11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/90

Raportöör:

Lutz RIBBE

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt loodusdirektiivide toimivuskontrolli tulemuse üle. Sellest nähtub, et loodusdirektiivid on ulatuslikuma bioloogilise mitmekesisuse poliitika alustaladena asjakohased, kuid nende rakendamist tuleb oluliselt parandada.

1.2.

Kuigi kõik 15 uues tegevuskavas esitatud meedet on põhjendatud, tekitab selle esitamine segadust, kuivõrd jääb ebaselgeks, kuidas seondub tegevuskava hetkel kehtiva bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga, eriti kuna esineb palju sisulisi kattumisi, aga üksnes väheolulisi uuendusi. Komitee oleks pidanud mõistlikumaks olemasoleva bioloogilise mitmekesisuse strateegia hindamist ja vajaduse korral täiendamist.

1.3.

Eduka bioloogilise mitmekesisuse poliitika jaoks tõenäoliselt otsustava tähtsusega probleem seisneb selles, et maaomanikele ja -kasutajatele kujutavad bioloogilist mitmekesisust arendavad või säilitavad meetmed praegu endast tuluallika asemel hoopis kulutegurit. Ent bioloogilise mitmekesisusega seotud meetmed nii Natura 2000 aladel kui ka neist väljaspool peavad nende jaoks, kellel meetmeid rakendada tuleb, majanduslikult tasuvad olema. Meetmete rakendamise koorem ei tohi ega saa jääda nende kanda. Ühegi ELi ja liikmesriikide seni algatatud programmiga ei ole suudetud seda põhiprobleemi päriselt lahendada ja ka uus tegevuskava, milles on palju juttu olukordadest, millest võidavad kõik osapooled, ei paku selleks paraku tõhusaid lähtekohti.

1.4.

Rahastamise puudumine ei ole mitte ainult keskne probleem kokkulepitud bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamisel, vaid annab tunnistust ka soovimatutest arengutest Euroopa poliitikas. Võetakse vastu seadusi, mis tekitavad kulusid, kuid kokku ei lepita selles, kes peab kulud tasuma või kuidas need kaetakse.

1.5.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni taaskord üles koostama Natura 2000 võrgustiku praeguse kulukalkulatsiooni. Ikka jälle nimetatud kulud 6,1 miljardi euro ulatuses ei ole komitee arvates Natura 2000 võrgustiku eelarvevajadusteks piisav, praegune vajadus on pigem kaks kuni kolm korda suurem.

1.6.

Komitee leiab seetõttu, et kindlasti on vaja esitada pikaajaline strateegia bioloogilise mitmekesisuse poliitika rahastamisvajaduste katmiseks (1). Arutelu 2021. aastale järgneva perioodi finantsperspektiivi üle pakuks selleks sobiva raamistiku, kuid ei kõnealune tegevuskava ega senised lähenemisviisid, mida käsitletakse aruteludokumendis ELi rahanduse tuleviku kohta, (2) ei viita sellele, et olukord võiks oluliselt paraneda.

1.7.

Komitee avaldab siirast heameelt, et Euroopa Komisjon soovib tegevuskava raames edasi arendada rohelise taristu strateegiat. Aga ka selle murrangulise lähenemisviisi puhul juhib komitee tähelepanu asjaolule, et rahastamata lähenemisviis ei too endaga kaasa mingeid muutusi.

2.1.

Juba 1998. aastal võeti ELis vastu esimene bioloogilise mitmekesisuse strateegia, (3) et peatada looduslike looma- ja taimeliikide ning nende elupaikade kadumine. 2001. aastal vastu võetud kestliku arengu strateegias (nn Göteborgi strateegia) sätestati bioloogilist mitmekesisust käsitlevad selged eesmärgid: peatada 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine Euroopa Liidus ning hoolitseda elupaikade ja looduslike ökosüsteemide taastamise eest.

2.2.

Sellele järgnesid uued meetmed, sealhulgas 2001. aastal avaldatud bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava (4) ja 2006. aasta mais veel üks bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava, (5) mis oma eelkäijast sisuliselt väga vähe erines.

