15.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 220/32

(1)

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise ja arendamise. See eesmärk eeldab, et nii uute kuritegude ärahoidmiseks kui ka uute kriminaalmenetluste käigus oleks võimalik võtta liikmesriikides tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid käsitlevat teavet arvesse ka väljaspool süüdimõistvat liikmesriiki.

(2)

Nõukogu võttis 29. novembril 2000 kooskõlas Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumise järeldustega vastu meetmeteprogrammi kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks, (2) mis sätestab „ühe või mitme õigusakti vastuvõtmise, millega nähakse ette põhimõte, et ühe liikmesriigi kohtul peab olema võimalik võtta arvesse teiste liikmesriikide kohtutes kriminaalasjades tehtud lõplikke otsuseid, et hinnata õiguserikkuja varasemat karistatust, teha kindlaks, kas ta on toime pannud korduvaid kuritegusid ja määrata kohaldatavad karistusliigid ja nende täitmisele pööramise kord”.

(3)

Käesoleva raamotsuse eesmärk peaks olema kehtestada liikmesriikidele minimaalkohustus võtta arvesse teistes liikmesriikides tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Seega ei peaks käesolev raamotsus takistama liikmesriike võtmast arvesse, oma õiguse kohaselt ja juhul, kui neil on selle kohta teavet, näiteks haldusorgani tehtud lõplikke otsuseid, mida saab kriminaalkohtusse edasi kaevata ja millega isik mõistetakse süüdi kuriteos või teos, mis on siseriikliku õiguse kohaselt on õiguserikkumisena karistatav.

(4)

Mõnedes liikmesriikides võetakse teistes liikmesriikides tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid arvesse, teistes võetakse arvesse ainult oma riigi kohtute tehtud süüdimõistvaid otsuseid.

(5)

Tuleks kinnitada põhimõtet, mille kohaselt peaks muudes liikmesriikides tehtud süüdimõistvatel kohtuotsustel olema samaväärse toime kui liikmesriigi kohtutes siseriikliku õiguse alusel tehtud süüdimõistvatel kohtuotsustel olenemata sellest, kas see toime puudutab faktilisi asjaolusid või menetlus- või materiaalõigust. Käesoleva raamotsuse eesmärk ei ole siiski ühtlustada erinevate siseriiklike õigusaktidega varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele antud tagajärgi ja kohustus võtta teistes liikmesriikides tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid arvesse kehtib ainult sellises ulatuses, nagu siseriikliku õiguse kohaselt võetakse arvesse liikmesriigis tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid.

(6)

Erinevalt muudest vahenditest ei ole käesoleva raamotsuse eesmärk viia liikmesriigis täide teises liikmesriigis tehtud otsuseid, vaid pigem võimaldada ühes liikmesriigis tehtud varasema süüdimõistva kohtuotsuse olemasoluga kaasnevate tagajärgede arvestamist teises liikmesriigis toimuvate uute kriminaalmenetluste puhul sellises ulatuses, nagu varasemate siseriiklike süüdimõistvate kohtuotsuste tagajärgi võetakse arvesse kõnealuse teise liikmesriigi õiguse kohaselt.

Seetõttu ei sisalda käesolev raamotsus kohustust võtta selliseid varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid arvesse näiteks siis, kui kohaldatavate õigusaktide kohaselt saadud teave ei ole piisav, kui süüdimõistva kohtuotsuse tegemine siseriiklikult ei oleks olnud võimalik sellise teo suhtes, mille suhtes varasem süüdimõistev kohtuotsus oli tehtud, või kui varem määratud karistust siseriiklikus õigussüsteemis ei tunta.

(7)

Teises liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse toime peaks olema samaväärne siseriikliku otsuse toimega kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, kohtumenetluse käigus ja karistuse täideviimisel.

(8)

Kui kriminaalmenetluse käigus on ühes liikmesriigis kättesaadav teave teises liikmesriigis tehtud varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste kohta, tuleks võimaluste piires vältida asjaomase isiku ebasoodsamat kohtlemist võrreldes olukorraga, kui varasemaks süüdimõistvaks kohtuotsuseks oleks olnud siseriiklik otsus.

(9)

Artikli 3 lõiget 5 tuleks muu hulgas tõlgendada koostoimes põhjendusega 8 nii, et kui siseriiklik kohus uues kriminaalmenetluses teises liikmesriigis eelnevalt määratud karistust arvesse võttes on arvamusel, et siseriikliku õiguse piires teatava raskusastmega karistuse määramine oleks õiguserikkuja suhtes asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt karm ning kui karistuse eesmärgi saab saavutada kergema karistuse kaudu, võib karistuse raskusastet vastavalt vähendada, kui selline vähendamine oleks olnud võimalik ka üksnes siseriiklikel juhtudel.

(10)

Käesolev raamotsus asendab kriminaalasjades tehtud otsuste rahvusvahelist kehtivust käsitleva 28. mai 1970. aasta Euroopa konventsiooni artikli 56 sätted, mis puudutavad kriminaalasjades tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist liikmesriikides, mis on nimetatud konventsiooni osalised.

(11)

Käesolev raamotsus järgib Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtet, kuivõrd selle eesmärk on liikmesriikide selliste õigus- ja haldusnormide ühtlustamine, mida ei ole võimalik liikmesriikide ühepoolse tegutsemise korral piisaval tasemel saavutada ja mis nõuab kooskõlastatud meetmeid Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev raamotsus kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks.

(12)

Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.

(13)

Käesolevas raamotsuses austatakse liikmesriikide erinevaid lahendusi ja menetlusi, mis on vajalikud teises liikmesriigis tehtud varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmiseks. Varasema süüdimõistva kohtuotsuse läbivaatamise võimaluse välistamine ei peaks takistama liikmesriiki tegemast vajaduse korral otsust anda sellisele varasemale süüdimõistvale kohtuotsusele samaväärne õiguslik toime. Nimetatud otsuse tegemisega seotud menetlused ei tohiks siiski vajalikku aega ning vajalikke menetlusi või formaalsusi silmas pidades teha võimatuks samaväärse õigusliku toime andmist teises liikmesriigis tehtud varasemale süüdimõistvale kohtuotsusele.

(14)

Kohtuotsusesse või selle täideviimisse sekkumine hõlmab muu hulgas olukordi, kus teise liikmesriigi õiguse kohaselt varasema kohtuotsusega määratud karistus liidetakse muu karistusega või lisatakse muule karistusele, mis seejärel tegelikult täide viiakse, juhul kui esimest karistust ei ole veel täide viidud või selle täideviimist ei ole üle antud teisele liikmesriigile,