28.1.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/56

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi uus välis- ja julgeolekupoliitika ning kodanikuühiskonna roll” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/11

Raportöör: Carmelo CEDRONE

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 14. septembril 2010 vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„ELi uus välis- ja julgeolekupoliitika ning kodanikuühiskonna roll”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 25. mail 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 111, vastu hääletas 23, erapooletuks jäi 23 liiget.

1.   Järeldused ja ettepanekud

1.1   Strateegia

1.1.1   Käimasolevate suurte muutuste oludes on Euroopa Liidul Euroopa välisteenistuse asutamise ja välispoliitika kõrge esindaja ametikoha loomisega avanevat võimalust ära kasutades vaja uuesti määratleda oma välispoliitika strateegia nii poliitika kui ka prioriteetsete sekkumisvaldkondade osas. Selle eesmärgi saavutamist võib soodustada ainult ühiste huvide vastastikuse jagamise ja tegevuse tiheda kooskõlastamise teel.

1.1.2   Euroopa annab kolmandiku maailma SKPst. Siiski on EL midagi enamat kui üksnes majandusühendus. ELi rolli tõelist ulatust on näha asjaolust, et ELi liikmesriigid ei suuda tänapäeval enam üksikute rahvusriikidena kaitsta oma huve, panna oma väärtusi rahvusvahelisel areenil maksma või leida lahendusi piiriülesteks muutunud probleemidele, näiteks rändele või terrorismile. Seetõttu aitaksid liikmesriikide suuremad ühised jõupingutused välispoliitika vallas ka piirata valitsustevahelise menetluse kasutamist või vältida üksikute riikide eraldi tegevust, nagu hiljuti juhtus. Vastasel juhul, kui selline suundumus peaks süvenema, võib see kiirendada mitte ainult ELi majandusliku, vaid ka poliitilise olukorra halvenemist ja selle tagajärjel seada ohtu ELi aluseks olevad demokraatlikud väärtused.

1.2   Tegevussuunad

1.2.1   EL peab säilitama eelkõige oma väärtused välispoliitikas, määratledes poliitikavaldkonnad ja ühised meetmed, et hoida rahu, ennetada konflikte, arendada stabiliseerivaid meetmeid, suurendada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas ÜRO harta põhimõtetega ning kindlustada ja toetada demokraatiat, õigusriiki, peamisi inimõigusi, rahvusvahelise õiguse, sh tööalaste põhinormide põhimõtteid ning abistada elanikkonda, keda on tabanud looduskatastroofid või inimtegevusest põhjustatud katastroofid. Ent kui Euroopa võtab kohustusi väljaspool oma piire, siis ei tee ta seda üksnes humaansusest või armastusest oma lähedaste vastu, vaid selle pärast, et niisugune toimimine on meie endi huvides, kui soovime säilitada heaolu Euroopas. Ühtlasi tuleb tegeleda põgenike küsimusega ja luua tulevikuvõimalusi elanike jaoks nende koduriikides.

1.2.2   EL peab asuma selles valdkonnas täitma juhtrolli ÜROs, kellele kuulub esmane vastutus rahvusvahelise rahu hoidmise eest. Sellepärast on vajalik ELi ja ÜRO tihe koostöö tsiviil- ja sõjaliste kriiside ning eelkõige humanitaarabi päästeoperatsioonide juhtimises.

1.2.3   Lisaks on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hinnangul vaja tõhustada integreeritud ja ühiseid poliitikameetmeid energiajulgeoleku ja -varustuse, toiduga kindlustatuse ja kliimamuutuse vallas, rändevoogude juhtimisel ning organiseeritud kuritegevuse, salakaubanduse, piraatluse ja korruptsiooni vastu võitlemisel. See integreerimise ja kooskõlastamise protsess peaks hõlmama ka kaubanduspoliitikat. Kokkuvõttes on tegemist märkimisväärse ja keerulise kohustusega, mis eeldab välispoliitikale mõeldud ELi eelarve kohandamist.

1.3   Geograafilised sekkumispiirkonnad

1.3.1   Euroopa Liidul tuleb jälgida kõike ja huvi tunda kõige vastu, mis toimub väljaspool tema piire, ning määratleda ümber oma poliitiliste liitude strateegia. Ent veel ei ole tal kõiki meetmeid ja vahendeid, et teha seda nii, nagu oleks vajalik ja nõutav selleks, et EL saaks olla rahvusvahelisel tasandil tõeline ja asjakohane poliitiline osaleja. Sellegipoolest ei seisne peamine probleem mitte vahendite puudumises, vaid suutmatuses tagada järjepidevust eri vahendite haldamises ja leida liikmesriikide vastavat poliitilist tahet.

1.3.2   Sellepärast peab EL, jätmata vähemalt majanduslikust vaatepunktist hooletusse oma suhteid maailma suurte piirkondadega – Põhja-Ameerikaga, kellega tal on strateegiline suhe, Lõuna-Ameerikaga ja Kariibi mere piirkonnaga, kellega on loodud kahe piirkonna vaheline strateegiline partnerlus, Hiinaga, Indiaga ja Venemaaga –, pöörama senisest veel suuremat tähelepanu suhetele enda geograafilistes piirides ja oma naabritega. Selleks tuleb saavutada koostoime kahepoolsete ja piirkondlike suhete vahel.

1.3.3   Selles perspektiivis näib vajalik viia lõpule laienemisprotsess Balkani riikide suunas, mis moodustavad väga tundliku piirkonna ELi piirialadel, jätkata läbirääkimisi Türgiga, arendada välja tõhus naabruspoliitika, keskendades oma tähelepanu olukorrale Vahemere piirkonnas ja Lähis-Idas.

1.3.4   Selleks on asjakohane rajada Vahemere poliitika uutele alustele, kasutades selleks uusi institutsioone, uusi koostööorganisatsioone, asjakohaseid vahendeid ja töövahendeid. Nende riikide demokratiseerimise ja ühiskonna arengu alaseid nõudmisi tuleb kuulda võtta ja toetada. ELi õlgadel on esmane vastutus selle eest, et tagada kiire ja valutu üleminek demokraatiale, mitte aga uuele, ehkki varjatud kujul diktatuurile, et mitte petta noorte ja kogu elanikkonna ootusi vabaduse, inimväärikuse ja sotsiaalse õigluse suhtes.

1.3.5   Selleks näib vajalik määrata rohkem ELi eelarve vahendeid koostööle kõnealuste riikidega, pidades eriti silmas institutsioonide asutamist, majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning töökohtade ja investeerimisvõimaluste loomist neis riikides.

1.3.6   Komiteel on selles on väga oluline roll: edendada inimestevahelist tegevust ja sekkumist ning arendada välja lahutamatu side Vahemere piirkonna ja Lähis-Ida kodanikuühiskonda tõeliselt esindavate organisatsioonidega, kes olid käimasolevate üleminekuprotsesside algatajateks. Eesmärk on toetada kodanikuühiskonna ja asjaomaste riikide valitsuste dialoogi, et suurendada demokraatlikku osalemist kodanikuõiguste ja õigusriigi kaitsmises.

1.3.7   Veel üheks ELi tegevuse prioriteetseks piirkonnaks peab olema kogu Aafrika kontinent, sest liidu julgeolek ja stabiilsus sõltub suures osas selle meile nii lähedal asuva mandri demokraatlikust arengust ja kasvust. Et leida lahendus kõrbestumisest, toidukriisist, Aafrika elanikkonna vaesumisest, korruptiivsetest ja valelikest režiimidest ning õigluse ja vabaduse puudumisest tingitud massilisele, ebastabiilsust tekitavale väljarändelainele, peab EL tegutsema tõhusalt ja viivitamata ning sõlmima Aafrikaga kokkuleppe.

1.4   Rahvusvahelised organisatsioonid

1.4.1   Edendades kooskõlastatud ja tõhusaid meetmeid rahvusvahelistes foorumites, soodustades ka nende põhjalikku muutmist, et need vastaksid paremini uutele ülesannetele ja vajadustele, peab EL suutma rääkida selles kontekstis ühel häälel, et tal oleks vaid üksainus esindaja.

1.4.2   Eelkõige tuleks ILO põhikonventsioonides sätestatud tööõigusi käsitleda võrdsel alusel majanduslike ja vabakaubandusõigustega. Ka ILO kontekstis peab ELil olema üks ja ühtne seisukoht.

1.4.3   Komitee usub, et EL peaks täitma selles valdkonnas üha aktiivsemat rolli, pöörates erilist tähelepanu G20 protsessile ja suhete loomisele ÜRO olulisimate esindusinstitutsioonidega, eriti majandus- ja sotsiaalnõukoguga (ECOSOC), kus EL peaks esindama ühiseid seisukohti. Sellega seoses võiks ECOSOCi reformimine võimaldada edasi liikuda ja soodustada lisaks ka kodanikuühiskonna seisukohtade laiemat kajastust kõnealuses organisatsioonis.

1.4.4   Tähelepanu keskmesse tuleb seada tõhusad ja pikaajalised poliitikameetmed, et kaitsta euroala ja luua asjakohased vahendid spekulatiivse tegevuse vastu võitlemiseks rahvusvahelisel tasandil, kaotada maksuparadiisid, vähendada vääringute vahetuskurssidel põhinevat konkurentsi, taastada majanduskasvu ja soodustada tööhõivet inimväärse töö edendamiseks. Aluslepingu artikli 136 muutmine on esimene oluline samm, mis on soodne eelkõige Euroopa Liidule, kuna on tagatud komisjoni keskne roll ja Euroopa Parlamendi kaasamine, teisisõnu aitab see kaasa demokraatlikule protsessile. Samamoodi tuleks toimida välispoliitika vallas (artikli 24 muutmine).

1.4.5   Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine on üks rahvusvahelise kooseksisteerimise aluseks olevate väärtuste kaitse ja edendamise eeltingimusi. EL peab edendama ulatuslikku konsulteerimist komitee, kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartneritega, et hõlbustada nende osalemist rahvusvaheliste organisatsioonide tulevastes valitsemisstruktuurides.

