimuseks seataks demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimine ning inimõiguste austamise vallas saavutatud edu; tuletab meelde, et ELi ja Valgevene vahelist dialoogi ei saa edasi arendada enne kõikide poliitvangide vabastamist ja rehabiliteerimist; kiidab samal ajal heaks ELi ja selle Minski delegatsiooni jõupingutused selle nimel, et luua kontakte ja suhelda rohkem Valgevene ühiskonnaga (muu hulgas nüüdisajastamist käsitleva dialoogi abil, aga ka viisamenetluse hõlbustamise ning Valgevene kodanike aktiivsema kaasamise abil ELi programmidesse);

56.

märgib, et idapartnerluse raames on tehtud märkimisväärseid edusamme ELi suhete tugevdamisel Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusiaga; nõuab edasiste meetmete võtmist ELi ja kolme nimetatud Lõuna-Kaukaasia riigi vaheliste suhete süvendamiseks;

57.

rõhutab Musta mere piirkonna strateegilist tähtsust liidu jaoks ning kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust taas üles koostama Musta mere piirkonna jaoks strateegia, milles oleks määratletud ELi kõikehõlmav ja terviklik seisukoht piirkonna probleemide ja võimalustega tegelemise suhtes;

58.

toetab ELi kriitilise koostöö poliitikat Venemaa suhtes; peab Venemaad tähtsaks strateegiliseks partneriks ja naabriks, kuid väljendab jätkuvalt muret seoses Venemaa suhtumisega õigusriigi ja pluralistliku demokraatia põhimõtetesse ning inimõigustesse; taunib eelkõige opositsioonijõudude ja valitsusväliste organisatsioonide esindajate pidevat hirmutamist, ahistamist ja vahistamist, uue valitsusväliste organisatsioonide rahastamist käsitleva õigusakti hiljutist vastuvõtmist ning vaba ja sõltumatu ajakirjanduse üha suuremat survestamist; kutsub sellega seoses ELi üles jääma kindlaks oma nõudmistele, et Vene võimud täidaksid oma Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesusest tulenevaid kohustusi; rõhutab, et õigusriigi põhimõtte järgimise tugevdamine kõikides Venemaa avaliku elu sektorites (muu hulgas majanduses) võimaldaks vastata konstruktiivsel viisil paljude Venemaa kodanike väljendatud meelepahale ning et see on ELi ja Venemaa vahelise tõelise ja konstruktiivse partnerluse loomise vajalik tingimus; rõhutab ELi valmidust edendada moderniseerimispartnerlust ning toetada praeguse partnerlus- ja koostöölepingu mis tahes õigusjärglast, mis on seotud inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja pluralistliku demokraatia suhtes tehtud edusammudega Venemaal;

59.

väljendab seisukohta, et feministliku punkansambli Pussy Riot kolme liikme hiljutine süüdimõistmine „usulisest vihkamisest ajendatud huligaansuses” ja neile mõistetud kaheaastane vanglakaristus on osa poliitiliste eriarvamuste ja opositsioonijõudude mahasurumisest, mis ahendab veelgi demokraatlikku ruumi Venemaal ja kahjustab tõsiselt Venemaa kohtusüsteemi usaldusväärsust; mõistab otsustavalt hukka selle poliitiliselt motiveeritud kohtuotsuse ning loodab, et apellatsioonimenetluse käigus süüdimõistev kohtuotsus tühistatakse ja kolm Pussy Rioti liiget vabastatakse;

60.

usub, et tihedama partnerluse parim alus peaks olema kõrgete eesmärkidega ja terviklik uus partnerlus- ja koostööleping, mis sisaldaks muu hulgas peatükke poliitilise dialoogi, kaubanduse ja investeeringute, energiakoostöö ning inimõigusi, õiglust, vabadust ja turvalisust käsitleva dialoogi kohta; rõhutab vajadust luua ELi ja Venemaa ühiskondade vahel tõeline partnerlus ning avaldab selles kontekstis heameelt edusammude üle, mis on saavutatud ELi ja Venemaa vahelise viisanõude kaotamiseks vajalike ühiste meetmete rakendamisel;

61.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning nõukogu üles tegema koostööd Venemaa ja Hiinaga, muu hulgas ÜRO Julgeolekunõukogus, et ületada Süüria olukorra hindamisega seotud erimeelsused, ühise eesmärgiga murda Süüria vägivallatsükkel, vältida kodusõda ning leida Süüria jaoks kestev rahumeelne lahendus; avaldab heameelt Venemaaga tehtava koostöö üle Iraaniga peetavate EL3+3 läbirääkimiste raames, mille eesmärk on takistada Iraani tuumarelvi omandamast;

62.

kutsub Venemaad üles edendama stabiilsust, poliitilist koostööd ja majanduslikku arengut, austades samal ajal iga osapoole suveräänset õigust korraldada ise oma julgeolekut; nõuab tungivalt, et Venemaa austaks naaberpiirkondade territoriaalset ja põhiseaduslikku terviklikkust ning liituks ÜROs arenevat demokraatiat puudutava rahvusvahelise konsensusega;

63.

rõhutab, et samal ajal kui liikmesriigid valmistuvad infrastruktuuri tehtavate investeeringute ja ühiste eeskirjade vastuvõtmise abil oma riiklikke turge ühendama ja lõimima, tuleks ka Venemaaga tehtava koostöö nimel teha kestvaid jõupingutusi, et määrata kindlaks loomingulised ja mõlema poole jaoks vastuvõetavad meetmed kahe energiaturu erinevuste vähendamiseks;

64.

väljendab muret seoses Kaliningradi piirkonna hiljutise suure militariseerimisega, mis tekitab ELi aladel järjest suuremat ebakindlust;

65.

toetab asjaolu, et EL toetab Kesk-Aasia piirkondlikku käsitust, mis on hädavajalik, et lahendada piirkondliku mõõtmega probleemid nagu organiseeritud kuritegevus, uimasti-, radioaktiivsete ainete ja inimkaubandus, terrorism, loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud keskkonnakahju ning vee- ja energiavarude haldamine; peab sellegipoolest kahetsusväärseks, et tehtud ei ole märkimisväärseid edusamme, kusjuures see on vaid osaliselt põhjustatud rahaliste vahendite nappusest; nõuab seetõttu, et sekkumine peab olema range ja tingimuslik (suurem toetus suuremate edusammude eest), sõltudes demokratiseerimise, inimõiguste, heade valitsemistavade, jätkusuutliku sotsiaalmajandusliku arengu, õigusriigi põhimõtte ja korruptsioonivastase võitluse vallas saavutatud edust; rõhutab, et piirkondliku käsitusega ei tohiks õõnestada rohkem arenenud riikide individuaalset toetamist; märgib, et ELi koostööstrateegias suheteks Kesk-Aasiaga on määratletud seitse prioriteeti, kuid ette nähtud vahendid on liiga napid, et saavutada kõikides poliitikavaldkondades soovitud mõju; kutsub ELi määratlema oma prioriteete paremini, kooskõlas olemasolevate vahenditega; tuletab meelde kõnealuse piirkonna tähtsust majanduskoostöö, energeetika ja julgeoleku seisukohast, kuid rõhutab, et oluline on tagada, et arengukoostöö jääks majandus-, energia- või julgeolekuhuvide varju; rõhutab sellegipoolest Kesk-Aasia riikidega piirkondliku julgeoleku üle peetava ELi dialoogi tähtsust, iseäranis arvestades olukorda Afganistanis ning Usbekistani ja Tadžikistani suhete võimalikku teravnemist; soovitab ELil otsida võimalusi, kuidas koondada selles piirkonnas tegutsevate liikmesriikidega vahendeid;