2.3.

Kui selgus, et kokku lepitud ja lubatud eesmärk ei ole saavutatav, võeti komisjoni teatise „Valikuvõimalused ELi visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat“ (6) alusel vastu veel üks uus teatis „ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020“, (7) milles põhimõtteliselt vaid korrati varasemate tegevuskavade nõudmisi ja vahendeid, lükates algselt 2010. aastaks seatud eesmärgid edasi aastani 2020.

2.4.

Selle kuut selgelt määratletud üksikeesmärki ja ühtekokku 20 meedet hõlmava bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahehindamises ilmnesid väga kainestavad tulemused ning jõuti järeldusele, et looduskeskkonna kaitseks tuleb teha tunduvalt suuremaid jõupingutusi, kui soovitakse jõuda uue eesmärgini, mis näeb ette liikide hävimise lõpliku peatamise 2020. aastaks ja hävinud elupaikade taastamise.

2.5.

Komitee väljendas kõigi nende dokumentide suhtes oma seisukohta, mis jäi oma põhiolemuselt samaks, ja märkis kriitiliselt, et

2.6.

Junckeri juhitud komisjon võttis oma õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames sellegipoolest ette loodusdirektiivide läbivaatamise. Tulemused kinnitasid komitee arvamust ja ka keskkonnanõukogu väidab, et „laiema ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika nurgakividena täidavad loodusdirektiivid oma eesmärki, kuid selleks, et oleks võimalik saavutada nende eesmärgid ja realiseerida nende täielik potentsiaal, tuleb märkimisväärselt parandada nende rakendamist“ (9).

2.7.

Vastusena õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi protsessi tulemustele esitas komisjon „Loodust, rahvast ja majandust käsitleva tegevuskava“, (10) mis on käesoleva arvamuse teema.

3.1.

Tegevuskavas kirjeldatakse kõigepealt veel kord nende liikide ja elupaikade äärmiselt viletsat kaitsestaatust, mis peaksid tegelikult juba ammu olema 1979. ja/või 1992. aastal vastu võetud loodusdirektiividega kaitstud. Komisjon leiab, et „puuduliku rakendamise peamised põhjused on ressursipuudus, nõrk jõustamine, loodusega seotud eesmärkide halb integreerimine muudesse poliitikavaldkondadesse, ebapiisavad teadmised ja ebapiisav juurdepääs andmetele, nõrk teabevahetus ja sidusrühmade vähene kaasatus. Lisaks ei ole direktiivide rakendajad, eelkõige piirkondlikul ja kohalikul tasandil, mõnikord piisavalt kursis direktiivide nõuete või nende paindlikkuse ja pakutavate võimalustega. Selline olukord võib tekitada pingeid looduskaitse- ja majandustegevuse vahel“.

3.2.

Tegevuskava eesmärk on „direktiive paremini rakendada, neid paremini kooskõlastada sotsiaal-majanduslike eesmärkidega ning paremini kaasata riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, sidusrühmi ja kodanikke“.

3.3.

Võttes arvesse direktiivide tugevat territoriaalset mõõdet ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste peamist rolli nende rakendamisel, oli Euroopa Regioonide Komitee tihedalt seotud selle tegevuskava ettevalmistamisega ning tal on tulevikus keskne osa piirkondlike ja kohalike omavalitsustega koostöö tegemisel ja nende teadlikkuse suurendamisel.

3.4.

Tegevuskava sisaldab tihedat graafikut ning veel enne praeguse ametiaja lõppu 2019. aastal kavatseb komisjon rääkida tulemustest. See on komitee arvates väga edasipüüdlik juba üksnes seetõttu, et tegevuskava rakendamiseks ei eraldata komisjonis lisatöötajaid.

3.5.

Tegevuskava jaotub neljaks prioriteetseks valdkonnaks ja sisaldab 15 konkreetset meedet:

4.1.

Komitee avaldab kõigepealt heameelt toimivuskontrolli järelduste üle ja leiab, et need kinnitavad komitee senist seisukohta. Toimivuskontrolliga oli seotud tähelepanuväärselt palju sidusrühmi. See näitab, et ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika on teema, mis huvitab laia osa elanikkonnast ja mõjutab osa neist ka otseselt ning mille üle aktiivselt arutletakse.

