17.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 344/46

(1)

Vastavalt määrusele (EL) nr 531/2012 ei tohiks rändlusteenuse osutajad nõuda rändluskliendilt üheski liikmesriigis mõistliku kasutamise põhimõttel tehtud või vastu võetud reguleeritud rändluskõnede, ühegi saadetud reguleeritud rändlussõnumi (SMS) ega ühegi kasutatud reguleeritud andmesideteenuse, kaasa arvatud rändlusmultimeediasõnumi (MMS) eest ühtegi riigisisesele jaehinnale lisanduvat tasu. Seda nõuet hakatakse kohaldama alates 15. juunist 2017 eeldusel, et selleks kuupäevaks on hakatud kohaldama nimetatud määruse artikli 19 lõikes 2 osutatud ettepaneku alusel vastuvõetavat õigusakti rändluse hulgiturgude kohta.

(2)

Määruses (EL) nr 531/2012 on sätestatud, et konkreetsetes ja erandlikes tingimustes võib rändlusteenuse osutaja taotleda riigi reguleerivalt asutuselt luba nõuda oma rändlusklientidelt lisatasu. Igale sellisele loataotlusele tuleb lisada kogu vajalik teave, näitamaks et jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude puudumise korral ei suuda teenuseosutaja katta jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuste pakkumise kulusid, mis kahjustab seega riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkust.

(3)

Selleks, et tagada rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise ärahoidmiseks rakendatava poliitika (edaspidi „mõistliku kasutamise poliitika“) ja lisatasude lubade järjekindel kohaldamine kogu liidus, on vaja sätestada üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad sellise mõistliku poliitika kohaldamist ja jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise jätkusuutlikkuse hindamise metoodikat ja rändlusteenuse osutaja poolt sellise hindamise eesmärgil esitatavat taotlust.

(4)

Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt on mõistliku kasutamise poliitika eesmärk takistada kliente kasutamast kohaldatava riigisisese hinnaga jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid lubamatul või anomaalsel viisil, kasutades selliseid teenuseid muul eesmärgil kui perioodiline reisimine, näiteks kasutades neid teenuseid alaliselt. Rakendusmeetmetega tuleks tagada, et rändlusteenuste osutajad ei kasutaks rändluse mõistliku kasutamise poliitika kohaldamise võimalust muudel eesmärkidel, mis kahjustaksid rändluskliente, kes tegelevad mis tahes vormis perioodilise reisimisega.

(5)

Liidus jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise tulemusel kehtivad liidu piires välismaal ja koduriigis (riigis, kus klient on sõlminud mobiilsideteenuse lepingu) mobiilsideteenuste kasutamise suhtes ühesugused tariifitingimused. Määruse (EL) nr 531/2012 eesmärk on kõrvaldada lahknevused riigisiseste hindade ja liidu piires perioodilise reisimise korral kohaldatavate rändlushindade vahel, et rändluse puhul kehtiksid samasugused hinnad kui koduriigis. Siiski ei ole määruse eeskirjade mõte võimaldada kõikjal liidus alalist rändlust, st olukorda, kus kõrgemate riigisiseste mobiilside hindadega liikmesriigis ostab klient teenuseid nendes liikmesriikides asutatud operaatoritelt, kus mobiilside riigisisesed hinnad on madalamad ja kus see klient ei ole alaline elanik ning kus tal puuduvad muud püsivad sidemed, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil, eesmärgiga kasutada esimesena nimetatud liikmesriigis alaliselt rändlusteenust.

(6)

Kohaldatava riigisisese hinnaga jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste alaline kasutamine muul eesmärgil kui perioodiline reisimine moonutaks tõenäoliselt konkurentsi, avaldaks survet riigisiseste hindade tõusuks omamaistel turgudel ja ohustaks investeerimisstiimuleid nii riigisisestel kui ka külastatavatel turgudel. Külastataval turul peaksid külastatava võrgu operaatorid otseselt konkureerima riigisiseste teenuseosutajatega teistes liikmesriikides, kus hinnad, kulud ning regulatiivsed ja konkurentsitingimused võivad olla hoopis teistsugused, ja selliste rändluse hulgitasandi tingimuste alusel, mis on seatud kulupõhiselt ainsa eesmärgiga lihtsustada perioodilist rändlust. Kodumaise operaatori jaoks võib riigisiseste tariifide alaline kasutamine rändlemise ajal viia selleni, et külastatavad operaatorid keelduvad rändluse hulgitasandi teenuste osutamisest või piiravad seda või et kodumaised operaatorid hakkavad osutama teenuseid piiratud mahus või kehtestatakse kõrgemad riigisisesed hinnad, mis mõjutab kodumaise operaatori suutlikkust osutada oma kodumaistele tavaklientidele teenuseid kodu- ja välismaal.