66.

märgib, et üldine inimõiguste ja töötajate õiguste olukord, kodanikuühiskonna toetamise puudumine ja õigusriigi seisund on endiselt murettekitavad; nõuab inimõigustealaste dialoogide tugevdamist, tõhustamist ja suuremat tulemustele orienteeritust, kusjuures nende dialoogide ettevalmistamisel, järelevalves ja rakendamisel tuleks teha tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja neid kaasata; kutsub ELi ning asepresidenti ja kõrget esindajat üles tõstatama avalikult poliitvangide ning vangistatud inimõiguste kaitsjate ja ajakirjanike teemat, samuti nõudma kõikide poliitvangide kohest vabastamist ning muudele vangidele õiglast ja läbipaistvat kohtumenetlust; nõuab, et õigusriigi algatusega suurendataks kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks läbipaistvust ning et see hõlmaks selgeid eesmärke, et võimaldada algatuse rakendamise ja tulemuste läbipaistvat hindamist;

67.

märgib, et energia ja loodusvarade poolest rikkad Kesk-Aasia riigid kujutavad endast ELi jaoks potentsiaalselt olulist võimalust mitmekesistada oma tarneallikaid ja -teid; märgib, et EL on usaldusväärne tarbija ning et tootjariigid peavad tõestama tarbijariikidele ja välisinvestoritele oma usaldusväärsust tarnijatena, luues muu hulgas vastavalt õigusriigi põhimõttele võrdsed tingimused nii riiklikele kui ka rahvusvahelistele ettevõtjatele; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles jätkama energiaprojektide toetamist ja teabevahetuse edendamist tähtsates küsimustes, näiteks seoses lõunakoridori ja Kaspia mere gaasijuhtmega, jätmata samal ajal tähelepanuta häid valitsemistavasid ja läbipaistvust, kuna need on ELi ja selle partnerriikide vahelise energiakoostöö sellised elemendid, millest saavad kasu mõlemad pooled;

68.

rõhutab, et loodusvarade ning eelkõige veevarude kasutamine ja haldamine on piirkonnas endiselt tüliõunaks, mis tekitab ebastabiilsust, pingeid ja võib viia konfliktideni; avaldab sellega seoses heameelt ELi poolt Kesk-Aasias käivitatud veealase algatuse üle, kuid nõuab tulemuslikumat ja konstruktiivsemat dialoogi ülemjooksul asuvate mägiste riikide ja alamjooksul asuvate riikide vahel, et saavutada veeprobleemidega tegelemiseks kindlad ja jätkusuutlikud viisid ning sõlmida veevarude jagamist käsitlevad terviklikud ja kestvad kokkulepped;

69.

väljendab muret asjaolu üle, et vägivald on pärast rahuläbirääkimiste katkemist taas puhkenud; rõhutab piiriülese inimkaubanduse ja salakaubaveo probleemi ning organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi põhiliseks rahastamisallikaks oleva ebaseadusliku uimastitootmise ja -kaubanduse vastu võitlemise allpiirkondliku Kesk-Aasia käsituse tähtsust; nõuab suuremat koostööd NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude missioonis osalevate liikmesriikide vahel, et tagada sekkumiste tõhusus; nõuab, et Afganistani Islamivabariigi valitsuse ja riiklike julgeolekujõudude suutlikkuse suurendamiseks ning laiema elanikkonna põllumajandusliku ja sotsiaalmajandusliku arengu toetamiseks tehtavaid jõupingutusi suurendataks, et riik oleks võimeline oma julgeoleku eest täielikult vastutama, kui kontroll riigi sisejulgeoleku üle 2014. aasta lõpus lõplikult Afganistani julgeolekujõudude kätte antakse;

70.

väljendab suurt muret kannatava elanikkonna pärast ning märgib, et sõjaline sekkumine Afganistanis ei ole toonud kaasa demokraatlike struktuuridega elujõulise riigi ülesehitamist, elutingimuste paranemist enamiku elanike ning eeskätt naiste ja tütarlaste jaoks, ega ka uimastite tootmise asendumist põllumajanduse muude vormidega –selle asemel lokkab riigis nüüd hoopis enneolematu ulatusega korruptsioon; kutsub Euroopa vägede kiirendatud väljaviimist silmas pidades ELi ja liikmesriike üles koostama esmatähtsa meetmena ohutuskava nende afgaanide jaoks, kes on tugevalt toetanud Euroopa jõupingutusi nende riigi ülesehitamiseks ning kelle elu võib Euroopa vägede lahkumise tõttu ohtu sattuda, pidades eelkõige silmas naisõiguslasi; palub Euroopa välisteenistusel koostada aus hinnang ELi ja liikmesriikide poliitikale Afganistanis (2001. aastast tänaseni) ning esitada käesoleva aasta lõpuks realistlik kava ELi tulevase tegevuse jaoks kõnealuses piirkonnas;

71.

rõhutab vajadust teha Afganistani probleemidega (eriti uimastikaubanduse, terrorismi ning probleemide naaberriikidesse ja kogu piirkonda levimise ohuga) tegeledes suuremat koostööd selliste riikidega nagu Venemaa, Pakistan, India ja Iraan;

72.

on kindlalt veendunud, et USA on ELi kõige tähtsam strateegiline partner; nõuab seetõttu kindlalt, et ELil tähtsustaks poliitikas selgelt Atlandi-üleste suhete süvendamist kõigil tasanditel;

73.

rõhutab Atlandi-üleste suhete ülimat tähtsust; on arvamusel, et ELi ja USA korrapärased tippkohtumised võimaldaksid määratleda ühiseid eesmärke ja kooskõlastada ülemaailmse tähtsusega ohte ja probleeme käsitlevaid strateegiaid, muu hulgas seoses majandusjuhtimise ning kiiresti areneva majandusega riikide suhtes võetava ühise seisukohaga; väljendab heameelt töökohtade loomise ja majanduskasvu kõrgetasemelise töörühma aruande üle; on seisukohal, et Atlandi-ülene majandusnõukogu ja õigusloojate Atlandi-ülene dialoog peaksid kajastama õigusnormide lähendamise alast strateegilist koostööd ELi ja USA ning BRICS-riikide ja muude asjaomaste kiiresti areneva majandusega riikide, aga ka Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni, Aafrika Liidu, Mercosuri, Andide Ühenduse ning Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse vahel; rõhutab, kui oluline on majandusliku integratsiooni ja regulatiivse koostöö edendamise eest vastutav Atlandi-ülene majandusnõukogu ning samuti õigusloojate Atlandi-ülene dialoog, mis kujutab endast parlamentidevahelise dialoogi foorumit ning parlamentide töö mõlemapoolse koordineerimise vahendit ühist huvi pakkuvates küsimustes, iseäranis Atlandi-ülese turuga seonduvate õigusaktide valdkonnas; tuletab meelde, et viivitamatult on vaja luua Atlandi-ülene poliitikanõukogu, mis oleks paralleelselt NATOga ELi ja USA vahelisi välis- ja julgeolekupoliitika küsimusi käsitlev süstemaatilist ja kõrgetasemelist konsultatsiooni ja koordineerimist pakkuv ad hoc asutus;

