Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzgericht (Austria) 3. novembril 2020 – XO versus Finanzamt Waldviertel

(Kohtuasi C-574/20)

(2021/C 35/41)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesfinanzgericht

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: XO

Vastustaja: Finanzamt Waldviertel

Eelotsuse küsimused

Esimene küsimus, mis puudutab teisese õiguse kehtivust:

Kas määruse (EÜ) nr 883/2004 (1), mida on muudetud määrusega (EL) nr 465/2012 (2) (edaspidi „määrus nr 883/2004“, „uus koordineerimine“ või „põhimäärus“), artiklid 4 ja 7 on kehtivad?

Teine küsimus:

Kas määruse nr 883/2004 artiklit 7, eelkõige selle pealkirja „Elukohaeeskirjadest loobumine“ tuleb tõlgendada nii, et viidatud säte on takistanud jõustumast üldnormidel, mis reguleerivad perehüvitiste kohandamist ostujõuga elukohariigis – täpsemalt 1967. aasta perehüvitiste seaduse (Familienlastenausgleichsgesetz, FLAG) § 8a, 1988. aasta tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz, EStG) § 33 lõike 3 punkt 2 ning määrus, millega viiakse peretoetus ja maksusoodustuse vormis lapsetoetus vastavusse liidu õigusnormidega (Familienbeihilfe-Kinderabsetzbetrag-EU-Anpassungsverordnung) –, ja seda osas, milles nende üldnormidega on seotud peretoetuste vähendamine teatud liikmesriikide puhul?

Kolmas küsimus:

Kas määruse nr 883/2004 artiklis 7 kehtestatud keeldu vähendada rahalisi hüvitisi, eelkõige selles artiklis sisalduvat lauseosa „ei rakendata […] rahalistele hüvitistele vähendamist, muutmist, peatamist, tühistamist ega konfiskeerimist“ tuleb tõlgendada nii, et viidatud säte ei ole takistanud jõustumast sätetel, mis reguleerivad perehüvitiste kohandamist ostujõuga elukohariigis – täpsemalt 1967. aasta perehüvitiste seaduse (Familienlastenausgleichsgesetz, FLAG) § 8a ja 1988. aasta tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz, EStG) § 33 lõike 3 punkt 2 –, ja seda osas, milles on ette nähtud kõnealuste perehüvitiste suurendamine?

Neljas ja viies küsimus, mis on seotud seadusemuudatuse aluseks oleva eksperdihinnanguga:

Neljas küsimus:

Kas määruse nr 883/2004 artikleid 7 ja 67 tuleb tõlgendada ja teineteisest piiritleda nii, et artikkel 7 puudutab elukohaeeskirja kui abstraktse üldnormi väljatöötamise protsessi liikmesriigi parlamendi poolt, samal ajal kui artikkel 67 käsitleb konkreetse üksiknormi väljatöötamise protsessi konkreetsel juhul ning on adresseeritud vahetult asjaomasele asutusele, nagu see põhimääruse II jaotisest algselt tulenes?

Viies küsimus:

Kas määruse nr 883/2004 artiklit 67, artikli 68 lõikeid 1 ja 2 ning määruse nr 987/2009 artikli 60 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et neid tuleb samamoodi nagu neile ajaliselt eelnenud sätteid määruse nr 1408/71 artiklites 73 ja 76 ning määruse nr 574/72 artiklis 10 kohaldada koos, mistõttu tuleb neid tõlgendada üksnes kontekstis ning kattumisvastast põhimõtet arvestades järgivad need ühiselt eesmärki, et isik ei kaotaks õigusi, mis on tagatud artikli 68 lõigetes 1 ja 2 kehtestatud nõudega tüpiseerida asjassepuutuvad liikmesriigid ja seada nad hierarhiasse ning sõnaselge nõudega, et äärmisel juhul peab lisahüvitist maksma pädev liikmesriik, kelle õigusnorme kohaldatakse teises järjekorras, mistõttu ei ole määruse nr 883/2004 artikli 67 isoleeritud tõlgendamine, nagu seda tehti eksperdihinnangus, lubatud?

Kuues küsimus:

Kas ELTL artikli 288 teises lõigus määruse puhul kasutatud mõistet „üldine kohaldatavus“ ja lauset „See on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav“ tuleb tõlgendada nii, et need on takistanud jõustumast ka pädevate asutuste üksiknormidel, mis põhinevad korrigeerimist käsitlevatel normidel, ning otsus, mille peale esitati põhikohtuasjas kaebus, ei ole ametlikult jõustunud (õigusjõustunud)?

Seitsmes küsimus:

Kas FLAG § 53 lõige 1 (29. detsembri 2000. aasta eelarveseaduse (Budgetbegleitgesetz) esialgses redaktsioonis (Bundesgesetzblatt (BGBl.) nr 1142/2000)) ja FLAG § 53 lõige 4 (4. detsembri 2018. aasta föderaalseaduse esialgses redaktsioonis, millega muudetakse 1967. aasta perehüvitiste seadust (Familienlastenausgleichsgesetz), 1988. aasta tulumaksuseadust (Einkommensteuergesetz) ja arenguabitöötajaid käsitlevat seadust (Entwicklungshelfergesetz) (BGBl. I, nr 83/2018)) on vastuolus määruste ülevõtmise keeluga ELTL artikli 288 teise lõigu tähenduses?

