2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/44

Raportöör:

Brenda KING

Kaasraportöör:

Lutz RIBBE

1.1.

Nagu igal pool mujal maailmas, seistakse Euroopas silmitsi kolme olulise probleemiga: 1) Maa loodusvarde ammendumine, sh kliimamuutused ja elurikkuse kadumine; 2) sotsiaalne ebavõrdsus, sh noorte töötus, inimeste hättajäämine hääbuvate tööstusharudega piirkondades, ning 3) sellest tingituna avalikkuse vähenev usaldus valitsuse, poliitilise ladviku, ELi ja selle juhtimisstruktuuride ning teiste institutsioonide vastu.

1.2.

Neid kolme suurt teemat tuleb mõista digiteerimise (valdav suundumus) ja globaliseerumise taustal, kuna need on oluliselt mõjutanud Euroopa tööturge ja tulevikus nende mõju isegi tugevneb. Eelkõige digiteerimine võib kõnealuse kolme probleemiga tegelemist kas hõlbustada või neid süvendada. Kas digiteerimine avaldab positiivset või negatiivset mõju, sõltub selle poliitilisest juhtimisest.

1.3.

Nende kolme olulise teema ja digiteerimise vaheliste vastasmõjude põhjalikule analüüsile tuginedes kutsub komitee komisjoni üles esitama Euroopa kestliku arengu pikaajaline strateegia eesmärgiga edendada meetmeid Euroopa majanduse tugevdamiseks, mis tooksid kasu ühiskonnale ja keskkonnale. Käesoleva arvamuse eesmärk on tuua välja teemad ja teave, mida pikaajalise strateegia ettevalmistamisel arvesse võtta.

Mõned inimesed on muutuste vastu. Pidevate tehnoloogiliste murrangute keskel on mõned inimesed huvitatud senise olukorra säilimisest. Teised jällegi võivad end püüdlustes kohaneda pidevalt muutuva ühiskonnaga ebakindlalt tunda. Mõnede jaoks ei ole muutused piisavalt kiired (nt rohelise energia pooldajad). Poliitikakujundajad peaksid neid hirme arvesse võtma ja probleemiga otseselt tegelema, mitte olukorraga leppima. Esimese sammuna tuleks käivitada nende küsimuste üle avatud arutelu ja tugevdada osalusdemokraatiat, sh Euroopa kodanikualgatust.

1.4.

Tegevusetus ei tule kõne alla. Muutuste õiges suunas juhtimiseks on vaja poliitilist tahet. Majandusarengu, keskkonnakaitse ja sotsiaalpoliitika vahel on vaja tugevamaid vastastikuseid seoseid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kestliku arengu eesmärkide rakendamine ja elluviimine koos Pariisi kokkuleppega ning hästi juhitud üleminek vähese CO2-heitega majandusele ja digitaalmajandusele lahendab peamised Euroopa ees seisvad küsimused ja teeb Euroopast uue tööstusrevolutsiooni võitja. Komitee soovitab komisjonil töötada kiiresti välja edasisi samme käsitlevas dokumendis (komisjoni talituste töödokument) (1) esitatud meetmed ja keskenduda rohkem kestliku arengu eesmärkide ning Pariisi kokkuleppe täielikule lõimimisele Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni praegustesse prioriteetidesse, et luua visioon õiglase ja konkurentsivõimelise Euroopa jaoks aastaks 2050.

1.5.

Vajadust mõjusa poliitilise panuse järele ei tohi valesti mõista. Ehkki asjakohane õigusraamistik on ülemineku suunamisel asendamatu, vajab Euroopa tegevuskava, mis puudutab kogu ühiskonda, kuna selles pürgitakse õiglase globaliseerumise poole, püütakse suurendada Euroopa konkurentsivõimet ja teha Euroopast uute tehnoloogiate valdkonna liider, püütakse mitte kedagi tagaplaanile jätta, võideldakse vaesusega ja luuakse keskkond, mis taastab inimeste usalduse poliitiliste süsteemide ja mitmepoolsete juhtimisvormide vastu (2). Lisaks suuna näitamisele mitmetes valdkondades peab poliitiliste strateegiatega püüdma ergutada kodanikuühiskonna tohutut potentsiaali. Sotsiaalne ettevõtlus, kodanikualgatused ja ühiskondlik töö on vaid mõned näited sellest, kuidas saab kestlikku arengut alt üles lähenemisega ellu viia, eriti mis puudutab vajalikku nihet vähese CO2-heitega ja ringmajanduse poole. Siinkohal on parim võrdlusalus detsentraliseeritud taastuvenergia.