(7)

Rakenduseeskirjad tuleb kehtestada selgete ja üldiselt kohaldatavate põhimõtete alusel, mis on suutelised hõlmama rändlusklientide perioodilise reisimise eri vorme, tagamaks et mõistliku kasutamise poliitika ei takista sellistel klientidel täiel määral kasutada riigisiseste hindadega rändlusteenust. Selleks, et rändlusteenuse osutaja saaks kohaldada mõistliku kasutamise poliitikat, tuleks tavaliselt pidada klienti perioodiliselt liidu piires välismaal reisivaks, kui see klient elab alaliselt rändlusteenuse osutaja liikmesriigis või tal on selle liikmesriigiga püsivad sidemed, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil, ning ta tarbib jaemüügitasandil osutatavat reguleeritud rändlusteenust mõnes teises liikmesriigis.

(8)

Määruses (EL) nr 531/2012 on sätestatud, et mõistliku kasutamise poliitika peab võimaldama rändlusteenuse osutaja klientidel tarbida teatavas mahus jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid kohaldatava riigisisese jaehinnaga, mis on kooskõlas nende vastavate riigisiseste tariifikavadega.

(9)

Käesolev määrus ei tohiks piirata võimalust, et rändlusteenuse osutajad saavad pakkuda ja rändluskliendid teadlikult valida alternatiivse rändlustariifi vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6e lõikele 3, mis võib sisaldada lepingulisi kasutustingimusi, mis ei kuulu kõnealuse määruse kohaselt kehtestatud mõistliku kasutamise poliitika alla.

(10)

Tagamaks, et jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid ei kasutataks anomaalsel või lubamatul viisil, mis ei ole seotud perioodilise reisimisega väljaspool kliendi alalise elukoha liikmesriiki või liikmesriiki, millega kliendil on püsivad sidemed, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil, võib rändlusteenuse osutajatel olla vaja kindlaks teha oma rändlusklientide alaline elukoht või selliste püsivate sidemete olemasolu. Võttes arvesse asjaomastes liikmesriikides tavaks olevaid tõendamisviise ja lubamatu või anomaalse kasutamise tunnetatavat riskitaset, peaks rändlusteenuse osutajal olema võimalik määrata kindlaks esitatavad elukohta tõendavad asjakohased tõendid kusjuures riigi reguleeriv asutus jälgib dokumenteerimise üldkoormust ja selle asjakohasust riiklikus kontekstis. Üksikkasutajate puhul võivad sellised tõendid hõlmata kliendi avaldust, kliendi elukohaliikmesriiki kinnitava kehtiva dokumendi esitamist, kliendi täpset posti- või arveaadressi rändlusteenuse osutaja liikmesriigis osutatavate muude teenuste puhul, kolmanda taseme haridusasutuse kinnitust täisajaga kursustel osalemise kohta, kannet valijate kohalikus registris või kohalike maksude/peamaksude tasumist. Äriklientide puhul võivad sellisteks tõenditeks olla dokumendid, mis tõendavad äriühingu asutamis- või tegevuskohta, selle peamise majandustegevuse teostamise tegelikku asukohta või peamist kohta, kus vastava SIM-kaardi kasutajana kindlaks tehtud töötajad täidavad oma tööülesandeid. Püsivad sidemed liikmesriigiga, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut riigi territooriumil, võivad tekkida täistööajaga ja kestvast töösuhtest (sealhulgas piirialatöötajate puhul), füüsilisest isikust ettevõtja samalaadset füüsilist kohalolekut eeldavast kestvast lepingulisest suhtest, täiemahulistel korduvatel õppekursustel osalemisest või muudes olukordades, näiteks lähetatud töötajate või pensionäride puhul, kui need hõlmavad samalaadsel tasemel territoriaalset kohalolu.

(11)

Pärast konkreetse lepingu sõlmimist peaksid rändlusteenuse osutajad nõudma alalise elukoha tõendit või tõendit muude püsivate sidemete kohta, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selle riigi territooriumil, üksnes olukorras, kus arvete esitamise eesmärgil kogutavad andmed näivad viitavat lubamatule või anomaalsele kasutamisele, mis ei ole seotud perioodilise reisimisega. Nimetatud tõendid peavad hõlmama üksnes seda, mis on rangelt vajalik ja proportsionaalne, et kinnitada kliendi seotust rändlusteenuse osutaja liikmesriigiga. Kui selleks puuduvad põhjused, ei tohiks klientidelt nõuda dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad mõistliku kasutamise poliitika järgimist. Eelkõige ei tohiks nõuda selliste dokumentide korduvat esitamist, mis ei ole seotud lubamatu või anomaalse kasutamise tõenäosuse riskipõhise hindamisega.

(12)

Selleks, et võimaldada klientidel tarbida teatavat mahtu jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid kohaldatava riigisisese jaehinnaga, mis on kooskõlas nende vastavate riigisiseste tariifikavadega, ei tohiks rändlusteenuse osutaja üldiselt kehtestada rändluskliendile kättesaadavate mobiilsideteenuste mahu suhtes riigisisesest piirmäärast erinevat piirmäära, kui see klient reisib perioodiliselt liidus. Kõnealused riigisisesed piirmäärad peaksid seoses tariifikava riigisisese kasutamisega hõlmama kohaldatavat mõistliku kasutamise poliitikat.

