Euroopa Komisjoni 1. augustil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 17. mai 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-146/09: Parker ITR Srl ja Parker-Hannifin Corp versus komisjon

(Kohtuasi C-434/13 P)

2013/C 313/17

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: S. Noë, V. Bottka, R. Sauer)

Teised menetlusosalised: Parker ITR Srl, Parker-Hannifin Corp.

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

Väited ja peamised argumendid

Komisjon esitab kaks apellatsioonkaebuse väidet ja palub kohtuotsuse osaliselt tühistada niivõrd, kui see tühistab otsuse juhtumis COMP/39.406 — Laadimisvoolikud ja kohandab trahvi.

Esimeses apellatsioonkaebuse väites on väidetud, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui jättis arvestamata või kohaldas vääralt kohtupraktikat, mis käsitleb ühelt poolt kontsernisisest majanduslikku õigusjärglust ja teiselt poolt vastutuse üleminekut järgnevate ettevõtete vahel. Käsitledes varade ülekandmist ITR-st Parker ITR-i (tol ajal ITR Rubber) (Saiag kontserni sees) ja järgnenud aktsiatehingut (Parker ITR väärtpaberite ülekandmine Sajagist Parker-Hannifini) koos, pidas Üldkohus vääralt rikkuva tegevuse kontsernisiseseks ülekandmiseks Saiagist Parker-Hannifini. Üldkohus eksib, pidades majanduslikku jätkuvust ainsaks võimaluseks vastutuse üleminekul sõltumatute ettevõtjate Saiag ja Parker-Hannifin vahel, sest see ei võta arvesse juba toimunud kontsernisisest majanduslikku järgnevust Parker ITR-i. Nii toimides tugineb kohtuotsus subjektiivsetele kavatsustele, täpsemalt asjaolule, et laadimisvoolikuid puudutava äritegevuse viimine Parker ITR-i kuulus eesmärgi hulka müüa selle tütarettevõtja aktsiad kolmandale isikule. Poolte sellised kavatsused ei takista aga kohaldamast kohtupraktikat kontsernisisese majandusliku õigusjärgluse kohta (kohtuasjad C-204/00 P: Aalborg, C-280/06: ETI, C-511/11 P: Versalis, T-43/02: Jungbunzlauer ja T-405/06 ning liidetud kohtuasjad C-201/09 P ja C-216/09 P: ArcelorMittal), mille kohaselt leiab majanduslik õigusjärglus aset kontsernisisese ülemineku hetkel, kui on olemas „struktuurilised sidemed” ülemineva (käesoleval juhul: Saiag/ITR) ja vastuvõtva üksuse (käesoleval juhul: Parker ITR) vahel. Pealegi eristatakse õiguslikult varade ülekandmist ja juriidilise isiku ülekandmist. Viimasel juhul vastutab ülekantud üksus mistahes rikkumise eest, mis pandi toime enne ülekandmist ja see võib hõlmata vastutust majandusliku õigusjärglasena varade eest, mis kanti üksusele üle ajal, mil see kuulus endiselt rikkumise toime pannud ettevõttesse. Asjaolu, et ka teisi ettevõtja õiguslikke üksusi oleks võinud pidada vastutavaks (kuigi neid antud juhul ei trahvitud), ei ole kohane põhjendus, et jätta panemata vastutust ülekantud tütarettevõtja majanduslikule õigusjärglasele Parker ITR-ile.

Teise apellatsioonkaebuse väitega on väidetud, et Üldkohus tegutses oma täieliku pädevuse teostamisel ultra petita ja vähendas õigusvastaselt kestuse alusel kohaldatud trahvi suurendamist, mis vastas 10 000 eurole emaettevõtjale Parker-Hannifin. Ei tema rikkumises osalemise tegelikku kestust ega kestuse alusel kordaja määramist trahvi arvutamisel ei ole Parker-Hannifin (ega Parker ITR) vaidlustanud. Olgugi et Parker-Hannifini väide juhtrolli kui raskendava asjaolu vaidlustamiseks rahuldati ja Üldkohus kohandas sellest tulenevalt trahvisummat, ei tohiks see anda Üldkohtule võimalust isegi täieliku pädevuse raames muuta trahvi teisi aspekte (käesoleval juhul: kestuse tegur), mida hageja vaidlustanud ei ole.