4.2.

Kuigi kõik 15 uues tegevuskavas esitatud meedet võivad iseenesest aidata kaasa kehtivate looduskaitsealase õigusaktide paremale rakendamisele, on komitee mõnevõrra häiritud selle pärast, et komisjon esitas taaskord uue kava. Komitee arvates oleks olnud otstarbekam hinnata olemasolevat kuuest eesmärgist ja 20 konkreetsest meetmest koosnevat bioloogilise mitmekesisuse strateegiat, viia läbi ja avalikustada täpne nõrkuste analüüs ning sellest lähtuvalt siduda olemasoleva strateegiaga ajapikku võimalikke täiendavaid meetmeid. Praegune uue tegevuskava esitamine tekitab segadust, kuna jääb täiesti selgusetuks, kuidas see seondub kehtiva bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga, eriti kuna mõned tegevuskava meetmed (näiteks prioriteetides B ja C) kuuluvad juba aastaid ELi bioloogilise mitmekesisuse programmidesse ja poliitilisse päevakorda ning ootavad rakendamist.

4.3.

Komitee on juba varem kritiseerinud seda, et programmide ja strateegiate suur hulk on pigem segadust tekitav ja võib jääda mulje, et üha uute programmide/plaanide või strateegiate käivitamisega luuakse ekslik pilt aktiivsest tegevusest, mis olukorda tegelikult vaid vähe parandab.

4.4.

Juba tegevuskava käsitleva pressiteate pealkirjas väljendab komisjon seda, et tegevuskava peab aitama piirkondadel elurikkust kaitsta ja looduskaitsest majanduslikku kasu saada. Komitee hindab asjaolu, et tegevuskavas ei räägita mitte ainult loodusest ja bioloogilisest mitmekesisusest, vaid ka inimese, looduse ja majandusliku tegevuse vahelisest vastastikmõjust. See näitab, et bioloogilise mitmekesisuse poliitika ulatub kaugemale eetilisest ja moraalsest kohustusest tagada liikide ja elupaikade kaitse. Ka see vastab komitee eelmistel aastatel väljendatud seisukohtadele.

4.5.

Paljudes Euroopa piirkondades on juba ammu välja kujunenud lähenemisviisid, mis on hea näide sellest, kuidas inimestel on võimalik looduskapitalist kasu saada. Muu hulgas on ilmselge seos turismi ja vaheldusrikka, mitmekülgse maastiku vahel, kus valitseb suur bioloogiline mitmekesisus. Üha enam ollakse teadlikult ka sellest, et ökosüsteemi teenused – mida ei osutata mitte ainult Natura 2000 aladel – edendavad üldist heaolu.

4.6.

Otsustava tähtsusega probleem seisneb aga selles, et maaomanikele ja -kasutajatele kujutavad bioloogilist mitmekesisust arendavad ja säilitavad meetmed praegu endast tuluallika asemel hoopis kulutegurit. Kui enne oli looduslik mitmekesisus põhimõtteliselt justkui ulatusliku majandustegevusega kaasnev nähtus, siis nüüd on välja kujunenud klassikaline maakasutuskonflikt, mille tekkele on kaasa aidanud keerulised majanduslikud raamtingimused, millega näiteks põllumajandustootjad ja metsandusettevõtted kokku puutuvad.

4.7.

Ent bioloogilise mitmekesisusega seotud meetmed nii Natura 2000 aladel kui ka neist väljaspool peavad nende jaoks, kellel meetmeid rakendada tuleb, majanduslikult tasuvad olema. Meetmete rakendamise koorem ei tohi ega saa jääda nende kanda. ELi ja liikmesriikide seni algatatud programmidega ei ole suudetud seda põhiprobleemi lahendada ja ka uus tegevuskava, milles on palju juttu olukordadest, millest võidavad kõik osapooled, pakub selleks paraku vähe tõhusaid lähtekohti.

4.8.