(13)

Teatavate riigisiseste tariifikavade kohaselt, mida edaspidi nimetatakse piiramatu mahuga andmepakettideks, võib andmeside tarbimine olla piiramatu või andmemahtu võidakse pakkuda madala kaudse riigisisese ühikuhinnaga võrreldes määruse (EL) nr 531/2012 artiklis 12 osutatud reguleeritud rändlusteenuste maksimaalse hulgihinnaga. Kui sellistel piiramatu mahuga andmepakettidel ei ole erandliku mahuga seotud konkreetseid kaitsemeetmeid, on tõenäosus, et selliste tariifikavade puhul hakatakse korraldama organiseeritud edasimüüki isikutele, kes ei ela rändlusteenuse osutaja liikmesriigis ega oma seal püsivaid sidemeid, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut selles liikmesriigis, palju suurem kui muude tariifikavade puhul. Lisaks võib piiramatu mahuga andmepakettide anomaalne või lubamatu kasutus rändluse ajal tuua kaasa selliste tariifikavade kadumise siseturgudel või rändluse piiramise selliste tariifikavade puhul, kahjustades riigisiseseid kasutajaid, mis oleks vastuolus määruse (EL) nr 531/2012 eesmärgiga. Selline oht on palju väiksem häälkõne- ja SMS-teenuste puhul, sest selliste teenuste suhtes kehtivad suuremad füüsilised või ajalised piirangud ning nende tegelik kasutus on olnud viimastel aastatel stabiilne või vähenenud. See ei piira operaatorite õigust võtta meetmeid seoses petturlikust tegevusest tulenevate väga ebatüüpiliste käitumismudelitega häälkõne- ja SMS-rändlusteenuste puhul. Ehkki piiramatu mahuga andmepakettide puhul on kohaldatava riigisisese jaehinnaga jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu kasutamise suurenenud ohu tõttu vaja kehtestada täiendavad kaitsemeetmed, peaks perioodiliselt liidu piires reisival kodumaisel kliendil olema siiski võimalik tarbida selliseid teenuseid jaetasandi mahus, võrdeliselt kahekordse mahuga, mida saab osta andmesiderändluse hulgihinna ülempiiril rahasumma eest, mis võrdub riigisisese tariifikava mobiilsideteenuste üldise riigisisese jaehinnaga (käibemaksuta) kogu kõnealuse arveldusperioodi eest. See kujutab endast mahtu, mis on kooskõlas kõnealuse riigisisese tariifikavaga, kuna see kohandub kõnealuse tariifikava riigisisesele jaehinnale ning sestap võib seda kohaldada piiramatu mahuga andmepakettide puhul ning ka kombineeritult muude mobiilside jaeteenustega. Mahu korrutamine kahega peegeldab piisavalt asjaolu, et operaatorid lepivad sageli kokku hulgimüügitasandi andmeside rändlushindades, mis jäävad alla kohaldatava ülempiiri, ning sageli ei kasuta kliendid ära kogu neile tariifikavaga pakutavat andmesidemahtu. Sellega seoses tagatakse klientide puhul läbipaistvus määruse (EL) nr 531/2012 nõuete täitmisega, mille kohaselt teavitab rändlusteenuse osutaja rändlusklienti, kui reguleeritud andmeside-rändlusteenuste suhtes kohaldatav mõistliku kasutamise maht on ära tarvitatud. Kõnealuses teates osutatakse ka lisatasule, mida kohaldatakse reguleeritud andmeside-rändlusteenuste täiendava tarbimise suhtes rändluskliendi poolt.

(14)

Vähendamaks ohtu, et ettemaksuga lepinguid, mis ei hõlma pikaajalist kohustust, kasutatakse üksnes alaliseks rändluseks, peaks rändlusteenuse osutajal olema alternatiiv õigusele nõuda elukoha tõendit või tõendit selliste muude püsivate sidemete kohta, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut rändlusteenuse osutaja liikmesriigi territooriumil, nimelt peaks ta saama ettemaksuga lepingu puhul piirata kohaldatava riigisisese jaehinnaga jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste kasutamist mahuga, mida saab osta andmesiderändluse hulgihinna ülempiiril ülejäänud rahasumma eest (käibemaksuta), mis on rändluse tarbimise hetkel kõnealuse ettemaksuga lepingu puhul kättesaadav.