1.5   Julgeolekupoliitika

1.5.1   Julgeoleku- ja kaitsepoliitika tasandil tuleb tugevdada Euroopa Kaitseagentuuri, kiiremini rakendada alalist struktureeritud koostööd muu hulgas ka selleks, et saavutada kasulikku koostoimet ja kokkuhoidu riikide eelarves, suunates säästetud vahendid tulemuslikesse investeeringutesse, uute töökohtade loomisse või riigivõla vähendamisse.

1.5.2   ELi käsutuses olevaid julgeoleku- ja kaitsevahendeid peaks saama kasutada ja tunnustada piirkondliku julgeoleku täieõiguslike vahenditena.

1.5.3   Julgeoleku vallas tuleks ELil tegutseda esmajärjekorras oma lähinaabruses kriisialade stabiliseerimiseks toimuvate sekkumiste teel ja rahutagamisoperatsioonide kaudu.

1.5.4   Selles kontekstis loodab komitee, et ühiseid kogemusi võetakse kaitseagentuuris arvesse, nagu tehti pärast 1998. aasta Saint-Malo lepinguid, ja see lisatakse ühisesse julgeolekupoliitikasse.

1.6   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Komiteel peab olema võimalik täita oma rolli ning anda ELi välispoliitika kujundamisse ja rakendamisse oma panus. Seepärast peab komitee kasulikuks, et temaga konsulteeritaks ELi välispoliitika küsimustes, eelkõige selleks, et tagada asjaomaste algatuste läbipaistvus ja järelevalve. Seepärast tuleks esile tõsta kõiki komitee arvamusi, milles antakse suuniseid ELi välis- ja julgeolekupoliitika kohta, ning arvamusi, milles käsitletakse koostööinstrumente, millel võib olla mõju välispoliitikale (1). Siinkohal võib komitee tegevus osutuda äärmiselt tõhusaks, toimides ühenduslülina liikmesriikide ja ELi meetmete ning kodanikuühiskonna väljendatud nõudmiste vahel.

1.6.1   See on vajalik selleks, et võimaldada kaasata organiseeritud kodanikuühiskonda ja üldsust otsuste tegemise protsessi rahvusvahelise poliitika küsimustes, mis mõjutavad otsesemalt majandust ja Euroopa kodanike elu.

1.6.2   Rahvusvahelisel tasandil võib komitee tegutseda ELi poliitikavaldkondades, milles soovitakse rõhutada kodanikuühiskonna rolli läbirääkimistel ja sõlmitud kokkulepete ellurakendamisel. Saadud kogemusi ja juba elluviidud algatusi arvestades leiab komitee, et tal tuleks koos oma partneritega edendada ELi rahvusvahelisi läbirääkimisi ning ühtlasi tuleks komitee kaasata kõnealuste – assotsiatsiooni-, kaubandus- või muude – lepingute täitmise ja rakendamise mehhanismi.

1.6.3   Konkreetselt jätkab komitee nõuandeprotsesside ja talle rahvusvahelisel tasandil antud osalemisvõimaluste raames suhete loomist nende riikide ja piirkondade kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kuhu liidu poliitika tuleb esmajärjekorras suunata.

1.6.4   Et komitee saaks asjakohaselt täita oma ülesandeid ELi kodanike huvides, on vaja, et komitee konsultatsiooniprotsess toimuks selle eri etappides ka ühise välisteenistuse delegatsioonide kaudu. Selleks võiks alla kirjutada komitee ja ühise välisteenistuse koostööprotokollile, võttes eeskujuks komisjoni ja komitee vahel juba sõlmitud koostööprotokolli. Tegemist võiks olla vastastikuse mõistmise memorandumiga, milles kehtestatakse eeskirjad ja menetlused struktureeritud koostööle.

1.7   ELi vahendid ja ülesanne

1.7.1   Aluslepingu võimalusi tuleb kasutada selleks, et EL saaks oma ühisele välisteenistusele tuginedes end rahvusvahelisel tasandil üha rohkem maksma panna, rääkides ühel häälel, suurendades sidusust ELi poliitikameetmete vahel ning ELi ja liikmesriikide poliitikameetmete vahel ning vältides oluliste ELi mainet kahjustavate lahkhelide tekkimist.

1.7.2   Vahendina tuleb väärtustada näiteks tõhustatud koostööd välispoliitika raames, nii et moodustuks riikide rühm, mis toimiks üha enam integreeritud välispoliitikat juhtiva ja liikumapaneva jõuna, luues stabiilsema ja sidusama institutsionaalse koosluse ühiste eesmärkide saavutamiseks. Alustuseks võiks allkirjastada Euroopa välispoliitika kohta pakti, nagu tehti ühisraha puhul (24.–25. märtsi 2011. aasta ülemkogu).

1.7.3   Komitee on seetõttu seisukohal, et ELi otsustusprotsessi tuleb parandada ja muuta tõhusamaks, eelkõige ka ELi nähtavuse suurendamiseks rahvusvahelisel tasandil. Seda silmas pidades loodab komitee, et Euroopa Liit leiab õiged meetodid ja ettepanekud, mis võimaldavad tal välispoliitika küsimustes üksmeelselt tegutseda.

