25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 162/92

1.1

Komitee on uut integreeritud lähenemisviisi ja mitmeaastast tsüklit tervitanud nii oma arvamuses 2005.–2008. aasta suuniste vastuvõtmise kohta (1) kui ka mitmes teises arvamuses ning märkinud muu hulgas, et liikmesriikide parlamentidega, sotsiaalpartneritega ja kodanikuühiskonnaga tuleb konsulteerida ja neid tõeliselt kaasata tööhõivepoliitika kooskõlastamise kõigis etappides.

1.2

Komitee on märkinud, et üks riiklike reformikavade edu võti on kõigi asjaomaste ühiskondlike osalejate, eelkõige sotsiaalpartnerite võimalikult ulatuslik kaasamine protsessi igas etapis. Selles osas on komitee väljendanud kahetsust, et paaril viimasel aastal ei ole sotsiaalpartneritega konsulteerimine ega arutelu kodanikuühiskonnaga olnud piisav. Seepärast leiab komitee, et on oluline tugevdada sotsiaalpartnerite vaheliste suhete süsteeme ELi ja liikmesriikide tasandil.

1.3

Selle taustal avaldab komitee veelkord kahetsust, et äärmiselt lühike aeg nõukogu otsuse ettepaneku avaldamise ja otsuse enda vahel ei jäta piisavalt aega üksikasjalikuks aruteluks ja konsulteerimiseks. Seetõttu jätab komitee endale õiguse strateegia 2008. aasta kevadise tippkohtumise valguses veel kord läbi vaadata.

1.4

Komitee on eri arvamustes teinud arvukaid ettepanekuid Euroopa tööhõivestrateegia eelmiste tööhõivesuuniste kohta. Arvestades kirjeldatud piiratud ajakava, koondas komitee kõik nimetatud ettepanekud kogumikuks, mis saadeti komisjoni asjaomastele talitustele (2), kus see võeti hästi vastu.

1.5

Kuigi suunised ei ole oma asjakohasust üldiselt mingil juhul kaotanud, märgib komitee, et uued tööhõivesuunised on eelmise paketiga identsed. Juurdekuuluvat teksti on siiski veidi ajakohastatud ning tekstis kajastuvad ka mõned komitee ettepanekud.

1.6

Komitee soovitab komisjonil koostada standardkorras lisa, milles esitatakse suunistes sisalduvate kvantitatiivsete eesmärkide loetelu, et muuta need läbipaistvamaks.

1.7

Kõnealust ajakava arvestades kordab komitee oma põhiseisukohti teatud aspektide kohta, mida tuleb otsuses arvesse võtta ning mis tulenevad üldisest tööhõivesuuniste kohandamise vajadusest. Komitee seisukohad on esitatud alljärgnevas ettepanekute kokkuvõttes (3).

—

seada palju ambitsioonikamad, tõhusamad ja mõõdetavad sihid, millel on võrdlusalus uutes suunistes ELi ja liikmesriikide tasandil, ning anda komisjonile suuremad volitused nende täitmise nõudmiseks; kõnealuses kontekstis tuleks teha tõsisemaid jõupingutusi, et vältida uue Lissaboni strateegia eesmärkidest loobumist ning keskenduda uuesti kvantitatiivsetele Euroopa tasandi eesmärkidele, eelkõige aktiveerimise, hariduse ja elukestva õppe, noorte tööhõive ning soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;

—

kehtestada ajakava ja protsess, mida saaks asjakohaselt levitada kõigi asjaomaste sidusrühmade seas, et tagada võimalikult suur osalus ning anda piisavalt aega vastusteks väljatöötamise etapis Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil; kõnealuses kontekstis kaasata eelkõige sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskond ja komitee nii suuniste koostamise ja rakendamise võimalikult varases etapis kui ka järelmeetmete võtmisel;

—

parandada andmete kogumist, lihtsustada nii liikmesriikide- kui ka komisjonipoolset järelevalvet ja hindamist;

