9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/103

1.1.1

Hooldusvajadus on elu üks ohte, millega üksikisikutel on raske üksi toime tulla ning mis nõuab seetõttu põlvkondadeülest solidaarset kaasvastutust (1).

1.1.2

Kaasvastutuse kujundamine peab jääma peamiselt riigi ja piirkondliku tasandi otsustada, võttes arvesse vastavaid pere- ja maksusüsteeme, tööhõive olukorda, liikuvust, elamistingimusi, rahvastikutihedust, kujunenud traditsioone ja hoiakuid.

1.1.3

Kuna kõnealuses valdkonnas on Euroopa Liidu liikmesriikidel sarnased probleemid ning on ka riigiüleseid küsimusi, siis on mõistlik ja vajalik nimetatud teema käsitlemine ELi institutsioonide raames. Sealjuures on eriti oluline kogemustevahetus nt avatud kooskõlastusmeetodi kaudu, mõnel juhul on vajalikud ka õiguslikud meetmed.

1.1.4

Nii nagu tervishoiusüsteemi puhul, langeb ka pikaajalise hoolduse valdkonnas valdav osa kulusid viimastele eluaastatele. Alates praeguste sotsiaalkindlustussüsteemide (tervishoiu- ja pensionisüsteemid) loomisest on eluiga oluliselt tõusnud. Sellest tulenevatele uutele vajadustele vastamine tekitab keerulisi küsimusi põlvkondadeülese õigluse ja solidaarsuse osas, mis nõuavad vastavat selgitus-, haridus- ja teabetööd ning samuti poliitilisi meetmeid (2).

1.1.5

Eesmärk peab olema võimaldada eakatele ja väga eakatele inimestele Euroopas inimväärne vananemine väärikuses ja turvalisuses ka siis, kui nad sõltuvad hooldusest, tagades samas põlvkondadevahelist solidaarsust silmas pidades, et see ei põhjustaks noorematele põlvkondadele koormat, mida nad kanda ei jõua.

1.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles käsitlema kiiremas korras koos liikmesriikidega vananeva rahvastiku probleeme tagamaks, et kõik eakad inimesed saavad toetust ja hoolduse kvaliteeti, mida nad vajavad.

1.2.2

Pikaajalise hooldusega seotud väljakutsetega toimetulemiseks on vaja rida meetmeid. Olulised aspektid on seejuures alljärgnevad.

2.1

Eesistujariik Sloveenia soovib jätkata üleeuroopalist arutelu demograafiliste muutustega toimetuleku üle ning kavatseb pöörata erilist tähelepanu põlvkondadevahelisele solidaarsusele. Noorte, keskealiste ja eakate põlvkondade protsentuaalne suhe on muutumas. Eakate inimeste osakaal suureneb pidevalt. Mõnes kohas on praegune noorte põlvkond poole väiksem kui pärast Teist maailmasõda sündinute põlvkond. Kõnealustest tõsiasjadest lähtudes kerkib esile mitmeid küsimusi põlvkondade solidaarsuse ja kooseksisteerimise kohta. Tänapäevane elustiil ja tööjaotus (eriti linnades) raskendab põlvkondadevahelisi suhteid ning nõrgendab ja muudab märkimisväärselt nendevahelisi sidemeid. Erinevaid põlvkondi käsitletakse üha enam üksteisest eraldi ning lähtudes nende omandatud õigustest. Sellises kontekstis võib vale reaktsioon kaasa tuua isegi põlvkondadevahelise konflikti.

2.2

Eesistujariik Sloveenia kavatseb korraldada põlvkondade solidaarsuse ja kooseksisteerimise teemalise konverentsi (28.–29. aprillil 2008), mille keskpunktis on järgmised teemad:

2.3

Sellega seoses esitas eesistujariik Sloveenia Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus teemal „Eakatele inimestele üldise juurdepääsu tagamine pikaajalisele hooldusele ning pikaajalise hoolduse süsteemide jätkusuutlik rahastamine”.

3.1

Pikaajalise hoolduse teema kuulub kesksete sotsiaal- ja ühiskonnapoliitiliste väljakutsete hulka, millega Euroopa Liidu riigid silmitsi seisavad. Seepärast peab see teema kuuluma ka Euroopa institutsioonide tegevuskavadesse.

3.2

Euroopa institutsioonid on kõnealust teemat — sõltumata riikide pädevustest — käsitlenud mitmetes algatustes (5) ja edendanud vastastikust kogemustevahetust eelkõige avatud kooskõlatusmeetodi abil (6). Neid püüdlusi tuleb jätkata ja tõhustada. Kõnealuse meetodi kasutamise puhul peab komitee äärmiselt oluliseks sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna osalejate kaasamist.

