—

Tühistada Üldkohtu 11. mai 2022. aasta kohtuotsuse Tšehhi Vabariik vs. komisjon (T-151/20, EU:T:2022:281) resolutsiooni punkt 1;

—

jätta kohtuasjas T-151/20 esitatud hagi rahuldamata või saata asi vajadusel tagasi Üldkohtule otsuse tegemiseks etteheidete osas, mida ei ole veel analüüsitud;

—

kui Euroopa Kohus peaks tegema käesolevas asjas ise lõpliku otsuse, siis mõista Tšehhi Vabariigilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses, või kui asi saadetakse tagasi Üldkohtule, siis otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

1.

Esimene väide, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 (1), millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom muudetud redaktsiooni artikli 6 lõike 3 punkti b ja artikli 17 lõike 2 tõlgendamisel.

Üldkohus on rikkunud õigusnormi nimetatud määruse artikli 6 lõike 3 tõlgendamisel, kui leidis, et selle määruse artikli 2 kohaselt kindlaksmääratud maksudele vastavate summade B-raamatupidamisarvestusse kandmine on puhtalt raamatupidamislik toiming ning et kande tegemise tähtaegu tuleb arvutada mitte kuupäeva põhjal, mil asjaomane maks oleks tulnud kindlaks määrata, vaid kuupäeva põhjal, mil Tšehhi Vabariigi pädevad asutused selle maksu tegelikult kindlaks määrasid.

Seetõttu on Üldkohus lisaks rikkunud õigusnormi, kui leidis, et Tšehhi Vabariik võis tugineda võimalusele vabaneda kohustusest tasuda komisjonile vaidlusalune summa eelviidatud määruse artikli 17 lõike 2 alusel (väide on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 85–93 vastu).

2.

Teine väide, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi ka määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõike 1 ja artikli 17 lõike 1 tõlgendamisel koostoimes nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (2), millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 217 lõikega 1, ja ELTL artikliga 325, mis paneb liikmesriikidele kohustuse võidelda pettuste ja muude liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevusega, kuna ta leidis, et Tšehhi Vabariik ei ole kõnealused maksud kindlaks määranud hilinemisega, kui ta jättis need kindlaks määramata 2007. aasta novembris Laoses Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) kontrollimissioonil osalenud Tšehhi tolliasutuste esindaja naasmisele järgnevatel päevadel (väide, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 94–126 vastu).

Seetõttu on Üldkohus puudulikult hinnanud õigusliku raamistiku kohaldatavust, kuna leidis, et see võimaldas Tšehhi Vabariigil oodata kuni OLAF on esitanud missiooni käigus kogutud tõendeid (ja seega mitte täita kohustust määrata kindlaks Euroopa Liidu omavahendite maks) liidu finantshuve kahjustades. Üldkohus oleks pidanud tõlgendama kohaldatavat liidu õigust nii, et Tšehhi Vabariik on kohustatud hoolsuskohustuse põhimõtte alusel nõudma OLAFilt kontrollimissiooni käigus kogutud tõendeid vahetult pärast tema esindaja missioonilt naasmist, mis oleks võimaldanud määrata kindlaks liidu omavahendite maks Laoses kontrollimissioonil osalenud Tšehhi esindaja naasmisele järgnevate päevade vältel.