—

koostada riiklikud reformikavad, mis sisaldavad konkreetsemat tõendusmaterjali määratletud eesmärkide, ajakavade, kulude ja eelarve kohta, muutes need ambitsioonikamaks ning parandades nende kvaliteeti seoses tähtaegade, vastutuse, siduvuse ja rahastamisega; seal hulgas tuleb seada konkreetsed eesmärgid asjaomaste eelarvevahendite sidumiseks aktiivse tööturupoliitika meetmete elluviimiseks liikmesriikides;

—

pöörata suuremat tähelepanu erivajadustega inimeste kaasamisele konkreetse eesmärkide ja sotisaalpoliitika vajaduste suurema tunnustamise näol; kõnealuses kontekstis tuleb teha suuremaid jõupingutusi, et tagada, et koos majandus- ja tööhõivevaldkonna positiivse arenguga tugevneks ka sotsiaalne kaasatus Lissaboni strateegia raames; seetõttu tuleks asetada palju suurem rõhk liikmesriikide ühistele sotsiaalsetele eesmärkidele, et edendada uutes suunistes aktiivset sotsiaalset kaasatust (nt võitlemine vaesuse ning ühiskonnast kõige rohkem kõrvale jäänud inimeste ja rühmade tõrjutusega).

—

seada igale liikmesriigile eesmärk vähendada töötute noorte arvu perioodil 2006–2010 vähemalt 50 %, et näidata selgelt, et noorte töötusega võitlemine nõuab kõikide sidusrühmade suuremaid jõupingutusi;

—

palju rohkem rõhutada noorte tööturule integreerimist, tagades esimese töökoha leidmise, mis pakuks tulevikuväljavaateid; sellega seoses panna rohkem rõhku ka rakendusmeetmetele, millega vähendataks noorte jäämist lühiajaliste ja ebakindlate töökohtade võrku;

—

pühenduda jõulisemalt ja keskendunumalt kutseõppele, et luua noortele võimalusi töö leidmiseks, ning elukestvale õppele, et vähendada noorte töötuse määra; kaasaegse tööturu vajadustele vastav haridus on suur probleem, sest puuduvad alg- ja kesktaseme oskused, samuti ei vasta oskused ja erialane ettevalmistus tööturu vajadustele;

—

arendada sotsiaalkaitsesüsteeme, mis võimaldavad noortel teha otsuseid oma tuleviku kohta; algatada sellega seoses meetmeid noorte sotsiaalse kaasamise edendamiseks, eriti võitlemaks selliste noorte probleemiga, kes ei omanda haridust, ei osale koolitusel, ei tööta ega ole ka töötuks registreeritud;

—

vähendada perioodil 2006–2010 kooli poolelijätmist 50 % võrra ning edendada töökogemuse omandamist ettevõtetes;

—

arendada välja asjaomased stiimulid ja toetused ettevõtetele, et innustada neid senisest enam palkama noori ja eakaid töötajaid, kellel on eriti suuri raskusi töö leidmisega;

—

lühendada tööd või praktikakohta otsiva noore aktiveerimiseks kehtestatud kuuekuulist perioodi (vastavalt 18. suunisele lühendatakse kõnealune periood 2010. aastaks nelja kuuni);

—

edendada võrdsust, puuetega inimeste toetamist ning sisserändajate integreerimist.

—

ühised prioriteedid tööhõivepoliitika kooskõlastamisel on vajalikud naiste osalusmäära suurendamiseks; muu hulgas tuleks teha konkreetseid poliitikaettepanekuid eesmärgiga julgustada üksikvanemaid arendama turukõlblikke oskusi ning lihtsustada nende juurdepääsu tööhõivele;

—

sotsiaalpartneritega tuleks konsulteerida aspektide üle, mis on seotud sooliste kriteeriumide lisamisega;