(15)

Rändlusteenuse pakkujal peaks olema võimalik võtta meetmeid, et avastada ja ennetada kehtiva riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatut või anomaalset kasutamist muudel eesmärkidel kui perioodiline reisimine. Samas tuleks rändluskliente kaitsta meetmete eest, mis võivad mis tahes moel kahjustada nende võimalust kasutada liidu piires perioodiliselt välismaal reisides jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuseid riigisiseste hindade eest. Riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise avastamiseks ja ennetamiseks kohaldatavad meetmed peaksid olema lihtsad ja läbipaistvad, vähendama rändlusklientide halduskoormust ning ka ülemääraseid ja tarbetuid hoiatusteateid. Kooskõlas elukohanõude või selliste muude püsivate sidemete nõudega, mis eeldavad sagedast või märkimisväärset kohalolekut rändlusteenuse osutaja riigis, peaksid lubamatu või anomaalse kasutamise tõenäosust kinnitavad näitajad põhinema andmeliikluse mudelitega seotud objektiivsetel näitajatel, mis osutavad mis osutavad sellele, et klient viibib valdavalt rändlusteenuse osutaja riigis või kasutab riigisiseseid mobiilsideteenuseid valdavalt riigi sees. Määratluse kohaselt tuleb sellised objektiivsed näitajad teha kindlaks teatava ajavahemiku alusel. Selline ajavahemik peab olema piisavalt pikk, vähemalt neli kuud, et võimaldada rändlusklientidel tarbida jaemüügitasandil osutatavaid rändlusteenuseid riigisiseste hindade eest, tegeledes samas liidus perioodilise reisimisega ettenähtavas vormis. Tahtmatu rändlusolukorra juhtumid piirialadel ei tohiks negatiivselt mõjutada näitajaid, mis osutavad kohalolekule rändlusteenuse osutaja riigis. Sellega seoses tuleks arvesse võtta nii tahmatult rändlusteenust kasutavate inimeste kui ka piirialatöötajate olukorda, arvestades, et objektiivsete näitajate kohaldamise eesmärgil loetakse riigisisese kohaloleku päevaks see, kui rändlusteenuse osutaja võrku logitakse sisse mis tahes ajal asjaomasel päeval. Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt peavad rändlusteenuse osutajad esitama ka piisavalt teavet, et anda klientidele võimalus tahtmatu rändlusteenuse kasutamise aktiivseks vältimiseks. Viibimine väljaspool liitu ja seal teenuste tarbimine ei tohiks avaldada negatiivset mõju rändluskliendi võimalustele kasutada riigisiseste hindadega rändlusteenuseid liidu sees, sest seda ei saa pidada märgiks riskist, et klient kasutab kohaldatava riigisisese jaehinnaga rändlust rändlusteenuse pakkuja liikmesriigis muul otstarbel kui perioodiliselt liidu piires reisides. Sellega seoses tuleks objektiivsete näitajate kohaldamist silmas pidades lugeda sellist viibimist ja tarbimist koduriigis toimunuks. Rändlusteenuse osutaja võib tugineda ka muudele tõenditele riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatust või anomaalsest kasutamisest, näiteks see, et lepingut kasutatakse rändlusteenuse osutaja liikmesriigis väga harva ning kasutamine on valdavalt seotud rändlusega, või sama klient kasutab rändluse ajal mitut lepingut üksteise järel.

(16)

Vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 sätetele, millega tagatakse rändlusteenuste kasutamise puhul läbipaistvus, ja kooskõlas elektroonilise side sektori lepinguid käsitlevate õigusnormidega tuleks kliente selgelt teavitada mõistliku kasutamise poliitikat käsitlevatest lepingutingimustest enne seda, kui neid hakatakse kohaldama. Rändlusteenuse osutaja peaks teavitama riigi reguleerivat asutust mõistliku kasutamise poliitikast, mida ta käesoleva määruse kohaselt kohaldab.

(17)

Liiklus- ja asukohaandmete töötlemise suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ (2) sätteid. Eelkõige artikkel 6 võimaldab rändlusteenuse osutajal töödelda liiklusandmeid, mis on vajalikud abonentide arvete ja sidumistasude jaoks. Rändlusteenuse osutaja poolt riigisisese hinna eest jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste lubamatu või anomaalse kasutamise avastamiseks ja ennetamiseks kohaldatavad meetmed ei tohiks viia isiku tuvastamist võimaldavate kliendiandmete, sealhulgas liiklus- ja asukohaandmete säilitamise ja automaatse töötlemiseni, mis ei ole seotud eesmärgiga avastada ja takistada lubamatut või anomaalset kasutamist või on seda eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne.

(18)

Eelkõige peaks rändlusteenuse osutajal olema võimalik avastada ja tõkestada seda, et kolmandad isikud kasutavad hulgi- või jaemüügi tasandil lepingutingimusi rikkudes ära riigisiseste hindadega rändlusteenuse osutamise põhimõttega seotud hinnaarbitraaži majandusliku eelise saamiseks, müües teenust klientidele, kelle alaline elukoht ei ole rändlusteenuse osutaja liikmesriigis või kellel puuduvad selle liikmesriigiga püsivad sidemed. Kui operaator teeb objektiivsete ja põhjendatud tõendite alusel kindlaks sellise süstemaatilise lubamatu tegevuse, peaks ettevõtja teatama riigi reguleerivale asutusele tõenditest, mis näitavad süstemaatilist lubamatut tegevust, ja meetmetest, mis on võetud, et tagada vastavus kõigile lepingutingimustele hiljemalt siis, kui meede võetakse.

