—

tühistada tervikuna või osaliselt Euroopa Komisjoni 21. märtsi 2018. aasta otsus C(2018) 1768 (final) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum AT.40136 – Kondensaatorid);

—

teise võimalusena tühistada Euroopa Komisjoni 21. märtsi 2018. aasta otsuse artikli 2 punkt g;

—

kolmanda võimalusena vähendada hagejale Euroopa Komisjoni 21. märtsi 2018. aasta otsuse artikli 2 punktis g määratud trahvi, kasutades oma täielikku pädevust vastavalt ELTL artiklile 261 ja määruse nr 1/2003 artiklile 31;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide, et on rikutud õigust olla ära kuulatud ja põhiõiguste harta artiklit 41.

Hageja väidab, et komisjon rikkus tema õigust olla ära kuulatud, kuna ta ei võimaldanud tutvuda kõigi toimiku dokumentidega, millele komisjon vaidlustatud otsuses viitas, ei esitanud kõiki potentsiaalselt süüst vabastavaid tõendeid, ei esitanud asjaolusid kirjeldava kirja asemel täiendavat vastuväiteteatist, et parandada esialgse vastuväiteteatise vigu, ning ei võimaldanud piisavalt tutvuda teiste pooltega peetud kohtumiste protokollidega.

2.

Teine väide, et komisjon ei ole esitanud täpseid ja ühtelangevaid tõendeid EMPle mõju avaldava rikkumise kohta kogu väidetava rikkumise perioodi jooksul.

Komisjon ei ole esitanud täpseid ja ühtelangevaid tõendeid EMPle mõju avaldava rikkumise kohta kogu väidetava rikkumise perioodi jooksul, eelkõige seoses Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtumistega (1998-2003) ning kolme- ja mitmepoolsete kohtumistega ja nende mõjuga EMPle ajavahemikul 2009–2012.

3.

Kolmas väide, et puuduvad piisavad tõendid ühe vältava rikkumise kohta.

Hageja sõnul ei ole komisjon tõendanud sellise ühe vältava rikkumise olemasolu, mis hõlmab igasuguseid väidetavaid kohtumisi kõikide alumiiniumelektrolüütkondensaatorite ja kõikide tantaalelektrolüütkondensaatorite kohta 14 aasta jooksul ja millel on mõju EMPle, kuna ta ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud üleüldist plaani, millega kavandatakse ühte konkurentsivastast majanduslikku eesmärki, ega tõendanud, et erinevate kohtumiste vahel oli täiendav seos.

4.

Neljas väide, et tegemist ei olnud eesmärgil põhineva rikkumisega.

Komisjon väidetavalt samuti ei tuvastanud, et konkurentsivastane tegevus oli eesmärgil põhinev rikkumine, kuna väidetav infovahetus tulevase hinna ja tarne kohta kohtumiste ja kontaktide ajal seoses EMP asjakohase müügiga oli kohatine ja väga piiratud.

5.

Viies väide, et komisjonil puudub pädevus.

Komisjon pidas ennast väidetava rikkumisega seoses ekslikult pädevaks, kuna ta ei esitanud piisavalt tõendeid, mis oleks sidunud rikkumise EMPga. Komisjon ei pööranud tähelepanu tõenditele, et sisuliselt ei olnud ühelgi kahe- ega kolmepoolselt kontaktil mõju EMP müügile, kuna kontaktid puudutasid mitte-Euroopa kliente. Komisjon ei tõendanud väiteid, et Jaapani kondensaatorite tootjad osalesid kohtumistel, mille eesmärk oli vähendada konkurentsi EMPs.

6.

Kuues väide, et on rikutud määruse nr 1/2003 ( 1 ) artikli 23 lõikeid 2 ja 3, komisjoni trahvide arvutamise suuniseid ( 2 ) ja trahvide arvutamise aluspõhimõtteid, eelkõige võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

Hageja väidab lõpuks, et komisjon rikkus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3, komisjoni trahvide arvutamise suuniseid ja trahvide arvutamise aluspõhimõtteid, eelkõige võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, kui ta võttis arvesse ebaproportsionaalset müügiväärtust ja jättis tähelepanuta väidetava rikkumise vähese seose EMPga.