EUR-Lex Piekļuve Eiropas Savienības tiesību aktiem

Atpakaļ uz EUR-Lex sākumlapu

Šis dokuments ir izvilkums no tīmekļa vietnes EUR-Lex.

Dokuments 31997D0340

Nõukogu otsus, 26. mai 1997, teabevahetuse kohta, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike vabatahtliku kodumaale tagasipöördumise toetamist

EÜT L 147, 5.6.1997., 3./4. lpp. (ES, DA, DE, EL, EN, FR, IT, NL, PT, FI, SV)
lätikeelne eriväljaanne: Peatükk 05 Köide 003 Lk 238 - 239

Muu eriväljaanne (CS, ET, LT, HU, MT, PL, SK, SL, BG, RO, HR)

Dokumenta juridiskais statuss Spēkā

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/1997/340/oj

31997D0340



Euroopa Liidu Teataja L 147 , 05/06/1997 Lk 0003 - 0004


Nõukogu otsus,

26. mai 1997,

teabevahetuse kohta, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike vabatahtliku kodumaale tagasipöördumise toetamist

(97/340/JSK)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli K.3 lõike 2 punkti a,

ning arvestades, et:

Euroopa Liidu lepingu artikli K.1 lõige 3 sätestab, et liikmesriigid käsitlevad sisserändepoliitikat ja poliitikat kolmandate riikide kodanike suhtes ühist huvi pakkuvate küsimustena;

komisjoni 23. veebruari 1994. aasta teatise (sisserände- ja varjupaigapoliitika kohta) punkt 111 soovitab liikmesriikidel vastastikku ühtlustada kolmandate riikide kodanike vabatahtlikku tagasipöördumist käsitlevad poliitikad;

paljud liikmesriigid on kehtestanud programmid nii seaduslikult kui ebaseaduslikult sellesse riiki elama asunud kolmandate riikide kodanike tagasipöördumise toetamiseks;

seaduslikult liikmesriigis elavate kolmandate riikide kodanike puhul peaks liikmesriikide poliitika eesmärk olema nende ühiskonda integreerimine ning vabatahtliku tagasipöördumise toetamist ei tohiks tõlgendada sellist tagasipöördumist soosiva poliitikana, sest see on ette nähtud üksnes nende isikute tagasipöördumise hõlbustamiseks, kes on vastava otsuse teinud vabatahtlikult;

ebaseaduslikult liikmesriigis elavate kolmandate riikide kodanike vabatahtliku tagasipöördumise toetamine on kooskõlas Euroopa humanitaartraditsioonidega ning võib kaasa aidata ebaseaduslikult liikmesriikides elavate kolmandate riikide kodanike arvu vähendamise probleemi lahendamisele; tuleks vältida olukorda, kus kõnealune toetus hakkab avaldama soovimatut, ebaseaduslikku liikmesriigis elamist soodustavat mõju;

käesolev otsus ei piira 4. novembri 1950. aasta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni ega 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni pagulasseisundi kohta, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga, kohaldamist,

ON VASTU VÕTNUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Teabevahetus

1. Need liikmesriigid, kes on asunud välja töötama kolmandate riikide kodanike vabatahtliku päritoluriiki tagasipöördumise toetusprogramme, esitavad kord aastas nõukogu peasekretariaadile neid käsitleva aruande. Peasekretariaat edastab selle teabe teistele liikmesriikidele.

2. Kõnealuseid tagasipöördumisprogramme käsitlev teave sisaldab eelkõige järgmist:

- programmi rakendamise eest vastutavad asutused, st valitsusvälised ja/või rahvusvahelised organisatsioonid,

- programmi sihtrühmad,

- võimalikud lisanõuded, mida konkreetsed tagasipöördujad peavad täitma, et programmi alusel toetust saada,

- mis tahes nõuded, mida programmi kohaselt peab täitma päritoluriik,

- antava toetuse liik ja suurus (näiteks tagasipöörduja ja tema pereliikmete sõidukulud, kolimiskulud, repatrieerimistoetus),

- programmi mõju hindamine, sealhulgas toetuse saajate arv ja ebaseaduslikku liikmesriigis elamist soodustava mõju ilmnemine.

Artikkel 2

Analüüs

1. Nõukogu peasekretariaat teeb igal aastal liikmesriikidele ja komisjonile kättesaadavaks artiklis 1 nimetatud teabe alusel koostatud aruande eelnõu. See aruanne peab olema täielik ning sisaldama täpseid andmeid iga artikli 1 lõikes 2 nimetatud punkti kohta.

2. Asjaomased liikmesriigid ja komisjon vaatavad läbi lõikes 1 nimetatud aruande eelnõu ning teevad sellesse vajaduse korral muudatusi.

Artikkel 3

Kooskõlastamine

1. Artikli 2 lõikes 1 nimetatud aruande eelnõu alusel vahetavad asjaomased liikmesriigid ja komisjon nõukogus seisukohti artiklis 1 nimetatud programmide kohta. Seejuures võrdlevad nad eelkõige kõnealuste programmide reguleerimisalasid, tingimusi ja mõjusid, et neid võimaluse korral ühtlustada.

2. Asjaomased liikmesriigid, kes ei ole sellised programme alustanud, uurivad nende tulemusi ja kasulikkust.

Artikkel 4

1. Käesolev otsus avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas.

2. Asjaomased liikmesriigid koostavad artiklis 1 nimetatud aruande esimest korda kuue kuu möödumisel käesoleva otsuse avaldamisest Euroopa Ühenduste Teatajas.

Brüssel, 26. mai 1997

Nõukogu nimel

eesistuja

W. Sorgdrager

--------------------------------------------------

Augša