Asja ei muuda ka uues tegevuskavas ette nähtud meetmed, mis varasematest bioloogilise mitmekesisuse strateegiatest puudusid: mitte ükski teadlikkuse suurendamise kampaania, kuitahes hea see on, mitte ükski üldsuse kaasamise meetod, kuitahes leidlik see on, mitte ükski tõhustatud suunis ega ka 21. mai kuulutamine Euroopa Natura 2000 päevaks – meetmed, mis kõik kuuluvad uude tegevuskavva – ei ole edukad, kui majanduslikud ja rahalised raamtingimused ei ole asjakohased. Komitee leiab, et selles valdkonnas tuleb teha olulisi parandusi ning töötada 2021. aasta järgset ajavahemikku käsitleva uue keskpika perioodi finantsplaneerimise raames välja Natura 2000 võrgustiku piisav sihtotstarbeline rahastamine ning tagada piisava personali olemasolu rakendamisega tegelevates ametiasutustes nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil.

5.1.

Juba näiteks Natura 2000 võrgustiku loomist alustades lubati maaomanikele ja -kasutajatele, et tagatakse piisav rahaline kompensatsioon vähemalt juhtudel, kui Natura 2000 aladel võetud meetmed või seal kehtivad nõuded neile negatiivset majanduslikku mõju avaldavad. Oma aruandes „2010. aasta hinnang Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava rakendamisele“ (11) jõuab komisjon järeldusele, et piisava rahastamise tagamine on üks neljast peamisest toetusmeetmest. Komisjon märgib aga samas, et „kaetud on vaid 20 % kõigist Euroopa kaitsealade, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku haldamise rahastamisvajadustest. 2004. aasta hinnangu järgi oli ELi 25 liikmesriigis Natura 2000 haldamiseks vaja 6,1 miljardi euro suurust investeeringut aastas.“ Seega on aastane puudujääk vähemalt 5 miljardit eurot!

5.2.

Praeguste prognooside kohaselt nõuavad kulud Natura 2000 alade haldamiseks oluliselt rohkem vahendeid. Saksamaa liidumaad hindavad, et Natura 2000 maismaavõrgu aastane eelarvevajadus on Saksamaal 1,417 miljardit eurot, mis tähendab keskmiselt 175 eurot hektari kohta. Kui arvestada need kulud hektari kohta kogu ELi Natura 2000 maismaavõrgu peale kokku, on 28 liikmelisel ELil igal aastal tarvis peaaegu 21 miljardit eurot. Siia lisanduvad kulud Natura 2000 merealadele. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni tungivalt üles koostama kogu Natura 2000 võrgustikku hõlmava ajakohase ja usaldusväärse kulukalkulatsiooni.

5.3.

Natura 2000 võrgustiku haldamise puudulik rahastamine ei ole mitte ainult keskne probleem kokkulepitud bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamisel, vaid annab tunnistust ka soovimatutest arengutest Euroopa poliitikas. Võetakse vastu seadusi, mis tekitavad kulusid, kuid kokku ei lepita selles, kes peab kulud tasuma või kuidas need kaetakse. Sidususe puudumine Euroopa Liidu seaduste ja selle eelarve vahel on peamine Euroopa bioloogilise mitmekesisuse kaitse probleemide põhjus.

5.4.

Ka tegevuskavas võetakse eelduseks praegune ELi eelarve. See on mõistetav, kuivõrd oleme hetkel jooksva rahastamisperioodi 2014–2020 keskel, kuid bioloogilise mitmekesisuse kaitse probleeme ei saa sellisel juhul tegevuskavaga lahendada.

5.5.

Ainus tegevuskavas avaldatud finantsmeede on suurendada 10 % võrra programmi LIFE eelarve seda osa, mis on ette nähtud looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist toetavate projektide jaoks. Selle mõju eelarvele peaks olema neutraalne, teisisõnu hoitakse programmi LIFE kogueelarve muutumatuna ja suurendamine toimub programmi LIFE teiste meetmete arvel. Programmi LIFE eelarves oli prioriteetsele valdkonnale „Loodus ja bioloogiline mitmekesisus“ aastatel 2014–2017 ette nähtud umbes 610 miljonit eurot. 10 % enam tähendaks seega 15 miljonit eurot aastas.

