28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/1

1.1

Lisaks sellele, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on omaette eesmärk, on see ka Euroopa Liidus majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamise üks eeltingimus.

1.2

Võrdõiguslikkuse juhiste vahehindamine toimub majanduskriisi tingimustes. Tuleb hinnata kriisi mõju ja tagajärgi naistele ja meestele, arvestades nende erinevat positsiooni ühiskonnas.

1.3

Võrdõiguslikkus peab olema hõlmatud kõigisse poliitikavaldkondadesse, eelkõige sotsiaal- ja tööhõivepoliitikasse, ning tuleb teha jõupingutusi, et kaotada tõkked, mis takistavad naistel ja meestel täielikult ja võrdselt tööturul osaleda.

1.4

Naiste majandusliku iseseisvuse tagamiseks ja parandamiseks tuleb parandada naiste tööhõive kvaliteeti ja kvantiteeti, sealhulgas toetust füüsilisest isikust naisettevõtjatele, võidelda neile osaks saava ebakindlusega ning edendada perekondlike ja majapidamiskohustuste võrdset jaotumist.

1.5

Palgaerinevustel on struktuurilised põhjused: traditsiooniliselt naistega seostatud oskuste alaväärtustamine, ametialane ja valdkondlik eraldamine, ebakindlad töökohad, katkestused tööelus jne. Õigusaktid ja kollektiivlepingud on tõhusad vahendid palgaerinevustega võitlemiseks ning vaja on kaasata kõik majandus- ja sotsiaalvaldkonnas osalejad.

1.6

Naiste aktiivsem osalemine ettevõtluses ja poliitikas edendab võrdõiguslikkust, suurendab nende majanduslikku sõltumatust, aitab ületada soolisi stereotüüpe ning suurendab naiste rolli otsustusprotsessides.

1.7

Naised on eriti haavatavad sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ees. Sotsiaalsete õiguste individualiseerimine, minimaalse sissetuleku tagamine ning hoolduskohustuste tõttu tekkivate mitteaktiivsuse perioodide ja lühemate tööpäevade arvessevõtmine on meetmed, mis parandavad inimeste sotsiaalkaitset ja vähendavad vaesuse ohtu.

1.8

Töö- ja pereelu ühitamine on naiste võrdõiguslikkuse saavutamiseks ja nende tööhõive parandamiseks väga oluline: selleks on vaja avaliku sektori kvaliteetseid sotsiaalteenuseid ning parandada olemasolevaid sünnitus-, isa- ja vanemapuhkuse süsteeme. Tuleb suurendada kõigi sotsiaalvaldkonna osalejate kaasvastutust majapidamistööde ja hoolduskohustuste võrdsel jaotamisel.

1.9

Komitee peab vajalikuks edendada naiste võrdset esindatust otsustusprotsessides. Selleks peavad liikmesriigid suurendama oma sellekohast pühendumist, seades selgeid eesmärke ja võttes tõhusaid meetmeid (positiivne erikohtlemine, võrdõiguslikkuse kavad jne).

1.10

Arvestades jätkuva soolise vägivallaga ja inimkaubandusega, peab komitee vajalikuks kehtivate õigusaktide rakendamist ja üldise üleeuroopalise strateegia raames kooskõlastatud riiklike tegevuskavade koostamist ning samuti eriprogrammide edendamist.

1.11

Sooliste stereotüüpidega võitlemiseks peab komitee hädavajalikuks harida ja koolitada ühiskonda soolise neutraalsuse osas, pakkuda koolitust nii meestele kui ka naistele, soodustada naiste õppimist teadus- ja tehnikaaladel, edendada traditsiooniliselt naiste ametiks peetud töökohtade väärtustamist ning vältida soolist diskrimineerimist meedias.

1.12

ELi välis- ja arengupoliitikat tuleb kasutada naiste õiguste edendamiseks rahvusvahelises kontekstis, suurendades naiste suutlikkust ja mõjuvõimu.

1.13

Komitee peab vajalikuks hõlmata sooline analüüs täielikult kõigisse komisjoni tegevusvaldkondadesse ning kohaldada soolist analüüsi nii Euroopa kui ka riigi tasandi eelarvestamises. Selleks on vaja võrdõiguslikkuse küsimustes pädevaid töötajaid ning soopõhiseid näitajaid, mis võimaldavad saada ettekujutuse naiste ja meeste olukorrast ning hinnata võrdõiguslikkuse juhiste järgimise ulatust.

