26.1.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 26/27

1.

Kas Euroopa Liidu esmast ja/või teisest õigust, käesoleval juhul eelkõige direktiivi 2000/78/EÜ (1) tuleb põhjendamatu vanuselise diskrimineerimise üldise keelu osas tõlgendada nii, et see hõlmab ka siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad liidumaa ametnikele töötasu maksmist?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas Euroopa Liidu esmase ja/või teisese õiguse tõlgendamisest nähtub, et siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt sõltub ametniku põhipalga suurus teenistussuhte alguses määravas osas ametniku vanusest ja tõuseb seejärel eelkõige vastavalt ametniku teenistussuhte kestusele, kujutab endast otsest või kaudset diskrimineerimist vanuse alusel?

3.

Kui ka teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas Euroopa Liidu esmase ja/või teisese õiguse tõlgendusega on vastuolus sellise siseriikliku õigusnormi põhjendamine seadusandja eesmärgiga maksta töökogemuste eest lisatasu?

4.

Kui ka kolmandale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas Euroopa Liidu esmase ja/või teisese õiguse tõlgendamine lubab seni, kuni ei rakendata mittediskrimineerivaid tasustamist käsitlevaid õigusnorme, muid õiguslikke tagajärgi kui diskrimineeritule tagasiulatuvalt tema palgaastme kõrgeima järgu kohase palga maksmine?

Kas diskrimineerimiskeelu rikkumise õiguslikud tagajärjed tulenevad seejuures Euroopa Liidu esmasest ja/või teisesest õigusest, käesolevas asjas eelkõige direktiivist 2000/78/EÜ, või tuleneb nõudeõigus Euroopa Liidu õiguse sätete puuduliku ülevõtmise tõttu üksnes liidu õiguses sätestatud riigivastutusest?

5.

Kas Euroopa Liidu esmase ja/või teisese õiguse tõlgendusega on vastuolus siseriiklik meede, mille kohaselt sõltub õigus nõuda (tagantjärele) tasumist või kahju hüvitamist sellest, kas ametnik on asjaomase nõude esitanud õigeaegselt?

6.

Kui esimesele, teisele ja kolmandale küsimustele vastatakse jaatavalt, siis kas Euroopa Liidu esmase ja/või teisese õiguse tõlgendamisest nähtub, et selline üleminekuseadus, mille kohaselt olemasolevatele ametnikele määratakse uues süsteemis palgajärk üksnes vastavalt senikehtinud (diskrimineerivale) tasustamiskorrale üleminekutähtpäeval makstava põhipalga alusel ning mille kohaselt edasine tõus palgajärkudes ei sõltu ametniku absoluutse töökogemuse pikkusest, vaid üksnes alates üleminekuseaduse jõustumisest omandatud töökogemusest, kujutab endast kuni vastava kõrgeima palgajärgu omandamiseni senikehtinud vanuselise diskrimineerimise jätkumist?

7.

Kui ka kuuendale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas Euroopa Liidu esmase ja/või teisese õiguse tõlgendusega on vastuolus sellise piiramatult jätkuva ebavõrdse kohtlemise õigustamine seadusandliku eesmärgiga kaitsta üleminekuseadusega mitte (ainult) üleminekutähtpäevaks omandatud õigusi, vaid (ka) ootust saada senikehtinud tasustamisõiguse alusel asjaomasel palgaastmel prognooside kohaselt makstavat sissetulekut?

Kas olemasolevate ametnike jätkuvat diskrimineerimist saab põhjendada sellega, et teistsugune kord (palgajärkude individuaalne määramine vastavalt töökogemusele ka olemasolevate ametnike puhul) on seotud suurte halduskuludega?

8.

Kui seitsmendas küsimuses eitatakse põhjendatust, siis kas Euroopa Liidu esmase ja/või teisese õiguse tõlgendamine lubab seni, kuni olemasolevatele ametnikele ei rakendata mittediskrimineerivaid tasustamist käsitlevaid õigusnorme, muid õiguslikke tagajärgi kui olemasolevatele ametnikele tagasiulatuvalt nende palgaastme kõrgeima järgu kohase palga maksmine?

Kas diskrimineerimiskeelu rikkumise õiguslikud tagajärjed tulenevad seejuures Euroopa Liidu esmasest ja/või teisesest õigusest, käesolevas asjas eelkõige direktiivist 2000/78/EÜ, või tuleneb nõudeõigus Euroopa Liidu õiguse sätete puuduliku ülevõtmise tõttu üksnes liidu õiguses sätestatud riigivastutusest?