15.12.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 434/1

Raportöör:

Alain COHEUR

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et tervishoiu valdkonnas toimuvat digirevolutsiooni arvestades on hädavajalik säilitada solidaarsed, kaasavad ja mittediskrimineerivad tervisekindlustussüsteemid kõigi jaoks ning neid edendada. Universaalse tervisekindlustuse eeltingimused on nii kõigi kaasamine kui ka kõigile võrdse juurdepääsu tagamine (digitaalsetele või mittedigitaalsetele) tervishoiuteenustele ja neile pühendumine.

1.2.

Kooskõlas varasemate arvamustega (1) leiab komitee, et digiteerimine võib soodustada võrdset juurdepääsu ravile, mis on tervishoiupoliitika oluline eesmärk, kui täidetakse teatud tingimusi:

1.3.

Telemeditsiini, ühendatud seadmete, nanotehnoloogia, biotehnoloogia, informaatika ja kognitiivteaduste leviku tulemuseks ei tohi olla see, et üksikisikuid käsitletakse üksnes ühendatud kehadena, keda võib kõikvõimsa arvutiprogrammi abil eemalt analüüsida, kontrollida ja jälgida. Tervishoiutehnoloogia areng toob tegelikkuses kaasa vastupidise olukorra – sellega kinnitatakse uuesti, et inimestevahelised suhted ja sotsiaalsed sidemed on meditsiiniteenuste ja ravi osutamise põhiosa.

1.4.

Komitee rõhutab, kuivõrd problemaatiline on kodanike vastutuse ülemäärane suurendamine, julgustades neid oma tervisega seotud küsimusi ise juhtima, ja ülemäärane individualiseerimine. Tänu ennetavale meditsiinile ja ühendatud seadmetele suurenevad teadmised inimeste terviseohtudest ja nende jälgimisest, edendades senisest rohkem individuaalsetele vajadustele vastavaid poliitikameetmeid. Selliste riskide väljaselgitamine ja erinevused üksikisikute vahel tekitavad olulisi eetilisi küsimusi seoses solidaarse kindlustuskaitse säilitamisega.

2.1.

Komitee tuletab meelde, et digirevolutsiooni edu tagamiseks peavad tulemuslikud tervisekindlustussüsteemid

2.2.

Mingil juhul ei tohi digiteerimise kasutamine viia kollektiivse solidaarsuse tõeliste alustalade ehk tervise- ja sotsiaalsete ohtude ümberjaotamise ja vastastikuseks muutmise põhimõtete kahtluse alla seadmiseni.

2.3.

Komitee rõhutab vajadust

3.1.

Digiteerimise levik toob tervishoiu valdkonnas kaasa ennenägematu ulatuse ja kiirusega toimuvaid muutuseid. Ühendatud seadmete ja tervishoiuga seotud mobiilirakenduste ulatusliku leviku, suurandmete kasutamise, nanotehnoloogia, biotehnoloogia, informaatika ja kognitiivteaduste arengu ning uute tervishoiuteenuste jõudsalt kasvava pakkumise tõttu viib digiteerimine meie tervishoiusüsteemi ulatusliku ümberkujundamiseni.

3.2.

Tervishoiuga seotud digitaalsed uuendused ei piirdu kaugeltki ainult tehnilise või teadusliku mõõtmega, vaid pakuvad mitmesuguseid uuenduslikke kasutusviise. Need uued kasutusviisid kaasnevad ulatuslike sotsiaalsete uuendustega, mis võimaldavad uusi lahendusi tervishoiuga seotud ja sotsiaalsetele vajadustele.

3.3.

Sellel on keerukas ökosüsteemis otsene mõju suhetele järgmiste osalejate vahel:

3.4.

