Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühtekuuluvuspoliitika tulevik pärast 2020. aastat“

(ettevalmistav arvamus)

(2019/C 228/07)

Raportöör: Stefano MALLIA

Kaasraportöör: Ioannis VARDAKASTANIS

Konsulteerimistaotlused	nõukogu – eesistujariik Rumeenia, 20.9.2018 Rumeenia Euroopa asjade eest vastutava ministri Victor Negrescu kiri
Õiguslik alus	ELi toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	8.3.2019
Vastuvõtmine täiskogus	20.3.2019
Täiskogu istungjärk nr	542
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	71/0/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) peab ühtekuuluvuspoliitikat üheks põhiliseks vahendiks, millega tuua EL kodanikele lähemale ning vähendada erinevusi ELi piirkondade vahel ja inimestevahelist ebavõrdsust. Komitee on veendunud, et ettepanek vähendada ajavahemikul 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika eelarvet on vastuvõetamatu.

1.2.

Komitee on veendunud, et vaja on uut ambitsioonikat ja selget Euroopa strateegiat, mis on vastavuses ÜRO tegevuskavaga 2030. aastaks ja selle kestliku arengu eesmärkidega ning millel on tugev koordineerimismehhanism, mis aitab tagada järjepidevuse mitmete poliitiliste tsüklite vahel. Ühtekuuluvuspoliitika peab moodustama selle ambitsioonika strateegia lahutamatu osa ja seepärast tuleks ühtekuuluvuspoliitikat ennast kujundada nii, et see hõlmaks vajalikke vahendeid, mille abil vastata tulevikuprobleemidele, nagu kliimamuutused, võttes omaks uue tehnoloogia, saavutades suurema konkurentsivõime taseme ja suunates üleminekut kestliku arengu suunas samal ajal kvaliteetseid töökohti luues.

1.3.

Kui hakkame tegema hädavajalikke jõupingutusi ühtekuuluvuspoliitika n-ö tulevikukindlaks muutmiseks, on oluline mitte unustada praeguseid probleeme, mis mõjutavad jätkuvalt ühiskonda suurel määral. Siinkohal viitame konkreetselt sotsiaalsetele probleemidele, nagu vähemuste ja teatavate etniliste rühmade marginaliseerimine ja diskrimineerimine, koduvägivald, majandusraskused, nagu juurdepääs rahalistele vahenditele ja täiendusõppele, ning keskkonnaprobleemid, nagu õhusaaste vähendamine ja jäätmekäitlus.

1.4.

ELi ühtekuuluvuspoliitikal peab olema tugev territoriaalne lähenemisviis, mis on suunatud iga piirkonna võimestamisele vajalike vahenditega, et tõhustada nende konkurentsivõimet kestlikul viisil. Komitee leiab, et kõik piirkonnad peavad olema toetuskõlblikud. Teisalt peab komitee väljendama selgelt oma pettumust piiriülese dünaamika nähtava nõrgenemise pärast ühtekuuluvuspoliitikas.

1.5.

Kui Euroopa soovib liikuda majandusarengus järgmisele tasandile, peab ühtekuuluvuspoliitika kasutama investeeringute ja poliitikameetmete puhul üha enam piirkondlikult diferentseeritud lähenemisviisi. Komitee arvab, et see võib aidata kaasa territoriaalsemalt kohandatud lähenemisviisile, millega toetatakse samaaegselt nii kõige rohkem isoleeritud ja hõredalt asustatud piirkondade (väga väike rahvastikutihedus, saared, mäed jms) kui ka n-ö populaarsemate, ent siiski probleemsete funktsionaalsete linnapiirkondade arengut.

1.6.

Komitee tunneb heameelt tugevama seotuse pärast Euroopa poolaastaga ning lisaks nõuab struktuurireformide soodustamise vahendina integreerimist riigipõhiste soovitustega. Lisaks ootab komitee tugevamat sidet Euroopa tasandi ja liikmesriikide investeerimisstrateegiate vahel. On oluline, et rahalised vahendid ei asendaks liikmesriikide jõupingutusi, vaid täiendaksid neid. Samuti on ülioluline, et liikmesriigid kaaluksid edukaks osutunud projektide jätkamist.

1.7.

