This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62014CN0530
Case C-530/14 P: Appeal brought on 21 November 2014 by the European Commission against the judgment of the General Court (Second Chamber) delivered on 11 September 2014 in Case T-425/11 Greece v Commission
Kohtuasi C-530/14 P: Euroopa Komisjoni 21. novembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 11. septembri 2014 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-425/11: Kreeka versus komisjon
Kohtuasi C-530/14 P: Euroopa Komisjoni 21. novembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 11. septembri 2014 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-425/11: Kreeka versus komisjon
ELT C 26, 26.1.2015, p. 19–20
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
26.1.2015 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 26/19 |
Euroopa Komisjoni 21. novembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 11. septembri 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-425/11: Kreeka versus komisjon
(Kohtuasi C-530/14 P)
(2015/C 026/23)
Kohtumenetluse keel: kreeka
Pooled
Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Bouchagiar ja P.J. Loewenthal)
Teine menetlusosaline: Kreeka Vabariik
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada Üldkohtu (teine koda) 11. septembri 2014. aasta otsus kohtuasjas T-425/11: Kreeka versus komisjon (ECLI:EU:T:2014:768), mis tehti komisjonile teatavaks 12. septembril 2014; |
|
— |
saata kohtuasi Üldkohtule uueks arutamiseks; |
|
— |
otsustada kohtukulude kandmine edaspidi. |
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse aluseks on ainult üks väide: Üldkohus tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti ELTL artikli 107 lõiget 1, kui ta leidis, et vaidlustatud meede ei andnud avalik-õiguslikele kasiinodele eelist. Komisjoni ainus väide jaguneb kolmeks osaks.
Esiteks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–58 ELTL artikli 107 lõiget 1, kui ta leidis, et avalik-õiguslikud kasiinod ei saanud eelist, makstes iga kliendi pääsme eest madalamat tasu vastavalt vaidlustatud meetmele, kuna makstud summad olid 80 % reguleeritud sissepääsuhinnast, mida olid kohustatud tasuma nii eraõiguslikud kui avalik-õiguslikud kasiinod.
Teiseks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–68 ELTL artikli 107 lõiget 1, kui ta leidis, et ei ole piisav, kui komisjon tunnistab vaidlustatud meetmega antud eelise de jure otseseks maksualaseks diskrimineerimiseks, vaid et komisjon oleks pidanud eelise olemasolu kindlakstegemisel tuginema vaidlustatud meetme mõju majanduslikule analüüsile.
Kolmandaks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–80 ELTL artikli 107 lõiget 1, kui ta leidis esiteks, et tasuta sissepääsu võimaldamine ei kinnita vaidlustatud meetmest tulenevat eelist, kuna kõnealune meede ei anna mingisugust eelist, ning teiseks, et selle argumendi arvessevõtmiseks oleks komisjon pidanud tõendama, et antud tasuta sissepääsude arv on sellist tava võimaldavates Kreeka õigusaktides sätestatud eesmärkidega võrreldes liiga suur, nii et see ei ole siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuetega kooskõlas.