—

kõikide liikmesriikide valitsustel, riiklikel võrdõiguslikkuse organitel ja sotsiaalpartneritel on selge kohustus tagada, et nende sätestatud palgasüsteemid ei põhjustaks naiste ja meeste vahelist diskrimineerimist; siinkohal peaksid ELi suunised nii riigi kui ka ettevõtte tasandil täpsete näitajate abil tugevdama eesmärke meeste ja naiste töötasu võrdsuse saavutamiseks; seetõttu tuleks seada konkreetsed eesmärgid sugudevahelise lõhe vähendamiseks ligipääsul ametialasele ja tehnoloogilisele väljaõppele ning palgavahe vähendamiseks töölevõtmisel;

—

tuleb võtta meetmeid tööturul valitseva diskrimineerimise ning sooliste palgaerinevuste struktuuriliste põhjuste kõrvaldamiseks, samuti naiste omapoolseks sotsiaalse kaitse edendamiseks eelkõige meetmete kaudu, millega kaotatakse ajutised ja sotsiaalselt kindlustamata osalise tööajaga töökohad ning parandatakse osalise tööajaga töö reguleerimist (nt osalise tööajaga töötamise õiguse laiendamine lapsevanematele koos õigusega jätkata hiljem töötamist täistööajaga, ulatuslikum osalemine ettevõtetesisestes täiendkoolitusprogrammides);

—

tööhõivepoliitikas tuleb seada uued konkreetsed soolise võrdõiguslikkuse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajatega eesmärgid, et kaotada soolised stereotüübid ja piirangud naiste tööle asumisel konkreetsetes sektorites ja ettevõtjaks hakkamisel (4);

—

kesk- ja kõrghariduse riiklikud õppekavad peaksid hõlmama ettevõtlusalast haridust, eriti naiste seas, ning tuleks võtta meetmeid, et suurendada teaduse ja tehnika valdkonnas hariduse omandanud naiste arvu, et pöörata tähelepanu sugudevahelistele erinevustele selliste tehniliste valdkondade tööhõives nagu inseneriteadus ning info- ja sidetehnoloogia teenused;

—

rohkem tähelepanu tuleks pöörata soolisele võrdõiguslikkusele ja vajadusele leida tasakaal pere- ja tööelu vahel; sellega seoses on vaja vähendada tööturu soolist segmentimist, eelkõige tõhusate töö- ja pereelu ühitamise meetmete kaudu (töötades aktiivselt välja laialdaselt kättesaadavad, kvaliteetsed ja taskukohased lapsehooldusteenused ja eri hooldusteenused teistele hooldust vajavatele inimestele ja nende peredele, kaasa arvatud ööpäevaringsed hooldusasutused);

—

on vaja edendada lapsehoolduskohustuste jagamist lapsevanemate vahel (eelkõige stiimulid isade panuse suurendamiseks) ning kõrvaldada sellised perepoliitilised meetmed, mis innustavad vanemaid alaliselt või pikaks ajaks tööturult lahkuma; vanemaid tuleks stimuleerida tööturule naasma; vanemapuhkuse eraldised ei tohiks mõjutada negatiivselt sissetulekut, pakkuda naistele täiendavaid stiimuleid tööelust lahkumiseks ega luua uusi takistusi lapsehoolduse jaotamisele lapsevanemate vahel.

—

tegema suuremaid jõupingutusi võitlemaks arvukate endiselt eksisteerivate diskrimineerimise vormide vastu, mis põhinevad vanusel, sool, puudel või etnilisel päritolul, seda eelkõige seoses juurdepääsuga haridusele ja tööturule ning tööturul püsimisega; teostama asjakohast järelevalvet kehtivate ELi õigusaktide ja nende rakendamise üle;

—

pöörama suuremat tähelepanu demograafiliste muutuste mõjule ja vananeva tööjõu väljakutsetele; tegema selles osas suuremaid investeeringuid töökohtade kvaliteeti ja eakate inimeste vajadusi arvestavatesse töökohtadesse, et parandada töötajate füüsilist ja vaimset tervist aktiivse tööea pikendamiseks, eelkõige innustades eakaid töötajaid rohkem osalema täiendõppes ning vähendades tööpinget ettevõtetes ja kujundades töötingimusi vastavalt eakate inimeste vajadustele (muu hulgas stiimulid tervisekaitse väljatöötamiseks töökohal, ulatuslikud ettevõtteprogrammid tervise edendamiseks ja haiguste ennetamiseks ning töökaitseks);