1.6.

Komisjon ja komitee peaksid lähitulevikus tegema täiendavat koostööd käesolevas arvamuses analüüsitavate peamiste strateegiliste poliitikavaldkondade alal, näiteks:

1.7.

Selle poliitikameetmete kombinatsiooni elluviimiseks on vaja ulatuslikku ja sidusat strateegiat. Komitee soovitab, et see strateegia keskenduks pikemale perioodile, oleks sõnaselge, horisontaalselt ja vertikaalselt integreeritud, hallatav ja osalusel põhinev. Seepärast on komitee arvates väga oluline tagada, et 2050. aastasse jõudmine oleks kavandatud ja ellu viidud kodanikuühiskonna esindajate täielikul kaasamisel. Osalusdemokraatia tugevdamiseks peaks komisjon mõtlema oma seadusandliku ainuõiguse üle.

1)

Kuidas tulla toime planeedi taluvuspiiride ja üldiste keskkonnaprobleemidega, sh kliimamuutustega ja elurikkuse vähenemisega?

2)

Kuidas reageerida suurenevale sotsiaalsele ebavõrdsusele globaliseerunud maailmas?

3)

Ja kuidas takistada seda, et avalikkuse toetus valitsustele ja institutsioonidele üha väheneb?

3.1.1.

Platvormimajandus, tehisintellekt, robootika ja asjade internet – neis valdkondades toimub laiaulatuslik ja üha kiirenev globaalne areng, mis mõjutab varem või hiljem kõiki majanduse ja ühiskonna valdkondi. Digitaaltehnoloogia on muutumas kättesaadavaks suurele osale ühiskonnast, kuid mõnel rühmal ei pruugi olla juurdepääsu nendele äärmiselt võimsatele digitaalsetele vahenditele.

3.1.2.

Digitaaltehnoloogia kaasamine nanotehnoloogiasse, biotehnoloogiasse, materjaliteadusesse, taastuvenergia tootmisse ja säilitamisse ning kvantelektroonilisse arvutitehnoloogiasse võib kaasa tuua uue tööstusrevolutsiooni (4). Selleks et Euroopast saaks uue ülemaailmse tehnoloogilise ja majandusliku konkurentsi liider, on vaja tohutuid investeeringuid ja uusi algatusi.

3.1.3.

Digiteerimisel on palju eeliseid. See toob kaasa uued tarbijatele kasulikud tooted ja teenused. See võib aidata saavutada mõnda kestliku arengu eesmärki, suurendades ülemaailmse sissetuleku tasemeid, parandades inimeste elukvaliteeti, luues võimalusi kaasavamate demokraatiamudelite kasutuselevõtuks ning suurendades kvaliteetsete töökohtade arvu ja ELi üldist konkurentsivõimet – nagu toimus ka eelmiste tööstusrevolutsioonide puhul. On olemas ka ohud – uuringud toovad esile võimaluse, et digiteerimine võib hävitada palju rohkem töökohti kui see neid loob.

3.1.4.

Digitaaltehnoloogia lähendab oluliselt tootmist ja tarbimist, viies ületootmise miinimumini. Selle abil on võimalik vähendada ELi keskkonnajalajälge. Otsene kauplemine majanduslike hüvedega kas vastastikku tehtavate tehingute või jagamismajanduse kaudu võib vähendada ressursside tarbimist. Näiteks toetab digitaaltehnoloogia uute jagatud transporditeenuste ja isejuhtivate sõidukite levikut, mis võib suurendada meie liikuvussüsteemide keskkonnasäästlikkust.

3.1.5.

Ent digiteerimine ise ei ole kestlik. On tõkkeid turule sisenemisele ja mastaabisäästule, mis võivad takistada kodanikel selle potentsiaali ära kasutamast. Digitaaltehnoloogiale üleminek võib suurendada ebavõrdsust, pidades eelkõige silmas võimalust, et see toob kaasa murrangulise muutuse tööturul, ja selle kalduvust tekitada polariseerumist paljude madala ja keskmise oskustasemega töökohtade suhtes, mis võidakse automatiseerida. Robotiseerimine ja platvormimajandus võivad paljusid Euroopa töökohti tõsiselt ohustada ning need toovad kaasa uusi riske, kuna suurem osa asjakohasest tehnoloogiast toimib andmete, sealhulgas isikuandmete põhjal.