3.3

Eri liikmesriikide koostatud aruanded näitavad siinkohal, et vaatamata erinevatele lähte- ja raamtingimustele on paljud väljakutsed enamike riikide jaoks sarnased. Seepärast oleks ka mõistlik ühine lähenemisviis lahenduste otsimiseks.

3.4

Samuti kinnitati nimetatud aruannetes ELi tasandil ühiselt seatud eesmärke üldise juurdepääsu osas teenustele ning teenuste kvaliteedi ja süsteemide jätkusuutliku rahastamise osas. Need eesmärgid on ka käesoleva arvamuse alus.

4.1

Kasvavad väljakutsed pikaajalise hoolduse valdkonnas on mitmete arengute tulemus, mis teravdavad probleemi mitmel viisil.

4.2

Tänu pidevale oodatava eluea pikenemisele suureneb ühiskonnas oluliselt väga eakate inimeste arv (vanus üle 80 aasta): prognoositav suurenemine ajavahemikus 2005–2010 on 17,1 % ning 57 % ajavahemikus 2010–2030. Seega elab 2030. aastal Euroopas üle 80 aastaseks ligi 34,7 miljonit inimest vastukaaluks praegusele 18,8 miljonile. Kui 1975. aastal oli üle 80-aastaste osakaal ELi riikide kogurahvastikust vaid 2 %, siis 2050. aastal on see näitaja 11,8 % (7).

4.3

Vaatamata sarnastele suundumustele on liikmesriikides ja liikmesriikide vahel ka silmatorkavalt suuri erinevusi. Nii on ELi liikmesriikides keskmine eluiga 65,4 kuni 77,9 aastat meeste puhul ja 75,4 kuni 83,8 aastat naiste puhul.

4.4

Samas elab üha enam eakaid inimesi üksi, sest pereliikmed on ära kolinud või ollakse lesestunud. Teistes Euroopa ning riikide poliitikavaldkondades soodustatav liikuvus (ka piiriülene) tekitab hooldusvaldkonnas täiendavaid väljakutseid.

4.5

Madala sündimuse tõttu (1960. aastal oli sündimus pea kõigis ELi liikmesriikides üle vajaliku 2,1 % määra, samas kui 2003. aastal oli see eranditult kõigis ELi liikmesriikides sellest madalam) ei vähene mitte üksnes põlvkondadevahelise toetuse potentsiaal (hooldust vajavate ja potentsiaalsete hooldajate suhe) — seega perehoolduse potentsiaal –, vaid üha raskem on katta tööturul vajadust elukutseliste hooldajate järele. Lisaks muudab see suundumus teravamaks pikaajalise hoolduse rahastamise küsimuse.

4.6

Demograafiliste ja ühiskondlike muutuste täiendava aspekti, nimelt perestruktuuride muutumise ja naiste suurema tööhõive tõttu ei ole paljusid varem perekonna, eelkõige naiste poolt osutatud hooldusteenuseid tulevikus võimalik enam osutada, vähemasti mitte samal määral (8).

4.7

Meditsiini paranenud võimalused on keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi paranemise oluline tegur. Sageli saab raviga märkimisväärselt pikendada eluiga, kuid mitte tagada tervenemist. Seega suureneb pidevat hooldust nõudvate krooniliste või pikaajaliste haiguste hulk.

4.8

Oluline väljakutse tuleneb sealjuures dementsuse juhtude sagenemisest, millega kaasneb patsientide pikaajaline ja kulukas hooldus, samuti eakate inimeste depressiooni sagenemisest, mis on tihti dementsusega seotud või mis kujutab endast hooldajate jaoks sarnaseid väljakutseid. Selleks on vaja spetsiaalseid teenuseid ja asutusi, kus on võimalik neid inimesi väärikalt ja austusega hooldada. See on üha olulisem, kuna oht dementsusesse haigestuda kasvab võrdeliselt keskmise eluea suurenemisega. Siinkohal on muret tekitav ka eakate inimeste enesetappude arvu kasv.

4.9

Ühiskondlike raamtingimuste kõrval muutuvad järgnevate põlvkondade hooldusvajaduse tekkimisega ka hooldust vajavate inimeste hoiakud, nõudmised ja suutlikkus. Tulevikku suunatud kontseptsioonide arendamisel tuleb seda dünaamikat arvesse võtta.