74.

märgib, et USA pöörab järjest enam tähelepanu ning suunab üha enam poliitilisi ja majanduslikke investeeringuid ja sõjalisi vahendeid Vaikse ookeani piirkonda, mis näitab Hiina, India ja muude kiiresti areneva majandusega Aasia riikide järjest suuremat ülemaailmset ja piirkondlikku tähtsust; märgib lisaks, et ELi ja selle liikmesriikide välispoliitilises tegevuskavas tuleks Aasiale rohkem tähelepanu pöörata; nõuab seetõttu Hiina, India ja muude kiiresti areneva majandusega Aasia riikide suhtes rakendatava poliitika suuremat kooskõlastamist ELi ja USA vahel, et vältida seisukohtade lahknevusi olulistes poliitikavaldkondades;

75.

usub, et USA annab edaspidigi äärmiselt suure panuse Euroopa-Atlandi piirkonna ühise julgeoleku tagamisse, ning kinnitab taas, et Atlandi-ülene julgeolekuside on muutumatult ja äärmiselt oluline; juhib tähelepanu asjaolule, et muutuvates geostrateegilistes ja majandusoludes on Euroopa julgeoleku- ja kaitsevõime suurendamine oluline vahend Atlandi-ülese sideme tugevdamiseks;

76.

nõuab ELi ja Ladina-Ameerika vahelise poliitilise dialoogi laiendamist kõikidel tasanditel, sh riigipeade tippkohtumistel ning Euroopa ja Ladina-Ameerika parlamentaarses assamblees, kuna see on oluline vahend poliitilise üksmeele saavutamiseks; nõuab, et ELi ja Ladina-Ameerika riikide vahelistel tippkohtumistel võetud poliitiliste kohustustega kaasneks ka piisavate rahaliste vahendite eraldamine; väljendab sügavat muret asjaolu üle, et Argentina riigistas hiljuti Hispaaniale kuuluva suure naftafirma YPF ning on lisaks teinud ülimalt vastutulematuid samme seoses Suurbritanniale kuuluvate Falklandi saartega;

77.

teeb ettepaneku uurida võimalust teha Põhja- ja Lõuna-Ameerika ja ELi vahel tihedamat koostööd, eeskätt majanduskoostööd, võttes eesmärgiks sõlmida ühine vabakaubandusleping;

78.

nõuab käimasolevate inimõigustealaste dialoogide tõhustamist ning parlamendi suuremat osalemist, samuti dialoogi alustamist koostöö tihendamise üle oluliste julgeolekuprobleemide küsimuses, eelkõige organiseeritud kuritegevuse ja uimastitega seotud kuritegevuse ränga mõju tõttu riiklikele institutsioonidele ja inimeste turvalisusele; märgib, et ELi ja Ladina-Ameerika riikide riigipeade ja valitsusjuhtide 7. tippkohtumisel, mis toimub 2013. aasta jaanuaris Tšiilis, avaneb hea võimalus seada uued eesmärgid nimetatud piirkondade koostööks mitmesugustes poliitilistes ja sotsiaalmajanduslikes küsimustes;

79.

rõhutab, et Ladina-Ameerika suunaline arengukoostöö strateegia peaks jätkuvalt keskenduma sotsiaalsele ühtekuuluvusele – mitte ainult selle sotsiaalmajandusliku mõju tõttu, vaid ka seepärast, et sotsiaalne ühtekuuluvus on piirkonna demokraatlike institutsioonide kindlustamise ja õigusriigi põhimõtte seisukohast oluline; märgib samuti, et arengukoostööd ELi ja keskmise sissetulekuga Ladina-Ameerika riikide vahel on vaja jätkata, et tegeleda piirkonnas püsiva suure ebavõrdsusega; nõuab kolmepoolse koostöö ja lõunapiirkonna riikide koostöö tugevdamist Ladina-Ameerika riikidega;

80.

nõuab, et Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerikaga tuleb vastastikust huvi pakkuvates küsimustes tõhusamat kolmepoolset koostööd teha, et liikuda ELi, USA, Kanadat ja Ladina-Ameerikat hõlmava Euroopa-Atlandi piirkonna moodustamise poole;

81.

märgib olulist mõju, mida on põhjustanud Brasiilia esilekerkimine nii kõnealuses piirkonnas kui ka ülemaailmsel tasandil, ühendades majandus- ja sotsiaalprogrammid demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhivabaduste austamisega; nõuab ELi ja Brasiilia strateegilise partnerluse ja poliitilise dialoogi tugevdamist, eesmärgiga toetada Brasiilia jõupingutusi Lõuna-Ameerika lõunaosa ühisturu (Mercosur) ja Lõuna-Ameerika Riikide Liidu (UNASUR) institutsioonide ülesehitamisel;

82.

väljendab heameelt asjaolu üle, et lähiajal allkirjastatakse Kesk-Ameerikaga assotsieerimisleping, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendis nõusolekumenetlust; rõhutab asjaolu, et kuna see on esimene laiaulatuslik leping, mille EL sõlmib teise mitmeid riike hõlmava piirkonnaga, tihendab see suhteid ja edendab piirkondlikku käsitust, aga ka Ladina-Ameerika piirkondlikku integratsiooni; märgib, et kavatseb hoolikalt jälgida lepingu rakendamist ning iseäranis selle mõju inimõiguste ja õigusriigi olukorrale Kesk-Ameerikas;

83.

väljendab heameelt asjaolu üle, et lähiajal allkirjastatakse ELi ning Colombia ja Peruu vaheline kaubandusleping, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendis nõusolekumenetlust; kordab, et nimetatud lepingut ei saa käsitleda ELi ja asjaomaste riikide vaheliste suhete lõpliku raamistikuna, vaid pigem järgmise sammuna üldise assotsieerimislepingu sõlmimise suunas, kusjuures liitumisvõimalus on ka teistel Andide Ühenduse riikidel;

84.

märgib seetõttu, et ELi eesmärk on sõlmida assotsieerimisleping kõikide Andide Ühenduse liikmetega; on seisukohal, et Mercosuriga sõlmitud assotsieerimisleping kujutaks endast otsustavat edasiminekut strateegilistes suhetes Ladina-Ameerikaga, kui see põhineb vaba ja õiglase kaubanduse ning investeeringute õiguskindluse põhimõtetel, rahvusvaheliste, töö- ja keskkonnanormide järgimisel ning partnerite usaldusväärsusel;

85.