(19)

Erijuhtudel, kui operaatoril on konkreetse rändluskliendi käitumismudeli kohta põhjendatud tõendeid, mille alusel on tõenäoline, et kehtiva riigisisese hinna eest kasutatakse jaemüügitasandil osutatavaid reguleeritud rändlusteenuseid lubamatult või anomaalselt muudel eesmärkidel kui perioodiline reisimine, olenemata sellest, et klient on esitanud dokumentaalse tõendi elukoha või muude püsivate sidemete kohta, peaks ta kliendile esitama esmalt hoiatusteate rändlusteenuste lisatasude kehtestamise riskist. Objektiivsed kriteeriumid, mis saaks kasutada lubamatu või anomaalse kasutamise tõenäosust kinnitavate näitajatena, tuleks eelnevalt lepingus üksikasjalikult sõnastada.

(20)

Rändlusteenuse osutaja võimalus kohaldada lisatasusid ei piira proportsionaalseid meetmeid, mida võib võtta siseriikliku õiguse kohaselt kooskõlas liidu õigusega, kui klient on aktiivselt esitanud valeteavet, et tagada vastavus kõikidele lepingu tingimustele.

(21)

Rändlusteenuse osutajad, kes kohaldavad mõistliku kasutamise poliitikat, peaks kehtestama läbipaistvad, lihtsad ja tõhusad menetlused, et lahendada klientide kaebusi, mis on seotud kõnealuse poliitikaga. Määruse (EL) nr 531/2012 artikli 17 lõike 2 kohaselt peaks rändlusklientidel igal juhul olema juurdepääs pädevale vaidluste kohtuvälise lahendamise organile, kes menetleb vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/22/EÜ (3) artiklile 34, nagu seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/136/EÜ, (4) õiglaselt ja kiiresti kliendi ja rändlusteenuse osutaja vahelisi lahendamata vaidlusi, mis tekivad mõistliku kasutamise poliitika kohaldamisel.

(22)

Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt peavad riikide reguleerivad asutused rangelt jälgima ja kontrollima mõistliku kasutamise poliitika kohaldamist, tagamaks et mõistliku kasutamise poliitika kohaldamine riigisiseste teenuseosutajate poolt ei kahjusta riigisiseste hindadega rändlusteenuse kättesaadavust klientidele. Kui riigi reguleeriv asutus leiab, et rändlusteenuse määruses sätestatud kohustusi on rikutud, on riiklikul asutusel õigus nõuda sellise rikkumise viivitamatut lõpetamist.

(23)

Käesolev määrus ei tohiks piirata õigusi ja kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest või siseriiklikust õigusest kooskõlas liidu õigusega. See hõlmab eelkõige lõppkasutajate õigust kasutada mobiilse elektroonilise side võrke ja teenuseid kõigis liikmesriikides, sõltumata nende kodakondsusest või elukohast liidus; riiklikke eeskirju, millega nõutakse isikut tõendavat dokumenti või muud tõendavat dokumenti, et osta SIM-kaart või muul viisil kasutada selliseid võrke või teenuseid; kõiki riiklikke meetmeid, mis puudutavad teenuse või ettemakstud krediidisumma järjepidevust asjaomase numbri või SIM-kaardiga ning elektroonilise side teenuste osutajate õigust kohaldada riigisisese õiguse alusel asjakohaseid pettusevastaseid meetmeid.

(24)

Kuna tarbimismudelid muutuvad aasta lõikes, tuleks loataotlusi, mille rändlusteenuse osutaja esitab määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt rändlusteenuste lisatasude kehtestamiseks, et tagada oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus, hinnata vähemalt 12 kuu liiklusandmete põhjal. Selleks et arvutada liikluse mahtu kogu aasta jooksul, peaks rändlusteenuse osutajal olema võimalus näidata liiklusprognoose. Prognoosid peaksid põhinema tegelikel andmetel, nagu näiteks rändluse tegeliku kasutuse andmed, tegeliku riigisisese kasutuse ekstrapoleerimine rändluse kasutamisele, riigisiseste hindadega rändlusteenuse tariifikavasid kasutavate rändlusklientide märkimisväärse alamhulga tegeliku rändluskasutuse ekstrapoleerimine kõikidele rändlusklientidele, kelle suhtes kehtib riigisisese hinnaga rändluse põhimõte vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artiklile 6a. Erinevate taotlejate jätkusuutlikkuse erandi taotlusi läbi vaadates peaksid riikide reguleerivad asutused tagama, et taotlejate poolt prognoositud mahtude tuletamiseks kasutatud eeldused on järjekindlad, olles võtnud nõuetekohaselt arvesse olulisi erinevusi kaubanduslikus positsioonis ja kliendibaasides.