3.1.6.

Uutest jõukuse saavutamise võimalustest saavad sageli kasu üksnes teatud inimrühmad: haritud, heade sotsiaalsete oskuste ja kõrge riskitaluvusega inimesed. Digitaalsest innovatsioonist saavad üldjuhul enim kasu intellektuaalse, rahalise ja füüsilise kapitali pakkujad: uuendajad, aktsionärid, investorid ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajad. Kardetakse, et digitaaltehnoloogiast saab üks peamisi põhjuseid, miks sissetulekud jäävad samale tasemele või isegi vähenevad.

3.1.7.

Digiteerimisega seotud võimaluste ärakasutamiseks on vaja aktiivset ja laiaulatuslikku poliitikat, kus käsitletakse ka eespool kirjeldatud kolme olulist probleemi. Ka digiteerimisega seotud ohte tuleb kontrollida ja hallata. Komitee peaks jätkama aktiivset tööd nende teemadega.

3.2.1.

Olles pühendunud globaalsele võitlusele kliimamuutuste vastu (st Pariisi kokkulepe) ja toetades loodusvarade kaitset, peab Euroopa kiiresti oluliselt vähendama oma majanduse keskkonnajalajälge. Ökoloogiline kriis on meid juba tabanud. Rahvastiku kasv, fossiilkütustel põhinev pikaajaline majanduskasv ning ressursside ja maa mittesäästev kasutamine avaldavad kogu maailmas keskkonnale üha suuremat survet. Üks peamine väljakutse, mida kajastavad ka kestliku arengu eesmärgid, on tagada, et majandusarengu ja -kasv austavad planeedi taluvuspiire olgu siis seoses kliimamuutuste leevendamise, ressursside kasutamise ja majandamise ning õhu- ja veekvaliteediga või maa ja mere elurikkuse kaitsega.

3.2.2.

Majanduse CO2-heite ulatuslik vähendamine toob kaasa vajaduse paljusid majandusharusid kiiresti muuta. Fossiilkütustelt taastuvatele energiaallikatele üleminekuks on vaja suuremat energiaalast paindlikkust ja energiaalaseid teadmisi. ELi energiapoliitika oluline ja jätkusuutlik osa peaks olema ka tootvate tarbijate (5) energia üldine arendamine (6). Transpordisüsteemide jaoks on vaja struktuurilisi muutusi elektrifitseerimise ja autode ühiskasutuse teel. Hooneid ja taristut tuleb uuendada. Arenenud biomajandus võib olla oluline tõukejõud majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel.

3.2.3.

Euroopa peab praeguselt lineaarselt majandusmudelilt, mille põhimõte on „võta, tooda, tarbi ja viska ära“, üle minema ringmajanduse mudelile, mis on oma olemuselt taastav ning mille puhul kasutatakse võimaluse korral looduslikke taastuvaid energiaallikaid ning toodete, materjalide ja ressursside väärtust hoitakse majanduses nii kaua kui võimalik. Selles kontekstis võib olla oluline osa digiteerimisel (vt punkt 3.1.4).

3.2.4.

Üleminek vähese CO2-heitega keskkonnahoidlikule ringmajandusele annab ELile võimaluse suurendada oma konkurentsi- ja vastupanuvõimet. Selle abil saab parandada Euroopa kodanike elukvaliteeti ja suurendada heaolu. Sellega vähendatakse ka sõltuvust fossiilkütuste ja olulise tooraine impordist ning luuakse kindel alus majanduslikule heaolule.

3.2.5.

Ent CO2-heite vähendamise ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminekuga kaasnevad sotsiaalsed probleemid, (7) kuna suure keskkonnajalajäljega tööstusharudes jääb töökohti vähemaks. Tuleb võtta strateegiliseks poliitiliseks ülesandeks täielikult ära kasutada potentsiaal, mida CO2-heite vähendamine ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminek seoses uute töökohtade loomise ja sotsiaalkaitse parandamisega kaasa toovad, nii et lõpptulemus oleks võimalikult positiivne.

3.2.6.