Kaheksas kuni kaheteistkümnes küsimus, mida tuleb käsitleda koos:

Kaheksas küsimus:

Kas määruse nr 883/2004 artiklist 4 tulenevat Austria kodanikega võrdsustamise nõuet ja/või selle aluseks olevat diskrimineerimiskeeldu, mis on sätestatud ELTL artikli 45 lõikes 2, tuleb tõlgendada nii, et see on täidetud üksnes siis, kui võõrtöötaja võrdsustakse riigisiseses olukorras oleva Austria kodanikuga, kellele antakse peretoetusest vastavalt FLAG § -le 12 koostoimes § -dega 2 ja 8 eelnevalt teada ning kellele makstakse peretoetus jooksvalt iga kuu eest ette, või on Austria kodanikega võrdsustamise nõue täidetud juhul, kui võõrtöötaja võrdsustakse sellise Austria kodanikuga, kes on samamoodi nagu tema FLAG § 4 kohaselt piiriüleses olukorras, kuid teisel juhul makstakse erinevalt esimesest juhust asjaomase kalendriaasta eest peretoetust alles pärast kalendriaasta lõppu?

Üheksas küsimus:

Kas määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 2 teist lauset, mille kohaselt peatatakse õigus perehüvitistele ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esmajärjekorras kohaldatavate õigusaktidega sätestatud summa ulatuses, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed kattumisvastased sätted nagu FLAG § 4 lõiked 1–3, mis annavad Austriale kui liikmesriigile, kelle õigusakte kohaldatakse esmajärjekorras, käesoleva kohtuasjaga sarnastel asjaoludel õiguse vähendada peretoetust nõuete võrra, mille ulatuses makstakse „samalaadset välisriigi abi“ muus liikmesriigis, kuna kattuvuse on ära hoidnud juba liidu õigusnorm, ja FLAG § 4 lõigetes 1–3 sisalduvad kattumisvastased sätted on järelikult tähtsusetud?

Kümnes küsimus:

Kas määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 2 teist lauset, mille kohaselt peatatakse õigus perehüvitistele ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esmajärjekorras kohaldatavate õigusaktidega sätestatud summa ulatuses, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kelle õigusnorme kohaldatakse teises järjekorras ja kes peab liidu õigusest tulenevalt peatama oma õigusnormides ette nähtud perehüvitiste maksmise, on kohustatud jätma võõrtöötaja või tema pereliikme või liikmesriigi õigusnormide alusel õigustatud isiku taotluse rahuldamata ja keelduma maksmast perehüvitist esmajärjekorras kohaldatavate õigusaktidega sätestatud summa ulatuses isegi siis, kui puhtalt liikmesriigi seisukohast – äärmisel juhul alternatiivse õigusliku aluse põhjal – võiks taotluse rahuldada?

Üheteistkümnes küsimus:

Kui vastus kümnendale küsimusele on jaatav, tekib küsimus, kas liikmesriik, kelle õigusnormid on kohaldatavad teises järjekorras ja kes liidu õigusest tulenevalt on kohustatud oma õigusnormides ette nähtud perehüvitiste maksmise peatama, kuid kellel ei ole vaja maksta diferentseeritud lisahüvitist, kuna kõnealust summat ei ületata, peab jätma taotluse rahuldamata põhjendusega, et peretoetuse maksmise peatamine vastavalt määruse nr 882/2004 artikli 68 lõike 2 teisele lausele takistab peretoetuse maksmise nõude rahuldamist?

Kaheteistkümnes küsimus:

Kas määruse nr 882/2004 artikli 68 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni vormi E411 punktid 6 ja 7, mille peab täitma liikmesriik, kelle õigusnormid on kohaldatavad teises järjekorras, ei vasta sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, enam selle liikmesriigi teabevajadusele, kelle õigusakte kohaldatakse esmajärjekorras, kuna esmajärjekorras pädev liikmesriik vajab teavet teiselt liikmesriigilt kümnenda ja üheteistkümnenda küsimuse tähenduses selle kohta, et see liikmesriik rakendab määruse nr 882/2004 artikli 68 lõike 2 teises lauses ette nähtud peatamist, mistõttu on ülearune käsitleda liikmesriigis valitsevat õiguslikku olukorda, mille hulka kuuluvad ka töötasu piirmäärad?

Kolmeteistkümnes küsimus:

Kas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas EL lepingu artikli 4 lõike 3 kohase lojaalsuspõhimõtte alusel välja töötatud kohustust õigusnormi muuta tuleb mõista nii, et seda kohustust võib täita ka Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus) eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud taotluse alusel?

Neljateistkümnes küsimus:

Kas ELTL artikli 267 esimese lõigu punkti b, mis käsitleb teisese õiguse kehtivust, mis on isegi vahepealse instantsina tegutsevale eelotsusetaotluse esitanud kohtule siduv, ja kehtivuse küsimusega seonduvat eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohustust tagada kehtiva liidu õiguse kohaldamine esialgse õiguskaitse määruse tegemisega, millega ei lubata liidu õiguse esimuse tõttu esitada kassatsioonkaebust, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu B-VG artikli 133 lõiked 4 ja 9 koostoimes VwGG § 25a lõigetega 1–3 ning VwGG § 30a lõikega 7, mis annavad kõnealuse haldusmenetluse pooltele õiguse vaidlustada halduskohtu määrus riigisiseselt erakorralise kassatsioonkaebuse esitamisega Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus), kelle pädevusse jääks õiguskaitse kontroll?

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ja määrust (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse(EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord (ELT 2012, L 149, lk 4).