Mis puudutab üksikisiku suhtumist oma tervislikku seisundisse, siis suureneb kõigi teadlikkus tervise tähtsusest ja enda eest hoolitsemise viisidest. Meditsiiniteabele juurdepääsemise raskuste ja nii tekkiva teadmatuse tõttu on üksikisikud olnud seni haigestumisohtude suhtes ebakindlad. Nüüd on üksikisikul aga mitmesuguseid vahendeid (näiteks ühendatud seadmed), mis võimaldavad tal oma tervislikku seisundit hinnata ja oma elustiili vastavalt kohandada.

3.5.

Teabeallikate kättesaadavusega saab üksikisikust tervishoius osaleja, kes on suuteline tuvastama, võrdlema ja valima oma vajadustega kõige paremini kohandatud tervishoiuteenuse. Nn e-patsiendist on saamas prognoosivas meditsiinis osaleja, tervishoiuandmete looja ning enda ja teiste tervishoius osaleja. Seetõttu on teadlik nõusolek andmekaitse ning andmete integreeritud haldamise ja kasutamise põhitegur.

3.6.

Uued tehnoloogiad julgustavad keskenduma pigem haiguste ennetamisele kui ravile. Lisaks võimaldavad need luua tõhusamaid, vähem sekkuvaid ja individuaalsemaid ravivõimalusi, mis on kooskõlas igaühe geneetiliste ja bioloogiliste omadustega, kuna teabe kättesaadavus reaalajas parandab ravi tulemuslikkust.

3.7.

Tervishoiutöötajaid innustatakse arendama uusi pädevusi ja uusi tegevusvaldkondi ning seda mitmel tasandil, eelkõige järgmise osas: uus suhtlemisvorm, mis tugineb eeskätt vastastikusele usaldusele patsiendiga, digitaalsete vahendite kasutusoskuse järkjärguline omandamine koolitusmeetmete abil, raviteenuste osutamise tehniliste vormide muutmine ning koostööl ja jagamisel põhinev käsitlusviis koostalitlusvõimeliste süsteemide abil.

3.8.

Sotsiaaldialoog peab toetama kõnealuseid muutusi ja tõhustama tervishoiutöötajatele suunatud koolitusmeetmeid.

3.9.

Tervisekindlustussüsteemide küsimuses jääb eesmärgiks iga kodaniku juurdepääs tulemuslikele ja kvaliteetsetele nii avalikele kui ka eratervishoiuteenustele. Selles kontekstis avaldatakse suurt mõju tervisekindlustusele, kuna tuleviku eesmärk on luua lahendusi ja isikustatud raviviise enne ohtude tekkimist vastastikkuse põhimõtete alusel, säilitades seejuures tervisekindlustuse traditsioonilise eemärgi võimaldada haigestunud inimestele juurdepääs tervishoiuteenustele.

3.10.

Digiteerimise loodavad meditsiinilised uuendused võivad tervisekindlustust põhjalikult muuta. Loodav dünaamika viib meditsiini ja ravi individualiseerimiseni, tuginedes kahele teabeallikale:

b.	e-tervishoiu vahendid: nende vahendite hulgas on muu hulgas ühendatud seadmed, mis põhinevad enda hallatavatel andmetel ning võimaldavad üksikisikutel oma tervislikku seisundit mõista ja parandada.

Seetõttu tuleb arvestada mitmesuguste küsimuste ja tähelepanekutega.

4.1.

Digitaalne üleminek annab üksikisikutele võimaluse tegutseda oma tervisliku seisundi suhtes, olles siiski teadlik teatud tõkete olemasolust sellele juurdepääsul. Suurem juurepääs teadmistele, taristule ja isikustatud uuenduslikele tervishoiuteenustele võiks võimaldada igaühel osaleda oma tervishoiu tagamises, aga ka aidata kaasa teiste tervishoiu tagamisele abistaja, teabe looja ja andmepakkujana.

4.2.