Üleminekut vähese CO2-heitega ringmajandusele on ajendanud kodanike, kohalike omavalitsuste, tarbijate ja innovaatiliste ettevõtjate alt ülespoole suunatud algatused nii energia kui ka toidu valdkonnas. Kuid asjakohaste algatuste edendamise ja kogu Euroopas kriitilise massi loomise asemel, millel oleks tööturule ja sotsiaalkaitsele positiivne mõju, takistavad edasist arengut pahatihti haldus- ja õigussüsteemid. Sageli ei mõisteta, et alt ülespoole suunatud algatused võivad olla võimas vahend, lahendamaks CO2-heite vähendamise ja keskkonnasäästlikule kütusele üleminekuga seotud sotsiaalseid probleeme. Selle potentsiaali vallandamiseks on vaja kaotada struktuurilised takistused, mis ei lase ressursipuuduse all kannatavatel inimestel vajalikke ressursse (eelkõige kapitali ja asjakohast teavet) kasutada.

3.3.1.

Ehkki globaliseerumine ja tehnoloogia areng on märkimisväärselt suurendanud globaalset kaubandust ja jõukust, on globaliseerumise ja tehnoloogia arengu kombinatsioon aidanud kaasa ka sotsiaalse (ja keskkonnaalase) ebavõrdsuse suurenemisele. Oxfami andmetel kuulub vaid kaheksale inimesele (neist kõik mehed) sama palju vara kui kogu vaesemale poolele maailma rahvastikust.

3.3.2.

Euroopas suureneb ebavõrdsus. OECD hiljutise uuringu kohaselt on sissetulekute ebavõrdsus Euroopas praegu jätkuvalt rekordiliselt suur. 1980ndatel oli 10 % ühiskonna kõige rikkamate inimeste keskmine sissetulek seitse korda suurem kui 10 %-l kõige vaesematel inimestel. Praegu on see 9,5 korda suurem. Jõukuse ebavõrdsus on veelgi suurem: 10 % kõige jõukamatele majapidamistele kuulub 50 % kogu jõukusest, samas kui 40 % kõige vähem jõukatele kuulub vaid veidi üle 3 % (8).

3.3.3.

Üks põhjus, miks ebavõrdsus Euroopas süveneb, on majanduskasvu lahutamine netotulust. Euroala SKP kasvas aastatel 2008–2015 üle 16 % (EL 28 puhul üle 17 %), kuid kodumajapidamiste kasutada olev netotulu jäi samale tasemele, tõustes EL 28 puhul vaid 2 %.

3.3.4.

24 OECD riigis on tootlikkus alates 1995. aastast tõusnud 27 %, samas kui keskmine töötasu on sellest maha jäänud, tõustes vaid 22 %. Mis veelgi halvem – madalama netopalgaga ühiskonnarühmas on töötasu märgatavalt vähem tõusnud. Selline palgaebavõrdsus on viimase 20 aasta jooksul suurenenud kõigis Euroopa riikides, v.a Hispaanias. Eriti ilmne on see suundumus Ungaris, Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Ühendkuningriigis (9).

3.3.5.

On oht, et töö olemuse muutumine suurendab seda lõhet. Näiteks võib keerukate tööstusprotsesside automatiseerimine robootika abil vähendada nõudlust keskmise oskustasemega või isegi üsna kõrge oskustasemega teenistujate järele, kes praegu neid keerulisi ülesandeid täidavad. See põhjustab tõenäoliselt tööturu veelgi suuremat polariseerumist, sest loodavad uued töökohad on kas (veelgi) kõrgema oskustasemega (nende toodete ja teenuste väljatöötamine ning haldamine) või rohkem teenindusele orienteeritud madalama oskustasemega. OECD andmetel võidakse automatiseerida 9 % töökohtadest ja veel 25 % tööülesannetest muutub oluliselt.

3.3.6.

Valitsused reageerivad digiteerimise mõjule pigem tagantjärele kui ennetavalt ja keskenduvad pigem digiteerimise kõrvalmõjude leevendamisele kui selle võimalike eeliste ärakasutamisele. Valitsuste tegevuses tuleb paremini arvesse võtta töötajate esindatuse ja osalemise väljakutset, mis on tähtis inimkapitali investeerimise aspekt areneval tööturul. Komitee võiks jätkata põhjalikke analüüse selle kohta, millist mõju avaldab digiteerimine tööturule.

3.4.1.

Vaid osaliselt globaliseerumisest ja tehnoloogia arengust tingitud ebavõrdsuse suurenemine on põhjustanud usalduse vähenemise valitsuste, poliitilise ladviku, rahvusvaheliste organisatsioonide, asutuste ja globaalse juhtimise vastu. Lisaks on see hoogustanud populistlikke liikumisi ja traditsiooniliste erakondade langust. Eriti suurt muret tekitab noorte valimisleigus (rääkimata protestihääletamisest): 2015. aastal osales 15–30aastastest eurooplastest valimistel üksnes 63 % (10).

