11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/24

1.1

Paljudel kodanikel Euroopa Liidus on liikmesriigiti erineval määral tõsiseid raskusi selliste põhiliste teenuste kasutamisel nagu inimväärne eluase, energia, elektrooniline side, transport, vesi, tervishoid ja sotsiaalteenused.

1.2

Siiski on taskukohaste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kõrge tase üks ühistest, st Euroopa Liidu kõigi liikmesriikide poolt jagatud väärtustest, mis on toodud (aluslepingutele lisatud) üldhuviteenuseid käsitlevas protokollis nr 26 ning mida Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid, igaüks vastavalt oma pädevusele, täielikult arvesse võtma kõigi oma asjaomaste poliitikameetmete rakendamisel.

1.3

Siiski puudub ELi tasandil ühtne määratlus või ühtne lähenemine üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasusele ja kättesaadavusele, kuna puudub vastav hindamisvahend, arvestades, et liikmesriikidel on oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste loomise pädevuse raames lai kaalutlusõigus nende elluviimiseks.

1.4

Komitee teeb seetõttu ettepaneku, et Euroopa Liit selgitaks kõigile mõeldud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasuse mõistet ja kohandaks seda Lissaboni lepingu (protokoll nr 26) ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni nõuetele ning kehtestaks õiguslikud meetmed teisestes õigusaktides, millega kohustatakse liikmesriike

1.5

Arvestades täielikult liikmesriikide vastutuse ja pädevusega, on üldhuviteenuste alaste põhiandmete lisamine Euroopa poolaasta raamistikku ELi sotsiaalse mõõtme ja turu tugevdamise eeltingimus, eeskätt kriisi ajal.

2.1

Üldhuviteenuste puhul, mis on kas üldist majandushuvi pakkuvad teenused või üldist majandushuvi mitte pakkuvad üldhuviteenused, tuleb tagada asjaomase riigi igale kodanikule juurdepääs nendele teenustele ning kaitsta põhiõiguseid; nad on tihedalt seotud Euroopa Liidu taotletava majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga.

2.1.1

Liikmesriikidel on lai kaalutlusõigus, et määratleda, korraldada ja rahastada üldhuviteenuseid, seostades seda samas sotsiaalse ja ühiskondliku tegevusega, mis vastab kasutajate vajadustele. Üldist majandushuvi pakkuvad teenused põhinevad turuloogikal ja nad alluvad ELi ja siseturu konkurentsieeskirjadele, välja arvatud juhul, kui need takistavad eriülesannete täitmist. Üldist majandushuvi mitte pakkuvad teenused ei ole ilmtingimata seotud turuloogikaga ning nad kuuluvad protokolli 26 artikli 2 alusel liikmesriikide ainupädevusse.

2.1.2

Euroopa Liit „tunnustab ja austab [...] võimalust kasutada aluslepingute kohaselt [...] üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid”, nii nagu on sätestatud aluslepingutes ja Lissaboni lepingule lisatud põhiõiguste hartas, milles on otsesõnu öeldud, et asjaomaseks aluseks on siseriiklikud õigusaktid ja tavad. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, mille Euroopa Liit on ratifitseerinud tervikuna, on kehtestanud miinimumstandardid, et kaitsta ja säilitada kõiki puuetega inimeste tsiviil-, poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, nende hulka kuulub ka juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele.

2.1.3

Paljud liikmesriigid seostavad juurdepääsuõigust teenuse osutamise tingimusega, et teenus peab olema kõigile taskukohane, ja et seda saavutada, kohaldatakse seda õigust erineval määral ka individuaalsetele ja kollektiivide sotsiaalabiprogrammidele.

2.2

Üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele juurdepääsu puudumist võib põhjendada mitme teguriga: see võib olla tingitud erinevatest sotsiaalsetest mudelitest ja teenustest, mis on liikmesriigiti erinevad. Samuti võib see sõltuda majanduskorrast (teenuse hind ei ole taskukohane), geograafilisest asendist (teenus ei ole konkreetses piirkonnas saadaval), sotsiaalsest korrast (ebavõrdne kohtlemine), isiku füüsilisest seisundist (puude olemasolu) või see ei ole kohandatud vajadustele ja/või tehnika arengule (puudulik/ebapiisav kvaliteet ja/või ohutustase).

2.3

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kõrge kvaliteet, ohutustase, taskukohasus, võrdne kohtlemine, üldine juurdepääs ja kasutajate õigused on kuus neljateistkümnest ühisväärtusest, mis on toodud (Lissaboni lepingutele ehk Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud) üldhuviteenuseid käsitlevas protokollis nr 26, mida EL ja liikmesriigid peaksid, igaüks oma pädevuste raames ja nimetatud lepingute kohaldamisala piire ületamata, täielikult arvesse võtma sellega seotud poliitika rakendamisel seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 tähenduses.