avaldab kahetsust asjaolu üle, et komisjoni ettepanekutes võtta vastu määrus üldiste tariifsete soodustuste kava ja arengukoostöö rahastamisvahendi kohta ei arvestata ELi ja Ladina-Ameerika vaheliste suhete strateegilist olemust, kuna nendest ettepanekutest on välja jäetud märkimisväärselt mitu piirkonna kõige haavatavamat riiki; tuletab meelde, et mõned Ladina-Ameerika riigid on sissetuleku poolest ühe inimese kohta maailma kõige ebavõrdsemate riikide seas ja et püsiv ebavõrdsus tekib vähese sotsiaalmajandusliku liikuvuse tingimustes; on seisukohal, et ELi annab kõnealusele piirkonnale väga vastakaid märguandeid, sest põhimõtteliselt jätab liit mulje, et ei pea piirkonda nii tähtsaks, kui see tegelikult on, kuigi on võtnud selle suhtes mitmeid poliitilisi ja kaubandusalaseid kohustusi ning jagab temaga ühiseid üldiseid huve;

86.

märgib, et ELi ja Aafrika ühisstrateegia ja selle 8 valdkonda on esialgu keskendunud Aafrika Liidule ja tehnilise abi andmisele institutsioonilise suutlikkuse suurendamiseks ja poliitika edendamiseks sellistes valdkondades nagu rahu ja julgeolek, inimõigused, demokraatia edendamine, õigusriigi põhimõtte järgimine ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamine; tuletab meelde, et kuigi see laiaulatuslik lähenemisviis on endiselt asjakohane, on strateegia sidusust ja tõhusust kahandanud eksisteerivad kattuvad kokkulepped mitme partneriga ning eriomase eelarve puudumine strateegia elluviimiseks; lisaks sellele on institutsioonilise suutlikkuse suurendamisele mandri tasandil tungivalt vaja arendada poliitilisi partnerlussuhteid rahu, julgeoleku ja sotsiaalmajandusliku arengu valdkonnas ka piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil; nõuab asjaomaste poliitiliste partnerluste laiendamist, et hõlmata ka piirkondlikud majandusühendused – selle strateegiaga tugevdatakse Aafrika Liitu ning süvendatakse ELi ja Aafrika partnerlussuhteid piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil, teenides Aafrika ja Euroopa kodanike poliitilisi, julgeolekualaseid ja majanduslikke huve; mõistab hukka tagasilöögid, mida riigipöörded (näiteks Malis ja Guinea Bissaus) põhjustasid seoses Aafrika Liidu, ELi ja ÜRO edendatavate demokraatlike põhimõtete ja eesmärkidega; nõuab põhiseadusliku korra viivitamatut taastamist kõnealustes riikides;

87.

võtab teadmiseks ELi strateegiad Aafrika Sarve ja Saheli piirkonna jaoks; usub, et probleemide rahumeelseks kestvaks lahendamiseks ja elanikele paremate väljavaadete andmiseks – sh õiglase juurdepääsu tagamiseks loodusvaradele, piirkondade jätkusuutlikuks arendamiseks ja rikkuse ümberjagamiseks – on vaja tegeleda nimetatud piirkondade konfliktide struktuursete põhjustega; nõuab arvestatavaid arenguabi vahendeid ja diplomaatilist ressurssi kasutava liidu poliitika mõju hindamist elanikkonnale; nõuab ka tihedamat koostööd Euroopa Parlamendi, Üleaafrikalise Parlamendi ja piirkondlike parlamentide vahel, et tagada poliitiliste ja eelarvealaste otsuste tegemisel suurem vastutus mõlema maailmajao kodanike ees ning mõõta ja hinnata poliitika rakendamise tulemuslikkust; tunneb eelkõige heameelt nõukogu otsuse üle laiendada piraatlusega võitlemisel rakendatava tervikliku tegevuse tõhustamiseks ning piirkonna pikaajalise arengu toetamiseks EUNAVFOR Atalanta mandaati (et see hõlmaks ka maismaal tegutsevate piraatide suhtes meetmete võtmist);

88.

on äärmiselt mures Sudaani ja Lõuna-Sudaani vaheliste pingete pärast; kutsub mõlemaid pooli näitama poliitilist valmisolekut Lõuna-Sudaani iseseisvumisega seotud märkimisväärsete probleemide lahendamiseks ÜRO Julgeolekunõukogu 2. mai 2012. aasta resolutsiooniga 2046 (2012) vastu võetud tegevuskava alusel; rõhutab, et piirkonna pikaajalise stabiilsuse säilitamiseks on vaja uut ühtset, laiaulatuslikku rahvusvahelist strateegiat, milles oleks muude ülemaailmse ja piirkondliku tähtsusega toimijate kõrval oma roll täita ka ELil ning mis keskenduks lisaks põhja-lõuna teemadele ning olukorrale Lõuna-Kordofanis ja Sinise Niiluse piirkonnas ka Sudaani kauaoodatud reformidele ja demokraatlike reformide tugevdamisele Lõuna-Sudaanis;

89.

tuletab meelde oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lääne-Saharas; nõuab tungivalt, et Maroko ja Polisario Rinne jätkaksid läbirääkimisi rahumeelse ja kestva lahenduse leidmiseks Lääne-Sahara konfliktile, ja tuletab meelde läänesaharalaste enesemääramisõigust ja õigust otsustada Lääne-Sahara olukorra üle demokraatlikul rahvahääletusel, kooskõlas asjaomaste ÜRO resolutsioonidega;

90.

nõuab ELi suuremat ja tugevamat esindatust Aasia Vaikse ookeani piirkonnas ning iseäranis seda, et EL tõstaks esile demokraatiale üleminekul tehtud edusamme suurimas islamiriigis Indoneesias ning toetaks oma kogemuste ja eksperditeadmistega Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni riikide ja naabruskonna mitmepoolseid algatusi ja üha enam esile kerkivaid ja sagenevaid Vaikse ookeani üleseid algatusi; on seisukohal, et Euroopa välisteenistus peaks nüüd kasutama kõiki võimalusi koostöö edendamiseks ELi ja Aasia vahel; on arvamusel, et Bandar Seri Begawani tegevuskava Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni ja ELi vahelise tihedama partnerluse tugevdamiseks on esimene oluline samm selles suunas; peab samuti kiiduväärseks Kagu-Aasia sõpruslepingu hiljutist sõlmimist, kuna see annab võimaluse süvendada koostööd eesmärgiga saavutada ELi ja Aasia riikide vahel kaubandusalaste lepingute raamistikust kaugemale ulatuvad suhted; rõhutab, et majandusalast ja kultuurilist viljastavat koostööd tuleks rohkem tähtsustada, luues eelkõige otseinvesteeringute võimalusi ja muutes juurdepääsu üliõpilastele ja teadlastele lihtsamaks ja atraktiivsemaks; märgib, et see eeldab riikide paralleelse ning konkureeriva poliitika asemel liikmesriikide ja ELi jõupingutuste strateegilist koordineerimist; märgib, et võttes arvesse Aasia Vaikse ookeani piirkonna julgeolekuolukorda, muu hulgas Lõuna-Hiina merega seotud territoriaalseid vaidlusi ja Põhja-Koreaga seotud probleeme, peaks EL edendama neutraalse partnerina aktiivselt mitmepoolsetel institutsioonidel põhinevat stabiilset ja rahumeelset lahendust;

91.

nõuab läbirääkimiste kiiret alustamist ELi ja Jaapani vahelise partnerlus- ja koostöölepingu üle;

92.