Sellist individualiseerimist iseloomustab nn 4P tervishoid, mis on

osalusel põhinev: patsiendid ise toodavad meditsiinilisi andmeid ja teostavad nende üle järelevalvet, millele aitab kaasa ühendatud seadmete arvu suurenemine. Areneb suhe patsiendi ja arsti (kes ei ole enam ainus meditsiiniliste teadmiste allikas) vahel. Patsiendist saab aktiivne osaleja;

ennetav: patsiendid, kes koguvad regulaarselt teavet oma tervise kohta, on hea tervise säilitamisest üha teadlikumad, mis loob võimaluse suuremal määral ennetamisele suunatud tervishoiuks;

isikustatud: üha täpsemate ja mitmekesisemate isikuandmete katkematu voog võimaldab luua ka isikustatuma tervishoiu;

prognoosiv: viimaks loob tehnoloogiline areng, mis võimaldab näiteks inimeste täieliku genoomi digiteerimist, võimaluse üha enam prognoosimisele suunatud tervishoiuks.

4.3.

4.3.1.

Tervishoiualase harituse all mõistetakse üksikisikute võimet hankida, mõista ja kasutada teavet, et edendada head tervist ja see säilitada. See tähendab sellise isiklike teadmiste, oskuste ja usalduse taseme saavutamist, mis võimaldab võtta meetmeid isikliku ja kogukonna tervise parandamiseks, muutes eluviise ja -tingimusi.

4.3.2.

Digiteerimine kipub rõhutama tervishoiuga seotud sotsiaalseid ebavõrdsusi, tugevdades põhjuslikku seost isiku tervisliku seisundi ja tema kognitiivsete võimete (näiteks võime leida ja mõista kvaliteetset teavet tervishoiu kohta) ning rahaliste võimaluste vahel (näiteks võimalus varustada ennast kõige tulemuslikumate seadmetega). Selline ebavõrdsus suureneb eakate, kõige haavatavamate ja nende inimeste puhul, kes elavad digitaaltehnoloogia seisukohast alateenindatud piirkondades.

4.3.3.

Tervishoiurakenduste kasutamine nõuab teatavat teadmiste taset, mis võimaldab terviseteabele juurde pääseda, seda mõista, hinnata ja kasutada, et teha igapäevaseid otsuseid tervishoiu, haiguste ennetamise ja tervise edendamise kohta. Madala haritustasemega kaasnevad aga mitmed tervisega seotud ohud, millel on tagajärjed eeldatavale tervena elatavale elueale, enneaegsele surmale, elukvaliteedile ja kuludele üksikisiku ja ühiskonna jaoks.

4.3.4.

Sellegipoolest ei tohi tähelepanuta jätta digitaalse lõhe tekkimist meditsiinitöötajate ja parameedikute hulgas. Seda on võimalik takistada, tõhustades haridussüsteemi koolitusprogrammi abil, milles keskendutakse digiteerimise tõttu hooldaja ja hooldatava vahel tekkinud uutele suhetele.

4.4.1.

Kvantifitseerimise tavad tervishoiu valdkonnas soodustavad tervishoiu individuaalset mikrotasandil haldamist ja vastutuse suurendamist, kahjustades kollektiivsemat käsitlusviisi. Kõnealustest tavadest tulenevalt vastutavad üksikisikud ise oma hea või halva tervisekäitumise eest ning võivad juhtida tähelepanu kõrvale rahvatervise probleemide keskkonnaga seotud või sotsiaal-majanduslikest põhjustest.

4.4.2.

Kui jäetakse ennetamata digiteerimise mõju individualiseerimisele, tervishoiuga seotud sotsiaalse ebavõrdsuse suurendamisele ja tervishoiu kaubanduslikumaks muutumisele, võivad sattuda ohtu meie solidaarsusel põhinevad ja universaalsed tervisekindlustuse mudelid.

5.1.1.