2.3.1

Need kolme rühma liigitatud neliteist väärtust on iga rühma sees ja omavahel niivõrd seotud, et neid ei saa seada hierarhilisse järjekorda.

2.3.2

Näiteks, isegi kui üldist majandushuvi pakkuvad teenused on täiesti taskukohased, ei vasta nad protokollile nr 26, kui ei ole tagatud nende hea kvaliteet ja ohutustase või kui ei edendata asjaomase riigi kodanike üldist juurdepääsu nendele teenustele, ent ka siis, kui riigi tasandil ei tehta vahet erinevate geograafiliste, sotsiaalsete või kultuuriliste olukordade vahel või kui nt üleriigilised ametiasutused muudavad üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise võimatuks – kuigi kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on riigis kehtivate seaduste või tavade kohaselt õigus kõnealuste teenuste pakkumiseks –, takistades seega nende keskset rolli ja laia kaalutlusõigust.

2.4

Kõnealuse protokolli sätetes on selgesõnaliselt väljendatud, et üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevat ELi neljateist ühisväärtust tuleb tõlgendada. Eelkõige hea kvaliteedi, ohutustaseme või taskukohasuse või üldise juurdepääsu saavutamise ja kasutajate õiguste edendamisega seotud konkreetsete väärtuste sõnastamine võib tõstatada mitmeid küsimusi kõnealuste sätete õigusliku või siduva väärtuse ja mõju kohta. Kuid kõigi tõlgenduste – ka protokolli nr 26 artikli 1 – puhul on vastus lihtne ja enesestmõistetav: nimelt sama, mis tõlgendatud artikli puhulgi. Kõnealusel juhul on asjaomasel riiklikul, piirkondlikul või kohalikul ametil oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste loomise pädevuse raames lai kaalutlusõigus määrata, mis kehtib mitmesugustele üldist majandushuvi pakkuvate teenustele.

3.1

ELi tasandil puudub ühtne üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasuse ja kättesaadavuse määratlus või käsitlusviis, kuna puudub vastav hindamisvahend. Taskukohasuse mõiste sõltub sageli sellest, kui palju kasutaja subjektiivse taju kohaselt üks või teine asi maksab ja kuidas see mõjutab kodaniku heaolu.

3.2

Üldiselt tähendab teenuse taskukohasus seda, et kodanikud suudavad teenuse eest maksta (roheline raamat ühtse postiteenuste turu kohta) (1).

3.3

Teenus on igati taskukohane, kui seda pakutakse kodanikele tasuta, nagu seda tehakse näiteks teatud linnades või piirkondades, kus pakutakse tasuta ühistransporti.

3.4

Rõhutamaks taskukohasuse rakendamise keerukust, sellega seotud raskusi ja erinevaid arusaamu, toob komitee näiteks erinevad tõlgendused, mida on rakendatud elamu-, side- ja energeetikavaldkondade (elekter ja gaas) sektoris. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab muuhulgas, et juurdepääs tervishoiuteenustele on kahtluse alla seatud paljudes liikmesriikides seoses nende isikute sissetulekuga, kes asjakohaste vahendite puudumise tõttu keelduvad tervishoiuteenustest. Aruandes ELi 2009. aasta strateegia „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus” rakendamise kohta juhitakse tähelepanu tugevale seosele materiaalse puuduse ja sellest tulenevate terviseprobleemide vahel.

3.5

Taskukohasuse nõue võeti kasutusele võrguettevõtete liberaliseerimist käsitlevates õigusaktides, mis kehtivad eranditult side-, elektri- ja postiteenuste kogumi nn universaalteenuse puhul ning on tihedalt seotud ELi taotletava sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga.

3.6

Ühenduse lähenemisviis põhineb kahel taskukohase hinna mõistel: ühel juhul on sellel universaalne mõõde, teisel juhul piirdutakse madalapalgaliste, haavatavate, puuetega ja ebasoodsamas olukorras olevate inimrühmadega. Teisel mõistel on mõte ainult siis, kui see on kooskõlas üldise juurdepääsu edendamisega protokolli nr 26 kohaselt.

3.7

Siiski on selge, et hoolimata sellest, et taskukohasus on muutunud ELis ühisväärtuseks, mille järgimine on liikmesriikidele kohustuslik, jäävad nt energia-, mobiilside rändlusteenuste, transpordi või eluasemete hinnad ja üürihinnad ebaproportsionaalselt kõrgeks, võrreldes kasutatava sissetulekuga elanikkonna üha suurema osa jaoks. Mitmes ELi määruses on toodud taskukohasuse määratlused, millest komitee toob allpool mitteammendavalt mõned näited, väga erinevad ja ennekõike väga umbkaudsed.