väljendab heameelt ELi ja Hiina strateegilise partnerluse arendamisel tehtud edusammude üle, sh kolmanda samba – inimestevahelise dialoogi – väljatöötamise üle (lisaks majandus- ja julgeolekualasele dialoogile); rõhutab ELi ja Hiina majanduse üha kasvavat vastastikust sõltuvust ning tuletab meelde Hiina majanduse kiire kasvu olulisust ja selle mõju rahvusvahelisele süsteemile;

93.

märgib, et Hiina riigipea vahetumine paneb riigi arengu tõsiselt proovile; kordab oma eesmärki töötada välja laiaulatuslik strateegiline partnerlus Hiinaga; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles olema oma asjakohastes avaldustes ja poliitikas järjekindlamad ja strateegilisemad, et toetada seeläbi positiivset arengut; rõhutab, et see eeldab liikmesriikide ja ELi prioriteetide lahknevuste kõrvaldamist seoses inimõiguste olukorraga Hiinas, aga ka inimõigustealase dialoogiga ning kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamisega;

94.

rõhutab vajadust tugevdada liidu suhteid Jaapaniga – olulise rahvusvahelise toimijaga, kes jagab ELi demokraatlikke väärtusi ning on mitmepoolsetel foorumitel ja ühist huvi pakkuvates küsimustes enesestmõistetav koostööpartner; ootab laiaulatusliku raamlepingu ja vabakaubanduslepingu sõlmimist;

95.

nõuab, et EL toetaks aktiivsemalt Lõuna-ja Kagu-Aasia valitsemistavade ja õigusriigiga seonduvat demokraatlikku arengut ja reforme; kiidab sellega seoses heaks keskendumise demokraatliku, ilmaliku, stabiilse ja sotsiaalselt kaasava Pakistani kujundamisele; väljendab heameelt 2012. aasta juunis toimunud ELi ja Pakistani vahelise esimese strateegilise dialoogi üle ja võetud kohustuse üle pidada konstruktiivset arutelu seoses kahepoolse koostöö tõhustamisega ning ühiste seisukohtadega ühist huvi pakkuvates piirkondlikes ja rahvusvahelistes küsimustes, sh ennetavam terrorismivastane võitlus; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tihendama demokraatia edendamisel, sotsiaalsel kaasatusel, õigusriigi põhimõttel ja inimõigustel rajanevaid suhteid Indiaga ning kutsub ELi ja Indiat üles viima kiiresti ja edukalt lõpule käimasolevad läbirääkimised ELi ja India vahelise laiaulatusliku vabakaubanduslepingu sõlmimise üle, mis stimuleeriks nii Euroopa kui ka India kaubandust ja majanduskasvu; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama Sri Lanka sõjajärgset lepitusprotsessi ülesehitamist ja majanduslikku arengut ning nõuab sellega seoses tungivalt, et nõukogu toetaks Sri Lankat kogemuste- ja lepituskomisjoni aruande rakendamisel väljendab heameelt ELi aktiivse toetuse üle demokraatia edendamisele Birmas;

96.

tunneb heameelt Taiwanis 14. jaanuaril 2012. aastal toimunud presidendi- ja parlamendivalimiste eduka lõpuleviimise üle; tunnustab Taiwani jätkuvaid jõupingutusi rahu ja stabiilsuse säilitamisel Aasia Vaikse ookeani piirkonnas; tunnistab, et Taiwani väina ülestes suhetes on tehtud edusamme ning et eeskätt on tugevnenud majanduslikud sidemed; märgib, et tihedamad majandussuhted Taiwaniga võivad aidata parandada ELi pääsu Hiina turule; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu võtaksid kooskõlas parlamendi 2011. aasta mai resolutsiooniga (milles käsitletakse ühist välis- ja julgeolekupoliitikat) konkreetseid meetmeid, et edendada ELi ja Taiwani majandussuhteid ning hõlbustada ELi ja Taiwani vahelise majanduskoostöölepingu üle peetavaid läbirääkimisi; kordab oma kindlat toetust Taiwani sisulisele osalemisele asjaomastes rahvusvahelistes organisatsioonides ja tegevustes, muu hulgas Maailma Terviseorganisatsioonis; tunnistab, et Taiwani kodanikele ette nähtud ELi viisanõudest loobumise programm, mis jõustus 2011. aasta jaanuaris, on osutunud mõlemapoolselt kasulikuks; ergutab tihedamat kahepoolset koostööd ELi ja Taiwani vahel, eeskätt sellistes valdkondades nagu kaubandus, teadustöö, kultuur, haridus ja keskkonnakaitse;

97.

kutsub ELi üles tegema teavitustööd seoses tõsiste inimõiguste rikkumiste, massiliste tapmiste ja ebainimliku kohtlemisega Põhja-Korea töölaagrites ja poliitvangide laagrites ning toetama selliste rikkumiste ohvreid;

98.

usub, et BRICS-riikide ja muude kiiresti areneva majandusega riikide kasvava tähtsuse ning ülemaailmses juhtimises väljakujuneva mitmepoolse süsteemi taustal võib G20 kujuneda kasulikuks ja eriti asjakohaseks üksmeelt luua aitavaks foorumiks, mis on kaasav, rajaneb partnerlusel ning on võimeline edendama lähenemist, sh õigusnormide lähendamist; on siiski seisukohal, et G20 peab alles tõestama oma võimekust kanda tippkohtumise järeldused üle jätkusuutlikusse poliitikasse, mille abil lahendada üliolulisi probleeme, eeskätt seoses maksuparadiiside kontrollimise ning ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tõttu ilmnenud muude probleemide ja ohtudega; märgib sellega seoses, et G8 abil on võimalik jõuda enne G20 kohtumisi teatavale üksmeelele; on seisukohal, et G8 olemasolu tuleks ära kasutada ka selleks, et lähendada seisukohti Venemaa omadega, mis võimaldaks lahendada ühised probleemid kooskõlastatult ja tulemuslikult;

99.

kinnitab, et tõhus mitmepoolsus on ELi välispoliitika nurgakivi, ning nõuab, et EL võtaks rahvusvahelises koostöös juhtpositsiooni ja edendaks rahvusvahelise üldsuse ülemaailmset tegevust; ergutab ELi suurendama veelgi koostoimet ÜRO süsteemiga, et tegutseda ÜROs vahendajana ja teha nii piirkondlike organisatsioonide kui ka strateegiliste partneritega ülemaailmselt koostööd; toetab ÜRO reformide jätkamist; nõuab, et EL aitaks saavutada ÜRO vahendite haldamisel usaldusväärse finantsjuhtimise ja eelarvedistsipliini;

100.

kutsub seetõttu ELi üles nõudma ÜRO Julgeolekunõukogu põhjalikku reformimist, et tugevdada selle õiguspärasust, piirkondlikku esindatust ja tulemuslikkust; rõhutab, et liikmesriigid võivad algatada sellise tagasipöördumatu reformimisprotsessi sellega, et nõuavad – vastavalt Lissaboni lepingu eesmärkidele laiendada ELi välispoliitika ulatust ja suurendada ELi rolli ülemaailmse rahu ja julgeoleku valdkonnas – ELile alalise liikme staatust laiendatud ja reformitud ÜRO Julgeolekunõukogus; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles võtma kiiresti meetmeid selleks, et liikmesriigid töötaksid sellel eesmärgil välja ühise seisukoha; nõuab, et liikmesriigid lepiksid seniks, kui ühist seisukohta ei ole veel vastu võetud, kiirkorras kokku rotatsioonisüsteemis ja kasutaksid seda ÜRO Julgeolekunõukogus, et kindlustada ELi alaline esindatus ÜRO Julgeolekunõukogus;