5.1

Pikaajaline hooldus seisneb nende inimeste toetamises, kes ei suuda iseseisvalt elada ning sõltuvad seetõttu oma igapäevases elus teiste abist. Abivajadus ulatub nende liikumise lihtsustamisest ja sotsiaalhooldusest ning sisseostude tegemisest, söögi valmistamisest ja muudest kodutöödest isikliku hügieeni ja toitmiseni välja. Seesugune pikaajaline hooldus ei nõua tingimata meditsiinilist kvalifikatsiooni. Seepärast jäetakse see paljudes liikmesriikides lähikondlaste, tavaliselt abikaasade või järeltulijate kanda, kelle õlule langeb jätkuvalt suurim osa pikaajalisest hooldusest.

5.2

Eelnimetatud põhjustel ei saa tulevikus lähikondlastelt oodata, et nad täidaksid hooldusülesandeid samas ulatuses kui seni. Habraste eakate inimeste arvu kasv eeldab seega professionaalseid hooldajaid, kes osutavad hooldusteenuseid hooldust vajavate inimeste kodus või eriasutustes, ning keda tuleb tulevikus vastavalt koolitada.

5.3

Pikaajaliseks hoolduseks on eri viise. Perehoolduse kõrval võib osutada professionaalset hooldusteenust kodus, päevakeskustes, naabruskonna rühmades, spetsiaalsetes hooldusasutustes või haiglates. Hooldust vajavatel inimestel on tavaliselt tarvis mitmeid meditsiinilise ja mittemeditsiinilise hoolduse vorme, mis eeldab head koostööd perede, hooldustöötajate ja meditsiinilise personali vahel. Seega on väga oluline nende teenuste koordineerimine (liideshaldus, juhtumipõhine juhtimine).

5.4

Pikaajalises hoolduses ei ole hooldusteenuste pakkumise osas ühte mõistlikku kõigile sobivat strateegiat. Asjaomaste inimeste erinevad vajadused tingivad hooldusteenuste diferentseeritud pakkumise. Seda olulisem on kõnealuste pakkumiste viisi, korralduse ja mõju osas kasutada teiste riikide kogemusi.

5.5

Hoolduse vormi ja teenusepakkujate valiku osas tuleb püüelda suurima võimaliku valikuvabaduse poole. See ei vii mitte ainult pakkumise mitmekesisuseni, vaid ka paljude erasektori, mittetulunduslike ja avaliku sektori pakkujate tegutsemiseks sobivate raamtingimuste loomiseni ning konkurentsi edendamiseni organisatsioonide vahel eesmärgiga pakkumist pidevalt parandada. Et konkurents ei toimuks hooldatavate arvelt, peab see toimuma kehtestatud kvaliteedistandardite järgi, mida tuleb ka vastavalt kontrollida, sealjuures peab see üldhuviteenusena kuuluma seadusandja vastutusse, kes otsustab, millised ülesanded ja eesmärgid tuleb täita ning kes hindab tulemusi.

5.6

Eri liikmesriikide vastavad sotsiaalkaitsemehhanismid mõjutavad hoolduse pakkumise viisi. Näiteks kui hooldusasutustele eraldatakse rohkem vahendeid kui koduhooldusele, siis elab seesugustes asutustes ka rohkem inimesi.

5.7

Põhimõtteliselt on palju argumente, mille põhjal peaks eelistama koduhooldust. Paljude inimeste soov on ka vanaduses ja haigena kodus elada. Koduhooldusega kaasneb vähem kulusid kui hooldusega hooldusasutuses, kui kasutatakse lähikondlastest hooldajaid. Kuid see ei tohi tekitada olukordi, kus lähikondlastele, eriti naistele langeb surve seda koormat üksi kanda.

5.8

Eesmärk peaks olema igas individuaalses olukorras vastava parima hooldusvormi leidmine, võttes arvesse kõigi osapoolte huvisid. Mõnel juhul ei ole aga hooldusasutusse paigutamisele alternatiive.

6.1

Hooldussüsteemide rahastamise viisid on liikmesriigiti ja vahel ka ühe liikmesriigi sees märkimisväärselt erinevad. Selle põhjus on asjaolu, et pikaajaline hooldus on tihti avaliku sektori eri struktuuride ja eelarvete vahel ära jaotatud, sageli pakutakse seda kohalikul tasandil ning sotsiaalkindlustuse ja maksude, samuti erakindlustuse valdkondades on olemas eri süsteemid.

6.2

Kuna pikaajalise hoolduse rahastamissüsteemid sõltuvad riiklikest ja piirkondlikest raamtingimustest ja poliitilistest strateegiatest, siis jäävad need ka lähitulevikus erinevaks. Kuna neid süsteeme kontrollitakse praegu paljudes riikides, siis on kasulik ja vajalik kogemustevahetus eri rahastamisvahendite (nt kindlustussüsteemid, maksusoodustused) ning teenuste osutamise süsteemide (nt personaalsed hoolduseelarved, rahaline ja mitterahaline toetus) korraldamise ja mõju kohta.