Komitee leiab, et õigusaktide pakett peaks olema palju lihtsam ja et tuleks hoiduda rahaliste vahendite mikrotasandil haldamisest. Bürokraatlik menetlus peaks rakenduskavade puhul, mida peetakse suhteliselt väikesteks, olema erinev kui palju suuremate programmide puhul. Komitee innustab liikmesriike edendama praeguse õigusraamistiku pakutavat võimalust kasutada väikeste projektide puhul vahenditele ligipääsemiseks lihtsustatud menetlust, kuid lisaks julgustab komisjoni uurima täiendavaid võimalusi, mis lihtsustaksid väiksemate osalejate juurdepääsu.

1.8.

Komitee toetab rahastamisvahendite kasutamist, kuid palub komisjonil tagada, et selliste vahendite väljatöötamisel katsetatakse põhjalikult sobivust, kindlustamaks, et need vahendid sobivad kõikidele liikmesriikidele ning et neid saavad rakendada VKEd ja valitsusvälised organisatsioonid.

1.9.

Üks ühtekuuluvuspoliitikaga seotud peamisi probleeme on tõhusa teabevahetuse puudumine. Komitee kutsub komisjoni üles jätkama praeguste avalikustamiskohustuste läbivaatamist ning täiendama neid oluliselt, võttes arvesse nüüdisaegseid digitaalse teabevahetuse kanaleid.

1.10.

On ülim aeg, et nii komisjon kui ka liikmesriigid lõpetaksid lihtsalt partnerluse aspektist rääkimise ja tagaksid tegelikult, et kodanikuühiskond osaleb jõuliselt ja sisuliselt ühtekuuluvuspoliitika kavandamise ja rakendamise kõikides etappides. Seda tuleks teha edukate partnerluskogemuste põhjal, mis on saadud kohalikul tasandil.

1.11.

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et ELi tasandil ei ole kodanikuühiskonna organisatsioonid struktuurselt kaasatud ühtekuuluvuspoliitika rakendamise jälgimise protsessi. Seepärast soovitame tungivalt komisjonil luua Euroopa kodanikuühiskonna ühtekuuluvuse foorum, kus osaleksid sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja teised sidusrühmad. Foorumi kaudu saab komisjon igal aastal konsulteerida sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega ühtekuuluvuspoliitika rakendamise olukorra üle erinevates programmitöö tsüklites.

2.   Üldised märkused

2.1.

Nagu on märgitud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174, (1) on ELi ühtekuuluvuspoliitika ülesanne tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, vähendades erinevusi piirkondade arengutasemes. See põhimõte peab olema jätkuvalt kõikide ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas võetud meetmete keskmes ning komisjon peab seda tugevdama koos ühtekuuluvuspoliitika elluviimise eest vastutavate liikmesriikide asutustega.

2.2.

Eesseisvad muutused, mida ühiskond üleilmastumise ning uue ja tulevikutehnoloogia tulemusena peatselt kogeb, nõuavad kohanemisprotsessi, millega mõni riik on hakanud põhjalikult tegelema. On tähtis hallata uutele majandusmudelitele üleminekut uute ja tulevikutehnoloogiate valguses. Komitee arvab, et ühtekuuluvuspoliitika abil on võimalik võidelda esilekerkivate probleemidega ning peab seda üheks põhiliseks vahendiks, mis aitab tuua ELi oma kodanikele lähemale ning vähendada erinevusi ELi piirkondade vahel ja inimestevahelist ebavõrdsust.

2.3.

ELi eelarve on väike osa ELi avaliku sektori kogukulutustest, moodustades alla 1 % sissetulekust ja üksnes ligikaudu 2 % ELi 28 liikmesriigi avaliku sektori kulutustest. Ajavahemikul 2014–2020 oli ELi eelarve maht 0,98 % ELi kogurahvatulust. Ühtekuuluvuspoliitika osa ELi kogueelarves on selle aja vältel olnud ligikaudu 35 % (2).

2.4.

Komitee on veendunud, et ettepanek vähendada ajavahemikul 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika eelarvet on vastuvõetamatu. Ühtekuuluvuspoliitika on üks konkreetsemaid ELi poliitikasuundi ja sel on oluline otsene mõju kodanike igapäevaelule. Me ei saa paluda inimestel toetada Euroopat rohkem, kui vähendame samal ajal niivõrd olulise poliitikasuuna eelarvet. Sellegipoolest on ülimalt oluline, et need investeeringud ei asendaks liikmesriikide jõupingutusi, vaid täiendaksid neid nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil.

2.5.