1.8   Lähiaja prioriteedid

1.8.1   On vaja kõigi ühise välisteenistuse töö käivitamisse kaasatud Euroopa Komisjoni talituste maksimaalset koostööjõupingutust, vältides seda, et piirdutakse lihtsalt uue peadirektoraadi loomisega lisaks juba tegutsevatele.

1.8.2   Tuleb teha jõupingutusi – G20 tippkohtumisel ELi esitatud ettepanekute põhjal – rahvusvahelisel tasandil kokkuleppele jõudmiseks, et vältida ikka veel varjatult ähvardavate finantsspekulatsioonide kordumist.

1.8.3   Vahemere piirkond tuleb seada ELi koheste ja konkreetsete algatuste keskmesse.

1.8.4   Tuleb rakendada Euroopa Ülemkogu 16. septembri 2010. aasta ja 24.–25. märtsi 2011. aasta kohtumistel tehtud järeldusi liidu strateegilise partnerluse kohta.

1.8.5   Lisaks on vaja rakendada konkreetselt ja täpselt Lissaboni lepingu artiklit 11, kutsudes kõiki institutsioone üles täitma Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteerimise kohustust ning pidama tihedas seoses Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentidega aktiivset dialoogi teemadel, mis võivad avaldada otsest või kaudset mõju kodanikuühiskonnale.

2.   Sissejuhatus

2.1   ELil avanes uue aluslepinguga võimalus teha välispoliitikas oluline samm edasi, kui liikmesriikide valitsused seda lubavad; EL saab nii tugevdada oma poliitilise osaleja rolli rahvusvahelises plaanis. Isegi kui uus alusleping ei vasta veel liidu objektiivsetele vajadustele, on see tekitanud liikmesriikides ja maailmas palju ootusi. Nüüd on vaja tehtud muudatusi konkreetselt ellu viia ja vastata asjakohaselt rahvusvahelise kogukonna ootustele, vastasel korral kaob ELi usaldusväärsus. Kõnealust eesmärki ei saa saavutada ilma kodanikuühiskonna aktiivse osalemiseta ja teda täielikult kaasamata. Komitee on Lissaboni lepingu artiklist 11 tulenevalt organiseeritud kodanikuühiskonna esindajana täielikult volitatud andma oma panuse Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikasse, mistõttu EL ja selle ühine välisteenistus peavad komiteed otseselt kaasama.

3.   Uus rahvusvaheline raamistik

3.1   Minevikus on ELi roll välispoliitikas olnud pigem tagasihoidlik; tänaseks on rohkem võimalusi, mida tuleks allakäigu peatamiseks ära kasutada. Tegelikult muutub iga liikmesriigi roll eraldivõetuna selles üha marginaalsemaks, arvestades kiiresti ja pidevalt muutuvat rahvusvahelist olukorda. Seetõttu on vaja senisest suuremat Euroopa-sisest solidaarsust, viies võimupädevused üksikutelt riikidelt ühisele ehk kogu ELi tasandile, vältides riikidevahelist konkureerimist, mis on peaaegu alati kahjulik.

3.2   Euroopa Liit seisab praegu rohkem kui kunagi varem silmitsi arvukate globaalsete probleemidega, mille lahendamine nõuab suuremat ühtekuuluvust ja kavatsuste ühtsust, et toime tulla üha keerukamate ähvardavate ohtudega, mis muudavad geopoliitilist tasakaalu mitme jõukeskusega maailma suunas: Lähis-Idas, eelkõige ikka veel lahtises Iisraeli ja Palestiina küsimuses, Iraanis, Afganistanis, Iraagis, Sudaanis ja mujal maailmas on veel lahendamata konflikte või pingeid. Kogu Põhja-Aafrika keeb ülestõusuliikumistest autoritaarsete režiimide vastu, mille lõpplahendust on raske ette näha. Riikide julgeolekut ähvardavad mitmesugused globaalsed ohud, sh ususallimatus või uued tuumaprogrammid, nagu nt Iraanis.

3.3   Veel ühed väga olulised tegurid, millest võivad saada ebastabiilsuse ja mässu ajendid, on toiduga kindlustatuse küsimus, rahvastiku kasv, suurenev sotsiaalne ebavõrdsus, kaubanduse tasakaalustamatus ning võitlus maade ja haruldaste metallide pärast – nendele probleemidele tuleks lahendused leida juba algjärgus. Kõik need küsimused on seotud globaliseerumisega, mis aga siiski on riikidele pakkunud uusi võimalusi vaesuse, tööpuuduse jne vastu võitlemiseks.

3.4   EL on n-ö hädaolukorras, mis sunnib tegutsema. Ent ta peab seda tegema kiiremas korras ja viivitamata, paremini kui nt euro toetusfondi, Vahemere piirkonna, Lähis-Ida vms küsimuse puhul. Ühine välispoliitika on sellele kõigele suureks vasturohuks ja suurepärane vahend selleks, et paremini kaitsta ELi, tema ettevõtjate ja kodanike huve. Vahemere piirkonnas puhkenud kriis võiks pakkuda ELile võimaluse käivitada ühine välispoliitika.