—

võtma meetmeid eakate töötajate väärtustamiseks (kogemuste väärtustamine ja tööelus omandatud pädevuste edasiandmine noorematele töötajatele), samuti ettevõtete, eelkõige VKEde nõustamiseks ja toetamiseks tulevikku suunatud personaliplaneerimisel ja eakate inimeste vajadusi arvestava töökorralduse väljatöötamisel;

—

omistama riiklikes reformikavades suuremat tähtsust puuetega seotud küsimustele ning rohkem kaasama reformikavade koostamisse puuetega inimeste riiklikke organisatsioone; sellega seoses paluti komisjonil analüüsida mõjusid ja kasutada ära erinevaid sünergiaid, mis võivad kaasneda paindliku tööhõivepoliitika ja toetusmeetmetega, et suurendada puuetega inimeste tööhõivemäära;

—

tugevdama ja jälgima sisserändepoliitika rakendamist ja selle mõju liikmesriikide tööturu kavadele; eritähelepanu tuleb siin pöörata individuaalsele (eel)kooliaegsele toetusele ja varastele investeeringutele keele- ja erialastesse oskustesse ning liikmesriikides tuleb kõrvaldada institutsioonilised takistused ja lõpetada diskrimineerimine juurdepääsul tööturule, samuti tuleb takistada palgadumpingut;

—

teostama järelevalvet ja võtma meetmeid, et tagada oskustööliste ja erialase ettevalmistusega töötajate piisav tasakaal jätkusuutlikkuse säilitamiseks; ehkki komitee toetab töötajate vaba liikumist liikmesriikide vahel, juhib ta tähelepanu mõjule, mida avaldab päritoluriigile oskustöötajate liikumine ja pädevuse viimine ühest liikmesriigist teise.

—

võtta meetmeid töökohtade kvaliteedi parandamiseks ning looma seetõttu tööelu kvaliteeti kirjeldava Euroopa indeksi, mis tugineks teaduslikult põhjendatud nn hea töö (good work) kriteeriumidele ning mida koostataks ja avaldataks korrapäraselt, et tuua välja tööelu kvaliteedi muutused ja edusammud ning selle mõjud tootlikkusele;

—

suurendada tööturu turvalisust ning ennetada töökohtade ebakindlust muu hulgas tagades, et töötuid ei sunnita vastu võtma sotsiaalselt kindlustamata töökohti, võideldes ebaseaduslikult töötamise vastu ja takistades lühiajalise töölepingu alusel töötavate inimeste ärakasutamist;

—

kaitsta töötajaid diskrimineerimise eest;

—

võtta palju täiendavaid meetmeid rakendatavate tervisekaitsesüsteemide parandamiseks, et saavutada tööhõive eesmärgid, st propageerida ennetamist ja tervislikku eluviisi, et vähendada haigestumist, suurendada tööjõu tootlikkust ning pikendada tööelu;

—

võtta meetmeid mittestandardsete tööhõivevormide sotsiaalse kindlustatuse kaasajastamiseks ja parandamiseks vastavalt vajadusele;

—

kõrvaldada takistused, millega seisavad silmitsi hoolduskohustustega inimesed (taas)sisenemisel tööturule või seal püsimisel, ja luua stiimulid isade senisest aktiivsemaks osalemiseks lapse eest hoolitsemises;

—

sotsiaalselt tõrjutud rühmade jaoks välja arendada siirdetööturud, millel on ettevõtete jaoks vastavad stiimulid palgata senisest enam töötajaid, toetades samas asjaomaseid inimesi nende sotsiaalset tõrjutust põhjustavate probleemide lahendamisel (kusjuures vältida tuleb nii süsteemi väärkasutamist kui ka konkurentsimoonutusi);

—

luua tööhõivealgatusi mittetulundusvaldkonnas, eelkõige sotsiaalmajanduses, kus neil on oluline roll; tööturupoliitika eelarvest tuleb tagada asjakohane toetus.

—

sotsiaalpartnerid peaksid olema paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsiooni arutelu ühed peaosalejad ning neil peaks olema privilegeeritud roll Euroopa Komisjoni konsulteerimistes ja kõnealuse kontseptsiooni määratlemisel;

—

on vaja tugevdada töösuhete süsteemi Euroopa ja liikmesriikide tasandil; sotsiaalpartnerid peavad aktiivselt osalema, läbirääkimisi pidama, mõjutama ja vastutust võtma paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsiooni määratluse ja komponentide osas. Seetõttu tuleks liikmesriikide reformikavade hindamisel arutada ka seda, kuidas oleks võimalik tugevdada sotsiaaldialoogi ja kollektiivlepingute süsteemi;

—

komisjon ja liikmesriigid peaksid paindlikkuse ja turvalisuse kontekstis pöörama rohkem tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele ja põlvkondadevahelisele solidaarsusele; naised, eakad töötajad ja noored on tööturul paindlikkuse ja turvalisuse osas sageli ebasoodsas olukorras ning edendada tuleks nende rühmade olukorra võrdsustumist ning nende seisukohalt kõige soodsamate meetmete rakendamist;

—

liikmesriigid ja komisjon peaksid püüdma suurendada kohanemisvõimet sisemise paindlikkuse abil ning muutma selle teostatavaks ja vastuvõetavaks paindlikkuse ja turvalisuse mõõtmeks; sisemisel paindlikkusel võib olla võtmeroll tootlikkuse, uuendustegevuse ja konkurentsivõime edendamisel ning seega saab see aidata saavutada Lissaboni strateegia eesmärke;

—

tuleks püüelda tööaja paindlikkuse ja töötajate kaitse tasakaalu suunas; selle saab kõige paremini tagada kollektiivläbirääkimistel vastavalt riiklikele tavadele sätestatud eeskirjadega; kollektiivläbirääkimiste pidamiseks tööaja paindlikkuse osas on vaja kindlat õiguste raamistikku, hästi toimivaid sotsiaalorganisatsioone ja tööhõivet soodustavaid sotsiaalkindlustussüsteeme.

—

looma soodsa makromajandusliku keskkonna, rõhuasetusega majanduskasvule suunatud majanduspoliitikal, et ületada pikaajaline majanduslangus ning täielikult realiseerida aktiivse tööturupoliitika potentsiaal;

—

suuremale ühtsusele teadus-, arendus- ja uuendustegevuse investeeringute integreerimisel, et stimuleerida majandust ja luua uusi töökohti; kõnealuses kontekstis tuleb märkida, et paljudes reformikavades ei arvestata piisavalt vajadusega võtta lisaks tööturul teostatavatele struktuurireformidele ka nõudlusele orienteeritud meetmeid majanduskasvu ja tööhõive hoogustamiseks;

—

suurendama eelarve paindlikkust asjaomaste infrastruktuuriinvesteeringute teostamiseks liikmesriikides; kõnealuses kontekstis võiksid riiklikud reformikavad olla kavandatud võimalikult nii, et nende tulemuseks on üleeuroopaline majanduse hoogustamise programm;

—

looma asjakohased raamtingimused, mis soodustavad nii välis- kui ka sisenõudlust, et täielikult ära kasutada majanduskasvu ja täistööhõive potentsiaal; selles osas on märgitud, et vaid mõni liikmesriik paneb riiklikes reformikavades piisavalt rõhku majanduse hoogustamisele;

—

tähtsustama piisavate rahaliste vahendite olemasolu riiklikul ja ELi tasandil tööhõivepoliitika meetmete elluviimiseks; selles osas on märgitud, et paljudes liikmesriikides tuleb kõrvaldada vastuolu tööturualgatuste ettepanekute ja eelarvevahendite puudumise vahel.