EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62014CN0514
Case C-514/14 P: Appeal brought on 14 November 2014 by Éditions Odile Jacob SAS against the judgment of the General Court (Second Chamber) delivered on 5 September 2014 in Case T-471/11 Odile Jacob v Commission
Kohtuasi C-514/14 P: Éditions Odile Jacob SAS 14. novembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 5. septembri 2014 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-471/11: Odile Jacob versus komisjon
Kohtuasi C-514/14 P: Éditions Odile Jacob SAS 14. novembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 5. septembri 2014 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-471/11: Odile Jacob versus komisjon
ELT C 26, 26.1.2015, p. 14–15
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
26.1.2015 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 26/14 |
Éditions Odile Jacob SAS 14. novembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 5. septembri 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-471/11: Odile Jacob versus komisjon
(Kohtuasi C-514/14 P)
(2015/C 026/19)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Éditions Odile Jacob SAS (esindajad: advokaadid J.-F. Bellis, O. Fréget ja L. Eskenazi)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Lagardère SCA, Wendel
Apellandi nõuded
|
— |
tunnistada käesolev apellatsioonikaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks; |
|
— |
tühistada Üldkohtu 5. septembri 2014. aasta otsus kohtuasjas T-471/11: Editions Odile Jacob SAS vs. Euroopa Komisjon ning lahendada selle esemeks olev vaidlus; |
|
— |
rahuldada nõuded, mis apellant esitas esimeses astmes ja seega tühistada juhtumis COMP/M.2978 – Lagardère/Natexis/VUP 13. mail 2011 tehtud otsus nr SG-Greffe(2011) D/C(2011)3503, mis järgnes Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsusele kohtuasjas T-452/04: Editions Odile Jacob vs. komisjon ja milles komisjon kiitis järjekordselt heaks Wendeli kui komisjoni 7. jaanuari 2004. aasta otsusega, milles anti luba koondumisele Lagardère/Natexis/VUP, kinnitatud kohustuste raames võõrandatud vara omandaja; |
|
— |
mõista Euroopa Komisjonilt ja menetlusse astujatelt välja mõlema astme kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise ja parandusmenetluse kulud. |
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kolm väidet.
Esiteks leiab apellant, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, jättes tuvastamata, et komisjon rikkus ELTL artiklit 266 ja põhiõiguste harta artiklit 47. Rikkumine, mis muutis õigusvastaseks esimese heakskiitva otsuse, muutis õigusvastaseks ka vaidlustatud otsuse, kuna viimasega ei parandatud tagajärgi, mis tulenesid sellest, et usaldusisikul puudus kogu tema missiooni kestel sõltumatus. Seetõttu rikkus komisjon apellandi arvates vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega õiglase kohtupidamise reegleid ja muutis oma aktide üle teostatava kohtuliku kontrolli tõhususe olematuks.
Teiseks on apellant seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi järeldades, et tingimuslik heakskiitev otsus võib olla õiguslik alus uuele heakskiitvale otsusele.
Lõpuks väidab apellant, et Üldkohus rikkus vara omandaja võõrandajast sõltumatuse hindamise õiguslikke kriteeriume, rikkus õigusnormi ning moonutas selle hindamisega seotud faktilisi asjaolusid.