101.

peab tähtsaks ÜRO Peaassamblee resolutsiooni (ELi osalemise kohta ÜRO Peaassamblee töös) täielikku rakendamist ning seda, et EL reageeriks ja vastaks tähtsatele küsimustele õigeaegselt ja kooskõlastatult; kutsub ELi üles veelgi parandama ELi liikmesriikide seisukohtade ja huvide kooskõlastamist ÜRO Julgeolekunõukogus; kiidab heaks ELi keskpika perioodi prioriteetide kindlaksmääramise ÜROs ning nõuab nende iga-aastase läbivaatamise ja mis tahes rakendamise küsimuses korrapärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi väliskomisjoniga; rõhutab vajadust tugevama avaliku diplomaatia järele ÜRO asjades ning vajadust teavitada Euroopa üldsust ELi ülemaailmsest osatähtsusest tõhusamalt;

102.

usub kindlalt, et konfliktide ennetamise, kriiside tsiviil- ja sõjalise ohjamise ning rahutagamise vallas on vaja luua partnerlussuhteid, ning et sellega seoses tuleks tõhustada ELi ja ÜRO kriisiohjamise juhtkomitee tegevust kriisiohjamisel; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegema kaitsmise kohustuse põhimõtte rakendamisel suuremaid edusamme ning tegema ÜRO partneritega koostööd selle nimel, et tagada nimetatud käsituse kasutamine konfliktide ennetamisel ja riikide konfliktijärgsel ülesehitusel; nõuab institutsioonidevahelise konsensuse väljatöötamist kaitsmise kohustuse ning ühise konfliktide ennetamise poliitika küsimuses (lisaks juba olemasolevale Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas ja Euroopa konsensusele arengu küsimuses), sest see võiks tagada ELi tegevuse suurema järjepidevuse kõnealuste küsimustega seotud ÜRO foorumitel;

103.

tuletab meelde, et 1. detsembril 2008 Euroopa Liidu Nõukogus vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 (naiste, rahu ja julgeoleku kohta) täielik ELis rakendamine tähendab rahu, julgeoleku, arengu ja soolise võrdõiguslikkuse valdkondade tiheda seotuse tunnistamist, mis peaks olema ÜVJP nurgakiviks; rõhutab, et Euroopa Liit on järjekindlalt nõudnud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides 1325 (2000) ja 1820 (2008) esitatud ning seejärel ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1888 ja 1889 (2009) ja 1960 (2010) tugevdatud naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva tegevuskava täielikku rakendamist ning eeskätt vajadust võidelda naistevastase vägivallaga konfliktiolukordades ja vajadust suurendada naiste osalust rahutagamises; kutsub liikmesriike, kes ei ole veel võtnud vastu naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevaid riiklikke tegevuskavasid, seda tegema ning rõhutab, et nende tegevuskavade eesmärkide, elluviimise ja järelevalve suhtes peaks kogu ELis kehtima ühtsed Euroopa miinimumstandardid;

104.

rõhutab vajadust töötada ELi ja ÜRO vahendussuutlikkuse alase koostöö raames välja tõhusamad vahendustegevuse suunised ja suurem suutlikkus, et tagada vahendamistegevusele õigeaegselt ja kooskõlastatult piisavad vahendid, muu hulgas naiste osalemise tagamise abil nendes protsessides; peab ELi inimõigustealase poliitika rakendamise seisukohast tähtsaks ÜRO inimõiguste nõukogu suutlikkuse suurendamist tõsiste ja pakiliste inimõigustealaste probleemidega tegelemisel ning erimenetluste soovituste rakendamise järelmeetmete tõhustamist ja üldise korrapärase läbivaatamise tugevdamist; rõhutab, et EL peaks Rahvusvahelist Kriminaalkohust jätkuvalt toetama, et aidata kaasa inimõiguste tulemuslikule kaitsele ja karistamatuse vastu võitlemisele;

105.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning nõukogu üles püüdlema seoses relvakaubanduslepingu üle peetavate ÜRO läbirääkimistega inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse kaitse kõrgeimate võimalike normide poole, kehtestades normid, mis on ELi tasandil juba kokku lepitutest kõrgemad ning mis on sätestatud relvaeksporti käsitlevas ELi ühises seisukohas; rõhutab, et ELi osalisriigid ei tohiks seega leppida madalamate standarditega, sest see kahjustaks kindlasti relvakaubanduslepingu edu ja tulemuslikkust;

106.

väljendab heameelt ELi ja NATO võetud kohustuste üle tugevdada oma strateegilist partnerlust, mida allianss on kinnitanud ka oma uues strateegilises kontseptsioonis ning Chicago tippkohtumisel, ning rõhutab juba tehtud edusamme operatsioonidel tehtava praktilise koostöö valdkonnas; märgib, et praegune ülemaailmne ja Euroopa majanduskriis on suurendanud nii ELis kui ka NATOs püüdeid kulutõhusama ja viivitamatult vajaliku operatiivsuutlikkuse saavutamiseks; nõuab seega, et asepresident ja kõrge esindaja edendaks ennetavamalt organisatsioonidevahelise koostöö alaseid konkreetseid ettepanekuid, muu hulgas Euroopa Kaitseagentuuri kaudu (juhindudes aruka kaitse, vahendite ühiskasutuse ja jagamise ning tervikliku käsituse põhimõtetest, tuginedes algatuste täiendavusele); nõuab kiiret poliitilist lahendust nn Berliin-pluss kokkulepete raames tehtava koostöö seiskumisele, mis takistab mõlema organisatsiooni tõhusama koostöö väljavaateid;

107.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma kohustust viia kiiresti lõpule läbirääkimised ELi ühinemise üle Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; rõhutab, kui tähtsad on Euroopa Nõukogu standardid, järelevalvemenetlused ning uurimistulemused, kuna need aitavad olulisel määral hinnata naaberriikide edusamme demokraatlike reformide elluviimisel;

108.

rõhutab asjaolu, et ELi ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on ajalooline võimalus kinnitada, et inimõigused on ELis kesksel kohal olevad väärtused, mis on ühtlasi ka aluseks liidu suhetele kolmandate riikidega, ning loodab, et kõnealune ühinemisprotsess jätkub tarbetute viivitusteta; kinnitab, et ELi ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tähendab märkimisväärset edasiminekut inimõiguste kaitse tugevdamise vallas Euroopas;

109.

toetab Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) reformi käsitlevat dialoogi tingimusel, et selle hind ei oleks olemasolevate institutsioonide ja mehhanismide nõrgenemine või nende sõltumatus; rõhutab vajadust säilitada tasakaal OSCE kolme mõõtme vahel, arendades neid sidusalt ja terviklikult ning võttes aluseks senised saavutused; rõhutab lisaks, et maksimaalse tõhususe tagamiseks tuleks julgeolekuohtude ja probleemidega tegeleda kõigi kolme mõõtme raames; kutsub OSCEd üles tugevdama veelgi oma suutlikkust, et tagada organisatsiooni kuuluvate riikide võetud kohustuste ja järgitavate põhimõtete austamine ja rakendamine kõigis kolmes mõõtmes, tõhustades muu hulgas järelevalvemehhanisme;

