6.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 111/1

(1)

Kodanike teadmiste, oskuste ja pädevuste arendamine ja tunnustamine on ühenduses hädavajalik isikute arengu, konkurentsivõime, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohalt. Arendamine ja tunnustamine peaksid hõlbustama töötajate ja õppurite riikidevahelist liikumist ning aitama vastata Euroopa tööturu pakkumisele ja nõudlusele. Seetõttu tuleb soodustada ja parandada elukestva õppe kättesaadavust kõigile, kaasa arvatud ebasoodsas olukorras olevatele inimestele, ning kvalifikatsioonide kasutamist riiklikul ja ühenduse tasandil.

(2)

2000. aastal Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel järeldati, et kvalifikatsioonide läbipaistvuse suurendamine peaks olema üks põhieesmärk, et kohandada ühenduse haridus- ja koolitussüsteeme teadmisteühiskonna nõuetele. Lisaks sellele kutsuti Barcelonas 2002. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel üles tegema tihedamat koostööd ülikoolisektoris ning parandama läbipaistvuse tagamise ja tunnustamise meetodeid kutseõppe ja -koolituse valdkonnas.

(3)

Nõukogu 27. juuni 2002. aasta resolutsioonis elukestva õppe kohta (4) kutsuti komisjoni üles, tihedas koostöös nõukogu ja liikmesriikidega ning tuginedes Bologna protsessi saavutustele, välja töötama nii hariduse kui koolituse kvalifikatsioonide tunnustamise raamistik ning edendama samu meetmeid ka kutsehariduse valdkonnas.

(4)

2004. ja 2006. aastal nõukogu ja komisjoni poolt vastuvõetud ühistes vahearuannetes tööprogrammi „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta rõhutatakse Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku väljatöötamise vajadust.

(5)

Kopenhaageni protsessi raames 15. novembril 2004. aastal nõukogus kokku tulnud nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajate lõppjäreldustes Euroopa täiustatud koostöö edasiste prioriteetide kohta kutseõppe ja -koolituse valdkonnas seatakse prioriteediks avatud ja paindliku Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku väljatöötamine; see raamistik peab rajanema läbipaistvusel ja vastastikusel usaldusel, mis peaks toimima ühise võrdlusalusena, hõlmates nii haridust kui koolitust.

(6)

Mitteformaalse ja informaalse õppe tulemuste valideerimist tuleks edendada kooskõlas nõukogu 28. mai 2004. aasta järeldustega mitteformaalse ja informaalse õppe määratlemise ja valideerimise Euroopa ühiste põhimõtete kohta.

(7)

2005. ja 2006. aasta märtsis toimunud Brüsseli Euroopa Ülemkogul rõhutati Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise tähtsust.

(8)

Käesolevas soovituses võetakse arvesse 15. detsembri 2004. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 2241/2004/EÜ (kvalifikatsioonide ja pädevuste läbipaistvuse ühtse ühenduse raamistiku kohta (Europass)) (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/962/EÜ (võtmepädevuste kohta elukestvas õppes) (6).

(9)

Käesolev soovitus on kooskõlas Euroopa kõrgharidusruumi raamistikuga ning tasemete kirjeldustega, mille 45 Euroopa riigi kõrghariduse eest vastutavad ministrid Bergenis 19. ja 20. mail 2005 Bologna protsessi raames heaks kiitsid.

(10)

Nõukogu 23. ja 24. mai 2004. aasta järeldused kvaliteedi tagamise kohta kutseõppes ja -koolituses, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta soovitus 2006/143/EÜ (edasise Euroopa koostöö kohta kõrghariduse kvaliteedi tagamisel) (7) ning kõrghariduse eest vastutavate ministrite poolt Bergenis kokkulepitud kvaliteeditagamise normid ja suunised Euroopa kõrgharidusruumis sisaldavad kvaliteedi tagamise ühiseid põhimõtteid, mis peaksid toetama Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku rakendamist.

(11)

Käesolev soovitus ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) (8), mis annab õigusi ja seab kohustusi nii asjaomasele riiklikule asutusele kui ka migrandile. Kvalifikatsioonide sidumine Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku tasemetega ei tohiks mõjutada pääsu tööturule, kui kutsekvalifikatsioone on tunnustatud kooskõlas direktiiviga 2005/36/EÜ.

(12)

Käesoleva soovituse eesmärk on luua ühine võrdlusraamistik, mis oleks üld- ja kõrghariduses või kutseõppes ja -koolituses kasutatavate erinevate kvalifikatsioonisüsteemide ja nende tasemete tõlgendamise vahendiks. See parandab eri liikmesriikide tavade kohaselt antud kodanike kvalifikatsioonide läbipaistvust, võrreldavust ja ülekandevõimalusi. Iga kvalifikatsioonitase peaks põhimõtteliselt olema saavutatav erinevate haridus- ja karjääriteede kaudu. Peale selle peaks Euroopa kvalifikatsiooniraamistik võimaldama rahvusvahelistel valdkondlikel organisatsioonidel siduda oma kvalifikatsioonisüsteeme ühiste Euroopa võrdlusalustega ja seega näitama rahvusvaheliste valdkondlike kvalifikatsioonide suhet riiklikesse kvalifikatsioonisüsteemidesse. Käesolev soovitus aitab seega saavutada laiemaid eesmärke, nagu elukestva õppe edendamine ning töötajate ja õppurite tööalase konkurentsivõime, liikuvuse ja sotsiaalse integratsiooni suurendamine. Läbipaistvad kvaliteedi tagamise põhimõtted ja teabevahetus toetavad käesoleva soovituse rakendamist, aidates luua vastastikust usaldust.