Kooskõlas Euroopa Parlamendi samalaadsete üleskutsetega palub komitee, et komisjon esitaks tugeva ja tõhusa 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika tegevuskava ja toetaks seda edaspidi (3).

2.6.

Samal ajal kutsub komitee liikmesriike üles püüdma leppida kokku ELi omavahendite laiemas süsteemis, kindlustamaks, et ELi eelarve on piisavalt rahastatud, et suuta tulla toime eesootavate ulatuslikumate probleemidega.

2.7.

Kuigi üldiselt on ühtekuuluvuspoliitikal suhteliselt väike eelarve, on see tõestanud oma pakutavat selget lisaväärtust. Ajavahemikul 2014–2020 olid ühtekuuluvuspoliitika investeeringuid rohkem kui 480 miljardi eurot, mille tulemusena peaks saama näiteks rohkem kui 1 miljon ettevõtjat toetust, 42 miljonit kodanikku juurdepääsu parematele tervishoiuteenustele, 25 miljonit inimest kasu üleujutuste ja tulekahjude ennetamisest, ligikaudu veel 17 miljonit ELi kodanikku saaksid ühenduse reoveerajatistega, lisanduks 15 miljonit lairibajuurdepääsuga majapidamist ning üle 420 000 uue töökoha. 5 miljonit eurooplast saavad kasu ka elukestva õppe ja koolitusprogrammidest ning 6,6 miljonit last saavad võimaluse käia uutes, nüüdisaegsetes koolides ja lapsehoiuasutustes. Komitee leiab, et ühtekuuluvuspoliitika peab tuginema nendele kohalikele näidetele, mille korral kodanike kaasamist peetakse edukaks.

2.8.

Lisaks on ühtekuuluvuspoliitika osutunud paljudes liikmesriikides peamiseks avaliku sektori investeeringute allikaks (4). Ka ühtekuuluvuspoliitika kaudsed mõjud, mis tulenevad selle nõuete täitmiseks tehtud parandustest (näiteks läbipaistvuse, aruandekohustuse või võimaluste võrdsuse osas), on toonud eurooplastele märkimisväärset kasu.

2.9.

Kuigi Euroopa on teinud ELi toimimise lepingus sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks ettenähtud meetmete väljatöötamisel ja järgimisel suuri edusamme, on liidul üldise ühtlase arengu saavutamisel veel palju ära teha.

2.10.

Pärast majanduskriisi on Euroopa suutnud luua taas majanduskasvu, eeskätt väikese sissetulekuga riikides, ning SKPd elaniku kohta arvestades on piirkondlikud erinevused lõpuks vähenemas (5). Erinevused piirkondade vahel on aga jätkuvalt suured ja mõnel juhul need isegi kasvavad. Tootlikkus on suurem kõige enam arenenud riikides ning nende vastupanu- ja konkurentsivõime üleilmastunud maailmas ületab kaugelt vähem arenenud liikmesriikide oma. Selle olukorraga kaasnevad elanikkonna sotsiaalsete tingimuste erinevused, nagu muu hulgas vaesuse suurem määr, tõrjutuse ohus olevate inimeste arv ja olukord, juurdepääs haridusele ja sotsiaalkaitsele ning nende kvaliteet.

2.10.1.

Seepärast leiab komitee, et majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste edasiseks vähendamiseks tuleb ühtekuuluvuspoliitika raames investeerida jätkuvalt innovatsiooni, tööhõivesse, sotsiaalsesse kaasamisse, keskkonda, kaasavasse haridusse, tervishoiu programmidesse ja taristusse, uusimasse ja kättesaadavasse tehnoloogiasse, tõhusatesse transpordivõrgustikesse ja taristusse. Seda tuleb teha, et parandada üldist juurdepääsu tööturule ning luua ühtne turg, mis edendab kõikides piirkondades majanduskasvu, tootlikkust ja spetsialiseerumist suhtelist eelist pakkuvates valdkondades.

2.10.2.

Üleilmastunud maailmas peavad ettevõtjad konkureerima nii väiksemate kulutustega asukohtadest pärit kui ka ülimalt innovaatiliste ettevõtetega. EL peab toetama reforme, millega edendatakse investeerimissõbralikku keskkonda, kus ettevõtted saavad jõudsalt areneda ja kodanikel on paremad töötingimused. Ühtekuuluvusfonde tuleks kasutada selleks, et pakkuda paremat raamistikku idufirmadele, ettevõtjatele ja uuenduslikele VKEdele ning toetada pereettevõtteid tõhusamalt, (6) samuti edendada mitmekesisust (soo, puuetega inimeste, etniliste vähemuste jms osas), et parandada konkurentsivõimet ja pühenduda veelgi enam sotsiaalsele vastutusele.