3.8

3.8.1

Leibkonna eelarve uuringus (sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika (EU-SILC)), mis viidi läbi kõigis liikmesriikides, määrati eluasemekulutuste ülempiiriks 40 % leibkonna kasutada jäävast sissetulekuosast. Kui need kulutused tõusevad sellest piirist kõrgemale, ei peeta neid enam taskukohaseks.

3.8.2

Liikmesriigid sekkuvad väga erinevalt ja väga erineval määral oma eluasemeturu talitlusse, et võimaldada igale kodanikule juurdepääs inimväärsele ja taskukohasele eluasemele, vajadusel eluasemetoetuse näol. Enamik liikmesriike on kehtestanud sotsiaalabi- või maksusoodustusmehhanismid, et mõjutada leibkondade suuremate kulutuste piiranguid ja subsideerida paralleelselt nn sotsiaaleluasemete pakkumist lisaks eraturu spontaansetele pakkumistele.

3.8.3

Sotsiaalelamumajandus on ametiasutuste vastus vajadusele eluaseme järele, mis on turu poolt katmata, et rahuldada kõiki eluasemega seotud vajadusi ja tagada kõigile juurdepääs korralikule eluasemele taskukohase hinna/üüri eest. 25 miljonit Euroopa majapidamistest asub sotsiaalkorterites.

3.8.4

Nendest meetmetest hoolimata ei ole juurdepääs korralikule eluasemele Euroopa Liidus paljudele kodanikele enam jõukohane. 2011. aastal elas 15 % Euroopa elanikkonnast ülerahvastatud või ebarahuldavates eluasemetes ja 17 % elanikkonnast kurtis, et eluasemekulud on sissetulekuga võrreldes ebaproportsionaalselt suured (2).

3.8.5

Oma 20. detsembri 2011. aasta otsusega, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamist üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes piiras komisjon subsideeritud sotsiaalmajutuse pakkumist ebasoodsas olukorras isikute ja sotsiaalselt vähem soodsas olukorras inimrühmadega, kes on selgesti identifitseeritud kui need, kes ei suuda piiratud maksevõime tõttu hankida endale elupaika turutingimustel, mis tekitab küsimusi protokolliga nr 26 kindlaksmääratud väärtuste suhtes.

3.9

3.9.1

Kuigi siseturg ja vaba konkurents on aidanud kaasa elektroonilise side ühtsete tariifide alandamisele, on see tingitud – vähemalt osaliselt – ka tehnoloogilistest muudatustest ja ELi organite kehtestatud mobiilside rändlusteenuste hinnapiirangutest.

3.9.2

Elektroonilist sidet käsitlevates õigusaktides märgitakse, (3) et taskukohasus on seotud telefoni kasutamise puhul „teatavale riigile iseloomulike tingimuste seisukohast vastuvõetava hinnaga” ja ka kasutajate suutlikkusega kontrollida kulutusi. Euroopa Komisjoni metoodilises märkuses üldist majandushuvi pakkuvate teenuste horisontaalse hindamise kohta (4) on asjaomase näitajana toodud „teenuste hinna ja madala/keskmise sissetulekuga tarbijate sissetuleku suhe (erinevate sissetuleku tasemete jaoks)”.

3.10

3.10.1

Komisjon leiab, et elektri- ja gaasisektori toetused ja määrused, mille eesmärk on vähendada üldist energiahinda ja mis pigem takistavad energiatõhusat käitumist, ei hõlma isikuid, kellel on vaja ja kes võivad moonutada konkurentsi (5).

3.10.2

Liikmesriike kutsutakse ka üles võtma meetmeid, et tagada haavatavate tarbijate piisav kaitse (6). Riiklikud otsetoetused tarbijale on lubatud vaid juhul, kui on selgelt määratletud energiapuuduse mõiste ja riiklikul tasandil identifitseeritud haavatavad isikud. Rahalistes raskustes tarbijatele säilitatakse energiavarustus isegi maksmatajätmise puhul teatava aja jooksul.

3.10.3

Tuleb märkida, et energiapuuduse mõiste on oluline ainult elektri- ja gaasisektoris ning see ei hõlma muid kasutatavaid kütuseliike, sealhulgas kaugkütet.

