Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62016CN0614

    Kohtuasi C-614/16 P: Merck KGaA 28. novembril 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 8. septembri 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-470/13: Merck KGaA versus Euroopa Komisjon

    ELT C 30, 30.1.2017, p. 40–41 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    30.1.2017   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 30/40


    Merck KGaA 28. novembril 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 8. septembri 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-470/13: Merck KGaA versus Euroopa Komisjon

    (Kohtuasi C-614/16 P)

    (2017/C 030/44)

    Kohtumenetluse keel: inglise

    Pooled

    Apellant: Merck KGaA (esindajad: Rechtsanwalt B. Bär-Bouyssière, solicitor S. Smith, barrister R. Kreisberger, advokaat D. Mackersie)

    Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Generics (UK) Ltd

    Apellandi nõuded

    Apellant palub Euroopa Kohtul:

    tühistada kohtuotsuse resolutsiooni esimene lõik;

    tühistada otsuse artikli 1 lõige 1, artikli 2 lõige 2 ning artiklid 3 ja 4 ulatuses, milles need on adresseeritud Merckile;

    teise võimalusena tühistada Merckile määratud trahv või vähendada selle summat;

    tühistada kohtuotsuse resolutsiooni teine lõik ning jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista komisjonilt välja Mercki kulud, mis on seotud nii esimese astme menetluse kui käesoleva apellatsioonimenetlusega.

    Väited ja peamised argumendid

    1.

    Apellandi apellatsioonkaebuse esimene alus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides, et Generics (UK) (edaspidi „GUK“) ja Lundbecki vahel sõlmitud patendialased kompromisskokkulepped (edaspidi „kompromisskokkulepped“) olid ELTL artikli 101 lõike 1 alusel eesmärgi poolest piirangud:

    i.

    Esimeses väites kinnitab apellant, et Üldkohus tegi vea seoses kohaldatava õigusliku kriteeriumiga ning õige lähenemisega tuvastamisel, kas kompromisskokkuleppeid saab lugeda eesmärgi poolest piiranguteks, arvestades iseäranis kohtuotsuses CB, C-67/13 P välja töötatud õiguspõhimõtteid.

    ii.

    Teises väites märgib apellant, et Üldkohus tegi vea, kuna ta jättis analüüsimata, kas kompromisskokkulepete sõnastus oli piisavalt kahjustava tasemega.

    iii.

    Kolmandas väites kinnitab apellant, et Üldkohus tegi vea, otsustades, et kompromisskokkulepped olid piisavalt kahjustava tasemega põhjusel, et need olid samaväärsed turult välistamise kokkulepetega.

    iv.

    Neljandas väites on apellant seisukohal, et Üldkohus tegi vea, otsustades, et kompromisskokkulepped olid piisavalt kahjustava tasemega, kuna nendega hoiti ära kohtuvaidlused, mille tulemus ei olnud kindel.

    v.

    Viiendas väites leiab apellant, et Üldkohus tegi vea, kui ta leidis, et kompromisskokkulepete alusel GUK-le tehtud makse on eesmärgil põhineva piirangu üks põhielement.

    vi.

    Kuuendas väites kinnitab apellant, et Üldkohus tegi vea, kui eesmärgil põhineva piirangu kindlakstegemisel tugines ta faktilistele kaalutlustele, mis jäävad välja kompromisskokkulepete sõnastusest.

    vii.

    Seitsmendas väites märgib apellant, et Üldkohus tegi vea, otsustades, et EMP puudutavad kompromisskokkulepped väljusid Lundbecki patentide kohaldamisalast.

    2.

    Apellandi apellatsioonkaebuse teine alus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jõudis järeldusele, et GUK ja Lundbeck olid kompromisskokkulepete sõlmimise ajal potentsiaalsed konkurendid:

    viii.

    Kaheksandas väites kinnitab apellant, et Üldkohus tegi vea, kuna ta jättis analüüsimata, kas komisjoni välja toodud kaheksa võimalust siseneda turule olid majanduslikult elujõulised või praktiliselt võimalikud GUK jaoks piisavalt lühikese aja jooksul.

    ix.

    Üheksandas väites leiab apellant, et Üldkohus tegi vea, kui ta seoses võimaliku konkurentsiga pööras ümber tõendamiskoormise.

    x.

    Kümnendas väites märgib apellant, et Üldkohus tegi vea, kui otsustas, et asjaolu, et pooled sõlmisid kompromisskokkulepped, oli asjakohane potentsiaalse konkurentsi hindamisel.

    xi.

    Üheteistkümnendas väites leiab apellant, et Üldkohus tegi vea, kui ta ei nõustunud sellega, et potentsiaalse konkurentsi hindamine ei olnud seisukoha võtmiseks vajalik „eesmärgil põhineva“ analüüsi kontekstis.

    3.

    Apellandi apellatsioonkaebuse kolmas alus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes jõusse apellandile komisjoni määratud trahvi:

    xii.

    Kaheteistkümnendas väites leiab apellant, et Üldkohus tegi vea, kui ta tõdes, et komisjon oli pädev määrata apellandile trahv või teise võimalusena määrata trahv, mis oli enam kui sümboolne.


    Top