(13)

Käesolev soovitus peaks aitama kaasajastada haridus- ja koolitussüsteeme, hariduse, koolituse ja tööhõive seotust ning lähendada formaalset, mitteformaalset ja informaalset õpet, tuues kaasa ka kogemuse teel saadud õpitulemuste valideerimise.

(14)

Käesolev soovitus ei asenda ega määratle riiklikke kvalifikatsioonisüsteeme ega kvalifikatsioone. Euroopa kvalifikatsiooniraamistikus ei kirjeldata konkreetseid kvalifikatsioone või üksikisiku pädevusi ning konkreetsed kvalifikatsioonid tuleks siduda sobiva Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku tasemega vastavate riiklike kvalifikatsioonisüsteemide abil.

(15)

Võttes arvesse käesoleva soovituse mittekohustuslikku iseloomu, on see vastavuses subsidiaarsuse põhimõttega, kuna see toetab ja täiendab liikmesriikide tegevusi hõlbustades nendevahelist koostööd läbipaistvuse suurendamise ning liikuvuse ja elukestva õppe edendamisel. Seda tuleks rakendada vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja tavadele.

(16)

Kuna käesoleva soovituse eesmärki, nimelt ühise võrdlusraamistiku loomine, mis oleks erinevate kvalifikatsioonisüsteemide ja nende tasemete tõlgendamise vahendiks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seoses kavandatava meetme ulatuse ja toimega on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev soovitus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

1.

kasutada Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku eri kvalifikatsioonisüsteemide võrdlemise vahendina ja edendada nii elukestvat õpet kui ka võrdseid võimalusi teadmistepõhises ühiskonnas, samuti Euroopa tööturu edasist integreerimist, austades samal ajal riiklike haridussüsteemide suurt mitmekesisust;

2.

siduda oma riiklikud kvalifikatsioonisüsteemid Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga 2010. aastaks, eelkõige ühtlustades kvalifikatsioonitasemed selgelt II lisas kirjeldatud tasemetega ning töötades vajaduse korral välja riiklikud kvalifikatsiooniraamistikud kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja tavadega;

3.

võtta vajaduse korral meetmeid nii, et 2012. aastaks sisaldaksid kõik pädevate asutuste väljaantud uued kvalifikatsioonide tunnistused, diplomid ja Europassi dokumendid riiklike kvalifikatsioonisüsteemide kaudu selget viidet vastavale Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku tasemele;

4.

kasutada kvalifikatsioonide määratlemisel ja kirjeldamisel õpitulemustel põhinevat käsitlusviisi ning edendada mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimist kooskõlas Euroopa ühiste põhimõtetega, milles lepiti kokku nõukogu 28. mai 2004. aasta järeldustes, pöörates erilist tähelepanu nendele kodanikele, keda kõige tõenäolisemalt ohustab töötus või ebakindlad tööhõivevormid ning kelle puhul selline lähenemisviis võiks aidata suurendada osalemist elukestvas õppes ja parandada juurdepääsu tööturule;

5.

edendada ja rakendada III lisas esitatud hariduse ja koolituse kvaliteedi tagamise põhimõtteid riiklikesse kvalifikatsioonisüsteemidesse kuuluvate kõrghariduse ning kutsehariduse ja -koolituse kvalifikatsioonide sidumisel Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga;

6.

määrata konkreetsete liikmesriikide ülesehitusest ja nõuetest sõltuvalt riiklikud koordineerimisasutused, et toetada ja koos teiste asjaomaste riiklike asutustega suunata riiklike kvalifikatsioonisüsteemide ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku vahelist suhet, et edendada selle suhte kvaliteeti ja läbipaistvust.

Riiklike koordineerimisasutuste ülesanded peksid hõlmama järgmist:

1.

toetada liikmesriike eelnimetatud eesmärkide saavutamisel ning rahvusvahelisi valdkondlikke organisatsioone Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku võrdlustasemete ja -põhimõtete rakendamisel, nagu on sätestatud käesolevas soovituses, eelkõige hõlbustades koostööd, vahetades häid tavasid ja testimist (muu hulgas vabatahtlike vastastikuste eksperthindamiste ja ühenduse programmide raames pilootprojektide kaudu, käivitades teavitamis- ja konsulteerimistegevuse sotsiaaldialoogi komiteedega) ning koostades abimaterjale ja juhendeid;

2.

asutada 23. aprill 2009 Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku nõuanderühm, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ning kuhu on kaasatud Euroopa tööturu osapooled ja vajaduse korral muud sidusrühmad, et tagada kvalifikatsioonisüsteemide Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga sidumise protsessi üldist sidusust ja edendada selle läbipaistvust;

3.

koostöös liikmesriikidega ja pärast konsulteerimist asjaomaste sidusrühmadega hinnata käesoleva soovituse järel võetud meetmeid, sealhulgas nõuanderühma töövaldkonda ja mandaadi kestust, ning esitada 23. aprill 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanne saadud kogemuste ja tulevaste mõjude kohta ning vajaduse korral vaadata soovitus uuesti läbi ja parandada seda;

4.

edendada tihedaid seoseid Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku ning Euroopa ainepunktide ülekandmise ja kogumise praeguste või tulevaste süsteemide vahel kõrghariduse ning kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, et parandada kodanike liikuvust ja hõlbustada õpitulemuste tunnustamist.