4.   Välispoliitika põhjused ja eesmärgid ning ELi seisukord

4.1   Globaliseerumisprotsess ja finantskriis on välja toonud ja suurendanud nõudmist uute finantseeskirjade järele ning vajadust ulatuslikuma maailma ja Euroopa tasandil valitsemise järele, mille eestkõneleja peab olema EL. Sellest tuleneb vajadus, et liikmesriigid peavad tegutsema tihedas koostöös ja väljendama ennast ühtselt rahvusvahelistes organisatsioonides, kus nad on praegu esindatud eraldi ja vahel ülemääraselt võrreldes nende kaaluga rahvusvahelises kontekstis. Euroopa Liidu delegatsioonid peavad saama esindada ELi seisukohta kõikides rahvusvahelistes institutsioonides (aluslepingu artikkel 34) alates ÜRO Julgeolekunõukogust (vt 24.–25. märtsi 2011. aasta Euroopa Ülemkogu otsus).

4.2   Komitee on seisukohal, et ELil peaks ühtselt tegutsemiseks olema globaliseerumise probleemidest ja võimalustest ühine strateegiline nägemus, milles on kindlaks määratud poliitilised prioriteedid ja esmased huvivaldkonnad, ning ta peaks tegutsema järk-järgult, laiendades sekkumismeetmete valdkonda vahendite ja tegevusvõime alusel. Selleks on ELi jaoks hädavajalik määrata maailma tasandil kindlaks liitude strateegia mitme jõukeskusega süsteemis. Tuleks lähtuda Atlandi-ülesest strateegiast, mida on vaja konsolideerida ühtse poliitilise lähenemisviisi kaudu, arvestades juba pikka aega olemas olevat kahesuunalist seost. Seda oleks vaja, et peatada praegu toimuv Atlandi ookeani kahe kalda vaheliste suhete nõrgenemine. See sunnib ELi täitma veenvalt ja usutavalt oma rolli, et soodustada konkreetselt mitmepoolsust ning põhja- ja lõunapoolsete riikide mõistlikku tasakaalu, arendades oma tegevust Ladina-Ameerika, Aasia ja eelkõige Aafrika mandri suunas.

4.3   EL peab tegema oma valikuid senisest hoolikamalt. Nii ähvardab viimastel aastatel üles näidatud tähelepanematus Vahemere lõunakalda kodanikuühiskonna üksuste suhtes, kus osutusid sisuliselt edutuks kõigepealt Barcelona protsess ja seejärel Vahemere Liit, kahjustada Euroopa Liidu enda stabiilsuse jaoks eluliselt tähtsa piiri julgeolekut. EL peab käsitlema seda keerukat problemaatikat vastutustundlikult kui võimalust, vastates nende riikide kodanikuühiskonna tsiviil-, majandus- ja sotsiaalarengu nõudmistele, soosides demokraatia ja õigusriigi kehtestamist.

4.4   Selliseid kaalutlusi tuleb laiendada ka ülejäänud Aafrika mandrile, kus EL ei saa jätta algatusvõimet Hiinale – ainsale riigile, mis tegevushaaret laiendab – ning unustada oma ajaloolist ja geograafilist vastutust, vaid tal tuleb sõlmida ühiskokkulepe kogu mandriga.

4.5   ELi aktiivsem ja tõhusam, seni hästi toiminud välispoliitika viiakse ellu tema geograafiliste piiride järkjärgulise itta ja lõunasse laiendamise teel. Seda protsessi tuleb veel täiendada läbirääkimistega, mis käivad Balkani riikide ja Türgiga, ent mida ei saa lõpmatult pikendada. Mõlemal osapoolel tuleb kõnealusele protsessile läheneda avatult, ilma eelarvamuste ja kartusteta.

4.6   Tegutseda tuleb vastastikustes huvides ja partnerluses riikide või piirkondadega, et saavutada tasakaalustatud areng, mis seaks huvide ja ühise tegevuse keskmesse inimese, alahindamata ELi ja tema kodanike strateegilisi huve. EL peab alati toetama ja edendama Euroopa sotsiaalse mudeli sisu ning rajama oma kokkulepped põhiõigustele ja tööõigustele.

4.7   Komitee on seisukohal, et on mitmeid poliitikameetmeid, millel on väljund ELi välissuhete valdkonnas, kus kodanikuühiskonnal on vältimatu roll, arvestades nende olulist mõju ka liidusiseselt. Seejuures peetakse konkreetselt silmas õigusi, spekulatiivse rahanduse eeskirju, rahapoliitikat (euro kui reservvaluuta ja rahvusvahelise majanduspoliitika instrument), energeetikat (mida sageli kasutatakse survevahendina), keskkonna- ja kaubanduspoliitikat, toiduga kindlustatust, julgeolekut ja terrorismivastast võitlust, sisserännet, korruptsiooni jne.

