1.

Kas 23. oktoobri 2007. aasta [määruse (EÜ) nr] 1371/200[7] ( 1 ) rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta artikli 9 lõiget 4 koostoimes direktiivi 93/13 ( 2 ) artikli 2 punktiga a ja artikliga 3 tuleb tõlgendada nii, et veoettevõtja ja reisija vahel esineb alati lepinguline õigussuhe, seda isegi juhul, kui reisija kasutab vedaja asjaomast teenust ilma piletita?

2.

Kui eelmisele küsimusele tuleb vastata eitavalt, siis kas kaitse kehtib ebaõiglaste tingimuste doktriini kaudu ka reisija suhtes, kes sõidab ühissõidukis ilma piletita ja on selle toimimisviisi tõttu kohustatud vastavalt vedaja üldtingimustele, mida peetakse nende normatiivse iseloomu või selle tõttu, et need avaldatakse riigi ametlikes teadaannetes, üldiselt siduvaks, tasuma lisaks sõiduhinnale lisamaksu?

3.

Kas ebaõiglaseid tingimusi tarbijalepingutes käsitleva direktiivi 93/13 artikliga 6 – mis on sõnastatud järgmiselt: „Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“ – on kõigil juhtudel vastuolus, et kohus leevendab ebaõiglaseks peetavat tingimust või kohaldab selle asemel üldnorme?

4.

Kui eelmisele küsimusele tuleb vastata eitavalt, siis millistel tingimustel saab liikmesriigi kohus ebaõiglaseks peetavat tingimust leevendada või asendada see üldkohaldatava õigusnormiga?

5.

Kui eelnevatele küsimustele ei ole võimalik vastata abstraktselt, kerkib küsimus, kas juhul, kui liikmesriigi raudtee-ettevõtja nõuab pärast piletita reisija tabamist sellelt tsiviilõigusnormide alusel karistuseks lisamaksu, mis lisandub piletihinnale, ning kohus otsustab, et sissenõutud lisamaks on ebaõiglane direktiivi 93/13 artikli 2 punkti a tähenduses koostoimes direktiivi 93/13 artikliga 3, on direktiivi 93/13 artikliga 6 vastuolus, et kohus tunnistab asjaomase tingimuse kehtetuks ja kohaldab tsiviilvastutust käsitlevaid üldnorme, et hüvitada liikmesriigi raudtee-ettevõtjale tekkinud kahju?