1.14

Uues võrdõiguslikkuse strateegias, mida tuleb järgida alates 2010. aastast, ei saa eesmärgid olla vaid puhtalt komisjoni soovitused liikmesriikidele, vaid nad peavad olema kohustuslikult järgitavad ja mõõdetavate eesmärkidega juhised. Selleks on vaja kõigi tasandite suuremat poliitilist kaasatust. ELi institutsioonid peavad andma eeskuju, koostades ettenägeva ülevaate tehtud tööst ja hinnates õigusaktide rakendamise mõju.

2.1

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised aastateks 2006–2010 väljendavad Euroopa Komisjoni kohustust edendada koostöös liikmesriikidega võrdõiguslikkust. Komitee koostab komisjoni taotlusel hinnangut, analüüsides võetud meetmete mõju ja nende järgimise ulatust ning teeb meetmete ettepanekuid uueks, 2010. aastast kehtivaks strateegiaks.

2.2

Komitee tunnustab Euroopa Liidu pikaajalist pühendumist võrdõiguslikkusele: 1957. aasta Rooma leping sisaldab võrdse töötasu põhimõtet, 1997. aasta Amsterdami lepingus kasutatakse kaheosalist lähenemisviisi, milles ühendatakse valdkonnaülesus ja erimeetmed, ning Lissaboni leping sisaldab selget kohustust kaotada ebavõrdsus ja edendada võrdõiguslikkust.

2.3

Rahvusvahelisel tasandil järgib Euroopa Liit Pekingi tegevusprogrammi, aastatuhande arengueesmärke ning konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), millega asetatakse naised inimõiguste alases töös tähelepanu keskpunkti.

2.4

Sellest laiaulatuslikust õiguslikust raamistikust hoolimata ei ole seatud eesmärke saavutatud ning endiselt püsib naiste ja meeste ebavõrdsus. Märkimisväärseid edusamme ei ole saavutatud üheski naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste (2006–2010) kuues prioriteetses tegevusvaldkonnas. Seetõttu tuleb kahtluse alla seada, kas on olemas tegelik poliitiline tahe muutusi ellu viia. Soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on oluline konkurentsivõime ja majanduskasvu tegur ning selle põhimõttega arvestamine peab olema ELi uue, 2020. aasta tegevusstrateegia üks prioriteet.

2.5

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste (2006–2010) hindamine toimub majanduskriisi tingimustes ning on vaja analüüsida kriisi mõju naistele, arvestades nende erinevat positsiooni tööturul ja avaliku sektori sotsiaalkulutuste poliitikas, eelkõige kõige enam naisi mõjutavates sotsiaalteenustes.

2.6

Kriis avaldas kõigepealt mõju töökohtadele, kus töötavad traditsiooniliselt mehed (ehitus, transport, tööstus), levides hiljem edasi teistesse sektoritesse, kus töötab rohkem naisi (pangateenused, kaubandus jne). Seetõttu on paljudel juhtudel perekonna sissetulek piirdunud vaid naise palgaga, mis tavaliselt on mehe palgast madalam, kuna naised töötavad enamasti teenustesektoris osalise tööajaga või ajutise lepinguga või varimajanduse tingimustes. Kõik see avaldab negatiivset mõju riigi majandusele, sest väheneb eratarbimine ja seeläbi pidurdub majanduse elavnemine.

2.7

Kriis mõjutab ka sotsiaalpoliitikat. Töötushüvitis on naiste puhul väiksem nii koguseliselt kui ka ajaliselt nende sageli ebasoodsa positsiooni tõttu tööturul. Lisaks väheneb avaliku sektori põhiteenuste, nagu tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenuste pakkumine ajal, mil perekonnad ja eelkõige naised seda kõige enam vajavad. Kuna tegemist on sektoritega, kuhu on koondunud naistööjõud, on sellel jällegi negatiivne mõju naiste tööhõivele.