4.8   Seetõttu on tähtis, et Euroopa Komisjon pakuks – ka komitee abi kasutades – objektiivset, konkreetset ja tõhusat teavet ELi välispoliitilise tegevuse ning selle tähtsuse ja lisandväärtuse kohta võrreldes üksikriikide tasandil võetud meetmetega. Selline teave sageli puudub või liikmesriigid annavad seda moonutatud kujul. Seepärast on väga oluline ka Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide kaasamine.

4.9   Sellega seoses esineb oht, et Euroopa elanikkond tunneb ennast eksitatuna ning seab ELi kasulikkuse ja rolli kahtluse alla. Tegelikult ei ole eri riikide poliitiline eliit sageli huvitatud Brüsselis tehtud töö väärtustamisest, vaid muretseb pigem enda ellujäämise pärast lühiajalises perspektiivis kui huvitub pühendumisest pikaajalisele ja laiaulatuslikule strateegilisele projektile.

4.10   Euroopa Liit jääb ikkagi tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu mudeliks, mis põhineb õiguse, demokraatia ja rahumeelse kooseksisteerimise väärtustel ning mida tuleks laiendada naaberriikidele. ELi nn soovituslik võim, tema mõjujõu diplomaatia (transformational diplomacy) on võimaldanud meie mandri stabiliseerida, laiendades demokraatlikku protsessi ja arengut laienemis- ja naabruspoliitika kaudu paljudele riikidele.

4.11   Ent sellest veel ei piisa. Euroopa Ülemkogu kinnitas 16. septembri 2010. aasta kohtumisel, et liit peab olema tõhus maailma tasandil osaleja, valmis võtma ühist vastutust maailma julgeoleku eest ja täitma juhtivat rolli ühistele probleemidele ühiste lahenduste leidmisel.

4.12   EL jääb peamiseks abiandjaks abivajajate riikide jaoks, mistõttu peaks ta senisest paremini ära kasutama koostööpoliitikat. EL on maailma esimene kaubandusjõud ja tema seisukohad keskkonnapoliitika vallas on kõige arenenumad, nagu näitab hiljutine Cancuni tippkohtumine. Seega on tal õigus ja kohus osaleda eesliinil ja juhtivalt mitmepoolse korra uute eeskirjade kindlaksmääramises.

4.13   ÜRO on rahvusvahelise süsteemi alusorgan. Meil tuleb uuendada mitmepoolseid suhteid, et vastu astuda nii poliitilistele kui ka majanduslikele väljakutsetele. Tuleb tegutseda kaugeleulatuvalt kõikides rahvusvahelistes valdkondades ja aidata põhjalikult uuendada eri institutsioone – IMFi, Maailmapanka, WTOd. Lisaks tuleb anda G20-le konkreetsem ja sihipärasem roll eesmärgiga parandada majandus- ja finantstehingute reguleerimist, nagu nõuti juba ammu, loomata seejuures uusi hierarhiaid.

5.   Julgeolekupoliitika

5.1   Euroopa Liit on välja arendanud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika, luues kriisijuhtimisvahendid ja võttes arvesse liikmesriikide erinevaid seisukohti. Tal tuleb täita olulist stabiliseerivat rolli liiduga piirnevates riikides. Seetõttu peab EL nõudma kõikidelt riikidelt rahvusvahelise rahumeelselt kooseksisteerimise aluseks olevate põhimõtete kinnitamist ja järgimist, olles teadlik, et põhiõiguste osas järelandmisi ei tehta.

5.2   EL on juba ammu osalenud otseselt (või oma riikide kaudu) mitmesugustes sõjalistes ja tsiviilmissioonides. See on tegelikult üleilmne, vahel pelgalt sümboolne kohustus. ELi käsutuses olevaid vahendeid tuleb tõhustada, kasutada neid tõeliste ja asjakohaste piirkondliku julgeoleku vahenditena ning neid sellena ka tunnustada. EL peab konkreetselt sekkuma, kasutades kõiki oma vahendeid, nagu Euroopa ühine välisteenistus ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja / komisjoni asepresident.

5.3   EL peaks julgeolekuteemal tegutsema esmajärjekorras oma naabruses: Ida-Euroopas, Kaukaasias, Balkani riikides, Vahemere piirkonnas ja Aafrikas, kombineerides meetmeid kriisialade stabiliseerimise, rahuvalve, institutsioonide ülesehitamise ja majandusarengu eesmärgil. Just nendes valdkondades on kodanikuühiskonnal täita oluline roll, et soodustada rahumeelset arengut. Komitee on selles suunas tegutsedes juba väga aktiivne ja teeb tulemuslikku tööd.

5.4   Ka selline traditsiooniliselt riikide suveräänsuse valdkonda kuuluv sektor nagu julgeoleku- ja kaitsepoliitika muutub Euroopa kodanikuühiskonna ja avaliku arvamuse jaoks üha tähtsamaks, arvestades strateegilisi, sotsiaalseid ja eelarve tasakaalu mõjutavaid tagajärgi, mis võivad neid sektoreid hõlmavatel valikutel olla.