6.3

Pikaajalise hoolduse puhul on võtmeküsimus see, kuidas oleks võimalik piirata kõnealuse valdkonna täiendavate kulude kasvu. Võimalikud meetmed ja strateegiad on järgmised:

7.1

Ka abi vajavatel inimestel on õigus kvaliteetsele teenusele. Selles osas on Euroopa Liit püstitanud eesmärgi tagada juurdepääs kvaliteetsele ja jätkusuutlikule hooldusele (9).

7.2

Eri liikmesriikide aruannete kohaselt esinevad praegu suured erinevused hooldusvaldkonna kvaliteedistandardite kujundamise ja nende õigusliku siduvuse osas, samuti selles, millises ulatuses peaks nimetatud standardeid kohaldama riiklikult või piirkondlikult. Enamik riike märkis, et kõnealuseid standardeid on liiga vähe ja eeskirjad on ebapiisavad.

7.3

Nagu rahastamise valdkonnaski, jäävad ka siin kehtima riiklikud ja piirkondlikud eeskirjad. Just kõnealuses valdkonnas võiks kogu ELi hõlmav kogemustevahetus anda eri liikmesriikidele väärtuslikke tõukeid ja võrdlusnäitajaid riiklike ja piirkondlike eeskirjade jaoks. Seepärast kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üles ühise, kogu ELi hõlmava projekti raames välja arendama pikaajalise hoolduse kvaliteedikriteeriumid, mis võiksid olla eri riikidele juhtnööriks oma standardite loomisel ning arvestada hooldust vajavate inimeste ja hooldustöötajate suurenevat liikuvust.

8.1

Tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse sektor moodustab märkimisväärse osa Euroopa Liidu kogutööhõivest (9,7 % ELi kogutööhõivest 2001. aastal) ja see andis aastatel 1997–2002 15-liikmelises ELis 1,7 miljonit uut töökohta. Hoolduse valdkonnas on märkimisväärne Euroopa tööturg — osaliselt seaduslik, kuid mõnes valdkonnas ka mitteametlik turg.

8.2

Hoolduse valdkond pakub töövõimalusi ka rühmadele, kellel on tööturul sageli probleeme (nt tööle naasjad, sisserändajad). Komitee kutsub üles seda asjaolu arvestama vastavates riiklikes tööturu edendamise programmides ja ka Euroopa tööhõiveprogrammides (ümberõpe, kvalifikatsioonid).

8.3

Personaalsed teenused kodumajapidamistes on kasvav turg. Tööjaotusel põhinevas ühiskonnas pakuvad need mitmeid võimalusi valikuvabaduse kasutamiseks töökoha valimisel ja võivad aidata mõnedel inimestel töö- ja pereelu ühitada. Töötamine majapidamises on tööhõive vorm, mis jääb pisut väljapoole klassikalisest tööandja-töötaja suhtest. Selle puhul on vaja kõrvaldada ebaseaduslik töötamine ja luua seaduslikeks õigussuheteks sobivad raamtingimused.

8.4

Komitee toetab Euroopa Sotsiaalfondi kasutamist koolitusmeetmete rahastamiseks, seda ka pikas perspektiivis töökohtade kvaliteedi tõstmiseks tervishoiu ja pikaajalise hoolduse valdkonnas, enneaegse tööturult lahkumise ennetamiseks ja tarneahela kvaliteedi, paindlikkuse ja seega tõhususe parandamiseks. Nendesse koolitusprogrammidesse tuleks kaasata ka vabatahtlikud.

8.5

Euroopa tööturu seisukohast tuleb püüelda asjaomaste kvalifikatsioonide võimalikult kiire, mittebürokraatliku vastastikuse tunnustamise poole.

8.6

Meditsiiniline ja mittemeditsiiniline hooldustöö on füüsiliselt ja vaimselt kurnav töö, seepärast peab oluline roll olema ka hooldustöötajate toetamisel ja puhkusel, et oleks tagatud nii hoolduse kvaliteet kui ka personali jäämine kõnealusesse sektorisse. Ülekoormuse oht kõnealuses valdkonnas on väga suur. Hooldustöö on raske töö, mis väärib optimaalseid töötingimusi, õiglast töötasu ja ühiskondlikku tunnustust.

8.7

Hooldustööd teevad ülekaalukalt naised ning seega tuleb sellele vastavates naisi toetavates ja soolise süvalaiendamise ELi meetmetes tähelepanu pöörata.