2.8

Kriisivastased meetmed ei või olla soolisest aspektist neutraalsed ning seni, kuni see vajalik on, tuleb majanduse elavdamise meetmete ja struktuurifondide praeguste programmide juures arvestada naiste ja meeste erinevat positsiooni ühiskonnas.

2.9

Võrdõiguslikkus peab olema esmatähtis nii praeguse kriisiga toimetulekuks ja seejärel majanduse elavdamiseks kui ka nende demograafiliste ja majanduslike probleemide lahendamiseks, mis avaldavad mõju Euroopa sotsiaalmudelile ning naistele ja nende majanduslikule sõltuvusele.

1.

naiste ja meeste võrdse majandusliku iseseisvuse saavutamine;

2.

töö, isikliku elu ja pereelu parem ühitamine;

3.

naiste ja meeste võrdse osalemise edendamine otsuste vastuvõtmisel;

4.

igasuguse naistevastase vägivalla kaotamine;

5.

sooliste stereotüüpide kaotamine;

6.

soolise võrdõiguslikkuse edendamine välis- ja arengupoliitikas.

3.1.1.1

On veel palju selliseid riike, mis ei ole täitnud Lissaboni strateegia eesmärki saavutada naiste 60 %-line tööhõive. Meeste tööhõive määr on 70,9 %, kuid naised on saavutanud vaid 58,8 % tööhõive (1) ning üle 55-aastaste seas töötab 36,8 % naistest, võrreldes 55 % meestega. Naised kannatavad rohkem tööpuuduse all, kuid mida enam kriis edasi areneb, seda väiksemaks jääb see vahe (9,8 % naistest ja 9,6 % meestest).

3.1.1.2

Lisaks naiste tööhõive määrale tuleb parandada ka selle kvaliteeti, sest naised on liigselt esindatud madala palgaga sektorites ja ebakindlamatel töökohtadel. Osalise ajaga töötajad on väga suures osas naised (31,5 % naistest ja 8,3 % meestest) ning 14,3 % naistest töötab ajutisel töökohal. Naiste puhul, kes on ka emad, kahaneb tööhõive määr veelgi üle kümne punkti võrra. See näitab, et perekondlikud kohustused on ebavõrdselt jaotunud ning hoolekandeteenuste infrastruktuur on kesine.

3.1.1.3

Komitee soovitab analüüsida koos naiste tööpuuduse ja perekondlikest põhjustest tuleneva mitteaktiivsuse määra (2). Naised ei täida sageli oma hooldaja rolli tõttu tingimusi, mis on vajalikud, et neid saaks ametlikult töötuks pidada. Seetõttu on mitteaktiivsus varjatud töötus.

3.1.1.4

Tuleb võtta kasutusele mitmeid valdkondi hõlmav lähenemisviis, mis võimaldab täiendada tööhõivemeetmeid sotsiaal- ja haridusmeetmetega. On vaja koolitust, mis kaotab stereotüübid tööhõives, kvaliteetseid avaliku sektori sotsiaalteenuseid, mis tagavad ülalpeetavate isikute hoolduse, ning teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis edendaksid majapidamistööde võrdset jaotumist naiste ja meeste vahel.

3.1.1.5

Komisjon peab hõlmama võrdõiguslikkuse kõigisse oma programmidesse (nagu PROGRESS) ja seda igas programmis edendama. Struktuurifondid pakuvad selleks ideaalse raamistiku: nad võimaldavad saada teavet eesmärkide täitmise kohta riikides, hinnata igal aastal riigiti kõnealuste meetmete soolist mõju ning isegi kehtestada vajalikke meetmeid ja karistusi neile, kes ei taga naiste tööhõive vajalikku kvantiteeti ja kvaliteeti.

3.1.2.1

Palgavõrdsuse saavutamine on võrdõiguslikkuse saavutamiseks vältimatu, kuid hoolimata sellekohastest edusammudest õigusaktide vallas on naiste ja meeste palgaerinevus kerkinud 17,4 %-ni, suurenedes üle 50-aastaste naiste seas kuni 30 %-ni.

3.1.2.2

Palgaerinevustel on struktuurilised põhjused: naiste eraldatus vähe väärtustatud majandusharudes ja madala palgaga ametikohtadel, suurem esindatus varimajanduses ja ebakindlatel töökohtadel ning tööelu katkestused või lühenemine perekondlike põhjuste tõttu. See avaldab negatiivset mõju naiste palgatasemele.

