—

tuvastada, et amet on artikli ELTL 268 ja artikli 340 teise lõigu alusel vastutav hagejatele tekitatud kahju eest;

—

tuvastada, et amet on piisavalt selgelt rikkunud kohustusi, mis tulenevad määruse 2016/1624 artiklitest 16, 22, 26, 28, 34 ja 72, standardse töökorra etappidest 1–5 ja käitumisjuhendi artiklist 4, millega on antud hagejatele õigused, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 1, 4, 18, 19, 24, 41 ja 47, ning seetõttu on amet tekitanud hagejatele otseselt kahju;

—

kohustada ametit täielikult hüvitama ameti õigusvastase käitumise otsesel tagajärjel hagejatele tekkinud kahju ehk 96 212,55 eurot varalist kahju 2021. aasta septembris, millele lisandub maksmispäeva seisuga intress, ja 40 000 eurot mittevaralist kahju, millele lisandub maksmispäeva seisuga intress, või hüvitama selle kahju osaliselt, nagu otsustab Üldkohus;

—

mõista ametilt välja hagejate kohtukulud käesolevas menetluses koos intressiga;

—

kohustada maksma kõik summad välja kahe nädala jooksul pärast kohtuotsuse kuulutamist koos intressiga iga hilinetud päeva eest.

1.

Esimene väide, et amet ei korraldanud riskihindamist, nagu on nõutav vastavalt määruse 2016/1624 (1) artiklile 34, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 18 ja 19 ning standardse töökorra (2) etappidele 1 ja 2.

2.

Teine väide, et amet ei võtnud meetmeid, mida oleks võinud mõistlikult eeldada põhiõigusi puudutavate tõsiste ohtude vähendamiseks, nagu on nõutav vastavalt määruse 2016/1624 artiklile 34, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 18 ja 19 ning standardse töökorra etapile 1(2).

3.

Kolmas väide, et amet ei koostanud (piisavalt üksikasjalikku) operatsiooniplaani, nagu on nõutav vastavalt määruse 2016/1624 artiklitele 16 ja 34, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 18 ja 19 ning standardse töökorra etapile 2.

4.

Neljas väide, et amet korraldas tagasisaatmisoperatsiooni sellisel viisil, et põhiõiguste rikkumisi ei olnud võimalik avastada ega neist teatada, minnes seetõttu vastuollu määruse 2016/1624 artiklitega 22, 25, 28 ja 34, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 18 ja 19, standardse töökorra etapiga 3 ning käitumisjuhendi (3) artikli 4 lõike 3 punktiga a.

5.

Viies väide, et amet ei võtnud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 1, 4 ja 24 ilmselgele rikkumisele reageerimiseks mingeid meetmeid, rikkudes seetõttu määruse 2016/1624 artikleid 22 ja 34 ning käitumisjuhendi artiklit 4.

6.

Kuues väide, et amet ei taganud tõhusat järelevalvet ühiste tagasisaatmisoperatsioonide üle, nagu on nõutav vastavalt määruse 2016/1624 artiklitele 28 ja 34.

7.

Seitsmes väide, et amet ei hinnanud tagasisaatmisoperatsiooni, nagu on nõutav vastavalt määruse 2016/1624 artiklitele 26 ja 28 ning standardse töökorra etappidele 4 ja 5.

8.

Kaheksas väide, et amet ei võtnud hagejate kaebust arvesse kaebuste lahendamise korra kohaselt, nagu on nõutav vastavalt määruse 2016/1624 artiklitele 34 ja 72, kaebuste lahendamise korra (4) artiklile 10 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 41 ja 47.