(25)

Kõik andmed kulude ja tulude kohta, mis on lisatud rändlusteenuse osutaja esitatud loataotlusele rändlusteenuste lisatasude kehtestamiseks vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõikele 2, et tagada oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus, peaksid põhinema finantskontodel, mida võib kohandada liiklusmahu prognoosidega. Kõrvalekalded finantskontodel põhinevast kulude prognoosist peaks olema lubatud ainult siis, kui tõendatakse, et finantskohustused on võetud juba taotluse esitamise ajal.

(26)

Tuleks ette näha ühtlustatud metoodika jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamise kulude ja tulude kindlakstegemiseks, et tagada rändlusteenuse osutaja poolt riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt esitatud lisatasude kohaldamise loataotluste ühtne hindamine.

(27)

Jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamisega kaasneb kaks üldist kulukategooriat: kulud, mis tulenevad hulgimüügitasandi rändlusjuurdepääsu õiguste ostmisest külastatavatelt võrkudelt tasakaalustamata liikluse puhul, ja muud rändlusest tulenevad kulud. Vastavalt määrusele (EL) nr 531/2012 kaetakse kulud, mis tulenevad hulgimüügitasandi rändlusjuurdepääsu õiguste ostmisest külastatavatelt võrkudelt tasakaalustamata liikluse puhul, tegelikest rändlusteenuse hulgitasudest, mida kohaldatakse rändlusteenuse osutaja väljuva rändlusliikluse mahu suhtes, mis ületab sissetuleva rändlusliikluse mahtu. Rändlusteenuse osutajate puhul, kes ostavad hulgimüügitasandi juurdepääsuõigused riigisiseselt teiselt rändlusteenuse osutajalt (nt virtuaalsete mobiilsidevõrkude operaatorid), võib rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu kulu olla esimestele suurem kui teistele, kui riigisisene vastuvõttev võrguoperaator nõuab riigisiseselt hulgimüügitasandi juurdepääsuõiguseid ostvalt rändlusteenuse osutajalt kõrgemat rändlusteenustele juurdepääsu hulgihinda kui on tagatud külastatavate võrkude operaatorite poolt neile endile ja/või seonduvate teenuste osutamiseks. Nii suur rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu kulu võib suurendada tõenäosust, et rändlusteenuse osutajad, kes ostavad hulgimüügitasandi juurdepääsuõiguseid riigisiseselt, taotlevad luba rändluse lisatasu kohaldamiseks. Riigi reguleerivad asutused peaksid kõnealuseid taotlusi läbi vaadates seda tegurit vajalikul määral arvestama.

(28)

Reguleeritud jaemüügitasandi rändlusteenuste osutamisega seotud muud rändlusspetsiifilised kulud on rändlusteenuste osutamisel liidu sees ja kolmandates riikides ühised ning mõned on ühised ka rändlusteenuste jae- ja hulgimüügi tasandi puhul. Riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt rändlusteenuse osutaja poolt esitatud lisatasude kohaldamise loataotluse puhul tuleks need ühised kulud omistada jaemüügitasandil liidu piires osutatavatele rändlusteenustele ning nende kulude puhul, mis on ühised rändlusteenuste jae- ja hulgimüügi tasandi puhul tuleks seda teha vastavalt sissetuleva ja väljuva rändluse tulude üldisele suhtele.

(29)

Jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste osutamise kulude hulka võib arvutada ka osa üldise mobiilside jaeteenuste osutamise ühistest ja üldkuludest, tingimusel et sellisel arvutamisel on lähtutud suhtest, mida kasutati kõigi teiste mobiilside jaeteenuste osutamisest saadavate tulude omistamiseks sellistele teenustele.

(30)

Jaemüügitasandil osutatavatelt reguleeritud rändlusteenustelt saadud tulude kindlakstegemisel tuleks lisatasu kohaldamise loataotluses, mille rändlusteenuse osutaja esitab määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks, võtta täielikult arvesse kõiki jaemüügi tulusid, mis on otsearvelduse teel saadud külastatud liikmesriigis mobiilside jaeteenuste osutamise eest, nagu näiteks tulud rändlusliiklusest, mille maht ületab mõistliku kasutamise poliitika raames ettenähtud mahu, või muudest reguleeritud rändlusteenustest, samuti muudest ühikutasudest või muudest maksetest, mis tulenevad mobiilside jaeteenuste kasutamisest külastatud liikmesriigis.

(31)

Kuna jaemüügitasandi reguleeritud rändlusteenuseid osutatakse kohaldatavate riigisiseste tingimuste alusel, tuleks neid vaadelda teenustena, mille tulu pärineb osaliselt mobiilside omamaiste jaeteenuste osutamise perioodilistest püsitasudest. Seepärast tuleks neid arvesse võtta, kui lisatasu kohaldamise loataotlust, mille rändlusteenuse osutaja esitab oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt, hinnatakse käesolevas määruses sätestatud metoodika kohaselt. Selleks tuleks iga mobiilside jaeteenuse tulude omistamisel vastavatele teenustele võtta aluseks erinevate mobiilside teenuste liiklust peegeldav suhe, mis on kaalutud hulgimüügitasandi keskmiste ühikupõhiste rändlustasude suhtega.