5.5   Seda silmas pidades peavad EL ja NATO arendama oma strateegilist partnerlust ning muutma seda põhjalikumaks, et parandada koostööd kriisijuhtimisoperatsioonides. Lisaks sellele, et Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on ÜVJP määrava tähtsusega osa, loetakse seda ka Lissabonis 20. septembril 2010. aastal NATO ja ELi institutsioonide tippjuhtide osalemisel kokku lepitud Atlandi Liidu uue strateegilise lähenemisviisi lahutamatuks osaks.

6.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee roll

6.1   Komitee tegevuse eesmärk välissuhete valdkonnas on väljendada organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohti ELi kaubandus-, laienemis-, arengu- ja välispoliitikameetmete kohta.

6.2   Komitee jälgib pidevalt Euroopa Liidu ja paljude maailma riikide suhete arengut, eelkõige riikides ja piirkondades, kellega ELil on struktureeritud suhted, säilitades ühtlasi kontaktid nende riikide kodanikuühiskonnaga. Kolmandate riikide majandus- ja sotsiaalpartneritega ning teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega on loodud tihedad suhted, et koostada ettepanekuid peamiselt majandus- ja sotsiaalküsimuste kohta ning et aidata tugevdada kodanikuühiskonda. Sellega seoses on vastu võetud ühisavaldused poliitilistele võimuorganitele.

6.3   Suhteid meie kolleegidega arendatakse alaliste komiteede kaudu. Nimelt on olemas ühised nõuandekomiteed kandidaatriikidega (Türgi, Horvaatia, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik) ja riikidega, kelle suhtes kehtib assotsiatsioonileping (Euroopa Majanduspiirkonna riigid). Asutatud on kontaktrühmad Lääne-Balkani riikide, Venemaa, Jaapani ja Ida-Euroopa naaberriikide jaoks. Samuti on olemas järelevalvekomiteed, kes tegutsevad oma kolleegidega Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna, samuti Ladina-Ameerika riikidega suhtlemise valdkonnas ning Vahemere Liidu raames. Kodanikuühiskonna ümarlaudadel kohtutakse regulaarselt Brasiilia ja Hiina majandus- ja sotsiaalnõukoguga.

6.4   Kõnealuste poliitikameetmete seas on komitee arendanud olulist tegevust muu hulgas kolmes järgmises valdkonnas:

—	arengupoliitika vallas teeb komitee komisjoniga regulaarselt koostööd, pakkudes organiseeritud kodanikuühiskonnale abi arengu peadirektoraadi erinevate ettepanekute kaudu AKV riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega ühiselt koostatud arvamuste või soovituste vormis;

—

ELi laienemise vallas töö kaudu, mida komitee teeb kandidaatriikidega, kellega ta asutab ühised kodanikuühiskonna nõuandekomiteed. Nende komiteede ülesanne on vahetada oskusteadmisi, kogemusi ja teavet ELi ja kõnealuste riikide ühiskondlike ja kutseorganisatsioonide vahel ühise poliitika ulatuse ja ühenduse õigustiku tulemusliku rakendamise kohta;

—

kaubanduspoliitikas tegutseb komitee koos asjaomaste riikide või piirkondade organiseeritud kodanikuühiskonnaga võrdsetel alustel rajatud mehhanismide vahendaja ja organiseeritud kodanikuühiskonna häälekandjana ning jälgib läbirääkimisi ja kavatseb tagada ELi sõlmitud lepingute majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõju järelevalve. See võib toimuda suurema osalemise kaudu läbirääkimistes ELi rahvusvaheliste lepingute üle, mis peavad kodanikuühiskonna kaasamise ja rolli sõnaselgelt ette nägema.

6.5   Komiteele on usaldatud ka ülesanne osaleda järelevalves ELi ja Cariforumi, ELi ja Kesk-Ameerika ning ELi ja Korea vahel sõlmitud kaubanduslepingute rakendamise üle. Kaubandusläbirääkimiste arvu kasv peaks märkimisväärselt suurendama kõnealuse ülesande mahtu. Ühtlasi tegeleb komitee demokraatia ja inimõiguste Euroopa vahendite ning rahvusvahelise koostöö vahendi järelevalvega, mis toimub erikohtumiste vormis komisjoniga ja koostöös Euroopa Parlamendiga, kellel on nende vahendite osas kontrolliõigus.

6.6   Komitee võib seega anda eriti tähendusrikka panuse ELi nende poliitikameetmete järjepidevuse parandamisse, millel on kasvav mõju rahvusvahelisele poliitikale ja mis omakorda sellest sõltuvad. Piisab sellest, kui mõelda tihedatele vastastikustele seostele siseturupoliitika ning rahvusvaheliste majandus-, finants-, rahandus-, energeetika-, keskkonna-, kaubandus-, sotsiaal- ja tööstussektorites ning paljudes teistes sektorites rakendatava poliitika vahel. Komitee tegevus võib osutuda eriti tõhusaks, toimides ühenduslülina liikmesriikide ja ELi institutsioonide meetmete ning kodanikuühiskonna väljendatud nõudmiste vahel.

6.7   Komitee on seisukohal, et nende eesmärkide poole tuleb püüelda ka kodanikuühiskonna piisava esindatuse ning tõhusa tegutsemise kaudu rahvusvahelistes organisatsioonides, alustades ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogust, ILOst ning majandus- ja finantsasutustest, mida oleks juba ammu tulnud põhjalikult reformida, et kohandada neid tänapäeval toimuvatele kiiretele muutustele ja tagada parem läbipaistvus otsustusprotsessides, milles sageli puuduvad tõhusad järelevalvesüsteemid.

6.8   Lissaboni leping pakub ELile tervikuna võimaluse tegutseda kooskõlastatult kodanikuühiskonnaga – seda mudelit tuleb rahvusvahelises kontekstis tutvustada ja edendada. Aluslepingu artikli 11 alusel võib komitee täita põhirolli ELi aluseks oleva osalusdemokraatia elluviimisel välispoliitikas, kehastades ja tagades kodanikke arvestavat diplomaatiat, muu hulgas algatuste läbipaistvuse osas. Neil põhjustel ja rahvusvahelisel tasandil seni tehtud töö tõttu on komitee seisukohal, et ta peab saama – nagu ta juba on teistes poliitikavaldkondades – üheks peamiseks Euroopa Komisjoni partneriks uue diplomaatilise välisteenistuse (Euroopa välisteenistus), Euroopa Parlamendi ja nõukogu kaudu, et töötada välja välispoliitikat ja teostada selle üle järelevalvet. Sellega seoses teeb komitee Euroopa välisteenistusele ettepaneku sõlmida kahe institutsiooni vahel vastastikuse mõistmise memorandum, mis aitaks paremini struktureerida kodanikuühiskonna osalemist ELi välispoliitikas – kas arvamuste koostamist taotledes või teisi korrapärase konsulteerimise mehhanisme kasutades.

6.9   Komitee töötab juba mõnda aega väga pingsalt rahvusvahelises plaanis; ta on loonud samalaadsete organisatsioonidega suhete võrgustiku mitmes maailma piirkonnas, olles ELi aluspõhimõtete ja kodanikuühiskonna nõudmiste esindaja majanduse, ühtekuuluvuse, partnerluse vallas ning võitluses diskrimineerimise ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu.

6.10   Komitee nõuab suuremat järjepidevust Euroopa Komisjoni eri peadirektoraatide ja ELi eri organite võetavate meetmete vahel. Ta leiab ühtlasi, et WTO peaks tööõigusi ning majanduslikke ja vabakaubandusõigusi käsitlema võrdsel alusel, kuigi on riike, kes ei kohalda või kes täielikult eiravad ILO põhinorme. Selliste valikute tagajärjed avaldavad mõju Euroopa ühiskonnale, ettevõtetele ja töötajatele. Sellepärast on komitee seisukohal, et EL peaks toetama globaliseerumise edasipüüdlikumat ja õiglasemat käsitust, et vältida seda, et majanduse taastumine jätkuks püsivalt ilma samaaegse tööhõive taastumiseta.

6.11   Komitee on seisukohal, et organiseeritud kodanikuühiskond tuleb aktiivsemalt kaasata rahvusvahelise poliitika küsimustesse otsese kaasamise ja Euroopa välisteenistuse poolse regulaarse konsulteerimise kaudu. Komitee soovib vältida seda, et ELi kodanikke ei teavitata õigesti kõigest toimuvast, mis puudutab neid otseselt.

6.12   Selles suhtes võib komitee olla vahelüliks, et viia Euroopa tasandile arutelu nendes küsimustes, mida ei saa enam lahendada riigi tasandil: ränne, energia, naabrusküsimused, keskkond, demograafilised muutused, korruptsioon, sotsiaalküsimused, toiduküsimus, kaubandus ja areng jne. Komitee saab ühtlasi hoida neid arutelusid päevakorral ka siis, kui teised kiireloomulised küsimused võivad need Euroopa tegevuskavast välja tõrjuda.

6.13   Komitee võib tutvustada ELi institutsioonidele ka oma kogemusi ja võimet analüüsida ELi konkreetseid poliitikameetmeid uutest seisukohtadest, mis esindavad kaasatud sektorite konkreetseid huve: sotsiaalmajanduse edendamine kolmandates riikides, põllumajandustootjate huvid rahvusvahelises toidukaubanduses, kodanikuühiskonna roll arengupoliitikas, rahvusvaheline veemajandus, rahvusvaheline põllumajandustoodete kaubandus WTO raames, väikeettevõtlus, sotsiaalne ühtekuuluvus, piirkondlik integratsioon jne.

---

(1)  Vt nt arvamused „Uuendatud Lissaboni strateegia väline mõõde” (ELT C 128, 18.5.2010, lk 41–47), „Arengut edendav piirkondlik integratsioon AKV riikides” (ELT C 317, 23.12.2009, lk 126–131), „Säästva arengu mõjuhinnangud ja Euroopa Liidu kaubanduspoliitika” (ELT C 218, 23.7.2011, lk 14–18), „Euroopa Liidu arengukoostöö rahastamisvahend: organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite roll” (ELT C 44, 11.2.2011, lk 123–128); ja „Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend” (ELT C 182, 4.8.2009, lk 13–18).

---