2.11.

On veel palju valdkondi, mis on seotud keskkonnaeesmärkidega (vähema ja puhtama energia kasutamine, tõhusamate taristute arendamine, saaste vähendamine jms), piiriüleste julgeolekuküsimuste, hariduse, sotsiaalse kaasatuse, puudega inimeste juurdepääsu, transpordi, avalike teenuste ja muude teguritega, mis takistavad kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumist, millele tugevam territoriaalne ühtekuuluvus tuleks kasuks.

2.11.1.

Seepärast on komitee seisukohal, et kõik piirkonnad peavad olema toetuskõlblikud. ELi ühtekuuluvuspoliitika peab olema Euroopa investeerimisstrateegia lahutamatu osa, millel on tugev territoriaalne lähenemisviis, mis on suunatud iga piirkonna võimestamisele konkurentsivõime tõhustamiseks vajalike vahenditega. See peab viima majandusliku ja struktuurilise üleminekuni, mis tagab igas piirkonnas vastupanuvõimelise aluse, tuginedes nende endi tugevustele (7).

2.12.

Ühise Euroopa ruumi ülesehitamise keskmes olev Euroopa territoriaalne koostöö (Interreg) on oma piiriüleste, riikidevaheliste, piirkondadevaheliste komponentide ning naaberriikidele avatusega Euroopa integratsiooni alustala: see aitab kaasa sellele, et piiridest ei saaks takistused, lähendab eurooplasi, aitab lahendada ühiseid probleeme, hõlbustab ideede ja eeliste jagamist ning ergutab ühistele eesmärkidele suunatud strateegilisi algatusi (8). Seepärast peab komitee ülioluliseks, et liikmesriigid jätkaksid ühiste meetmete rakendamist ning vahetaksid tavasid ja strateegiaid.

2.12.1.

Komitee peab siiski kahetsusväärseks, (9) et ikka veel ei paku ühtekuuluvuspoliitika laiapõhjalisi lahendusi probleemidele, millega on vastamisi konkreetsete struktuursete ja püsivate ebasoodsate tingimustega (väga väike rahvastikutihedus, saared, mägipiirkonnad jne) piirkonnad, mida on nimetatud ELi toimimise lepingu artiklis 174. Komitee arvates tuleks välja töötada uus mehhanism, mis võimaldab neil piirkondadel oma spetsiifilisi ja keerukaid probleeme tõhusalt lahendada. See ei saa jääda riiklike ametiasutuste ainupädevusse. Seepärast leiab komitee, et ühtekuuluvuspoliitika peaks soodustama koostööd komisjoni ja liikmesriikide ning nende piirkondlike ja kohalike sidusrühmade vahel, kui käsitletakse nende konkreetseid territooriume.

2.13.

Hõredalt asustatud alade ja äärepoolseimate piirkondade küsimuses peaks ELi olulisim mure olema nimetatud piirkondade ja Euroopa põhiosa vaheliste sidemete ning nende piirkondade elanike Euroopasse kuulumise tunde tugevdamine. Vaatamata ülimalt piiratud eelarvele ei tohi kärpida eritoetust hõredalt asustatud või äärepoolseimatele piirkondadele. Need piirkonnad peaksid saama kasutada nende vajadustele kohandatud rahalisi vahendeid, mis võimaldaksid neil saavutada ühiseid Euroopa eesmärke ning leevendada iseäranis asukohast (10) või äärmiselt väikesest rahvastikutihedusest tulenevaid miinuseid. Seepärast tuleb vahendite jaotuse („Berliini meetod“) ning valdkondliku keskendamise nõuete ja kaasrahastamise määrade prognoosimisel ja nende üle otsustamisel lisada demograafilised ja geograafilised tegurid (1. enim arenenud, 2. üleminekupiirkonnad ja 3. vähem arenenud piirkonnad). Nende tegurite lisamine võib pakkuda kompensatsiooni ebasoodsate oludega hõredalt asustatud ja äärepoolseimates piirkondades piisavate rahaliste vahendite ja investeeringute paindliku suunamise näol.