110.

ootab, et EL arendaks Pärsia lahe koostöönõukoguga (GCC) välja tõelise strateegilise partnerluse, mis hõlmaks avatud, korrapärast ja konstruktiivset dialoogi, struktureeritud koostööd inimõiguste ja demokraatia vallas ning samuti seoses üleminekuprotsessi ja lõunanaabruses toimuva kriisiohjega; kordab, et selle eesmärgi toetamiseks peaks Euroopa välisteenistus eraldama kõnealuse piirkonnaga tegelemiseks rohkem inimressurssi ja avama tähtsamates Pärsia lahe koostöönõukogu riikides delegatsioonid; rõhutab, et kõnealusele piirkonnale suunatud ELi poliitikas ei saa jätkuvalt eirata inimõigusi, naiste õigusi, õigusriigi põhimõtet ja GCC riikide elanike demokraatlikke püüdlusi Bahreinist Saudi-Araabiani;

111.

tunnistab piirkondlike organisatsioonide, eeskätt Araabia Liiga, kuid ka Islami Koostöö Organisatsiooni ja Majanduskoostöö Organisatsiooni üha kasvavat osatähtsust ning kutsub ELi üles tugevdama nendega koostööd, eelkõige üleminekuprotsessi ja lõunanaabruses toimuva kriisiohjega seotud küsimustes; kiidab heaks ELi jõupingutused Araabia Liiga abistamisel integreerimisprotsessis;

112.

rõhutab et ÜJKP meetmed tuleks integreerida terviklikku poliitikasse, mis on suunatud sellistele kriisi sattunud riikidele ja piirkondadele, kus on kaalul ELi väärtused ja strateegilised huvid ning kus ÜJKP tegevus looks rahu, stabiilsuse ja õigusriigi põhimõtte edendamisel tõelist lisandväärtust; rõhutab lisaks vajadust õppida tehtud vigadest, hinnates selleks täpsemalt iga operatsiooni läbiviimise tulemuslikkust ning selle püsivat kohapealset mõju;

113.

kordab oma üleskutset asepresidendile ja kõrgele esindajale, nõukogule ja liikmesriikidele tegeleda tsiviil-sõjalist koostööd häirivate arvukate probleemidega, alates kvalifitseeritud personali puudumisest ning lõpetades varustuse puudumise ja tasakaalustamatusega; nõuab eelkõige piisava personali olemasolu, eriti justiits-, tsiviilhalduse, tolli, dialoogi, lepituspoliitika ja rahuvahendamise valdkonnas, et tagada ÜJKP missioonide läbiviimiseks vajalik piisav ja asjakohane ekspertiis; nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja esitaks konkreetsed ettepanekud personalinappuse lahendamiseks, eeskätt tsiviilkriisiohjes, konfliktiennetuses ja kriisijärgses ülesehitustöös ning eespool nimetatud valdkondades;

114.

väljendab heameelt nõudmiste üle paremini koondada ja ühiselt kasutada sõjalist põhivõimekust, parandada missioonide ja operatsioonide kavandamis- ja läbiviimissuutlikkust ning integreerida tsiviil- ja sõjalisi missioone ja operatsioone; rõhutab, et selleks, et ÜJKP meetmed oleksid tõhusad ja tulemuslikud, on vaja pidevalt parandada ÜJKP missioonide ja operatsioonide tulemuslikkust, kasutades selleks muu hulgas tulemuste hindamist, võrdlusanalüüse, mõjuhinnanguid, saadud kogemuste määratlemist ja rakendamist ning parimate tavade väljatöötamist; peab siiski kahetsusväärseks poliitilisi piiranguid, mis segavad koostööd ja ei võimalda mõnikord parimatel tavadel sünergiat luua;

115.

tuletab meelde, et üle kolmandiku maailma relvaekspordist pärineb liikmesriikidest; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid järgiksid nii ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP (Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhend) esitatud kaheksat kriteeriumi kui ka ELi arengupoliitika põhimõtteid; nõuab, et relvaeksporti reguleerivad eeskirjad antaks ELi pädevusse; tuletab liikmesriikidele meelde, et arenguriigid peaksid investeerima oma rahalised vahendid esmajoones jätkusuutlikku sotsiaal- ja majandusarengusse, demokraatiasse, inimõigustesse ja õigusriigi põhimõtte täitmisesse; nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja ning liikmesriigid kasutaksid ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP käimasolevat läbivaatamist selleks, et tõhustada ELi relvaekspordialaste kriteeriumide rakendamist ja järelevalvet; väljendab sügavat kahetsust üldise relvakaubanduslepingu üle peetavate ÜRO läbirääkimiste nurjumise pärast juulis 2012; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning liikmesriike üles avaldama kiiremas korras survet neile riikidele, kes olid jõulise üldise relvakaubanduslepingu vastu; nõuab sellist jõulist ja kindlat relvakaubanduslepingut, mis eeldab osalisriikidelt igasuguse relvade ja laskemoona ekspordi keelamist juhul, kui esineb tõsine oht, et relvi kasutatakse inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste inimõiguste tõsisteks rikkumisteks, sh genotsiidiks, inimsusevastasteks ja sõjakuritegudeks, või nende rikkumiste hõlbustamiseks;

116.

nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja esitaks ettepanekud Euroopa välisteenistuse suutlikkuse suurendamiseks konfliktide ennetamisel ja rahutagamisel, osutades eeskätt Göteborgi programmile, suurendaks veelgi ELi konfliktide ennetamise ja vahendamise, dialoogi ja lepitamise suutlikkust ning tagaks kriisiohjamisvõime suurema vahenditega kindlustatuse; nõuab esimese asjana täieliku ülevaate saamist ELi konfliktiennetamise ja rahutagamise poliitikast, et asepresident ja kõrge esindaja võiks anda Euroopa Parlamendile tagasisidet seoses ettepanekutega, milles käsitletakse liidu välistegevuse suutlikkuse ja reageerimisvõime suurendamist selles valdkonnas; väljendab heameelt komisjoni ja Euroopa välisteenistuse esitatud ettepaneku üle lisada pärast seda, kui parlamendi soovitatud ettevalmistavad meetmed on käesoleva aasta lõpuks edukalt lõpule viidud, Euroopa välisteenistuse 2013. aasta eelarvese konfliktide ennetamise ja vahendusteenuste eelarverida summas 500 000 eurot; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles suurendama naiste osalemist konfliktide ennetuse, vahenduse, dialoogi ja lepituse ning rahutagamise mehhanismides;

117.

on seisukohal, et ettepanek luua ELiga tihedalt seotud autonoomne või osaliselt autonoomne Euroopa rahuinstituut on väga paljulubav ja võib aidata suurendada Euroopa konfliktiennetamise ja -vahendamise alast suutlikkust; nõuab, et sellise instituudi volitused oleksid selgelt määratletud, et vältida olemasolevate valitsus- ja valitsusväliste organisatsioonide töö dubleerimist ning keskenduda mitteametlikule vahendusdiplomaatiale ja teadmiste vahetamisele ELi ja vahendamisprotsessi sõltumatute osalejate seas ning nende vahel; ootab käesoleval aastal alustatud Euroopa rahuinstituudiga seotud katseprojekti tulemusi; eeldab, et parlament kaasatakse täiel määral kõnealuse instituudi võimaliku loomiseni viivatesse aruteludesse;

