23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/56

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni kavatsust reguleerida lepinguliste kohustuste rahvusvahelist eraõigust Euroopa määruse alusel. Seeläbi arendatakse Euroopa rahvusvahelise eraõiguse norme järjekindlalt edasi ja täidetakse lünk ühenduse õiguse senises süsteemis. Määrus on kasulik ja vajalik ühtse Euroopa õigusruumi arendamiseks, kuna seni teemat reguleerinud 1980. aasta Euroopa lepingulise võlaõiguse Rooma konventsioon (1) vajab kaasajastamist. Selle saavutamine oleks aga lepingu mitmepoolse iseloomu tõttu kaheldav, või kui üldse võimalik, siis aeganõudvate läbirääkimiste abil.

1.2

Komitee julgustab komisjoni ja palub samas esitatud ettepanekuid arvesse võttes lõpetada töö võimalikult kiiresti, et määrus saaks jõustuda.

1.3

Komitee tervitab komisjoni jõupingutusi kõrvaldada täieliku ühtlustamise teel õiguslik lünk, mis valitseb liikmesriikidele kehtiva Euroopa õigusakti puudumise tõttu lepinguliste kohustuste rahvusvahelise eraõiguse valdkonnas. See lihtsustab märkimisväärselt õiguse kohaldaja tegevust. Ta võib tulevikus lähtuda ühtsest normistikust, mis on identne tänu määruse vahetule kohaldatavusele kõikides liikmesriikides. Määrus on vajalik täiendus pakutud Rooma II määrusele (2), mis on seadusandlikus protsessis edasijõudnud etapis. Käesolev määrus viib koos nimetatud määrusega selleni, et Euroopa Liidul saab esmakordselt olema (peaaegu) lõplik rahvusvahelise eraõiguse süsteem võlaõiguse jaoks

1.4

Komitee kutsub EÜ seadusandlikke institutsioone üles vastu võtma järgmised muudatusettepanekud:

Määruse jõustumiseks tuleks asjaomane töö lõpetada esimesel võimalusel.

1.5

Komitee võtab rahuloluga teadmiseks, et Iirimaa soovib vabatahtlikult määrusega ühineda. Komitee väljendab kahetsust, et määrus ei hakka kehtima Ühendatud Kuningriigis ja Taanis. See tähendab, et ühtlustamise mõju on nõrgem kui võiks olla. Komitee palub komisjonil teha kõik endast olenev, et määrus hakkaks kehtima või võetaks üle mõlemas nimetatud riigis.

2.1.1

Määrusega loob komisjon Euroopa Liidus ühtse lepinguliste kohustuste rahvusvahelise eraõiguse, kuigi selline õigus eksisteerib mingil määral juba alates 1980. aastast, kui enamik Lääne-Euroopa riike otsustas sõlmida Rooma konventsiooni. Sellest alates on konventsiooniga järk-järgult liitunud teised riigid. Mitmepoolse lepingu vorm valiti seetõttu, et EMÜ asutamisleping ei sisaldanud tollal õiguslikku alust vastava EÜ õigusakti väljaandmiseks. Pärast veerand sajandit kestnud Rooma konventsiooni kohaldamist jõuti arusaamisele, et see oli tõeline edusamm ja selle lahendused on põhijoontes tänagi rakendatavad. Leitud nõrkade kohtade läbivaatamine ja kaasajastamine on aga asjakohane. Rooma konventsiooni kui mitmepoolse konventsiooni puhul oleks see võimalik vaid uute läbirääkimiste abil, mis oleksid aga pikaajalised ja mille tulemusi ei oleks võimalik ennustada. Selleks ei ole enam vajadust, kuna EÜ asutamisleping sisaldab täna õiguslikku alust vastava EÜ õigusakti väljaandmiseks (EÜ asutamislepingu artikli 61 punkt c ja artikli 65 punkt b). Õiguse kohaldamise hõlbustamiseks peavad normid olema tulevikus identsed kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Selleks tuleb kõne alla õiguslik vahend määruse kujul.

2.1.2

Komisjon viis 2004. aastal läbi avaliku arutelu 2003. aasta rohelise raamatu (3) alusel. Sealjuures oli suur enamus määruse väljaandmise poolt. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (4) ja Euroopa Parlament (5) tunnustasid samuti Rooma konventsiooni muutmist Euroopa määruseks ja selle kaasajastamist.

