27.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 128/1

(1)

Rahvusvahelise finantskriisi ulatus ja intensiivsus mõjutab potentsiaalset nõudlust ühenduse keskmise tähtajaga rahalise abi järele väljaspool euroala asuvates liikmesriikides ning seetõttu on vajalik oluliselt suurendada liikmesriikidele antavate laenude ülemmäära, mis on sätestatud määruses nr (EÜ) nr 332/2002, (3) 25 miljardilt eurolt 50 miljardi euroni.

(2)

Komisjoni ja määruse (EÜ) nr 332/2002 rakendamisega seotud liikmesriikide ülesanded ja vastutus tuleks kindlaks määrata selle kogemuse põhjal, mis on viimati saadud keskmise tähtajaga rahalise abi toimimisest. Lisaks sõlmivad komisjon ja liikmesriigid läbirääkimiste teel vastastikuse mõistmise memorandumi, milles tuleks täpsustada rahalise abi andmise tingimusi.

(3)

Tuleks täpsustada ühenduse rahalise abi haldamise teatavaid aspekte käsitlevaid eeskirju. Funktsionaalsetel põhjustel tuleks paluda asjaomastel liikmesriikidel paigutada saadud rahaline abi erikontole riigi keskpangas ning kanda makstavad summad üle kontole Euroopa Keskpangas mõni päev enne maksetähtpäeva.

(4)

Ühenduse rahalise abi usaldusväärne haldamine on ülimalt tähtis. Ilma et see piiraks Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artikli 27 kohaldamist, tuleks seepärast käesoleva määrusega Euroopa Kontrollikojale ja Euroopa Pettustevastasele Ametile ette näha võimalus teha vajaduse korral kontrolli liikmesriigis, mis saab ühenduselt keskmise tähtajaga rahalist abi, nagu on juba sätestatud kehtivates laenulepingutes.

(5)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 332/2002 vastavalt muuta.

(6)

Käesolevat määrust tuleks viivitamata kohaldada kõikide uute laenulepingute suhtes ning kehtivate laenulepingute suhtes nende läbivaatamise korral,

1.

Artikli 1 lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Selle süsteemi kohaselt liikmesriikidele antavate laenude põhisumma kokku on kõige rohkem 50 miljardit eurot.”

2.

Artikli 3 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Liikmesriik, kes taotleb keskmise tähtajaga rahalist abi, arutab komisjoniga oma rahalisi vajadusi ning esitab komisjonile ning majandus- ja rahanduskomiteele esialgse kohandusprogrammi. Pärast asjaomase liikmesriigi olukorraga tutvumist ja taotluse toetuseks esitatud kohandusprogrammi läbivaatamist otsustab nõukogu tavaliselt samal kohtumisel

3.

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 3a

Komisjon ja asjaomased liikmesriigid sõlmivad vastastikuse mõistmise memorandumi, milles käsitletakse üksikasjalikult tingimusi, mis nõukogu on seadnud vastavalt artiklile 3. Komisjon edastab vastastikuse mõistmise memorandumi Euroopa Parlamendile ja nõukogule.”

4.

Artikkel 5 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 5

Komisjon võtab vajalikke meetmeid, et koostöös majandus- ja rahanduskomiteega korrapäraste ajavahemike järel kontrollida, kas ühenduselt laenu saava liikmesriigi majanduspoliitika on kooskõlas kohandusprogrammi ja teiste tingimustega, mis nõukogu on seadnud vastavalt artiklile 3 ja vastavalt artiklis 3a osutatud vastastikuse mõistmise memorandumile. Selleks teeb liikmesriik kogu vajaliku teabe komisjonile kättesaadavaks ning teeb komisjoniga täielikku koostööd. Sellise kontrollimise tulemuste alusel otsustab komisjon edasiste osamaksete eraldamise pärast seda, kui majandus- ja rahanduskomitee on esitanud oma arvamuse.

Nõukogu otsustab esialgsetesse majanduspoliitilistesse tingimustesse tehtavate kohanduste üle.”

5.

Artiklile 7 lisatakse järgmine lõige:

„5.   Asjaomased liikmesriigid avavad riigi keskpangas erikonto ühenduselt saadud keskmise tähtajaga rahalise abi haldamiseks. Asjaomased liikmesriigid kannavad ka laenu põhisumma ja intressid kontole Euroopa Keskpangas seitse TARGET2 (4) tööpäeva enne vastavat maksetähtpäeva.

6.

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 9a

Ilma et see piiraks Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artikli 27 kohaldamist, on Euroopa Kontrollikojal õigus teha liikmesriikides, mis saavad ühenduselt keskmise tähtajaga rahalist abi, vajaduse korral finantskontrolli ja auditeid seoses kõnealuse abi haldamisega. Komisjonil, sealhulgas Euroopa Pettustevastasel Ametil, on seega õigus saata oma ametnikud või nõuetekohaselt volitatud esindajad tegema liikmesriikides, mis saavad ühenduselt keskmise tähtajaga rahalist abi, tehnilist või finantskontrolli või -auditeid, mida ta peab seoses kõnealuse abiga vajalikuks.”