(32)

Selleks, et operaatori riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkust ohustatuks pidada, peaks jaemüügitasandi rändlusteenuste netomarginaal, mis saadakse jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste tulude mahaarvamisel vastavatest tuludest, olema negatiivne vähemalt sellises ulatuses, mis kätkeb endas märkimisväärse mõju ohtu riigisiseste hindade arengule. Eelkõige tuleb pidada sellist ohtu tekitavaks olukorraks seda, kui jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste netomarginaal peaks moodustama vähemalt märkimisväärse osa muude mobiilside teenuste osutamisest saadavast intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelsest kasumist.

(33)

Isegi kui jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste netomarginaal moodustab märkimisväärse osa muude mobiilside teenuste osutamise üldmarginaalist, võivad konkreetsed tingimused, nagu omamaisel turul valitsev konkurents või taotleja konkreetsed omadused, ikkagi välistada riigisisese hinna arengutele avalduva märkimisväärse riski.

(34)

Lisatasu kohaldamise loataotluses, mille rändlusteenuse osutaja esitab oma riikliku hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt, peaks rändlusteenuse osutaja hindama kahjusid, mis tekivad riigisiseste hindadega rändlusteenuse osutamisest, ja seda, millist vastavat lisatasude kohaldamise korda on nende korvamiseks vaja rakendada, võttes arvesse kohaldatavaid maksimaalseid hulgihindu.

(35)

Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik anda rändluse lisatasu kohaldamise luba esimesel päeval, mil hakatakse kohaldama rändlusteenuste lisatasude kaotamist vastavalt määrusele (EL) nr 531/2012. Sel eesmärgil võib enne kõnealust kuupäeva kavandada lisatasu kohaldamist kaaluva rändlusteenuse osutaja ja riigi reguleeriva asutuse vahelisi teabevahetusi ning ka teabe ja asjaomaste dokumentide esitamist.

(36)

Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt peab riigi reguleeriv asutus andma rändluse lisatasu kohaldamise loa 12 kuuks. Kõnealuse loa uuendamiseks peab rändlusteenuse osutaja määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt infot ajakohastama ning esitama selle riigi reguleerivale asutusele iga 12 kuu järel.

(37)

Arvestades riikide reguleerivate asutuste kohustust rangelt jälgida mõistliku kasutamise poliitika ja jaemüügitasandil osutatavate rändlusteenuste lisatasude kaotamise jätkusuutlikkuse meetmete kohaldamist, samuti kohustust anda igal aastal komisjonile aru oluliste sätete kohaldamise kohta, tuleks käesolevas määruses sätestada miinimumteave, mida nad peavad koguma ja mille nad peavad edastama komisjonile, et tal oleks võimalik jälgida selle kohaldamist.

(38)

Määruse (EL) nr 531/2012 kohaselt peab komisjon käesoleva rakendusakti regulaarselt läbi vaatama, pidades silmas turu arenguid.

(39)

Sidekomitee ei ole oma arvamust esitanud.

(40)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Sellele vastavalt tuleks käesolevat määrust tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega, eeskätt õigusega era- ja pereelu puutumatusele, õigusega isikuandmete kaitsele, sõnavabadusega ja ettevõtlusvabadusega. Igasugusel isikuandmete töötlemisel käesoleva määruse alusel tuleb austada põhiõigusi, sealhulgas õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning õigust isikuandmete kaitsele vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 7 ja 8, ning see peab olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ, (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/58/EÜ, nagu seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2006/24/EÜ (6) ja 2009/136/EÜ, ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (7). Eelkõige peavad teenuseosutajad tagama, et igasugune käesoleva määruse alusel toimuv isikuandmete töötlemine peab olema vajalik ja proportsionaalne asjakohase eesmärgi saavutamiseks,

a)

rändlusteenuste osutajate loataotlusi, mille nad esitavad määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt rändlusteenuste lisatasude kohaldamiseks, et tagada oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus;

b)

riikide reguleerivate asutuste kohaldatavat metoodikat, mille abil hinnatakse, kas rändlusteenuse osutaja on teinud kindlaks, et ta ei suuda katta reguleeritud rändlusteenuse osutamise kulusid ning selle tagajärjel satub ohtu tema riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkus.

a)

peamiselt, kui mitte eranditult rändlemiseks kasutatavat SIM-kaarti ei kasutata pika aja jooksul;

b)

üks ja sama klient sõlmib rändlemise ajal mitu SIM-kaardi teenuslepingut ja kasutab neid üksteise järel.