5.6.

Seepärast on õige, et komisjon räägib tegevuskava prioriteedis C (investeerimise hoogustamine) ka eesmärgist edendada koostoimet ühise põllumajanduspoliitika rahastamisega ja suurendada teadlikkust ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvõimaluste kohta ning viitab ka ühisele kalanduspoliitikale ja teatab soovist anda juhiseid nn rohelise taristu edendamiseks. Need ei ole aga uued meetmed ega ettepanekud, vaid teemad, mis on juba ammu kuulunud poliitilisse päevakorda ja mille täitmist nõutakse. Nendest on räägitud varasemates bioloogilise mitmekesisuse programmides ja projektides, ilma et sellega oleks viimastel aastatel kaasnenud mingeid positiivseid muutusi.

5.7.

Vajalik oleks seega komisjonipoolne pikaajaline strateegia rahastamisvajaduste katmiseks (12). Kohe algav arutelu finantsperspektiivi üle on komitee hinnangul õige raamistik vastavate küsimuste tõstatamiseks. Kogemus näitab, et koostööprojektid piirkondade, looduskaitseorganisatsioonide ning põllumajandustootjate ja metsandusettevõtete vahel Natura 2000 meetmete rakendamiseks võivad olla väga edukad, kui need on majanduslikult piisavalt atraktiivsed. Ei kõnealune tegevuskava ega ka senised lähenemisviisid, mis on kajastatud aruteludokumendis ELi rahanduse tuleviku kohta (13) ei viita aga sellele, et olukord võiks oluliselt paraneda.

5.8.

Komitee avaldab siirast heameelt, et Euroopa Komisjon soovib tegevuskava raames edasi arendada rohelise taristu strateegiat. Aga ka selle murrangulise lähenemisviisi puhul juhib komitee tähelepanu asjaolule, et rahastamata lähenemisviis ei too endaga kaasa mingeid muutusi. Sellega seoses viitab komitee ka keskkonnanõukogu järeldustele, mille raames kutsus ülemkogu oma 19. juuni 2017. aasta istungil Euroopa Komisjoni üles edasi arendama oma ettepanekut töötada välja rohelise taristu üleeuroopaline võrgustik (TEN-G).

5.9.

Komitee tuletab seetõttu meelde oma hiljuti avaldatud arvamust programmi LIFE vahehindamise kohta, (14) milles komitee tegi ettepaneku muuta programm LIFE „Natura 2000 võrgustiku peamiseks rahastamisvahendiks. Arvamuses märgitakse, et „ebapiisavaks tuleb lugeda kunagi valitud lähenemisviis korraldada Natura 2000 võrgustiku rahastamine esmajoones ELi regionaalarengu fondide ja samutiühise põllumajanduspoliitika teise samba kaudu. Komitee juhib siinkohal tähelepanu ühele oma arvamusele (15) ja toetab programmi LIFE vahendite vastavat sihtotstarbelist suurendamist. Seejuures tuleks jälgida, et kõik toetusmeetmed oleksid sidusad, st välditakse vastandlikku või topeltrahastamist teistest ELi fondidest.“

5.10.

Tegevuskavas nähakse ette teabevahetuse parandamine ning kodanike, sidusrühmade ja kogukondade ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teavitamine ja kaasamine. Lisaks sellele on kavas luua ühine platvorm Euroopa Regioonide Komiteega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb selle üle heameelt ja on sügavalt veendunud, et kodanikuühiskonna tihedam kaasamine tegevuskava elluviimisse saab olla ainult positiivne.

5.11.

Komitee väljendab rahulolu selle üle, et komisjon töötas tegevuskava välja ja hakkab seda rakendama tihedas koostöös Euroopa Regioonide Komiteega. Komitee pakub ka omalt poolt toetust, kuna tema hinnangul saadab kohalikke ja piirkondlikke võime ilma kodanikuühiskonna osaluse ja heakskiiduta vaid piiratud edu.