2.14.

Rohkem kui pool maailma rahvastikust elab nüüd linnapiirkondades ja 2050. aastaks kasvab see prognoositavalt 70 %-ni (11). Kuna nende piirkondade majandustegevus on väga suur, on ülioluline, et need pakuksid oma elanikele kestlikku ja kvaliteetset elukeskkonda. Seepärast arvab komitee, et neile tuleks pöörata ühtekuuluvuspoliitika raames jätkuvalt tähelepanu, kuid julgustab arendama ka nende füüsilist keskkonda (polütsentriline areng, linna ja maa vahelised ühendused jms).

3.   Tugevam visioon selgemas, paindlikumas ja tõhusamas raamistikus

3.1.

Komitee on veendunud, et vaja on uut ambitsioonikat ja selget Euroopa strateegiat, mis on vastavuses ÜRO tegevuskavaga 2030. aastaks ja selle kestliku arengu eesmärkidega ning ELi muude üleilmsete kohustustega, nagu rahvusvahelised kokkulepped (nt Pariisi kokkulepe), samuti ÜRO konventsioonidega (nt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon), ning millel on tugev koordineerimismehhanism, mis aitab tagada järjepidevuse mitmete poliitiliste tsüklite vahel. Sellega seoses peab komitee väga kiiduväärseks komisjoni uut aruteludokumenti Euroopa kestliku arengu saavutamise kohta aastaks 2030, mis avab teemakohase arutelu.

3.2.

Ühtekuuluvuspoliitika peab moodustama selle ambitsioonika strateegia lahutamatu osa ja seepärast tuleks ühtekuuluvuspoliitikat ennast arendada n-ö tulevikukindlaks, st poliitikaks, mis hõlmab vajalikke vahendeid, mille abil vastata tulevikuprobleemidele, nagu kliimamuutused, võttes omaks uue tehnoloogia, saavutades kestliku arengu ja luues kvaliteetseid töökohti.

3.3.

Kooskõlas n-ö tulevikukindla ühtekuuluvuspoliitika saavutamise püüdega palub komitee nõukogul ja parlamendil teha järjekindlalt jõupingutusi ja jätkata ühtekuuluvuspoliitika raames vahendite eraldamise süsteemi läbivaatamist, võttes (lisaks SKP-le) arvesse just muid kriteeriume. Need kriteeriumid peaksid olema seotud selliste küsimustega nagu ebavõrdsus, ränne, töötus ja noorte töötus, konkurentsivõime, kliimamuutused, töötingimused ja demograafia.

3.4.

Kui hakkame tegema hädavajalikke jõupingutusi ühtekuuluvuspoliitika n-ö tulevikukindlaks muutmiseks, on oluline mitte unustada praeguseid probleeme, mis mõjutavad jätkuvalt ühiskonda suurel määral. Siinkohal viitame konkreetselt sotsiaalprobleemidele, nagu vähemuste ja teatavate etniliste rühmade marginaliseerimine ja diskrimineerimine, koduvägivald, majandusraskused, nagu juurdepääs rahalistele vahenditele ja täiendusõppele, ning keskkonnaprobleemid, nagu õhusaaste vähendamine ja jäätmekäitlus.

3.5.

Et parandada liidu strateegilist planeerimist ja juhtimist eelnimetatud strateegia väljatöötamise raames, palub komitee komisjonil lisada ka mitmesugused strateegilised elemendid, mida käsitletakse territoriaalses tegevuskavas (12) ja Leipzigi hartas, (13) mida praegu uuendatakse ELi nõukogu tulevase eesistujariigi Saksamaa koordineerimisel.

4.   Integreeritud ja kooskõlastatud tulemused

4.1.

Komitee on veendunud, et Euroopa (mitte üksnes liidu tasandil, vaid ka liikmesriikides ja koos nendega) peab püüdma täpsustada ja lihtsustada oma haldusalast pädevust, kuna sel viisil saab tõhusamalt määrata kindlaks kohustused ja võtta järelmeetmed. Kui see on tehtud, peavad Euroopa ametiasutused tugevdama koostööd ja suutlikkust.

4.1.1.

Sellega seoses tunneb komitee heameelt tugevama seotuse üle Euroopa poolaastaga (14) ning lisaks nõuab struktuurireformide soodustamise vahendina integreerimist riigipõhiste soovitustega. Komitee nõustub, et oluline on tagada ka täielik vastastikune täiendavus ja koordineerimine uue, täiustatud reformide tugiprogrammiga. Komitee rõhutab ka vajadust parandatud juhtimismehhanismi järele, mis kaasab ka piirkondliku tasandi.