Digiteerimine annab võimaluse kõrvaldada tervishoiusüsteemist takistused, hõlbustades teabe jagamist haiglate, eravastuvõttude, tervishoiuvõrgustike ja koduteenuste vahel. Eri osalejate kogutud teabe turvalised ja kiired ülekandmise vahendid on vajalik tingimus patsiendi ravi koordineerimiseks ja üldiseks hoolduseks. Patsiendi valdkonnaülese ravi ja hoolduse järjepidev korraldamine on palju hõlpsam. Kättesaadavus, kiire juurdepääs, andmete vahetamine ja jagamine hõlbustavad meditsiiniliste otsuste tegemist. Digitaalsel andmevahetusel tervishoiutöötajate vahel on ravi kvaliteedile otsesed kasutegurid.

5.1.2.

Elektroonilisest tervisekaardist saab patsientide jaoks ravi koordineerimise ja kvaliteedi tagamise vahend tänu andmete jagamisele volitatud osalejate vahel ja eeldusel, et see jagamine toimub patsiendi eelneval nõusolekul, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel või kui nõusoleku andmine ei ole võimalik. Elektroonilist digitaalset tervisekaarti reguleerivates eeskirjades käsitletakse kõiki konkreetseid digitaalsete andmete suhtes patsiendile antavaid tagatisi tema eraelu kaitse ja andmetele juurdepääsu valdkonnas. Meditsiinilise ja haldusliku tervisekaardi salastatus tuleb täiel määral tagada.

5.1.3.

Elektrooniline tervisekaart võimaldab vältida dokumendi halvast loetavusest tingitud eksitusi (retsept, läbivaatuse saatekiri) ning hõlbustab juurdepääsu ravimiandmebaasidele ja ravimite ohutumat väljakirjutamist, kuna tuginetakse patsiendi konkreetsetele omadustele. Meditsiinipraktika digiteerimine aitab vähendada eksimisvõimalusi ja ravimitekkelisi ohtusid.

5.1.4.

Meeldetuletuste ja hoiatuste funktsioon, mida võimaldab tervisekaardi elektrooniliseks muutmine, hõlbustab ennetusmeetme võtmist (vaktsineerimine, sõeluuringud) ja krooniliste haiguste all kannatavate patsientide ja ravimitega seotud teadmiste jälgimist ning aitab parandada patsientidele osutatavate raviteenuste kvaliteeti ja suurendab raviteenuste osutaja pädevust diagnoosimisel ja ravi määramisel.

5.1.5.

Kuna patsiendi kohta kogutud teabe digiteerimine aitab parandada meditsiiniliste otsuste tegemise protsessi, oleme lähiaastatel meditsiinitavade põhjaliku muutumise tunnistajateks. Ühtki meditsiinilist diagnoosi ei saa enam anda ilma tehisintellektipõhise eksperdi- või vahendisüsteemita. Selline revolutsioon on genoomika, neuroteaduste ja ühendatud seadmete paralleelse arengu tulemus, mille raames on nüüdsest üksnes masinad võimelised kõiki andmeid koos töötlema.

5.2.1.

Tehnoloogiline areng võimaldab ja tugevdab telemeditsiini arengut, avades tee uutele meditsiinilistele ja parameditsiinilistele praktikatele. Telemeditsiinil on järgmised eelised: parem tervishoiuga seotud kaetus isoleeritud piirkondades ja haavatavas olukorras isikute liikumisvajaduse vähendamine, haigete kaugjälgimine, vältides nende haiglasse paigutamist, oskusteabe kaugjagamine, ravihariduse andmine kaugjälgimise ning valdkonnaülese kooskõlastamise kaudu tänu kaugkonsulteerimisele ja oskusteabe kaugjagamisele.

5.2.2.

Telemeditsiin, elektrooniline ametialane suhtlus, elektroonilistele dokumentidele üleminek, geograafiliselt hajutatud pädevuste koondamine, intellektuaalsete või meditsiinitehnoloogiliste vahendite jagamine peab võimaldama kokku hoida tervishoiutöötajate aega, mida on seejärel võimalik kasutada patsiendiga otse suhtlemiseks ning mis viib arsti ja patsiendi suhte märkimisväärse paranemiseni.

6.1.1.

Meie tervishoiusüsteemide järkjärguline digiteerimine on vaieldamatult kaasa aidanud ühelt poolt iga kodaniku kindlustusdokumentide haldus- ja rahalisele juhtimisele (ruumi, aja, tarvikute kokkuhoid, suurem tootlikkus, lihtsam ja turvalisem arhiveerimine, keskkonnaga seotud kokkuhoid) ning teiselt poolt ravi osutajate ja haiglate kiiremale hüvitamisele, suurendades seejuures kontrollitoiminguid ja vähendades eksimise ohtu teenuste eest arvete esitamisel.

6.1.2.

Dokumendivormide elektrooniliseks muutmine on vähendanud dokumentide edastamise aega – ehkki see ei too otsest kasu ravi kvaliteedi seisukohast – ja lihtsustanud haldustoiminguid. Sellegipoolest lihtsustab see meditsiiniteenuste osutamist, võimaldades arstidel keskenduda rohkem ravimisele ja vähem sellega kaasnevatele vältimatutele haldustoimingutele.

6.1.2.1.

Tänapäeval luuakse suurandmeid, kui on kokku kogutud kõik patsientide/kindlustatute andmed, sealhulgas tervishoiurakendustest saadavad andmed. Suurandmed tuginevad suutlikkusele analüüsida kõiki erinevatest allikatest pärit andmeid. Selle eelduseks on vahendite olemasolu, mille abil andmed omavahel siduda ja eraldada automaatsel ja kulutõhusal viisil struktureerimata andmete hulgast kasulik teave.

6.1.3.

Tänu rakendustele ei hoita andmeid enam arstide juures, haiglates ega tervisekindlustusasutustes, vaid pilvsalvestust kasutavates seadmetes või platvormidel, mille emaettevõtja ei pruugi tingimata asuda tervisekindlustuse asukohariigis ega isegi mitte Euroopas.

6.1.4.

Selle saavutamisel on alustalaks koostalitlusvõime nii Euroopa (digitaalse ühtse turu näol) kui ka riiklikul tasandil. Tuleks välja töötada tervishoiuteabe süsteemide koostalitluse raamistik ja seda rakendada. Selline koostalitlusvõime teabehoidla koondaks põhimõtteid ja standardeid, mida tuleb järgida, et vahetada tervishoiuandmeid turvaliselt, ühendades kõiki e-tervishoiu osalejaid.

6.2.1.

Üksikisikute/patsientide jaoks on esmatähtis andmete omandiõigus ja kaitse ning need on ka põhiõigused, mida tuleb austada. Üksikisikud/patsiendid peavad saama oma andmeid vabalt käsutada. See toimub kodanike vaba, teadliku ja alalise nõusoleku andmise teel nende andmete kogumiseks ja kasutamiseks. Sellele lisandub ülekantavuse õiguse tunnustamine ja Blue Buttoni (4) laadi lahenduste loomine üksikisikute isikliku ajaloo kättesaadavaks tegemiseks.

6.2.2.

25. mail 2018. aastal jõustuva isikuandmete kaitse üldmäärusega reguleeritakse kõnealust küsimust Euroopa tasandil. Samuti tuleb arvesse võtta Maailma Arstide Liidu deklaratsiooni terviseandmebaaside ja biopankade eetiliste kaalutluste kohta (Taipei deklaratsioon).

6.3.1.

Kindlustuse valdkonnas toimub digiteerimine. Ehkki algselt piirduti väärtuspakkumistega, mis olid seotud teabe ja võrdlemisega (võrdlusvahendid, registreerimine veebis jne) või meditsiiniliste ja haldusdokumentide elektrooniliseks muutmisega, läheb see üksnes tehingutega seotud lülidest märkimisväärselt kaugemale. Uued kvantifitseerimise meetodid, mida teatakse suurandmetena, muudavad märkimisväärselt kindlustussektori majandusmudelit ning nende tulemusel tekivad uued tooted.

6.3.2.

See muutus mõjutab tugevalt ja ilmselgelt

6.3.3.

Tehnoloogia ja tervishoiurakenduste arenedes on kõikidel üksikisikutel võimalik oma füüsilist tegevust, toitumist, teistega suhtlemist ehk kõiki oma tervisega seotud näitajaid n-ö esemestada.

6.3.4.

Suurandmete kasutamine võiks üksikisikute suhtes tähendada liikumist ohtude katmise ja vastastikuseks muutmise mudelilt käitumisviiside katmise ja kindlustuspakkumise individualiseerimise mudelile, viies ülemäärase individualiseerimiseni. Kui kasumit taotlevatel erakindlustusandjatel näib olevat võimalik sellega üsna loomulikul teel kohaneda, siis võib muutus olla keerulisem vastastikuste kindlustusandjate ja tervisekindlustuse avaliku sektori osalejate jaoks, kelle peamised ülesanded satuksid surve alla.

6.3.5.

Tervisekindlustuse haldurid on omalt poolt sellest arengust tulenevalt haavatavas etapis, sest nad on teelahkmel mitmemõõtmelises ökosüsteemis, mis koosneb tootjatest, arstidest, valitsustest, seadusandjatest, investoritest ja patsientidest.

6.3.6.

Tervisekindlustuse haldurid peavad tulema toime väga staatilise olukorraga, mis on seotud tundlikke terviseandmeid käsitlevate äärmiselt rangete eeskirjadega, meditsiini- ja haiglasektori keeruka toimimise ja rahastamisega, üsna jäiga ja vähereageeriva väärtusahelaga (kindlustuslepingu sõlmimine, maksete vastuvõtmine, hüvitiste määramine), kindlustustoodete üha rangema reguleerimisega ja mõnikord isegi meditsiinitöötajate korporatiivsusega.

6.3.7.

Seejuures ei ole kõikidel tervisekindlustuse halduritel (enam) samaväärset finantssuutlikkust ning selleks tegevuseks vajalik omakapital näib üha enam takistusena nende endi arengule. Digiteerimise suurte osalejate majanduslik võimsus avab neile uksi, võimaldades otse investeerida valdkonda, mida nemad tajuvad turuna.

6.3.8.

Vaatamata paranenud teadmistele individuaalsetest terviseohtudest on oluline tagada, et meie tervishoiusüsteemid tugineksid ka edaspidi ühise ja solidaarsusel põhineva kindlustuse põhimõtetele. Meie tervisekindlustussüsteemide tulemuslikkus põhinebki üksikisiku liikmesuse ühendamisel kollektiivse kaitsega kõigi terviseohtude vastu.

6.4.1.

Praegu on vähe näiteid mobiilirakenduste kasutamise rahalisest hüvitamisest isiku ravi ajal. Üks praeguseid peamisi takistusi on nimelt piisavate ja uusi tehnoloogilisi tingimusi hõlmavate hüvitamismudelite puudumine.

6.4.2.

Ühelt poolt on olemas klassikaline riigi sekkumisel põhinev meetod, mille kohaselt on hüvitamine riiklike institutsioonide ja ametiasutuste ülesanne, kes otsustavad hüvitatavate mobiilsete terviseteenuste üle (5). Teiselt poolt on olemas ka tervisekindlustuse süsteemide osalejate, sh vastastikuste kindlustusandjate tehtavad algatused (6).

6.4.3.

Lisaks on kasutusele võetud uuenduslikud hüvitamissüsteemid, näiteks innustamis- ja ennetamisprogrammid, mille eesmärk on keskenduda pigem ennetamisele kui ravimisele.

6.5.1.

Tulevased väljakutsed mõjutavad tugevalt nii avaliku kui ka erasektori (näiteks vastastikused kindlustusandjad) kohustusliku tervisekindlustuse haldamise organisatsioone. Need on järgmised:

6.5.2.