3.1.2.3

Komitee soovitab (3) kõigil liikmesriikidel vaadata üle oma õigusaktid, mis puudutavad lepingu- ja palgatingimusi, et vältida naiste otsest ja kaudset diskrimineerimist.

3.1.2.4

Õigusaktidesse peavad olema hõlmatud kontrollimehhanismid, mis võimaldavad avastada soolist diskrimineerimist, edendades läbipaistvaid kutsealade liigituse süsteeme, mis väärtustavad ja tasustavad võrdselt kõigi töötajate kvalifikatsioone, kogemusi ja potentsiaali.

3.1.2.5

Kollektiivläbirääkimised on hea mehhanism viimaks sisse sooliselt neutraalseid töökohtade hindamise süsteeme, õppepuhkust naiste ametialaseks edendamiseks, perekondlikel põhjustel tehtavat pausi tööelus ja neil põhjustel võetavat eripuhkust, tööaja paindlikku jaotamist jms, mis vähendavad palgaerinevusi.

3.1.3.1

Kõrgest kvalifikatsioonist hoolimata on naised ettevõtete vastutavatel kohtadel veel vähemuses. Komisjon on soodustanud võrdõiguslikkust ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames, laiendanud riigiabi kohaldamisala naiste loodud uutele ettevõtetele (määrus (EÜ) nr 800/2008) ning toetanud naisettevõtjate võrgustikku. Nimetatud võrgustik peaks lisaks valitsustele ja ametiasutustele hõlmama ka asjaomaseid kodanikuühiskonna organisatsioone, et saada kasu kogemuste ja heade tavade vastastikusest tutvustamisest.

3.1.3.2

Komitee soovitab ellu viia Euroopa Liidu ettevõtluse tegevuskava soovitused, et soodustada ettevõtete loomist naiste poolt selliste meetmetega nagu parem juurdepääs koolitusele ja laenudele, korralduslikke ja nõuandvaid teenuseid pakkuvate ettevõtlusvõrgustike arendamine, piisav ametialane koolitus ja ümberõpe, heade tavade levitamine jne.

3.1.4.1

Naised on eriti haavatavad sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ees. Sellele aitavad kaasa naiste ebavõrdne positsioon tööturul ja nende sotsiaalkaitsesüsteemidest sõltuv olukord.

3.1.4.2

Tuleb võrdsustada naiste ja meeste sotsiaalkaitsele juurdepääsu tingimused. Tööpäeva lühendamine perekondlikel põhjustel, ema- ja/või vanemapuhkuse kasutamine hoolduseks, osalise tööajaga või ajutiselt töötamine, eraldatus ja diskrimineerimine palga osas on tegurid, mis vähendavad nii koguseliselt kui ka ajaliselt tulevikus naistele makstavaid sotsiaalhüvitisi, eelkõige töötus- ja pensionihüvitisi. Selle ebavõrdsuse osaliseks leevendamiseks on muu hulgas hädavajalik võtta tasustamata töö tegemiseks kulutatud aeg ning perekondlikel põhjustel tööpäeva pikkuse vähendamise ja mitteaktiivsuse perioodid arvesse täistööajana.

3.1.4.3

Avaliku sektori sotsiaalkaitsesüsteem peab tagama naistele minimaalse inimväärse sissetuleku, mis vähendaks vaesusriski, pöörates erilist tähelepanu eakatele naistele, toitjakaotuspensioni saavatele leskedele ja üksikemaga peredele.

3.1.4.4

Erilist tähelepanu vajavad osas riikides kehtestatud erapensioniskeemid, sest tulevase pensioni tingimused seatakse vastavalt isiklikele sissetulekutele ja keskmisele elueale, millest saavad kahju just naised.

3.1.4.5

2010. aastal tähistatakse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat. Sel aastal jõuab samuti lõpule Lissaboni strateegia ja viiakse sisse avatud kooskõlastusmeetod. Uus ELi 2020. aasta strateegia peab seadma vaesusega, eelkõige naiste vaesusega võitlemiseks konkreetsed eesmärgid ja tõhusamad meetmed nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis.