9.1

Arvamuses „Perekond ja demograafiline areng” (10) käsitles komitee põhjalikult demograafilist muutust Euroopa Liidus ning selle tagajärgi peredele. Demograafiline areng viib selleni, et rohkem inimesi peab tulevikus lisaks töötamisele kandma hoolt eakate lähikondlaste hooldamise eest. Seepärast peab hoolduse valdkonna teenuste väljaarendamist käsitlema ka viisina vähendada hooldavate lähikondlaste koormat ja võimalusena tagada parem tööelu ja hoolduskohustuste ühitamine.

9.2

Sotsiaalpartnerite ülesanne võiks siinkohal olla kogemustevahetus hooldusega tegelevate töötavate lähikondlaste koormust vähendavate meetmete kohta, mis on praktikas edukaks osutunud (11).

10.1

Arutelust vananeva ühiskonna üle ei tohiks välja jääda kaalutlused elu loomuliku lõppemise üle. Vastavalt ÜRO põhimõtetele eakate inimeste kohta peab kõigil inimestel olema õigus võimalikult väärikalt surra, mis peaks olema kooskõlas ka vastavate kultuuriliste väärtussüsteemidega.

10.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kõnealust teemat käsitlenud arvamuses „Töö hooldushaiglates näitena vabatahtlikust tööst Euroopas” (12). Siinkohal viidatakse kõnealuses dokumendis nimetatud teema kohta tehtud ettepanekutele (13).

11.1

Komitee käsitles hiljuti koostatud arvamuses „Eakate väärkohtlemine” (14) vägivalla problemaatikat kodus ja hooldusasutustes ning tegi mitmeid soovitusi, millele siinkohal viidatakse.

12.1

Arvestades asjaolu, et pikaajalise hoolduse valdkonnas ei ole ühenduse poliitika võimalik, rõhutab komitee, et avatud kooskõlastusmeetod on äärmiselt oluline vahend toetamaks kvaliteetse, kõigile juurdepääsetava ja jätkusuutliku pikaajalise hoolduse kaasajastamise ja arendamise eesmärke.

12.2

Komitee on ühes oma varasemas arvamuses (15) välja toonud, millised teemad peaksid olema analüüsi ja kogemustevahetuse keskmes.

12.3

Arvamuse „Liikudes teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammi suunas: Teadusuuringute vajadus demograafilise arengu kontekstis — elukvaliteet vanaduses ja tehnoloogiavajadus” (16) raames tõi komitee välja märkimisväärse vajaduse teadusuuringute järele ennetuse ja ravivõimaluste, hoolduselukutsete kvalifikatsioonide, hoolduspakkumiste, tehniliste lahenduste ja samuti pereliikmete toetamise valdkondades. Nimetatud uurimisvaldkonnad on jätkuvalt sama aktuaalsed kui mainitud arvamuses esitatud üleskutse töötada hooldussektoris välja üleeuroopaliselt kooskõlastatud määratlused.

12.4

Lisaks on vaja korraldada seminare, konverentse ja teisi sarnaseid üritusi, et edendada kogemustevahetust Euroopas ja tegevusstrateegiate arendamist.

12.5

Samuti tuleks ergutada koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu OECD ja WHO.

13.1

Kuigi Euroopa õigusloomel ei ole pikaajalise hoolduse valdkonnas vahetut pädevust, avaldab see pikaajalise hoolduse valdkonnale märkimisväärset mõju teiste õigusvaldkondade kaudu. Ühelt poolt on ebakindel direktiivi mõju teenustele siseturul, eriti üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele, ja teiselt poolt tõlgendab Euroopa Kohus vabadust teenuseid pakkuda selle kitsas tähenduses (17). Hooldusteenuste pakkujad, nende töötajad ja pikaajalist hooldust saavad inimesed võivad sattuda juriidiliselt ebakindlasse olukorda, samas kui vajadus sellise hoolduse järgi suureneb kõikides liikmesriikides. Tulevikus on pakkumine liikmesriigiti ja hinna poolest väga erinev, ning see võib vähemalt piirialadel suurendada juba olemasolevat meditsiinilist turismi, mis tekitab suuri probleeme asjaomastele kohalikele omavalitsustele. Seepärast tuleks mainitud õigusvaldkondade kujundamisel võtta arvesse mõju pikaajalisele hooldusele.

13.2

Eelkõige jääb hooldusvaldkond konkurentsi ja tagatud kättesaadavuse mõjuvälja. Seepärast tuleb seda arvestada aruteludes piiriüleste teenuste, tööõiguse ja üldhuviteenuste üle.