Tervishoiuvaldkonna vastastikused kindlustusandjad, mis olid tervisekindlustuse eelkäijad, võivad nüüd eesmärgiks seada püsiva ja isikustatud abi tagamise kõikidele kindlustatutele. Olenemata sellest, kas tegu on pakutavate toodete/teenustega või üksikisikute aitamisega nende heaolu- või ravipüüdlustes, peab tervishoiuvaldkonna vastastikustel kindlustusandjatel olema võimalik olla olenemata suhtluskanalist kindlustatute elus kohal ja pakkuda neile nende vajadustega kohandatud vastust.

7.1.

Sellegipoolest avaldavad kõik eelnevalt välja toodud elemendid, mis näitavad tervishoiuga seotud digiteerimise küsimuste keerukust, ning uute veebiosalejate tekkimine meie tervisekindlustussüsteemidele suurt majanduslikku survet.

7.2.

Selle muutuse teeb osaliselt võimalikuks majanduslikult juurdepääsetavate ja tehniliselt usaldusväärsete tuvastamisvõimaluste tekkimine, ent lisaks ja eeskätt ka võimekus tsentraliseerida ja analüüsida andmeid nutitelefoni või veebiliidese kaudu. Nii on tekkinud mobiilirakenduste ökosüsteem, mis on keskendunud eesmärkide, kogukonna ja mängulisuse põhimõttele. See võimaldab mobiilikeskkondade loojatel määratleda terviseandmete haldamise standardid oma asjaomaste teenuste kaudu (7).

7.3.

Võib arvata, et GAFAMA (Google, Apple, Facebook, Amazon, Microsoft ja Alibaba) (8) ja teised tulevased ettevõtjad on tulevikus selle uue meditsiinivormi juhid, tuginedes üha enam infotehnoloogiale ja selle dekrüpteerimisele. Ent tegemist on just nimelt digitaalmajanduse juhtide elatisega, kes kasutavad kõnealuseid tehnoloogiaid, et saavutada kontroll ökosüsteemide üle kõikides sektorites.

7.4.

Nende platvormide jõud väljendub selles, et nende arengumudel tugineb ühendatud toote või teenuse massilisele pakkumisele elanikkonnale, mis annab neile juurdepääsu rohketele andmetele, mis tehakse rahaks. Andmete rahaks tegemine võimaldab pakkuda mitmeid tasuta teenuseid, tagades massilise kasutamise ja soodustades positiivset mõjuringi, milles igaüks püüab sundida tarbijat võimalikult suletud ökosüsteemi. Teenuste pakkumise peaaegu puuduvate tegevuskulude tõttu soosib veebipõhine majandusmudel loomulikult kõige suuremaid osalejaid, kes võtavad endale suure osa loodud väärtusest ja kellel on seetõttu suutlikkus teha suuri investeeringuid.

7.5.

Võib arvata, et üksnes GAFAMA on suuteline nendest tasuta levitavatest andmetest kasu saama, võrreldes neid kõigi muude andmetega, mida nad üksikisikute käitumise kohta koguvad. Praegusi ja tulevasi internetihiide silmas pidades on eetilisest ja õiguslikust seisukohast esmatähtis säilitada nii kodanike kui ka valitsuste ja institutsioonide, sh sotsiaalkindlustusasutuste suveräänsed õigused andmete kindlakstegemisel, kogumisel ja kasutamisel.

7.6.

Selle teabe lisaväärtuse, eelkõige tervishoiu puhul, korjavad endale ja seda kontrollivad kõnealused platvormid ja mitte enam tervishoiusüsteemi tootjad. Seejärel tuleb teave üksnes taotlejatele kättesaadavaks teha, kes saavad seda kasutada.

7.7.

Mahule, kiirusele, mitmekesisusele, tõesusele ja väärtusele tugineval andmekaitsel on majanduslik väärtus, mis vajab arenevat õiguskeskkonda, mis oleks seotud kogu ökosüsteemiga (mitme sidusrühmaga keskkond), eesmärgiga vältida kasutust üksnes kaubanduslikul eesmärgil.