24. juunil 2008 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Saksamaa Liitvabariik

(Kohtuasi C-271/08)

(2008/C 223/43)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: G. Wilms ja D. Kukovec)

Kostja: Saksamaa Liitvabariik

Hageja nõuded

Väited ja peamised argumendid

Saksamaal on töötajatel õigus nõuda oma tööandjalt, et osa nende tulevasest töötasust — kuni 4 % sissemaksete arvutamise aluseks olevast ülempiirist — kasutataks üldises pensionikindlustuses töötasu kutsealapensioniks ülekandmise eesmärgil. Vastavalt Tarifvertrag zur Entgeltumwandlung für Arbeitnehmer/-innen im kommunalen öffentlichen Dienst'ile (kollektiivleping töötasu pensioniks ülekandmise kohta kohaliku omavalitsuse teenistujate puhul, edaspidi „kollektiivleping”) kuulub töötasu pensioniks ülekandmine kohaliku omavalitsuse asutuste ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate pädevusse. Töötasu pensioniks ülekandmise viivad läbi avalik-õiguslikud täiendava pensionikindlustuse asutused või hoiukassade gruppi kuuluvad ettevõtjad või kommunaalkindlustusettevõtjad. Üldjuhul sõlmivad kohaliku omavalitsuse asutused ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad grupikindlustuslepingud kõigi oma nende töötajate suhtes, kellega on kokku lepitud töötasu pensioniks ülekandmises eespool nimetatud asutustega.

Komisjonile teadaolevalt sõlmisid kohaliku omavalitsuse asutused või kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad need lepingud täiendava pensionikindlustuse teenuste kohta ilma ühenduse tasemel hanketeate avaldamiseta otse kollektiivlepingus nimetatud asutuste ja ettevõtjatega.

Kutseala skeemi kohaselt makstava vanaduspensioni teenused kuuluvad direktiivi 92/50/EMÜ I A lisa kategooriasse nr 6 ja alates 1. veebruarist 2006 direktiivi 2004/18/EÜ lisa II A osasse. Seejuures on tegemist kindlustus- ja pensionifonditeenustega, mida ei loeta kohustusliku sotsiaalkindlustuse hulka. Järelikult on kõnealused kohaliku omavalitsuse asutuste ehk avaliku tellija sõlmitavad lepingud kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud nende direktiivide tähenduses. Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et direktiivi 92/50/EMÜ artikli 1 punkt a ei erista lepinguid, mille sõlmib avalik tellija, et täita oma üldistes huvides olevaid ülesandeid, ning lepinguid, mis ei ole selliste huvidega seotud. Euroopa Kohus ei ole seega tunnustanud tellija funktsionaalse iseloomu kontseptsiooni. Seega ei saa nõustuda Saksa ametivõimude vastuväitega, et kohaliku omavalitsuse asutused või kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad ei ole kutseala skeemi kohaselt makstava vanaduspensioni puhul funktsionaalselt võrreldavad avaliku tellijaga riigihankeõiguse tähenduses.

Lisaks on komisjon arvamusel, et kõnealused lepingud ületasid märkimisväärselt asjaomast piirsummat. Vastupidi kostja seisukohale ei saa selle arvutuse aluseks võtta iga üksikut lepingut eraldi. Oluline on pigem raamlepingu kestvus, kuna töötaja ja tööandja vahelised üksikud kokkulepped ei ole hankelepingu sõlmimise ese ühenduse riigihankeõiguse tähenduses. Raamkokkuleppe väärtus on järelikult võrdne kõigi raamlepingu kestel sõlmitavate lepingute oletatava väärtusega ilma käibemaksuta. Komisjoni arvutuste kohaselt ületasid vähemalt 110 linna Saksamaal selle piirsumma.

Kohaliku omavalitsuse asutused ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad ei oleks seega tohtinud sõlmida kutseala skeemi kohaselt makstava vanaduspensioni teenuste lepinguid otse kollektiivlepingus nimetatud asutuste ja ettevõtjatega, vaid ühenduse tasemel hanketeate avaldamise teel. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et töötasu ülekandmist reguleerib ühenduse õigus. Esiteks lähtub Euroopa Kohtu praktika sõnaselgelt sellest, et ühenduse õiguses puudub sotsiaalpartnerite autonoomia üldpõhimõte, ning teiseks ei näe komisjon, et Saksa põhiseaduses sätestatud sotsiaalpartnerite autonoomia põhimõtet piirab õigusvastaselt see, et tellija peab hankemenetluses täitma seadusest tulenevaid kohustusi.

(1)  EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322.

(2)  ELT L 132, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132.