3.1.5.1

Komitee peab vajalikuks töötada välja uus tervishoiustrateegia, mis sisaldaks meeste ja naiste erinevaid vajadusi tervishoiuvaldkonnas, kuid juhib tähelepanu konkreetsete meetmete kavandamise puudumisele selles suunas. Selleks on vaja teha edusamme naiste tervise ja neid mõjutavate haiguste uurimisel.

3.1.5.2

Rahvastiku vananemine ja naiste osalemine tööturul suurendavad tulevikus nõudlust pikaajaliste hooldusteenuste järele. Liikmesriigid peavad tagama kvaliteetsed avaliku sektori tervishoiu- ja sotsiaalteenused, sest nende puudumisel on negatiivne mõju eriti just naistele, kuna just naised on need, kes enamasti hoolduskohustusi täidavad.

3.1.6.1

Komitee kordab vajadust hõlmata sooline mõõde rände- ja varjupaigapoliitikasse. Sisserändajate ja rahvusvähemuste hulka kuuluvatele naistele tuleb rohkem tähelepanu pöörata, sest nemad kannatavad suurema ebavõrdsuse all ja on haavatavamas olukorras, eelkõige majanduskriisi ajal (4).

3.1.6.2

Üha suurem naiste sisseränne on otseselt seotud tööjõu nõudlusega majapidamistööde ja hoolekande sektoris, mis tuleneb peamiselt sotsiaalsete infrastruktuuride ebapiisavusest. Paljud sisserändajate hulka kuuluvad naised töötavad nendes mitteametlikes ja ebakindlates sektorites. Sisserändajate hulka kuuluvate naiste paremaks kaasamiseks tööturule tuleks muuta nende töö professionaalsemaks ja ametlikuks ning soodustada kutsekvalifikatsioonide omandamist.

3.2.1

Lissaboni strateegias sätestatud naiste tööhõive eesmärgid on saavutatud, kuigi Barcelona eesmärke lastehoiuteenuste osas ei ole täidetud (lastehoiuteenuseid pakutakse 33 %-le alla 3-aastastele lastele ja 90 %-le 3-6-aastastele lastele). Vaja on lastehoiuteenuste infrastruktuuri, kus oleks piisavalt palju kohti ja mille teenused oleksid paindlikud, sest vaid nii saab tagada isikliku ja kõrgekvaliteetse teenuse: lastehoiuteenused väljaspool tööaega, puhkusteperioodil, sööklad ja erilasteaiad vastavalt hoolt vajavate laste sõltuvusastmele. Investeeringutel sotsiaalteenustesse ei ole positiivne mõju mitte ainult majandusele ja tööhõivele, vaid sellest on palju kasu ka ühiskonnale.

3.2.2

Laste ja ülalpeetavate isikute hooldamiseks on vaja paindlikku tööaega, mistõttu tuleb tööaeg ümber korraldada, et see vastaks perekondlikele ja ametialastele vajadustele ning et paindlikku tööaega saaksid kasutada nii naised kui ka mehed.

3.2.3

Paljud naised kasutavad osalise tööajaga töötamise võimalust töö ja pereelu ühitamiseks. See tuleneb osaliselt lastehoiuteenuste ebapiisavusest. Kuid osalise tööajaga töötamise kasv naiste seas ei tulene ainult perekondlikest põhjustest, vaid paljudel juhtudel on see naiste jaoks ainus viis tööturule pääseda (5).

3.2.4

Tuleb muuta võrdseks naiste ja meeste isiklikud õigused puhkusele, sõltumata sellest, milline tööleping neil on (vabakutseline, ajutine, tähtajatu tööleping vms). Sellega seoses tervitab komitee Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), BusinessEurope'i, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) ning käsitööga tegelevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete assotsiatsiooni (UEAPME) kokkulepet vanemapuhkuse laiendamiseks, (6) kuigi ta leiab, et täieliku võrdsuse saavutamiseks tuleb veel tööd teha. Komitee tervitab komisjoni algatust parandada rasedatele, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvatele töötajatele pakutavat kaitset ning on komisjoniga ühel meelel selles, et tuleb tagada vähemalt 18 nädala pikkune sünnituspuhkus (7).