a)

taotleja poolt enne 15. juunit 2017 jaemüügi tasandi reguleeritud rändluse suhtes kohaldatava jaehinnaga osutatavate jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste tegelik maht;

b)

jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste prognoositud maht pärast 15. juunit 2017, kui jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste prognoositud mahtu kõnealusel ajavahemikul hinnatakse taotleja rändlusklientide poolse mobiilsideteenuste tegeliku riigisisese jaetarbimise ja liidu piires välismaal veedetud aja alusel;

c)

jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste prognoositud maht pärast 15. juunit 2017, kui jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste mahu hindamisel on aluseks jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste mahtude proportsionaalne muutus taotleja tariifikavades, mis kujutavad endast olulist osa kliendibaasist, mille suhtes kehtestas taotleja riigisisesel tasandil vähemalt 30 päeva pikkuseks ajavahemikuks jaemüügi tasandi reguleeritud rändlusteenuste hinnad kooskõlas I lisas sätestatud metoodikaga.

a)

kulud rändlusteenuste hulgiturule juurdepääsu ostmiseks;

b)

rändlusest tulenevad jaemüügi kulud.

a)

rändluse rakendamise ja haldamise kulud, sealhulgas kõik spetsiaalselt rändluse rakendamiseks ja haldamiseks kasutatavad äriteabesüsteemid ja tarkvara;

b)

rändluse arveldusandmete vahendamise ja maksekulud, sealhulgas rändluse arveldusandmete vahendamise ja finantsarvelduse kulud;

c)

lepingute läbirääkimise ja sõlmimise kulud, sealhulgas välislõivud ja sisemiste ressursside kasutamine;

d)

määruse (EL) nr 531/2012 artiklites 14 ja 15 sätestatud jaemüügitasandil reguleeritud rändlusteenuste osutamise nõuete täitmiseks kantud kulud, võttes arvesse kehtivat mõistliku kasutamise poliitikat, mida rändlusteenuse osutaja kasutab.

a)

arve väljastamise ja tasu sissenõudmise kulud, sealhulgas kõik kulud, mis on seotud kliendi arve menetlemise, arvestamise, koostamise ja edastamisega;

b)

müügi- ja levitamiskulud, sealhulgas mobiilside jaeteenuste müügiks müügiesinduste ja muude turustuskanalite käitamine;

c)

klienditeeninduse kulud, sealhulgas kõikide lõppkasutajale kättesaadavate klienditeenuste käitamise kulud;

d)

ebatõenäoliselt laekuvate nõuete haldamise kulud, sealhulgas kulud, mis on tekkinud seoses klientide tagasimaksmatute võlgade mahakandmise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete sissenõudmisega;

e)

turustuskulud, kaasa arvatud kõik mobiilsideteenuste reklaamikulud.

a)

tulud, mis tulenevad otseselt külastatud liikmesriigist pärit mobiilside jaeteenuste liiklusest;

b)

osa üldtuludest, mis saadakse perioodilistel püsitasudel põhinevate mobiilside jaeteenuste müügist.

a)

jaemüügitasu, mida nõutakse määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6e alusel rändlusliikluse eest, mis ületab rändlusteenuse osutaja kohaldatava mõistliku kasutamise poliitika kohast mahtu;

b)

tulud muude reguleeritud rändlusteenuste osutamisest vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6e lõikele 3;

c)

riigisisesed jaehinnad, mis tasutakse ühikupõhiselt või mis ületavad mobiilside jaeteenuste osutamise perioodilisi püsitasusid ja mis on tekkinud mobiilside jaeteenuste kasutamisel külastatud liikmesriigis.

a)

taotleja kuulub kontserni ja on tõendeid siirdehindade kohta, mis soosivad kontserni teisi tütarettevõtjaid liidus, eelkõige kontserni sees kohaldatavate rändlusteenuste hulgitasude olulise tasakaalustamatuse tõttu;

b)

konkurentsi olukord on omamaisel turul selline, mis võimaldab väiksemate marginaalidega toime tulla;

c)

mõistliku kasutamise poliitika rangem kohaldamine, mis on artiklitega 3 ja 4 veel kooskõlas, viiks jaemüügitasandi rändlusteenuste netomarginaali alla 3 %.

a)

meetmeid, mida nad võtavad, et teostada järelevalvet määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6b ja käesolevas määruses sätestatud üksikasjalike eeskirjade kohaldamise üle;

b)

nende taotluste arvu, mis on rändlusteenuste lisatasude kohaldamiseks aasta jooksul esitatud, heaks kiidetud ja uuendatud vastavalt määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõigetele 2 ja 4;

c)

jaemüügitasandi rändlusteenuste negatiivsete netomarginaalide suurust oma otsuste puhul lubada rändluse lisatasusid ja lisatasude suhtes kehtivat korda, millest on teatatud loataotluses, mille rändlusteenuse osutaja esitab oma riigisisese hinnamudeli jätkusuutlikkuse tagamiseks määruse (EL) nr 531/2012 artikli 6c lõike 2 kohaselt.