4.2.

Euroopa peab püüdma luua ühtekuuluvuspoliitika elluviimiseks lihtsama, paindlikuma ja tõhusama raamistiku. Ühe ELi järgmise eesmärgina tuleks mitmesuguseid ühtekuuluvuspoliitika vahendeid (nt põllumajanduse, sotsiaal-, regionaalarengu valdkonnas) reguleerida ühtsete eeskirjadega, mis soodustab tugevalt integreeritud investeerimist, pakkudes lihtsaid lahendusi. Komitee toetab ka suuremat sünergiat muude rahastamisprogrammide ja vahenditega ning nende vahel (Horisont 2020, Euroopa ühendamise rahastu jne).

4.3.

Mõne peamise probleemi (sotsiaalne, keskkonnaalane, majanduslik jms) mitmesuguste aspektide käsitlemine integreeritud viisil kajastab tegelikke vajadusi täpsemalt. Komitee innustab liikmesriike valmistama ette ja rakendama mitmest fondist rahastatavaid programme.

4.4.

Komitee peab kohapõhise lähenemisviisi vastuvõtmist ülioluliseks. Komitee rõhutab lisaks, et kohaliku tasandi partnerite kaasamine potentsiaali ja vajaduste kindlakstegemisse ning meetmete käivitamine kindlaksmääratud vajaduste lahendamiseks partnerluses kõikide kohalike osalejatega, on lähenemisviis, mida tuleks soodustada ja tugevdada. Nagu komisjon on õigesti märkinud, „ei ole üleminekut järgmisele majandusarengu tasemele võimalik saavutada kõigile sobiva poliitikaga, vaid see nõuab piirkondlikult diferentseeritud investeeringuid ja poliitikameetmeid“ (15).

4.5.

Komitee nõuab, et sotsiaalsed tegurid (nt ebavõrdsus, vaesus, ränne, haridustase) võetakse arvesse enim arenenud ja üleminekupiirkondade kaasrahastamise määrade ja valdkondliku keskendamise nõuete prognoosimisel. Nende teguritega arvestamine projekti tasandil aitaks investeerida meetmetesse, mis on mõeldud kõige haavatavamatele inimestele (nt puudega isikud, rändajad või saatjata alaealised), kes on enim arenenud ELi linnades ja piirkondades ebaproportsionaalselt esindatud, kuid ei kvalifitseeru abisaajaks või sõltuvad ülemäära kõrgest kaasrahastamise määrast.

4.6.

Komitee arvates on väga oluline paremini ühendada mitmesugused ühtekuuluvuspoliitikaga seotud algatused (strateegiad ja programmid) eri territoriaalsetel tasanditel, nii horisontaalsel (nt makropiirkondlikud strateegiad riikidevaheliste programmidega) kui ka vertikaalsel (erinevate territoriaalsete tasandite vahel) tasandil.

4.7.

Kui soovime jätkuvalt rakendada ühtekuuluvuspoliitikat peamiselt eri projektide kaudu, peame lihtsustama ka nende rakendamiseks vajaliku õiguskeskkonna ettevalmistamist. Kooskõlas 2020. aasta järgse lihtsustamise kõrgetasemelise töörühma järeldustega (16) leiab komitee, et õigusaktide pakett peaks olema palju lihtsam ja hoiduda tuleks rahaliste vahendite mikrotasandil haldamisest. Ehkki komitee tunnistab, et võib tekkida kiusatus suurendada tõhusust kesksema haldamise kaudu, kutsub ta komisjoni üles sellest hoiduma ning pakkuma vajalikke vahendeid arvukamate fondide haldamiseks detsentraliseeritud viisil.

4.8.

Tuleb märkida, et just väiksemate liikmesriikide ja piirkondade haldussuutlikkus võib programmitöö perioodide algetappides sattuda suure surve alla. Komitee arvates on ülioluline vähendada oluliselt toetusesaajate tarbetut halduskoormust (alates projekti taotlemisest kuni selle lõpetamiseni), säilitades samas seaduslikkuse ja korrektsuse tagamise kõrge taseme.

4.9.