3.2.5

Tuleks selgelt püüelda selle poole, et kõik sotsiaalvaldkonna osalejad jagaksid vastutust majapidamistööde ja hoolduskohustuste eest, mille eest praegu vastutavad peamiselt naised, ning tagada sel moel inimkapitali parim kasutus. Vaja oleks kampaaniat, millega innustatakse ebavõrdust põhjustavate majapidamistööde ja hoolduskohustuste jagamist ning millega seataks seda tüüpi töö taas ausse.

3.3.1

Vaja on suuremat pühendumist, et saavutada naiste ja meeste võrdsus majanduse, poliitika, teaduse ja tehnoloogia valdkonna otsuste vastuvõtmisel (8). Naiste olukord ei ole viimastel aastatel eriti muutunud. Seetõttu tuleb seada selged eesmärgid ja konkreetsed tähtajad eesmärkide saavutamiseks, kujundada eripoliitika ja tõhusad meetmed (positiivne erikohtlemine, võrdsuse programmid, erikoolitus, osaluskvoodid, teadlikkuse tõstmise kampaaniad jne).

3.3.2

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus poliitikas peab olema Euroopa ülesehitamisel kesksel kohal. 2009. aasta juuni valimistel said naised 35 % Euroopa Parlamendi kohtadest ja komisjoni volinike seas on 17 mehe kohta 10 naist. Liikmesriikide parlamentides on naisi 24 % ja valitsustes on naiste käes 25 % ministriportfellidest (9). Komitee liikmetest on praegu 23,6 % naised ja 76,4 % mehed, samal ajal kui juhtivatel ametikohtadel (direktorid, asedirektorid, asepeasekretärid) on naisi vaid 16,7 %, võrreldes meeste 83,3 %-ga. Meeste ja naiste võrdset esindatust tuleb kõikidel tasanditel võrdsuse saavutamiseks pidada esmatähtsaks prioriteediks.

3.3.3

Avaliku sektori teadusvaldkonnas on tehtud väga vähe edusamme (naised täidavad 39 % ametikohtadest) ning majandus- ja finantssektoris on muutusi vaevalt märgata (naisi ei ole keskpankade juhtide seas, keskpankade nõukogude liikmete seas on naisi vaid 17 % ja suurettevõtete halduskogudes vaevalt 3 %).

3.4.1

Naiste- ja tütarlastevastane vägivald on jätkuvalt suur probleem. Tegemist on ülemaailmse süstemaatilise nähtusega, mida esineb eri vormis ja kujul. Komitee jagab komisjoni muret vägivalla ohvriks langenud naiste arvu ning naistega kauplemise ja prostitutsiooni leviku ulatuse pärast, eriti sisserändajate seas, ning sellepärast, et traditsioonide ja usu nimel sooritatakse jätkuvalt kuritegusid (10).

3.4.2

Tuleb kasutada asjakohaseid sotsiaalseid, majanduslikke ja õiguslikke meetmeid, et vähendada ja ära hoida olukordi, mis tekitavad naistevastast vägivalda: materiaalsete vahendite puudus, majanduslik sõltuvus, madal haridustase, sooliste stereotüüpide püsimine, raskused tööturule juurdepääsul jne.

3.4.3

Erilist tähelepanu tuleb pöörata sisserändajate hulka kuuluvatele naistele, kes on ühiskonnast eraldatuse ja ebaseadusliku riigisviibimise tõttu haavatavamad. Keel, sotsiaal-kultuurilised erinevused või olemasolevate abistruktuuride mittetundmine takistavad tihtipeale koduvägivalla ohvriks langenud naisi abi küsimast. Olukord on veelgi tõsisem dokumentideta sisserändajate hulka kuuluvate naiste puhul: tuleks võtta erimeetmeid nende ees seisvate takistuste eemaldamiseks ja nende õiguste tagamiseks.

3.4.4

Vaja on eriprogramme (lisaks juba selliste olemasolevate programmide nagu Daphne programmi jätkamisele) naistevastase vägivalla vältimiseks ja sellega võitlemiseks. Nende programmide rahastust tuleks suurendada. Euroopa tasandil kooskõlastatud strateegia raames tuleb koostada riikide tegevuskavad, milles nähakse ette konkreetseid meetmeid konkreetsete tähtaegadega, mis tagavad nende tegeliku elluviimise. Liikmesriikide prioriteet peab olema kehtivate õigusraamistike elluviimine, et vältida koduvägivalda ning kaitsta ohvreid ja ohustatud isikuid, sealhulgas lapsi. Lisaks on vaja näitajaid, mis annavad täieliku ülevaate kõikidest soolise vägivalla aspektidest, sh seksuaalsest ahistamisest ja inimkaubandusest. Selle valdkonna jälgimiseks ja hindamiseks on kindlasti vaja ELi tasandil ühtlustatud statistikat.

3.4.5

Komisjoni otsus hõlmata soolise vägivalla vastane võitlus programmi „Aktiivsed noored” projektide hulka on asjakohane, arvestades, et vägivallajuhtumite, sh soolise vägivalla juhtumite arv noorte seas on murettekitavalt suur. Lisaks sellele tuleks laste ja noorte haridus- ja koolituskavadesse hõlmata vägivallata suhtumise ja kõikide inimeste õiguste austamise õpetamine.

3.5.1

Soolised stereotüübid on kultuurilised ja sotsiaalsed vaated, mille puhul eeldatakse, et on olemas meeste rollid ja ülesanded ning naiste rollid ja ülesanded. See avaldab mõju koolitusele ja töövõimalustele ning tekitab tööturul eraldatust. Stereotüübid takistavad naistel ja meestel olla otsuste vastuvõtmisel võrdsed ja võtta otsustamisest täiel määral osa.

3.5.2

Hoolimata sellest, et naistel on kõrge haridustase, töötavad nad ikka pigem sellistes majandussektorites (tervishoid ja sotsiaaltöö, haridus, kaubandus, avalik haldus, ettevõtlusteenused, hotellid ja restoranid jne) ja ametitel (müüjad, koduabilised, hooldajad, halduspersonal jne), mida peetakse traditsiooniliselt naiste pärusmaaks, ning madalamat kvalifikatsiooni nõudvates sektorites, kus on vähem võimalusi parematele ametikohtadele pääseda. Ametialane eraldatus on viimastel aastatel muutumatuna püsinud. Naiste tööhõive on suurenenud eelkõige sektorites, kus juba töötab palju naisi.

3.5.3

Sooliste stereotüüpide vastu võitlemiseks tuleks

3.6.1

Komisjon peab jätkuvalt kasutama rahvusvahelises kontekstis ELi välis- ja arengupoliitikat naiste õiguste edendamiseks. Sooline mõõde tuleb lisada koostöö kõikidesse aspektidesse ja naistele tuleb ette näha erimeetmeid, soodustades naiste aktiivsemat osalemist otsustusprotsessides ja edendades naiste algatusvõimet ning toetades lisaks arenguriikide võimet täita võrdõiguslikkuse edendamise ülesannet.

3.6.2

Sooline mõõde tuleb kriisiolukordades tegutsemiseks hõlmata ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse. Humanitaarabi valdkonnas peaks komisjon looduskatastroofide puhul pöörama erilist tähelepanu lastega või ülalpeetavate perekonnaliikmetega naistele ja konfliktiolukordades meeste vägivalla ohvriks langenud naistele.

4.1

Sooline analüüs tuleks hõlmata täielikult kõigisse komisjoni tegevusvaldkondadesse, sh eelarvestamisse, ning ka oma enda struktuurides tuleks hinnata võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu. Selleks on vaja võrdõiguslikkuse küsimustes pädevaid töötajaid ning häid soopõhiseid näitajaid, mis võimaldavad saada ettekujutuse naiste olukorrast.

4.2

Komisjon peab ebavõrdsuse probleemide paremaks mõistmiseks pidama jätkuvalt avatud ja püsivat dialoogi naiste organisatsioonide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna muude organisatsioonidega.

4.3

Komitee palub komisjonil nõuda, et kõik osakonnad kasutaksid kõikides dokumentides, ametlikes tekstides, suulises tõlkes kõikidesse keeltesse ja veebilehtedel sooliselt neutraalset keelt.

