Kaimer GmbH & Co. Holding KG jt 27. mail 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 24. märtsi 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-379/06: Kaimer GmbH & Co. Holding KG, Sanha Kaimer GmbH & Co. KG, Sanha Italia Srl. versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-264/11 P)

2011/C 269/42

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellandid: Kaimer GmbH & Co. Holding KG, Sanha Kaimer GmbH & Co. KG, Sanha Italia Srl. (esindaja: advokaat J. Brück)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu otsuse peale, milles viimane jättis osaliselt rahuldamata hagi, mille apellandid olid esitanud komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsuse K(2006) 4180 lõplik EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F-1/38.121 — toruliitmikud) peale.

Apellandid esitavad kolm väidet.

Esimene väide: apellandid heidavad Üldkohtule ette ühe tõendi moonutamist rikkumise alguse täpse aja kindlaksmääramisel. Vastupidi selle dokumendi selgele sõnastusele tõlgendab Üldkohus seda nii, nagu näitaks see rikkumise algust, kuid kui ta oleks seda õigesti tõlgendanud, näitaks see vastupidist: nimelt seda, et dokumendi koostaja ei teadnud, millise seisukoha apellandid turul võtavad. Apellandid väidavad, et dokumenti on võimalik õigesti hinnata ilma muude täiendavate tõenditeta.

Teine väide: apellandid heidavad Üldkohtule ette koostööd tegevate isikute avalduste valesti tõlgendamist. Teise väite esimese osa kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta tunnistas koostööd tegevate isikute avaldused tõendusmaterjaliks, millel on oluline lisaväärtus neile määratava trahvisumma maksimaalsel vähendamisel. See olukord tekitab liiga suure koormuse teiste ettevõtjate suhtes, mis tähendab, et neil avaldustel ei ole suurt tõendiväärtust. Üldkohus ei käsitlenud seda küsimust oma otsuse põhjendustes.

Teise väite esimese osa kohaselt ei käsitlenud Üldkohus ühte koostööd tegevate isikute erinevate avalduste vahelist vastuolu, mistõttu on tema otsuse põhjendused valed ja ebapiisavad. Esimene koostööd tegev isik ei nimetanud rikkumises osalevate ettevõtjate hulgas apellante, kuigi tema avaldus oli täielik ja ta vabastati trahvist. Apellantide vastu esitatud süüdistused põhinevad järgmiste koostööd tegevate isikute avaldustel. Vastuolu oleks olnud seletatav, kui Üldkohus oleks andnud komisjoniga koostööd teinud esimese ettevõtja avaldusele erilise tõendiväärtuse.

Kolmas väide: apellantide sõnul on Üldkohus rikkunud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja Euroopa inimõiguste konventsiooni („EIÕK”). Esiteks ei ole usaldusväärsuse kontroll, mille Üldkohus kartelliasjades läbi viib, kooskõlas põhiõiguste harta ja EIÕK nõuetega tõhusa õiguskaitsevahendi kohta, kuigi komisjoni trahviotsused on karistusõiguslikku laadi. Teiseks ei ole ka komisjoni poolt läbiviidav menetlus kooskõlas põhiõiguste harta ja EIÕK-ga, kuna komisjon uurib asjaolusid ise, algatab uurimismenetluse ise ning teeb selle lõpus ise lõpliku otsuse ja määrab kindlaks trahvimäära. Selline menetlus oleks mõeldav vaid siis, kui komisjoni otsused alluksid sõltumatu kohtu täielikule kontrollile. Üldkohus piirdus selles osas vaid kontrollimisega, kas komisjoni otsuses pole mõnda ilmset vastuolu, ega tuvastanud ise ühtegi asjaolu.