Kogemuste kohaselt võib väikestel projektidel (alla 100 000 euro) väga sageli olla suur mõju ühiskonna kõige haavatavamatele rühmadele. Aga sageli juhtub siiski, et just needsamad rühmad puutuvad vahenditele juurdepääsemisel kokku oluliste raskustega. Seda silmas pidades innustab komitee liikmesriike edendama praeguse õigusraamistiku pakutavat võimalust kasutada väikeste projektide puhul vahenditele ligipääsemiseks lihtsustatud menetlust, ja julgustab lisaks komisjoni uurima täiendavaid võimalusi, mis lihtsustaksid väiksemate osalejate juurdepääsu.

4.10.

Komitee viitab rahastamisvahendite kasvavale kasutamisele ühtekuuluvuspoliitika rakendamise vahendina. Komitee toetab seda, kuid palub komisjonil tagada, et selliste vahendite väljatöötamisel katsetatakse põhjalikult sobivust, tagamaks, et 1) need vahendid sobivad kõikide liikmesriikide jaoks ning et 2) need vahendid on sobivad VKEde ja valitsusväliste organisatsioonide jaoks. Kui tuvastatakse puuduliku sobivuse juhtumid, tuleb kehtestada alternatiivsed/kompenseerivad meetmed, tagamaks, et ükski liikmesriik ega üksus ei satu ebasoodsasse olukorda.

4.11.

Et suurendada rakendamise teatavate aspektide kvaliteeti (nt turundus, ürituste tehnilised võimalused), peaks avalik sektor komitee arvates konsulteerima kodanikuühiskonna ja erasektoriga, et saada ettevalmistamise käigus kasu nende praktilistest kogemustest. Võib olla vale oodata, et avaliku halduse tavatöötajad mõistaksid kõiki „toote“populaarseks ja kasulikuks muutmise aspekte.

4.12.

Komitee leiab, et tuleb võtta täiendavaid meetmeid näitajate ühtlustamiseks Euroopa lõikes. On ülioluline töötada välja jälgimissüsteem, mis esitaks komplekssed tulemused kergesti juurdepääsetaval viisil nii otsustajate jaoks kui ka ühiskonna jaoks laiemalt.

4.13.

Ühtekuuluvuspoliitika tulevik peaks toetama ka uusi viise äriettevõtluse integreerimiseks sotsiaalse/keskkonnaalase kasuliku mõjuga. Sellega seoses on sotsiaalmajanduse arengu suurem toetamine Euroopa Liidu jaoks ülioluline.

5.   Tõhusam üldine teabevahetus

5.1.

Üks peamisi ühtekuuluvuspoliitikaga seotud probleeme on tõhusa teabevahetuse puudumine, mis kaasneb liiga sageli sama poliitikameetme raames rahastatud projektidega. Kuigi komisjon on jõustatud mitmesuguseid teabevahetusalaseid suuniseid, on selge, et need ei ole kaugeltki piisavad. Sageli ei teata üldse või teatakse vähe konkreetse projekti elluviimisest ja/või asjaolust, et seda rahastas tegelikult EL. Seetõttu ühtekuuluvuspoliitikat ka ei hinnata või tehakse seda vähe. Komitee kutsub komisjoni üles sihikindlalt jätkama praeguste avalikustamiskohustuste läbivaatamist ning täiendama neid oluliselt, võttes arvesse nüüdisaegseid digitaalse teabevahetuse kanaleid. Parimate tavade projekte tuleks rohkem kasutada praktilise eeskujuna, et innustada fondide suuremat ja paremat kasutuselevõttu.

5.2.

Parandada on vaja seda, kuidas hinnatakse ühtekuuluvuspoliitika mõju teatavates valdkondades, nagu sotsiaalne kaasamine, elukvaliteet, kodanike töötingimused, ettevõtete konkurentsivõime suurendamine või avaliku halduse teenuste parandamine. Mõjust tuleb anda teada ELi kodanikele, et nad teaksid poliitika edusammudest ja ebaõnnestumistest.

5.3.

Komitee kutsub komisjoni üles töötama välja strateegilise teabevahetuskava koostöös kõigi asjaomaste partneritega, sealhulgas puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega. Lisaks on komitee seisukohal, et teave parimate tavade kohta peaks olema hõlpsalt kättesaadav.

6.   Partnerluse tagamine kodanikuühiskonna organisatsioonide ja muude sidusrühmadega

6.1.