5.1

Naiste ja meeste võrdõiguslikkust tuleb käsitleda terviklikult. ELi poliitikameetmete eesmärk ei tohiks olla ainult naiste osaluse suurendamine kõikides valdkondades, demograafilistele väljakutsetele vastamine või laste heaolu parandamine, vaid ELi meetmed peavad selgelt püüdma ka vähendada ebavõrdsust perekondlike kohustuste, majapidamistööde ja hoolduskohustuste jaotamisel naiste ja meeste vahel ning üldiselt kõikide sotsiaalsete sidusrühmade vahel.

5.2

Komisjon peaks hõlmama soolise võrdõiguslikkuse kui prioriteedi täielikult kõigisse valdkondadesse, talitustesse, osakondadesse, meetmetesse, poliitikatesse ja direktoraatidesse. Sooküsimus ei puuduta ainult tööhõive ja sotsiaalküsimuste peadirektoraati.

5.3

Vaja on sooküsimuste spetsialiste, kes võiksid Euroopa Liidu personalile pakkuda koolitust ja materjale nende teadlikkuse, teadmiste ja suutlikkuse suurendamiseks võrdõiguslikkuse küsimustes. Eurostat peab jätkuvalt esitama soopõhist statistikat, parandama olemasolevat metoodikat ja hõlmama uusi näitajaid, mis võimaldavad meil naiste olukorda paremini tunda ja ELi olukorrast täielikuma ülevaate saada.

5.4

Sooline mõõde tuleks hõlmata Euroopa Liidu ja kõikide liikmesriikide eelarvestamisesse. Samuti on vajalikud uuringud, et hinnata riiklike meetmete mõju naistele ja meestele.

5.5

Struktuurifondid pakuvad liikmesriikidele ideaalse raamistiku soolise võrdõiguslikkuse hõlmamiseks riikide tegevuskavadesse ja fondide kasutamise eri etappidesse ning soolise mõju hindamiseks kõikidel prioriteetsetel telgedel või kõnealuste kavade tegevusvaldkondades. Tulemuste parandamiseks tuleks parandada liikmesriikides struktuurifondide ja võrdõiguslikkusega tegelevate organite vahelist kooskõlastamist ja koostööd.

5.6

Komisjon peab tagama õigusaktide tegeliku kohaldamise, esitlema heade tavade näiteid ja karistama riike, kes ei austa naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtet. Soolist võrdõiguslikkust tuleb jälgida ja hinnata kõikides poliitikavaldkondades ja kõikides direktoraatides. Selleks on vaja hindamismeetodit, mis võimaldaks seatud eesmärkide täitmist ning saavutatud edu või tagasiminekut jälgida ja hinnata. Tuleks luua hindamisüksus, kes jälgiks ja hindaks regulaarselt liikmesriikide meetmeid kõnealuses valdkonnas, kasutades selleks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes juba mainitud näitajaid.

5.7

Kui tulevasi juhiseid muudetakse, siis soovitab komitee esimest valdkonda kohandada. Valdkond tuleks jaotada alavaldkondadeks, kuna see hõlmab erinevaid küsimusi (tööhõive, tervishoid, sisseränne), mis nõuavad erinevaid meetmeid. Lisaks sellele soovitatakse lisada uus valdkond „Naised ja keskkond”, kuna naistel on säästvas arengus väga oluline roll, arvestades, et naised pööravad praeguste ja tulevaste põlvkondade elukvaliteedile ja jätkusuutlikkusele erilist tähelepanu (11).

5.8

Komitee rõhutab sotsiaalpartnerite olulist rolli sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste abil võrdsuse edendamisel. Selle kohta on hea näide 2005. aasta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tegevusraamistik.

5.9

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil peab olema teadlikkuse tõstmise ja võrdõiguslikkuse edendamise valdkonna juhtimise parandamisel ja sellekohaste kehtivate õigusaktide läbivaatamisel oluline roll. Ta peaks jälgima ja tagama seda, et kõik poliitikameetmed hõlmavad ja soodustavad võrdõiguslikkust, innustavad kodanikuosalust ning vastutustundlikumat ja sooliste küsimustega rohkem arvestavat poliitikat.

5.10

Majandus- ja finantsprobleemid, mille all Euroopa kannatab, ning demograafilised muutused ei tohiks mõjutada võrdõiguslikkuse eesmärki ega asetada seda teisele kohale.