3.10.4

ELi energiapoliitika on suunatud energiatarbimise vähendamisele energiatõhususe meetmete või elamute soojusisolatsiooni toetamise kaudu, et suurendada taskukohaste energiateenuste arvu. Kuid energiatõhususe parandamine nõuab olulisi investeeringuid ja energiakulu vähendamine annab majanduslikku tulu alles pikemas perspektiivis. Omaalgatuslikus arvamuses „ELi kooskõlastatud tegevus kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks” (CESE 2517/2013) on komitee välja töötanud konkreetsed sellekohased ettepanekud.

4.1

2004. aastal hindas komisjon võrgutööstuse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tulemuslikkuse hindamise raames kõnealustes võrgupõhistes tööstusharudes kohaldatud tariifide taskukohasust, kasutades näitajat, mis põhineb teatud teenuste korvile aastas tehtavate kulutuste osakaalul kasutaja aasta sissetulekust.

4.2

Eurobaromeetri uuring eurooplaste võrgutööstuste teenustega rahulolu kohta näitab vaid subjektiivset hinnangut kõnealuste teenuste taskukohasuse kohta, mida saab kõige tõhusamalt rakendada kui üldise suundumuse näitajat.

4.3

ELi ametlikud kriteeriumid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasuse määratlemiseks puuduvad. ELi tekstid käsitlevad pigem „kulupõhise” või „kuludega paremini kooskõlas oleva” või „kulusid katva” (nagu nõutakse veedirektiivi raames) hinna määramise põhimõtteid ja ühtlustatud eeskirju, tagades samal ajal teenuste osutamise kogu elanikkonnale.

4.4

Kuid kulupõhised hinnad, isegi kui nad jätavad teenuseosutaja ilma kasumita, ei ole taskukohasuse sünonüümiks ega taga juurdepääsu kõikidele teenustele taskukohase hinnaga.

4.5

2003. aastal vastu võetud üldhuviteenuseid käsitleva rohelise raamatu kohaselt peavad liikmesriigid määratlema teatud kriteeriumid teenuse taskukohasuse kindlakstegemiseks. Nad peavad tagama, et neis kriteeriumites võetaks arvesse kõigi tarbijate ja kasutajate õigusi, nagu puuetega inimeste juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, kehtestades samal ajal hinnakontrolli mehhanismi ja/või andes asjaomastele isikutele toetusi. Need kriteeriumid võivad olla seotud näiteks põhiteenuste hinnaga, et määratleda liikmesriikide tasandil selle (osakaalu) alumist piiri, et see jääks vastuvõetavale tasemele, võrreldes kõige haavatavamate isikute kasutada jääva sissetulekuga.

5.1

Rohelises raamatus üldhuviteenuste kohta on sätestatud, et kui on olemas tõhus konkurents, võivad turumehhanismid tagada piisava kvaliteediga taskukohased teenused, mis vähendavad oluliselt vajadust regulatiivse sekkumise järele.

5.2

Küll aga viitab Euroopa Komisjon oma teatises „Euroopa üldhuviteenuste kvaliteediraamistik” (COM(2011) 900 final) seoses aluslepingute uue kontekstiga sellele, et see (= üks kvaliteediraamistik) „võimaldab järgmistel aastatel kasutada ELi õiguskeskkonda ühtse turu sotsiaalse mõõtme tugevdamiseks, võtta paremini arvesse kõnealuste teenuste eripära ning luua tingimused nende kvaliteetseks, ohutuks ja taskukohaseks osutamiseks vastavalt [...] protokollis nr 26 sätestatud kasutajate õiguste tunnustamise põhimõtetele”, milleks on kõrge kvaliteet, ohutus ja vastuvõetav hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamine.

5.3

Euroopa õigusaktidega ette nähtud avalike teenuste kohustuste hulka kuuluvad ka juurdepääs ja taskukohasus kõigile tarbijatele ning erisätetega haavatavatele ja puuetega tarbijatele.

5.4

Arvestades eeltoodut, peaks komisjon paremini kooskõlastama oma talituste tegevust ja looma tõelise statistilise vahendi andmete ristumise või koondamise kaudu (hoides andmeid rangelt konfidentsiaalsetena). Seejärel tuleks selgitada, mida tähendab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasus kõigile ja kohandada see määratlus Lissaboni lepingu (protokolli nr 26) ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni nõuetega, esitades samas ettepanekuid seadusandlike meetmete kohta, lõimides teisesesse õigusse liikmesriikide kohustuse

5.5

Arvestades täielikult liikmesriikide vastutuse ja pädevusega, on üldhuviteenuste alaste põhiandmete lisamine Euroopa poolaasta raamistikku ELi sotsiaalse mõõtme ja turu tugevdamise eeltingimus, eeskätt kriisi ajal.