Clara Centeno Mediavilla, Delphine Fumey, Eva Gerhardsi, Iona M. S. Hamiltoni, Raymond Hilli, Jean Huby, Patrick Kleini, Domenico Lombardi, Thomas Millari, Miltiadis Moraitise, Ansa Norman Palmeri, Nicola Robinsoni, François-Xavier Rouxeli, Marta Silva Mendesi, Peter van den Huli, Fritz Von Nordheim Nielseni, Michaël Zouridakise 28. septembril 2007. aastal esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (neljas laiendatud koda) 11. juuli 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-58/05: Centeno Mediavilla jt versus Euroopa Ühenduste Komisjon

(Kohtuasi C-443/07 P)

(2008/C 22/39)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellandid: Isabel Clara Centeno Mediavilla, Delphine Fumey, Eva Gerhards, Iona M. S. Hamilton, Raymond Hill, Jean Huby, Patrick Klein, Domenico Lombardi, Thomas Millar, Miltiadis Moraitis, Ansa Norman Palmer, Nicola Robinson, François-Xavier Rouxel, Marta Silva Mendes, Peter van den Hul, Fritz Von Nordheim Nielsen, Michaël Zouridakis, (esindajad: advokaadid G. Vandersanden ja L. Levi)

Teised menetluspooled: Euroopa Ühenduste Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu

Apellantide nõuded

Väited ja peamised argumendid

Pärast tõdemust kõigepealt, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud otsuses kohelnud kõiki apellante võrdselt, võtmata arvesse neist igaühe erilist seisundit, ja et ta rajas oma kohtuotsuse apellantide vaidlustatud eeldusele, mille kohaselt nende palgaastmele määramise seaduslikkust tuleb hinnata üksnes alates nende ametisse nimetamisest, esitavad apellandid oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet.

Esimese väitega heidavad apellandid Esimese Astme Kohtule ette eksimist hinnangus, et ametnike personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3 on seaduslik. Nad viitavad esiteks vanade personalieeskirjade artikli 10 rikkumisele Esimese Astme Kohtu poolt, kuivõrd ta samastas palgaastmete asendamise, mis antud juhul leidis aset uuele karjääristruktuurile ülemineku sätete „punktuaalse” kohaldamisena, mis õigustas personalikomiteega uuesti konsulteerimata jätmist, ehkki asjaomaste isikute olukorrale on palgaastmete asendamise tagajärjed, eriti rahanduslikud, märkimisväärsed ja selle komiteega konsulteerimist küllaldaselt põhjendavad.

Sama väite toetuseks viitavad apellandid teiseks omandatud õiguste põhimõtte rikkumisele. Vastupidi Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatule ei ole antud juhul küsimus, kas omandatud õigus on saada ametisse nimetatud, vaid omandatud õigus on saada ametisse nimetamise korral määratud teatud palgaastmele. Kuigi ei ole vaidlustatud asjaolu, et konkursiteadaanne ja sobivate kandidaatide nimekirja kandmine ei anna õigust saada tööle võetud, loovad see teadaanne ja see nimekirja kandmine siiski konkursist osavõtjatele ja a fortiori konkursi võitjate nimekirjas olijatele õiguse saada koheldud kooskõlas konkursiteadaandega. See õigus kujutab endast vastuväidet ametisse nimetava asutuse kohustusele pidada kinni raamistikust, mille ta on kehtestanud konkursiteadaandes ja mis vastab täidetavatele ametikohtadele esitatavatele nõuetele ja teenistuse huvidele.

Kolmandaks väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, tehes vahet konkursi võitjate vahel, kes nimetati ametisse enne 1. maid 2004, ja nende vahel, kes nimetati pärast seda kuupäeva, sest igal juhul ei kahjusta konkursi võitjate ametisse nimetamise hüpoteetiline olemus nende õigust tugineda tegeliku töölevõtmise korral konkursiteadaandes sätestatud ja seega kõikide selle konkursi võitjate töölevõtmisel kohaldatavatele palgaastmele määramise kriteeriumitele. Lisaks sellele ei teostanud Esimese Astme Kohus mingit uurimist kahe asjaomase ametnike kategooria ebavõrdse kohtlemise võimalike põhjenduste kohta.

Neljandaks väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet ja moonutas tõendeid. Kohtule esitatud dokumendid sisaldavad väga suurt hulka informatsiooni, tõendamaks väidet, et apellandid said tegelikult täpseid kinnitusi konkursiteadaandes nimetatud palgaastmele määramise kohta nende töölevõtmise korral.

Viimaks heidavad apellandid Esimese Astme Kohtule ette personalieeskirjade artiklite 5, 7 ja 31 ulatuse valesti tõlgendamist ja seda arvestades ka ühenduse kohtu põhjendamiskohustuse rikkumist.

Teise väitega vaidlustavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles sellega jäeti rahuldamata nende isikute ametisse nimetamist puudutavate otsuste peale esitatud hagi sel põhjusel, et kuigi kostja rikkus oma kohustust esitada lepingueelset informatsiooni, ei muuda see puudus iseenesest vaidlusaluseid otsuseid ebaseaduslikeks. Nad viitavad selles suhtes hea halduse, läbipaistvuse, õiguspärase ootuse kaitse, hea usu, võrdse kohtlemise ja ametikoha ja palgaastme võrdväärsuse põhimõtete ning hoolitsemiskohustuse üheaegsele rikkumisele.