a)

Kas põhikohtuasjade asjaoludel, mis leidsid aset ajal, mil asjaga kõige suuremal määral seotud riikide asutused puutusid kokku erakordselt suure hulga inimestega, kes nõudsid läbisõitu läbi nende riigi territooriumi, tuleb sisenemist riigi territooriumile, millega liikmesriik faktiliselt nõustus ja mille ainueesmärk oli läbida selle riigi territoorium ja esitada rahvusvahelise kaitse taotlus mõnes teises liikmesriigis, pidada „viisaks“ Dublini III määruse artikli 2 punkti m ja artikli 12 tähenduses?

Kui teise küsimuse punktile a tuleb vastata jaatavalt:

b)

Kas läbisõidu eesmärgil riiki sisenemisega faktilist nõustumist silmas pidades tuleb lähtuda sellest, et „viisa“ on asjaomasest liikmesriigist lahkumisega kehtivuse kaotanud?

c)

Kas läbisõidu eesmärgil riiki sisenemisega faktilist nõustumist silmas pidades tuleb lähtuda sellest, et „viisa“ on jätkuvalt kehtiv, kui lahkumist asjaomasest liikmesriigist ei ole veel toimunud, või kaotab „viisa“ olenemata lahkumise toimumata jäämisest kehtivuse sellel kuupäeval, mil taotleja oma kavatsusest suunduda mõnda teise liikmesriiki lõplikult loobub?

d)

Kas juhul, kui taotleja loobub kavatsusest siseneda algselt sihtriigiks valitud liikmesriiki, tuleb rääkida pärast „viisa“ väljaandmist toime pandud pettusest Dublini III määruse artikli 12 lõike 5 tähenduses, millest tulenevalt ei ole „viisat“ väljaandev liikmesriik vastutav liikmesriik?

Kui teise küsimuse punktile a tuleb vastata eitavalt:

e)

Kas Dublini III määruse artikli 13 lõikes 1 sisalduvat väljendit „kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri“ tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjade kirjeldatud eriomastes tingimustes ei ole välispiiri ebaseaduslikku ületamist toimunud?

a)

Kas hindamisel, kas tegemist on piiri „ebaseadusliku ületamisega“ Dublini III määruse artikli 13 lõike 1 tähenduses, tuleb arvesse võtta eelkõige seda, kas täidetud on Schengeni piirieeskirjades sätestatud riiki sisenemise nõuded – eelkõige nõuded, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006 (2), millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad), artiklis 5, mille kohaldatavus põhikohtuasjadele tuleneb riiki sisenemise kuupäevast?

Kui kolmanda küsimuse punktile a tuleb vastata eitavalt:

b)

Milliseid liidu õiguse sätteid tuleb hindamisel, kas tegemist on piiri „ebaseadusliku ületamisega“ Dublini III määruse artikli 13 lõike 1 tähenduses, eelkõige arvesse võtta?

Juhul kui kolmanda küsimuse punktile a tuleb vastata jaatavalt:

c)

Kas põhikohtuasjade asjaoludel, mis leidsid aset ajal, mil asjaga kõige suuremal määral seotud riigid puutusid kokku erakordselt suure hulga inimestega, kes nõudsid läbisõitu läbi nende riigi territooriumi, tuleb sisenemist riigi territooriumile, millega liikmesriik konkreetse asja asjaolusid kontrollimata faktiliselt nõustus ja mille ainueesmärk oli läbida selle riigi territoorium ja esitada rahvusvahelise kaitse taotlus mõnes teises liikmesriigis, pidada riiki sisenemise lubamiseks Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 4 punkti c tähenduses?

Kui kolmanda küsimuse punktidele a ja c tuleb vastata jaatavalt:

d)

Kas riiki sisenemise lubamine Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 4 punkti c tähenduses toob kaasa selle, et lähtuda tuleb Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 1 punkti b kohase viisaga samaväärsest loast ja seega „viisast“ Dublini III määruse artikli 2 punkti m tähenduses, millest tulenevalt tuleb vastutava liikmesriigi määramist reguleerivate Dublini III määruse sätete kohaldamisel arvesse võtta ka viidatud määruse artiklit 12?

Kui kolmanda küsimuse punktidele a, c ja d tuleb vastata jaatavalt:

e)

Kas läbisõidu eesmärgil riiki sisenemisega faktilist nõustumist silmas pidades tuleb lähtuda sellest, et „viisa“ on asjaomasest liikmesriigist lahkumisega kehtivuse kaotanud?

f)

Kas läbisõidu eesmärgil riiki sisenemisega faktilist nõustumist silmas pidades tuleb lähtuda sellest, et „viisa“ on jätkuvalt kehtiv, kui lahkumist asjaomasest liikmesriigist ei ole veel toimunud, või kaotab „viisa“ olenemata lahkumise toimumata jäämisest kehtivuse sellel kuupäeval, mil taotleja oma kavatsusest suunduda mõnda teise liikmesriiki lõplikult loobub?

g)

Kas juhul, kui taotleja loobub kavatsusest siseneda algselt sihtriigiks valitud liikmesriiki, tuleb rääkida pärast „viisa“ väljaandmist toime pandud pettusest Dublini III määruse artikli 12 lõike 5 tähenduses, millest tulenevalt ei ole „viisat“ väljaandev liikmesriik vastutav liikmesriik?

Kui kolmanda küsimuse punktidele a ja c tuleb vastata jaatavalt, kuid punktile d eitavalt:

h)

Kas Dublini III määruse artikli 13 lõikes 1 sisalduvat väljendit „kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri“ tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjade kirjeldatud eriomastes tingimustes ei tule piiriületust, mis on kvalifitseeritav sisenemise lubamisena Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 4 punkti c tähenduses, pidada välispiiri ebaseaduslikuks ületamiseks?