2.2.1

Määrust tuleb vaadelda komisjoni tegevuste kontekstis tsiviil- ja tsiviilmenetlusõiguse valdkonnas, mille eesmärk on ühtse Euroopa õigusruumi loomine ja kodanike juurdepääsu hõlbustamine õigusele. Komitee on korduvalt avaldanud arvamust komisjoni mitmete ettepanekute kohta (6).

2.2.2

Eriline seos on algatusel komisjoni töödega materiaalsete rahvusvahelise eraõiguse normide valdkonnas, nimelt komisjoni ettepanekutega Rooma II määruse kohta. See vastab Rooma I määrusele ja on selle loomulik täiendus.

2.3.1

Määruse eesmärk on lähendada rahvusvahelise eraõiguse norme lepingulise võlaõiguse valdkonnas. Eraõiguse normide ühtlustamise õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikli 61 punkt c ja artikli 65 punkt b. Seega on komisjonil volitus sekkuda, kui see on vajalik siseturu sujuvaks toimimiseks. Komitee arvates on see antud juhul nii, kuna rahvusvahelise eraõiguse normide ühtlustamine aitab kindlustada majandussubjektide võrdväärset kohtlemist ühenduses piiriüleste juhtumite korral, suurendada õiguskindlust, lihtsustada õiguse kohaldamist ja seega edendada valmisolekut asuda piiriülesesse tegevusse. Samuti soodustatakse seeläbi õigusaktide vastastikust tunnustamist, kuna nende sisuline õigsus saab olema teiste liikmesriikide kodanikele vahetult kontrollitav.

2.3.2

Nimetatud eesmärke ei ole võimalik saavutada liikmesriikide poolt eraldi võetavate meetmete abil. Need nõuavad Euroopa Liidu poolset tegutsemist. Euroopa Liidu tegevus vastab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele (EÜ asutamislepingu artikkel 5).

2.4

Komisjon on määruse vormi valinud õigustatult, kuna see ei võimalda liikmesriikidele rakendamisel mänguruumi, nagu see on direktiivi korral. Direktiivi tagajärg oleks õiguskindlusetus, mida aga tuleb vältida.

3.1.1

Määrus reguleerib tsiviil- ja kaubandusasjade lepinguliste kohustuste rahvusvahelist eraõigust (artikli 1 lõige 1). Seadusandja saab siin tugineda nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (artikkel 1) terminoloogiale, mida kasutatakse ka ettepandud Rooma II määruses, kuna selle sisu on selgelt määratletud. Maksu-, tolli- ja haldusasjade väljajätmine on seega iseenesestmõistetav. Väljajätmise mainimine on seega ülemäärane, kuigi kahjutu.

3.1.2

Määrusega ei soovita reguleerida kogu rahvusvahelist eraõigust ja isegi mitte sellises ulatuses, et seda oleks võimalik kohaldada üksikjuhtumi korral, näiteks otsuse langetamisel lepingulise kohustuse juhtumi üle. Seadusandja toimib õigesti, et ei sea eesmärki liiga kõrgele, mis võiks ohustada projekti rakendatavust. Seetõttu on füüsilise isiku õigusliku seisundi (õigus- ja teovõime — artikli 1 lõike 2 punkt a) väljajätmine õigustatud, kuna rahvusvahelise eraõiguse kõnealust valdkonda reguleeritakse selle ühiskonnapoliitilise tähenduse tõttu traditsiooniliselt eraldiseisvate vahenditega (seni peaaegu eranditult mitmepoolsete lepingutega (7)). Kohustuste väljajätmine, mis põhinevad perekonnasuhetel ja ülalpidamiskohustustel ning omandisuhetel, abielu, pärimise ja testamendiga seotud asjadel (artikli 1 lõike 2 punktid b, c), on asjakohane sarnastel põhjustel või neid tuleb reguleerida eraldiseisvate õigusvahenditega.

3.1.3

Vekslite, tšekkide ja väärtpaberitega seotud kohustuste (artikli 1 lõike 2 punkt d) väljajätmine põhineb asjaolul, et neid reguleeritakse eraldi lepingutes (8), mida kohaldatakse ka väljaspool ühendust ning mille püsivust ei tohiks ohustada.

3.1.4

Arbitraažikokkulepete ja kohtu valiku kokkulepete väljajätmine (artikli 1 lõike 2 punkt e) põhineb nende valdkondade kuuluvusel rahvusvahelise tsiviilmenetlusõiguse alla, kus neid on võimalik ainelises kontekstis paremini reguleerida, ja osaliselt on need reguleeritud ühenduse piire ületavate lepingutega. Sama kehtib tõendite ja menetluste kohta (artikli 1 lõike 2 punkt h).

3.1.5

Ühenduste ja äriühinguõigusega seotud toimingute või juriidiliste isikute õigusega seotud toimingute väljajätmine artikli 1 lõike 2 punktist f on vältimatu, kuna nendes käsitletud küsimused on niivõrd tihedalt seotud ühingu põhikirjaga, et reguleerimine peaks toimuma antud kontekstis. Angloameerika õiguse erivaldkond on trust (usaldusfond). See jäeti välja juba Rooma konventsioonist (artikli 1 lõike 2 punkt g). Määruses toimitakse sellele vastavalt (artikli 1 lõike 2 punkt g).

3.1.6

Lepingueelsetest suhetest tulenevate kohustuste (artikli 1 lõike 2 punkt i) väljajätmine on seotud seadusevastaste lepinguliste kohustustega. Need kuuluvad süstemaatiliselt pakutud Rooma II määruse alla ja seega on väljajätmine õigustatud.

3.1.7

Komitee võtab rahuloluga teadmiseks, et Iirimaa soovib vabatahtlikult määrusega ühineda. Komitee avaldab kahetsust, et Ühendkuningriik ei otsustanud kõnealust sammu järgida. Taanis ei hakka määrus kehtima (artikkel 1 lõige 3) enne, kui sõlmitakse vastav rakenduskokkulepe Taani ja ühenduse vahel või kui Taani võtab määruse sätted vabatahtlikult üle riiklikku õigusesse. Komitee palub komisjonil teha kõik endast olenev, et määrus hakkaks kehtima või võetaks üle mõlemas nimetatud riigis. Üksikute liikmesriikide eemalejäämine tõkestaks määrusega kavandatud üleeuroopaliste rahvusvahelise eraõiguse normide ühtlustamise eesmärgi saavutamist. Oleks kahetsusväärne, kui nendega seoses tuleks ka edaspidi tugineda Rooma konventsioonile, sest Rooma konventsiooni ja Rooma I määruse vahel on sisulised erinevused. Vastavalt sellele, kus juhtum tulevikus kohtusse jõuab — mis on olenemata nõukogu määrusest (EÜ) nr 44/2001, Brüsseli konventsioonist kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ja Lugano konventsioonist teatud määral juhuslik –, võib see endaga kaasa tuua ühe ja sama juhtumi üle otsustamise erineval viisil. Antud olukorraga oleks ühendusel keeruline toime tulla.

3.1.8

Määrus näeb ette õiguse kohaldamise, arvestamata sealjuures, kas tegu on liikmesriigi või kolmanda riigi õigusega (artikkel 2). Määrus järgib seega tunnustatud rahvusvahelise eraõiguse standardit, mis keelab teiste õigussüsteemide diskrimineerimise. Komitee tervitab seda. Kui on õige, et juhtumi asjaolud suunavad koosseisu lahenduse leidmiseks teatud õigussüsteemi poole, ei saa olla erinevusi selles osas, kas tegu on ühendusesisese õigussüsteemiga või mitte.

3.2.1

Artikli 3 lõige 1 kuulutab põhimõtteliselt kohaldatavaks õiguse, mille lepingupooled on valinud. Komitee tervitab nimetatud sätet, kuna selles võetakse arvesse lepinguõiguses kehtivat läbirääkimisvabaduse põhimõtet ja see vastab tunnustatud rahvusvahelise eraõiguse standarditele. Säte vastab üldjoontes üldiselt asjakohaseks peetava Rooma konventsiooni i artikli 3 lõikes 1 sisalduvale korrale. Komitee tervitab seda lähenemisviisi, aga näeb siin siiski ohtu, et normi praktilise kohaldamise käigus võivad kohtud hakata tegelema lepingupoolte hüpoteetilise tahte väljeselgitamisega, omamata selleks piisavalt pidepunkte. See tuleks välistada. Asjakohane oleks seda põhjendustes (punkt 7) selgitada. Artikli 3 lõige 3 läheb valikuvabaduse rõhutamisel nii kaugele, et lepingupooled võivad igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust. Komiteel on selle üle küll põhimõtteliselt hea meel, kuid ta näeb siin siiski võimalikku ohtu tarbija kaitsmise seisukohalt, kelle jaoks ei ole ehk kõnealuse toimimisviisi tagajärjed täielikult etteaimatavad. Komitee soovitab lubada tarbijalepingute puhul kõnealust hilisemat valikuvabadust paralleelselt kohtu valiku kokkulepete korraga (määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 17 punkt 1) alles pärast vaidluse tekkimist, sest sellisel juhul on tarbija saanud hoiatuse ja tegutseb ettevaatlikumalt.

3.2.2

Artikli 3 lõike 1 kolmandas lauses eeldatakse lepingupoolte kohtu valiku kokkuleppe osas, et pooled soovisid valida kohtu asukohariigi õiguse (juhul kui nad ei ole selgelt valinud muud õigust). Nimetatud sätet toetavad jõupingutused foorumi ja õiguse kokkulangevuse nimel. Kokkulangevus aitab tavaliselt lihtsustada kohtuotsuse langetamist. Komitee kahtleb siiski, kas ei tehta liiga lepingupoolte tahtele, kui säte sõnastatakse nii rangelt. Kohasem oleks säte vabamaks muuta ja sõnastada see vaid teise lause tõlgendamisabina järgmiselt:

“Sealjuures tuleb eelkõige arvestada lepingupoolte kohtu valikuga.”

3.2.3

Komitee sooviks lähemalt käsitleda ühte aspekti, mis on eriti tähtis Euroopa õigusruumi tuleviku seisukohalt, nimelt Euroopa ühenduse vabatahtliku instrumendi või 26. režiimi loomist. Selle all tuleb mõista lepingupoolte valitavat ühenduse tsiviilõiguse korda, mille loomist praegusel hetkel arutatakse ja mille eeletapp võiks olla väljatöötatav ühtne tugiraamistik. Artikli 3 lõige 2 hõlmab sissejuhatavat klauslit, mis võimaldab lepingupooltel otsustada kõnealuse rahvusvahelise õigussüsteemi kasuks. See ei ole rahvusvahelises eraõiguses seni iseenesestmõistetav ja komitee tunneb selle üle suurt heameelt. Lepingupooled saaksid seega esmakordselt kasutada ühtset üleeuroopalist lepingumustrit, mis kujutaks endast suurt edusammu siseturu jõustumisel (9).

3.2.4

Artikli 4 lõige 1 hõlmab kohaldatavat õigust puudutavaid eeskirju mitmete võlalepingute jaoks, mis on sisuliselt Rooma konventsioonist üle võetud korra täitmine määruse artikli 4 lõikes 2. Rooma konventsiooni kehtivuse korral oleksid nimetatud eeskirjad tulenenud alles pärast Rooma konventsiooni artikli 4 lõike 2 tõlgendamist. Ehkki praegu võib komisjoni esitatud korda vaadelda võiduna õiguskindluse osas, tuleb see siiski jäiga ja paindumatu korra arvelt, mis ise ei luba mingeid kõrvalekaldeid, kui see peaks olema üksikjuhtumi korral asjakohane. Komiteele kardab, et kõnealusel algatusel, mis on Rooma konventsiooniga võrreldes samm tagasi, võivad olla negatiivsed tagajärjed, kuna reaalsed on juhtumid, kus kohaldatava õiguse ranged eeskirjad viivad mitteasjakohase lahenduseni. Sellistes erandolukordades oleks mõeldav, et kohtunikul oleks võimalus rakendada sobivamat õigust, mis viiks rahuldavama lahenduseni. Mingil juhul ei tohi selline korrast kõrvalekaldumine viia meelevaldsele käitumisele kohaldatava õiguse suhtes. Seega tuleb kõrvalekaldumist väga hoolikalt kaaluda ja otsuses esitada selle kohta väga mõjuv põhjendus, et see oleks kooskõlas püstitatud eesmärgiga tagada kohaldatava õiguse osas suurem õiguskindlus ja ootuspärasus. Komitee kutsub üles uurima, kas nimetatud kaalutlustel ei oleks mõttekas korda muuta.

3.2.5

Komitee mõistab artikli 4 lõike 1 punktiga f seotud komisjoni eesmärki. Ta soovib aga juhtida tähelepanu sellele, et paljud tööstusomandilepingud on nende sõlmimise alusest tulenevalt ülekantavad teistel tingimustel kui õiguse omaja alalise elukoha järgne õigus. Kuna artikli 4 lõikes 1 ei mainita alalise asukoha õiguse kohaldamist õigussuhete loomisele, võib kohaldatava õiguse vahetamine õiguse omaja alalise elukoha hilisema muutmise kaudu tekitada kõnealustel juhtudel probleeme tööstusomandilepingute õigusliku alusega. Komitee soovitab komisjonil osutatud probleemiga tegeleda ja pakkuda välja adekvaatne lahendus.

3.3.1

Artikkel 5 kujutab endast Rooma konventsiooni sätete ümberkujundamist tarbijalepingute jaoks, mida peetakse paljuski raskesti mõistetavaks ja muutmist vajavaks. Komitee on seisukohal, et komisjon liigub õiges suunas, kuna tulevikus välditakse kahe erineva õigussüsteemi keerulist kohaldamist ühele ja samale juhtumile, milleks kohustab Rooma konventsiooni artikkel 5. Kahtlemata vajab ettevõtjaga lepinguid sõlmiv tarbija ka rahvusvahelise eraõiguse alast kaitset. See on põhimõtteliselt tagatud tarbija alalise elukohariigi õiguse kohaldamisega (artikli 5 lõige 1), sest see on õigussüsteem, mida tarbija (ilmselt kõige paremini) tunneb, mille keelt ta valdab ja kus ta saab kõige hõlpsamini professionaalset nõu. Lisaks nõuab esitatud tekst, et majandustegevus peab olema suunatud tarbija alalise elukoha riigile või olema teostatud antud riigis. Seega tullakse vastu (tuginedes Rooma konventsioonile) ettevõtjate huvidele, kes kalduvad kokku leppima oma asukohariigi õiguses, kuna see on neile mugavam, seega võimaldatakse seda neile ka ülejäänud juhtudel. Komitee küsib endalt, kas on tõesti vajalik lepingupooled tarbijalepingute valdkonnas artikli 2 tähenduses rakendatava õiguse valiku võimalusest täiesti ilma jätta. Komitee peab pigem tõenäoliseks, et rakendatava õiguse valiku võimalus oleks kasulik ka tarbijatele, vähemalt juhul, kui võetakse teatud kaitsemeetmeid, mida nad väiksemate kogemuste ja nõrgema lepingupoolena kahtlemata vajavad. Sellest tulenevalt soovitab komitee komisjonil säte eeltoodud tähenduses veelkord läbi vaadata.

3.3.2

Töölepingute (artikkel 6) korraldus tuleneb töötajate erilisest kaitsevajadusest. Kõnealune säte on üle võetud Rooma konventsiooni artiklist 6, mida täiendavad sätted, mis võtavad nõuetekohaselt arvesse suhete edasiarenemist sõltuva töö valdkonnas. Sõna “kust” lisamise aluseks on muutus, mis tuleneb Euroopa Kohtu otsustest seonduvalt Brüsseli konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, täpsemalt selle artiklist 18. Komitee küsib endalt siiski, mida tähendab “ajutine” töötamine teises riigis (artikli 6 lõike 2 punkt a), kui nii määruses kui ka seletuskirja põhjendustes puudub selle täpne määratlus. Nimetatud puudus tuleb kindlasti kõrvaldada, sest asjaolul, et töötatakse “ajutiselt”, on kohaldatava õiguse määramisel otsustav tähendus. Puudust ei ole võimalik kõrvaldada töötajate lähetamise direktiivi artikli 2 (10) alusel, sest ka see ei sisalda täpset määratlust. Lisaks sellele suudab komitee endale vaid raskustega ette kujutada, milleks on vaja sätestada territooriumid, “mis ei kuulu ühegi riigi suveräänsuse alla” (artikli 6 lõike 2 punkt b). Võimalik, et selle all peetakse silmas rahvusvahelistes vetes paiknevaid naftaplatvorme. Seda tuleks vähemalt seletuskirjas selgitada.

3.3.3

Artikkel 7 käsitleb õiguslikku esindatust, mida on Rooma konventsioonis vaid osaliselt reguleeritud, jättes välja õigussuhted esindaja ja kolmanda isiku vahel. Kõnealuse lünga täitmine tundub olevat ajakohane (artikli 7 lõige 2). Küsimusele, millist õigust tuleks siinkohal kohaldada, on keeruline vastata, sest mängus on nii esindaja kui ka kolmanda isiku huvid. Kolmas isik peaks volituste rikkumisel või volituseta tegutsemisel olema tavaliselt see, kes kaitset vajab. Esitatud tekst püüab arvesse võtta mõlema osapoole huve ja saavutab seega komitee heakskiidu.

3.3.4

Kohustuslike sätete valdkond on keeruline. Võimalusel tohiks lepingupoolte õiguse valiku tulemusi mõjutada võimalikult vähe ning õiguse kohaldamist ei tohiks raskendada kohaldatava õiguse väliste eeskirjadega. Artikkel 8 vastab põhijoontes Rooma konventsiooni artikli 7 lõikele 2. Määrus annab Euroopa Kohtu asjaomaseid kohtuotsuseid arvestades (11) kohustuslikele sätetele õigusliku määratluse ja kehtestab need. Õiguse kohaldajate jaoks on kõnealused juhtumid seotud probleemidega, et otsustamise järjepidevus katkestatakse ühe juhtumi jaoks, võib-olla tuleb kohaldada mitteharmoneeruvaid või isegi vastuolulisi norme ja lõpptulemusena need teineteisega kooskõlla viia. See on aeganõudev, õiguslikult keeruline ja vähendab õiguskindlust. Komitee ei näe siiski — arvestades liikmesriikide õiguste lähendamise olukorda — võimalust sellest põhimõtteliselt mööda vaadata, juba õigusteadlased toetavad ülekaalukalt kõnealuste normide kohaldamist rahvusvahelise eraõiguse juhtumitele.

3.3.5

Järgnevad artiklid 10–17 ei ole komitee arvates problemaatilised ega vaja üksikasjalikumat kommenteerimist, eriti kui võetakse lihtsalt üle Rooma konventsiooni sätted.

3.3.6

Artikkel 10 (lepingu vormiline kehtivus) vastab sidevahendite vahendusel sõlmitud lepingute rohkuse tõttu lepingute või ühepoolsete tehingute vormilise kehtivuse sätete lihtsustamise vajadusele, viies sisse täiendavad ettepanekud kohaldatava õiguse kohta.

3.3.7

Nõude loovutamine ja mõnes õigussüsteemis tuntud nõude üleminek kolmandale isikule võlausaldaja ja võlgneva kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu alusel täidavad majanduslikult sama ülesannet (12). Õige on mõlemaid ühiselt reguleerida artiklis 13. Lõikesse 3 lisatakse uus rahvusvahelise eraõiguse norm, mis reguleerib küsimust, millise õiguse alusel tuleb otsustada, kas kolmandalt isikult on võimalik nõuda kohustuse täitmist. See tugineb õigustatult ÜRO 12. detsembri 2001. aasta konventsioonile nõuete loovutamise kohta rahvusvahelises kaubanduses.

3.3.8

Artikkel 14 sisaldab rahvusvahelise eraõiguse sätet nõude seadusliku ülemineku kohta. See on tuntud enamikes õigussüsteemides. Rahvusvahelise eraõiguse norm on seega vajalik. Artikkel 15 täiendab artiklit 14 rahvusvahelise eraõiguse normi võrra, millega sätestatakse mitme võlgniku ühine vastutus nõude seaduslikul üleminekul. Artiklite 14 ja 15 koondamine ühte sättesse oleks olnud mõistlik, aga ei ole kohustuslik.

3.4.1

Määruse peatükkides III ja IV käsitletud teemad kajastavad peamiselt üldisele rahvusvahelise eraõiguse standardile vastavaid tehnilisi sätteid, millest ühtegi ei ole vaja üksikasjalikult kommenteerida. See kehtib eelkõige artikli 19 kohta (tagasisaate- ja edasiviite välistamine), mis vastab Rooma konventsiooni artiklile 15, artikli 21 kohta (mitme õiguskorraga riigid), mis vastab Rooma konventsiooni artiklile 19, artikli 20 kohta (avalik kord), mis vastab Rooma konventsiooni artiklile 16, ja artikli 23 kohta (seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega), mis vastab Rooma konventsiooni artiklile 21.

3.4.2

Isiku alaline elukoht (artikkel 18) etendab tänases rahvusvahelises eraõiguses keskset rolli kohaldatava õiguse määramisel. Samas kui füüsilise isiku alalise elukoha määramine ei tekita probleeme, võivad kahtlused tekkida juriidiliste isikute puhul. Määrus kõrvaldab need asjakohaselt, kui kuulutab määravaks peakontori asukoha. Määruse EÜ (nr) 44/2001 artikli 60 ülevõtmine ei oleks olnud asjakohane, kuna määrus on põhimõtteliselt seotud viibimiskoha, mitte alalise elukohaga. Lisaks oleks seal välja pakutud kolmekordne lahendus toonud kaasa väiksema õiguskindluse.

3.4.3

Artikli 22 punkt c on raskesti mõistetav. Näib, nagu soovitaks määruses kehtestada, et hiljem välja antavad ühenduse õigusaktid võiksid sisaldada oma rahvusvahelise eraõiguse norme, mida tuleb eelistada käesoleva määruse kohaldamisele. Rahvusvahelise eraõiguse lihtsustamise saavutatud tase peab säilima ka tulevikus. Vältida tuleb hajumist erinevate õigusallikate vahel, mille sätted on sisuliselt erinevad. Kui tulevikus peaks tekkima vajadus erinormide järele, tuleks need määrusesse integreerida.

Komitee kutsub üles välja jätma punkti c.

3.5.1

Lisa kolmandas ja neljandas taandes nimetatakse õigusakte “kahjukindlustuse teine direktiiv” ja “elukindlustuse teine direktiiv”. Olenemata sellest, et viimatinimetatud direktiiv tühistati ja eeldatavasti mõeldi selle asemel tegelikult elukindlustuse direktiivi (13), on mõlemad taanded problemaatilised. Komitee ei lähe küll nii kaugele, et nõuda mõlema taande väljajätmist. Komitee soovib aga juhtida rõhutatult tähelepanu suurtele probleemidele, mida ettepanek põhjustab. Seeläbi mängitakse maha oluline võimalus rahvusvahelise eraõiguse lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks ning asjaomase tegevusvaldkonna probleemide lahendamiseks. Seoses artikli 22 punktiga a viiksid I lisa kolmas ja neljas taane selleni, et määrust ei oleks võimalik kohaldada ühendusesisese riski asukohaga (otse- ja esmaste) kindlustuslepingute (14) rahvusvahelisele eraõigusele, kuna seda reguleeritakse kõnealuste direktiividega.

3.5.2

Väljapool Euroopa Liitu asuva riskiga kindlustuslepingute rahvusvahelist eraõigust reguleerib määrus aga väga hästi, vastupidiselt Euroopa Liidus asuva riskiga lepingutele (aga vaid siis, kui leping sõlmiti ELi välise kindlustusettevõttega) ja edasikindlustuslepingutele. Seega mõjutatakse olukorda, mis juba niigi põhjustab segadust õiguse kohaldajate jaoks (15). Kindlustuslepingute rahvusvahelist eraõigust on juba alates kindlustusdirektiivide väljaandmisest reguleeritud sisuliselt erinevalt võrreldes võlalepingute üldise rahvusvahelise eraõigusega (Rooma konventsiooni i artikli 1 lõige 3), ehkki kindlustuslepingud on samuti võlalepingud. Selle aluseks ei olnud mitte materiaalsed põhjused, vaid see, et Rooma konventsiooni lõpetamisel ei olnud töö teise kindlustusdirektiiviga veel alanud ja enne rahvusvahelise eraõiguse reguleerimist sooviti ära oodata, kuidas kujuneb järelevalveõiguse raamistik (16). Põhjendus on iganenud.