118.

usub, et EL peaks töötama oma autoritaarsete režiimide käsituses välja ühtsema poliitika sanktsioonide ja piiravate meetmete kehtestamise, aga ka tühistamise suhtes;

119.

nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja analüüsiks Euroopa Liidu tulemuslikkust keemia-, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumarelvade põhjustatava ohuga tegelemisel, pidades silmas kümne aasta möödumist 2003. aasta massihävitusrelvade leviku vastase ELi strateegia vastuvõtmisest ning 2008. aastal vastu võetud uute tegevussuundade pikendatud rakendamistähtaja lõppemist, et asepresident ja kõrge esindaja võiks anda Euroopa Parlamendile tagasisidet seoses ettepanekutega, milles käsitletakse ELi suutlikkuse tugevdamist selles poliitikavaldkonnas;

120.

nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja analüüsiks Euroopa Liidu tulemuslikkust väike- ja kergrelvade ja muude tavarelvade leviku põhjustatava ohuga tegelemisel ning desarmeerimisega seotud üldisemate probleemide lahendamisel pärast 2005. aasta väike- ja kergrelvade strateegia ning muude asjakohaste poliitiliste raamistike (sh 2003. aasta ELi ühine seisukoht relvavahenduse ja ELi relvaembargode kohta) vastuvõtmist, et asepresident ja kõrge esindaja võiks anda Euroopa Parlamendile tagasisidet seoses ettepanekutega, milles käsitletakse ELi suutlikkuse tugevdamist selles poliitikavaldkonnas;

121.

kordab liikmesriikidele esitatud üleskutset tõhustada Euroopa kaitsekoostööd, sest see on ainuvõimalik viis tagada Euroopa sõjaliste jõudude jätkuv tõsiseltvõetavus ja reageerimisvõime kaitse-eelarvete kärbete kontekstis; märgib ELi ühiskasutuse ja jagamise ning NATO aruka kaitse raames tehtud edusamme ning peab äärmiselt tähtsaks nende kahe organisatsiooni täiendava koostoime saavutamist; rõhutab vajadust teha suuremaid edusamme varade ühiskasutamisel ja jagamisel ning samuti võimaliku koostoime saavutamisel teadus-, arendus- ja tööstusalases koostöös liidu tasandi kaitseküsimustes; väljendab heameelt tõhustatud koostöö algatuste üle selles valdkonnas, sh algatuse „Weimar Plus” üle;

122.

tuletab sellega seoses meelde Euroopa Kaitseagentuuri olulist rolli Euroopa võimekus- ja relvastuspoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel; kutsub seetõttu nõukogu üles tugevdama EDA institutsioonilist iseloomu ning realiseerima selle täielikku potentsiaali, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 3 ja artiklis 45;

123.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja liikmesriigid tagaksid EDAle piisavad vahendid kõikide missioonide ja ülesannete täitmiseks; on seisukohal, et seda oleks kõige parem teha nii, et agentuuri personali- ja jooksvad kulud kaetakse järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames liidu eelarvest; kutsub sellega seoses asepresidenti ja kõrget esindajat üles esitama vajalikud ettepanekud;

124.

märgib, et Lissaboni lepingu artikli 194 kohaselt on ELil õigus võtta energiajulgeoleku tagamiseks meetmeid Euroopa tasandil; rõhutab sellega seoses, et energiajulgeoleku suurendamiseks ja ÜVJP usaldusväärsuse ja tõhususe tõstmiseks on äärmiselt oluline vähendada energiasõltuvust sellistest kolmandatest riikidest, kes ei jaga ELi väärtusi või kes töötavad neile vastu; usub, et tarneallikate ja tarneteede mitmekesistamine ning üha suurem tuginemine taastuvatele ja keskkonnasõbralikele energiaallikatele ja transiiditeedele on ELi jaoks kiireloomuline ja ülioluline ülesanne, kuna EL sõltub suurel määral välistest energiaallikatest; märgib, et peamised mitmekesistamise suunad on Arktika, Vahemere piirkond ja lõunakoridor Iraagist Kesk-Aasia ja Lähis-Idani; palub komisjonil niisugused projektid esikohale seada; väljendab muret seoses viivitustega, mis takistavad lõunakoridori lõpuleviimist; rõhutab vajadust saavutada energiavaldkonna mitmekesistamise kaudu energiajulgeolek ning rõhutab Vahemere idaosas asuva veeldatud maagaasi täiendava koridori potentsiaali – see oleks paindlik energiaallikas ja aitaks luua suuremat konkurentsi ELi siseturul; usub, et EL peaks tagama, et Venemaa, kes on praegu üks peamistest impordiallikatest, järgib siseturu eeskirju ning kolmanda energiapaketi ja energiaharta lepingu sätteid; võtab teadmiseks suure arengu ja sidemete loomise võimaluse, mida pakuvad Euroopat ja Aafrikat ühendavad mandritevahelised arukad taastuvenergia võrgud;

125.

märgib, et 2011. aastal tegi komisjon ettepaneku luua liikmesriikide ja kolmandate riikide jaoks valitsustevaheliste energiakokkulepete alane teabevahetusmehhanism; usub, et liikmesriikide läbirääkimisvõimet suurendaks ka parimate tavade vahetamine ja komisjoni poliitiline toetus; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni üles andma parlamendile asjaomase mehhanismi väljatöötamise ja rakendamise kohta korrapäraselt aru; kutsub komisjoni üles võtma tootja- ja transiidiriikidega sõlmitavatesse kaubandus-, assotsieerimis- ning partnerlus- ja koostöölepingutesse energiajulgeoleku klauslid, st suunised selle kohta, kuidas tegutseda tarnetingimuste täitmatajätmise või nende ühepoolse muutmise korral;

126.

Toonitab, et ÜVJPs peab olema oluline koht tegevusel, mis on suunatud stabiilsust ja rahvusvahelist julgeolekut ohustavate uue põlvkonna probleemide, näiteks kliimamuutuste, rahvusvahelise kuritegevuse ja terrorismi, küberrünnakute, tuumarelvade ja massihävitusrelvade leviku, läbikukkunud riikide, piraatluse ja pandeemiate lahendamisele;

127.

tuletab meelde, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välismõõtmel peab olema ÜVJPs oluline koht; rõhutab vajadust rändevoogude korraldatud juhtimise järele, mis tagaks koostöö nii päritolu- kui ka transiidiriikidega;

128.

usub, et eri religioonide ja kultuuride vahelise dialoogi ja mõistmise edendamine peaks olema kolmandate riikide ja ühiskondadega seotud välistegevuse lahutamatu osa, eelkõige seoses konfliktide lahendamise ning tolerantsete, kaasavate ja demokraatlike ühiskondade arendamise toetamisega;

129.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, NATO parlamentaarse assamblee presidendile, OSCE eesistujale, OSCE parlamentaarse assamblee presidendile, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistujale ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendile.