1.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 156/18

1.

Kas võrdväärsuse põhimõttega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis direktiivi 1999/70/EÜ (1) kohaldamisel näeb juhul, kui töölepingu täitmine on peatatud õigusvastaselt ning selle lepingu tähtajaklausel on tühine, ette teistsugused ja märksa väiksemad majanduslikud tagajärjed kui juhul, mil õigusvastaselt on peatatud tavaline tsiviilõiguslik leping, mille tähtajaklausel on tühine?

2.

Kas Euroopa õiguskorraga on kooskõlas, et selle kohaldamisalas annab mõne sanktsiooni toime kuritarvituse toime pannud tööandjale kuritarvitatud töötaja arvel eelise, nii et protsessi kestus, sh füsioloogiline kestus kahjustab otseselt töötajat, tuues kasu tööandjale, ning korvav mõju väheneb protsessi kestuse pikenedes proportsionaalselt, kuni see peaaegu kaob?

3.

Kas Euroopa õiguskorra kohaldamisalas Nice’i [põhiõiguste] harta artikli 51 tähenduses on harta artikliga 47 ja EIÕK artikliga 6 kooskõlas, et protsessi kestus, sh füsioloogiline kestus kahjustab otseselt töötajat, andes eelise tööandjale, ning korvav mõju väheneb protsessi kestuse pikenedes proportsionaalselt, kuni see peaaegu kaob?

4.

Kas võttes arvesse direktiivi 2000/78/EÜ (2) artikli 3 lõike 1 punktis c ja direktiivi 2006/54/EÜ (3) artikli 14 lõike 1 punktis c antud selgitusi, hõlmab direktiivi 1999/70/EÜ klauslis 4 kasutatud mõiste „töötingimused” ka töösuhte õigusvastase lõpetamise tagajärgi?

5.

Kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas erinevus tähtajatu ja tähtajalise töösuhte õigusvastase katkestamise puhul liikmesriigi õiguskorras üldiselt ette nähtud tagajärgede vahel on klausli 4 seisukohalt õigustatav?

6.

Kas selliseid liidu kehtiva õiguse üldpõhimõtteid nagu õiguskindluse põhimõte, õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, menetlusliku võrdsuse põhimõte, tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, õigust sõltumatule kohtule ja üldisemalt õiglasele kohtumenetlusele, mida tagab Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2 (Lissaboni lepingu artikli 1 punktiga 8 muudetud redaktsioonis ning millele viidatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 46) — koosmõjus Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 ja 7. detsembril 2000 Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 46, 47 ja artikli 52 lõikega 3 niisugustena, nagu need on Lissaboni lepinguga üle võetud — tuleb tõlgendada nii, et need keelavad Itaalia riigil kehtestada pärast märkimisväärse ajavahemiku (9 aastat) möödumist sellist õigusnormi nagu seaduse nr 183/10 artikli 32 lõige 7, mis muudab pooleliolevate protsesside tagajärgi, kahjustades otseselt töötajat tööandja kasuks, ning mille tõttu väheneb korvav mõju protsessi kestuse pikenedes proportsionaalselt, kuni see peaaegu kaob?

7.

Kui Euroopa Kohus ei peaks omistama nimetatud põhimõtetele Euroopa Liidu õiguskorra aluspõhimõtete väärtust, nii et need oleksid horisontaalselt ja üldiselt kohaldatavad, ja niisiis on tegemist üksnes sellise sätte nagu seaduse nr 183/10 artikli 32 lõigete 5–7 (nagu neid tõlgendatakse seaduse nr 92/12 artikli 1 lõikes 13) vastuoluga direktiivis 1999/70/EÜ ja Nice’i hartas sätestatud kohustustega — kas sellist äriühingut nagu kostja, mida iseloomustavad punktides 60–66 kirjeldatud tunnused, tuleb pidada riigiasutuseks, nii et Euroopa õigusel, eriti direktiivi 1999/70/EÜ klauslil 4 ja Nice’i hartal oleks tema suhtes vahetu vertikaalne ülenev kohaldatavus?

8.

Kui Euroopa Liidu Kohus vastab küsimustele 1, 2, 3 või 4 jaatavalt, siis kas lojaalse koostöö kohustus kui Euroopa Liidu aluspõhimõte lubab kohaldamata jätta niisuguse tõlgendatava sätte nagu seaduse nr 92/12 artikli 1 lõige 13, mis muudab küsimuste 1–4 vastustest tulenevate põhimõtete järgimise võimatuks?