3.5.3

Järelevalveõiguse alusel loodud direktiivides on rahvusvahelise eraõiguse normid võõrkehaks. Asjasse mittepühendatud õiguse kohaldaja ei eeldaks seal nende olemasolu. Jaotamise tõttu erinevatesse horisontaalsetesse ja valdkonnaga seotud õigusallikatesse muudetakse kindlustuste rahvusvaheline eraõigus keerulisemaks. Õigusliku järjepidevuse seisukohalt oleks soovitav teha kokkuvõte erisätete kõrvaldamisel.

3.5.4

Sisuliselt muutmata kujul direktiivide rahvusvahelise eraõiguse üle võtmine Rooma I määrusesse ei näi mõttekana. Olukord, kus ilma materiaalse põhjuseta kehtivad erinevad sätted kindlustuslepingutele, mille risk asub Euroopa Liidus või väljapool seda, jääks püsima. Viide järelevalveõigusele ei saa seda õigustada: kindlustajate järelevalve toimub vastavalt asukohariigi põhimõttele ja põhjustab piiriüleste äritehingute puhul tavaliselt niigi järelevalve ja riski asukoha lahknevust. See on sama ELis asuvate ja ELis mitteasuvate riskide suhtes sõlmitavate kindlustuslepingute puhul. Ühenduses asuva riskiga kindlustuslepingute allutamine määruse üldeeskirjadele kohaldatava õiguse kohta on mõttekas. Kuna määrusega viiakse sisse kohaldatava õiguse valiku eeskirjad, jäetakse kindlusfirmadele ja nende klientidele mittetarbijate sektoris tulevikus tervitatavad, laiendatud õiguse valiku võimalused. Võimalikuks saaks mõistliku õiguse valiku alusel lepinguõiguse poolelt pakkuda üle kogu Euroopa samasuguseid tooteid, nii et jääb ära märkimisväärne toodete väljatöötamise vajadus. See viis minevikus selleni, et suure riskiga valdkondades ei kasutatud üldse kindlustajate teenuste osutamise vabadust. Seoses õiguse valikuga vajavad ka kindlustusvaldkonnas ainult tarbijad ulatuslikku kaitset. Nendega võrreldes küll vähemal määral kaitstud, siiski aga õiguse valiku suhtes mitte täiesti vabad ettevõtete ja füüsilisest isikust ettevõtjate rühmad ei vaja erilist kaitset. Neil on piisavalt ärikogemust, et mõista, kuhu nad satuvad, kui lahkuvad oma asukohariigi õigussüsteemist, või jõudmaks arusaamisele, et nad vajavad õigusalast nõustamist.

nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus EÜT C 117, 26.4.2000, lk 6 (raportöör Malosse);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004 Euroopa täitekorralduse loomise kohta vaidlustamata nõuetele, ELT L 143, 30.4.2004, lk 15. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 85, 8.4.2003, lk 1 (raportöör Ravoet);

nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1348/2000 tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta, EÜT L 160, 30.6.2000, lk 37. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus EÜT C 368, 20.12.1999, lk 47 (raportöör Hernįndez Bataller);

nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades, EÜT L 174, 27.6.2001, lk 1. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus EÜT C 139, 11.5.2001, lk 10 (raportöör Hernįndez Bataller);

nõukogu 29. mai 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1346/2002 maksejõuetusmenetluse kohta, EÜT L 160, 30.6.2000, lk 1. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, EÜT C 75, 15.3.2000, lk 1 (raportöör Ravoet);

tarbijakrediididirektiiv (KOM(2002) 443 lõplik, 11.9.2002). Vt EMSK arvamus ELT C 234, 30.9.2003, lk 1 (raportöör Pegado Liz);

tarbijalepingute lubamatute sätete direktiiv, EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, EÜT C 159, 17.6.1991, lk 35 (raportöör Hilkens);

roheline raamat, mis käsitleb Euroopa maksekorralduse menetlust ja meetmeid väiksemate kohtuvaidluste lahendamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks (KOM(2002) 746 lõplik). Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 220, 16.9.2003, lk 5 (raportöör dr von Fürstenwerth);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek Euroopa maksekorraldusmenetluse loomise kohta. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 221, 8.9.2006 (raportöör Pegado Liz).