13.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 46/16

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata selles osas, milles Euroopa Kohus leiab, et menetlusstaadium seda võimaldab;

—

mõista käesoleva menetluse ja esimese astme kohtumenetlusega seotud kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt;

—

jätta Leedu Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

1.

Esimene väide jaguneb neljaks osaks. Esimeses osas leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi avalike konkursside suhtes kohaldatavate „Üldsätete“ (ELT 2014, C 60 A/1) õigusliku laadi tõlgendamisel, kuna komisjoni arvates on nende sätetega kehtestatud uusi spetsiifilisi kohustusi seoses konkursimenetluse korraldamisega ja neid kohustusi ei ole vaidlustatud konkursiteadetega muudetud. Esimese väite teises osas esitab komisjon seisukoha, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi personalieeskirjade III lisa artikli 7 lõike 1 tõlgendamisel, kui ta leidis, et EPSO-l ei ole õigust kehtestada üldisi ja abstraktseid norme keeltekasutuse korra kohta konkurssidel, mida ta korraldab. Komisjoni sõnul on EPSO-l see õigus olemas. Komisjon osutab sellega seoses ühtlasi põhjendamiskohustuse rikkumisele, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punkti 57 lõpuosas märgib Üldkohus vastuoluliselt, et EPSO-l on siiski õigus hinnata konkreetsete institutsioonide vajadusi ja ka keelevaldkonna vajadusi eri konkursside korraldamisel. Esimese väite kolmandas osas leiab komisjon, et Üldkohus on ekslikult asunud seisukohale, et üldsätted on pelgalt toimingud, millega tehakse teatavaks teise keele valiku kriteeriumid EPSO korraldatud konkurssidel, arvestades, et üldsätetega on hoopis kehtestatud seda valikut põhjendavad, siduvat jõudu omavad kriteeriumid. Esimese väite neljandas osas märgib komisjon lõpetuseks, et Üldkohus on vääralt tõlgendanud vaidlustatud konkursiteadete olemust ja sisu selles mõttes, nagu konkursiteated oleksid keelekasutuse korra seisukohalt uute ja spetsiifiliste kohustuste allikas, rikkudes seeläbi ühtlasi põhjendamiskohustust komisjoni poolt esitatud vastuvõetamatuse väite tagasilükkamisel; komisjoni sõnul olid vaidlustatud konkursiteated pelgalt toimingud, mille sisu üksnes kinnitab seda, mis on üldsätetes ette nähtud.

2.

Teine väide jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas osutab komisjon õigusnormi rikkumisele personalieeskirjade artikli 1d tõlgendamisel; nimetatud sätte kohaselt ei ole teise keele valiku piirang tingimata diskrimineeriv, vaid see võib olla põhjendatud sellise üldise eesmärgiga nagu teenistuse huvid personalipoliitika tingimustes. Teises osas väidab komisjon, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust, kuna teise keele valiku piirangu põhjendust käsitledes on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses piirdunud ainult konkursiteadete arvessevõtmisega, samas kui ta oleks pidanud arvesse võtma ka üldsätteid ja nende sisu.

3.

Kolmas väide jaguneb kolmeks osaks. Esimeses osas leiab komisjon, et personalieeskirjade artiklit 28f vääralt tõlgendamata ei oleks Üldkohus saanud järeldada, et keeleoskust puudutavad nõuded ei kuulu kandidaatide pädevuse hulka personalieeskirjade artikli 27 tähenduses. Teises osas väidab komisjon, et Üldkohus on valesti määratlenud omaenda kohtuliku kontrolli piire ja et see oleks pidanud piirduma ilmselge hindamisvea või meelevaldse kohtlemise hindamisega. Kolmandas osas esitab komisjon argumendi, mille kohaselt Üldkohus on ületanud oma pädevuse piire, kui ta andis sisulise hinnangu otsuse kohta mitte võtta lisaks kolmele konkursiteadetes näidatud keelele (inglise, prantsuse ja saksa) arvesse ka teisi keeli, mille tulemusena ta on haldusasutuse otsuse asendanud oma otsusega.

4.

Neljandas väites osutab komisjon, et Üldkohus on määruse nr 1/58 artikli 2 tõlgendamisel rikkunud õigusnormi, kuna ta leidis, et EPSO ja kandidaatide teabevahetus kuulub selle sätte kohaldamisalasse, välistades mis tahes võimaluse piirata teise keele valikut. Komisjon on seevastu seisukohal, et sedalaadi piirangu seadmine tuleneb personalieeskirjade artikli 1d lõigetest 5 ja 6, mis kehtivad ka avalikul konkursil osalejate suhtes.