Komitee kordab, kui oluline on mitmetasandiline valitsemine, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja muude sidusrühmade struktuurse osalemise parandamine rahaliste vahendite kasutamise kavandamisel, rakendamisel, hindamisel ja kontrollimisel. On ülim aeg, et nii komisjon kui ka liikmesriigid lõpetaksid pelgalt sellest aspektist rääkimise ja tagaksid tegelikult, et kodanikuühiskond osaleb jõuliselt ja sisuliselt ühtekuuluvuspoliitika kavandamise ja rakendamise kõikides etappides. See hõlmab liikmesriikide asutuste suuremat vastutust ning rahaliste vahendite tõhusamat ja mõistlikumat kasutamist.

6.2.

Euroopa partnerluse käitumisjuhendiga seoses palub komitee, et seda muudetaks ja ajakohastataks, konsulteerides otse kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja muude sidusrühmadega. Komitee palub ühtlasi muuta käitumisjuhend siduvaks. Komitee leiab, et Euroopa partnerluse käitumisjuhendit tuleks kõigil tasanditel täielikult järgida ning tugevdada tugevate tagatiste ja meetmetega, mis tagavad selle täieliku rakendamise.

6.3.

Komitee on veendunud, et kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodil võib olla palju eeliseid eduka Euroopa tasandi vahendina, mis võimaldab integreeritud kohalikku arengut ning kodanike ja organisatsioonide kaasamist rohujuure tasandil (17).

6.4.

Oskuste ja partnerluse tõhususe tugevdamiseks nõuab komitee suutlikkuse suurendamise ja tehnilise abi meetmeid linna- ja muude avaliku sektori asutuste jaoks; majandus- ja sotsiaalpartnerite; kodanikuühiskonna, organisatsioonide ja neid esindavate asjakohaste organite, keskkonnapartnerite ning sotsiaalse kaasamise, põhiõiguste, puudega inimeste õiguste, krooniliste haigustega inimeste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamise eest vastutavate organite jaoks. Komitee sooviks samuti, et kehtestatakse iga-aastane konsulteerimismehhanism asjaomaste partneritega.

6.5.

Võttes arvesse asjaolu, et väikestel ja mikroettevõtjatel ning kodanikuühiskonna organisatsioonidel võib tekkida raskusi Euroopa fondide pakutavate võimaluste kasutamisega üldiselt, nõuab komitee veel kord, et antaks järjepidevat ja märgatavat toetust meetmetele, mis parandavad juurdepääsu teabele, pakuvad juhendamist ning suurendavad sekkumissuutlikkust. Seejuures tuleks võtta arvesse ka kõige haavatavamate inimeste erivajadusi.

---

(1)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 174.

(2)  COM(2017) 358 final, „Aruteludokument ELi rahanduse tuleviku kohta“.

(3)  Vt Euroopa Parlamendi aruanne.

(4)  COM(2017) 358 final, „Aruteludokument ELi rahanduse tuleviku kohta“.

(5)  „My region, My Europe, Our future: The 7th report on economic, social and territorial cohesion“(„Minu piirkond, minu Euroopa, meie tulevik: majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev seitsmes aruanne“).

(6)  ELT C 81, 2.3.2018, lk 1.

(7)  https://www.businesseurope.eu/sites/buseur/files/media/position_papers/ecofin/2017-06-09_eu_cohesion_policy.pdf.

(8)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 116.

(9)  ELT C 209, 30.6.2017, lk 9.

(10)  ELT C 161, 6.6.2013, lk 52.

(11)  http://www.un.org/en/development/desa/news/population/world-urbanization-prospects-2014.html.

(12)  https://ec.europa.eu/regional_policy/en/information/publications/communications/2011/territorial-agenda-of-the-european-union-2020.

(13)  https://ec.europa.eu/regional_policy/archive/themes/urban/leipzig_charter.pdf.

(14)  https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/resources/docs/qe-02-17-362-en-n.pdf ja https://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/resources/docs/qe-01-14-110-en-c.pdf.

(15)  Euroopa Komisjon (2017), „Competitiveness in low-income and low-growth regions: The lagging regions report“, komisjoni talituste töödokument, SWD(2017) 132 final, Brüssel, 10.4.2017.

(16)  http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/newsroom/pdf/simplification_proposals.pdf.

(17)  https://www.eesc.europa.eu/en/our-work/opinions-information-reports/opinions/advantages-community-led-local-development-clld-approach.