10.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 269/3

1.

Kui ettevõtja müüb ilma kaubamärgi omaniku nõusolekuta e-turul liidu liikmesriigis registreeritud kaubamärgiga või ühenduse kaubamärgiga tähistatud kaupa, mis asub kolmandas riigis ja mida ei ole varem turustatud Euroopa Majanduspiirkonnas või ühenduse kaubamärgi puhul liidus, selle kaubamärgiga hõlmatud territooriumil asuvale tarbijale, või kui asjaomase kauba kohta on sellel e-turul müügipakkumised või reklaam, mis on mõeldud nimetatud territooriumil asuvale tarbijale, siis võib kaubamärgi omanik olla vastu kõnealusele müügile, müügipakkumisele või reklaamile vastavalt nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga, artiklile 5 ja nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artiklile 9. Siseriikliku kohtu ülesanne on juhtumipõhiselt hinnata, kas asjakohaste tunnuste põhjal saab järeldada, et kõnealuselt territooriumilt juurdepääsetaval e-turul kuvatav müügipakkumine või reklaam on suunatud sellel territooriumil asuvatele tarbijatele.

2.

Kui kaubamärgi omanik tarnib oma volitatud edasimüüjatele seda kaubamärki kandvaid esemeid, mis on mõeldud volitatud edasimüügikohtades tarbijale tutvustamiseks, ja seda kaubamärki kandvaid pudeleid, millest saab võtta väikeseid koguseid tarbijale tasuta näidisteks, siis ei ole vastupidiste tõendite puudumise korral tegemist turuleviimisega direktiivi 89/104 või määruse nr 40/94 tähenduses.

3.

Direktiivi 89/104 artiklit 5 ja määruse nr 40/94 artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib kaubamärgist tulenevale ainuõigusele tuginedes olla vastu niisuguste kaupade edasimüügile nagu põhikohtuasjas käsitletavad selle tõttu, et edasimüüja on nende kaupade välispakendi eemaldanud, juhul kui pakendist väljavõtmise tagajärjel puuduvad sellised olulised andmed nagu kosmeetikatoote tootjat või selle turustamise eest vastutavat isikut identifitseeriv teave. Kui välispakendi eemaldamise tagajärjel sellised andmed ei puudu, võib kaubamärgi omanik siiski olla vastu talle kuuluvat kaubamärki kandva parfüümi või kosmeetikatoote turustamisele pakendist väljavõetuna, kui ta tõendab, et pakendi eemaldamine on kahjustanud selle toote kuvandit ja seega kaubamärgi mainet.

4.

Direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 1 punkti a ja määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib keelata e-turu haldajal reklaamida sellele kaubamärgile vastava märksõna abil, mille nimetatud haldaja on valinud interneti viitamisteenuse raames, sellel e-turul müüdavaid kõnealuse kaubamärgiga tähistatud kaupu, kui säärane reklaam ei võimalda piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikul internetikasutajal aru saada, kas reklaamitavad kaubad pärinevad kaubamärgiomanikult või temaga majanduslikult seotud ettevõtjalt või hoopis kolmandalt isikult, või võimaldab tal sellest aru saada üksnes raskustega.

5.

E-turu haldaja ei „kasuta” tema veebisaidil kuvatavates müügipakkumistes esinevaid kaubamärkidega identseid või sarnaseid tähiseid direktiivi 89/104 artikli 5 ja määruse nr 40/94 artikli 9 tähenduses.

6.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul („elektroonilise kaubanduse direktiiv”) artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav e-turu haldaja suhtes siis, kui ta ei tegutse aktiivselt viisil, mille tulemusel tal oleks teada talletatud andmed või ta saavutaks kontrolli nende üle.

E-turu haldaja tegutseb mainitud viisil aktiivselt siis, kui ta osutab abi, mis seisneb eelkõige asjaomaste müügipakkumiste kuvamise optimeerimises või nende müügipakkumiste edendamises.

Kui e-turu haldaja ei tegutse aktiivselt eelmises lõigus kirjeldatud viisil ja kui tema poolt teenuse osutamine kuulub seega direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaldamisalasse, ei saa ta siiski kohtuasjas, milles võidakse välja mõista kahjuhüvitis ja viivis, tugineda selles sättes ette nähtud vastutust puudutavale erandile siis, kui tal oli teave faktide või asjaolude kohta, mille põhjal kohusetundlik ettevõtja oleks pidanud järeldama, et tegemist on ebaseadusliku müügipakkumisega, ja sellistest asjaoludest teadlikuks saades ta ei tegutsenud kiiresti selle artikli 14 lõike 1 punktis b nõutud viisil.

7.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 11 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik peab tagama intellektuaalomandi õiguste kaitse valdkonnas pädevate siseriiklike kohtute pädevuse kehtestada e-turu haldaja vastu esialgse õiguskaitse vahendina kohustuse võtta meetmeid, mis mitte ainult ei lõpeta tema õiguste rikkumist selle e-turu kasutajate poolt, vaid hoiavad samuti ära uued seda laadi rikkumised. Sellised esialgse õiguskaitse vahendid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning nendega tuleb vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele.