a.

täielikult seoses allmeetmega 1a (13 184 846,61 eurot 2015. ja 2016. aastal);

b.

täielikult seoses allmeetmetega 3a, 5a, 3b ja 4b (45 532 000,96 eurot 2014., 2015. ja 2016. aastal) ning teise võimalusena osaliselt 19. septembrile 2015 eelnevat aega puudutavas osas (21 315 857,50 eurot);

või

i.

Üldkohus hindas õiguslikust seisukohast vääralt seda, kas teatatud oli kõigest ja õigesti, ning määratles komisjonipoolse teatamise vääralt sellisena, millest alates hakkab kulgema ELTL artiklis 263 ettenähtud tähtaeg. Üldkohtu selline lähenemisviis rikub ka õiguskindluse põhimõtet.

Rumeenia on seisukohal, et mis tahes viga seoses sellise otsuse nagu otsus 2018/873 oluliste elementidega tingib teatamata jätmise ning põhjustab kahtlusi õiguskindluse põhimõtte seisukohast. Järelikult piisab sellistest vigadest nagu Üldkohus tuvastas, et komisonipoolne teatamine ei saaks olla ELTL artiklis 263 ettenähtud tähtaja kulgema hakkamise aluseks.

Üldkohus määratles otsuse 2018/873 avaldatud ja teatatud versiooni vahelised erinevused minimaalsetena, tuginedes asjaolule, et otsuse tekstist arusaamine ei olnud takistatud, kuna sõna „summa“ sai vastata vaid korrektsiooni liigile „hinnanguline summa“. Kuivõrd sellist liiki korrektsiooni ei ole olemas, on Rumeenia seisukohal, et Üldkohtu arutluskäik on ekslik ning on selge, et otsuse tekstist arusaamine oli takistatud ning sellest ei teatatud.

ii.

Üldkohus tõlgendas vääralt ELTL artiklit 263 koostoimes ELTL artikliga 297, sest ta ei võtnud arvesse otsuse 2018/873 Euroopa Liidu Teatajas avaldamise mõju tegeliku teavitamise ja õiguskindluse põhimõtte seisukohast.

ELTL artikli 263 kuuendat lõiku arvestades on kaebeõiguse teostamise seisukohast oluline vaidlustatud Euroopa Liidu akti sisust õigesti arusaamine, mitte hetk, mil see jõustus või hakkasid avalduma selle õiguslikud tagajärjed.

Sellise akti nagu otsus 2018/873 — millest tuleb teatada, kuid mis autori alalise ja väljakujunenud praktika kohaselt avaldatakse ka Euroopa Liidu Teatajas — peale tühistamishagi esitamiseks ette nähtud kahekuulise tähtaja kulgema hakkamise hetk peab olema avaldamine ja sellele tähtajale tuleb lisada Üldkohtu kodukorra artiklis 59 ette nähtud 14 päeva.

Selline lahendus on veelgi vajalikum, kui võtta arvesse seda, kuidas toimus otsusest 2018/873 teatamine Rumeenia ametiasutustele ja selle avaldamine — nendest asjaoludest nähtuvad erinevused teatatud teksti ja avaldatud teksti vahel seoses otsuse oluliste elementidega.

iii.

Üldkohus on rikkunud õiguskindluse põhimõtet, sest ta asus seisukohale, et ebatäpsused (mis on seotud finantskorrektsiooni liigiga — „hinnanguline summa“vs.„summa“), millest Rumeenia teatas, kujutavad endast ebaolulist sõnastuslikku viga, mis tehti teatatud ja avaldatud tekstis, ent mitte haldusmenetluses ega seoses sünteesiga, ning mis ei tekita segadust seoses korrektsiooni laadiga.

iv.

Üldkohus rikkus ELTL artiklit 263, sest ta pidas asjakohatuks ja mõjutuks erinevusi teatatud teksti ja Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teksti vahel, mis seonduvad otsuse 2018/873 sätetega, mis on adresseeritud teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele; seda võttes arvesse liikmesriigi kui eesõigustega hageja staatust.