3.4.2.

Paljud Euroopa kodanikud tunnevad, et on võõrandunud poliitiliste otsuste tegemisest riigi ja Euroopa tasandil. Nad arvavad, et traditsioonilised demokraatlikud protsessid ei võimalda neil oluliste otsuste tegemist mõjutada. Sidusrühmade paljususel põhinev lähenemisviis (nt ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 raames) on kaasav demokraatiamudel, mis võib aidata sellest usaldamatusest üle saada.

3.4.3.

Üleminekut kestlikkusele ei saa ega tohi peale suruda üksnes nö ülaltpoolt; muutus on edukas ainult siis, kui selle alus on enamiku ettevõtjate, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, töötajate ning kodanike ulatuslik toetus ja aktiivne osalemine. See peab olema alt üles ja ülalt alla suunatud koostöö. Kestliku arengu tegevuskava 2030 koostamisel kasutati mitme sidusrühma liite, mis on tekkimas ka kliimameetmete valdkonnas (11). Need võivad anda eeskuju kaasava demokraatliku valitsemismudeli loomisel, mida rakendataks kõigis poliitikavaldkondades ning mis hõlbustaks murrangulisi muutusi ja innovatsiooni.

3.4.4.

Eelkõige just noorem põlvkond nõuab ebatraditsioonilisi poliitilise kaasatuse vorme vastandina traditsioonilistele erakondadele ja asutustele. Alternatiivsed poliitilise kaasatuse vormid on näiteks energiakogukonnad, kodanike ja omavalitsuste partnerlused energiatõhususe suurendamiseks (nt alltöövõtu mudelite kaudu) või jäätmemajanduse edendamiseks, üleminekulinnade algatused, kogukonna toetatav põllumajandus, poliitilised blogid ja muud veebipõhised formaadid ning isegi kohaliku vääringuga seotud algatused. Need ei asenda kindlasti traditsioonilist poliitilist tööd, kuid võivad oluliselt kaasa aidata poliitilisele sotsialiseerumisele ja sotsiaalsele integratsioonile.

3.4.5.

Interneti potentsiaali ärakasutamine on samuti paljulubav viis poliitilistest ummikutest pääsemiseks. Teave pole kunagi olnud nii vabalt kättesaadav kui ilma traditsioonilise kontrollita detsentraliseeritud võrgus. See toob ühiskonnale kaasa uued probleemid, nagu on näidanud tõejärgsete ja võltsuudiste nähtus. Samas oleme tunnistajaks alternatiivsete mittehierarhiliste tegevusvormide sagenemisele ja veebipõhiste sotsiaalvõrgustike rohkele kasutamisele kodanike, eelkõige noorte hulgas.

3.4.6.

E-valitsus võib viia valitsusmudeliteni, mida iseloomustab avalikkuse ennenägematult suur osalemine poliitika kujundamises. EL peaks võtma eeskujuks sellised liikmesriigid nagu Eesti, kus on selles valdkonnas juba suuri edusamme tehtud. Digitaaltehnoloogiale üleminek võimaldab kodanikel osaleda otsuste tegemise protsessides üsna väikeste kuludega. Kuid kogemused näitavad, et ka e-osaluse puhul esineb keskklassi ülekaal (keskklassi liikmete suurem esindatus osalusfoorumites). Komiteel on head võimalused osaleda selleteemalises dialoogis kodanikuühiskonna tasandil.

—

kasutama parimal viisil ära digitaalset revolutsiooni, et luua uus konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik majandus;

—

liikuma vähese CO2-heitega keskkonnahoidliku ringmajanduse suunas, tagades kõigile õiglase ülemineku;

—

looma vastupidava Euroopa sotsiaalmudeli;

—

tagama suuremal määral kodanike juhitud ja detsentraliseerituma demokraatliku süsteemi, kasutades ära õiglase globaalse majanduskoostöö eeliseid.

4.1.

Komitee on seisukohal, et kestliku arengu eesmärgid ja Pariisi kokkulepe (COP21) annavad uut hoogu visioonile „Euroopa, mida me tahame“, (12)  (13). Komisjon peab nende kokkulepete rakendamist hoogustama, töötades välja edasisi samme käsitlevas teatises esitatud poliitikastrateegiad ning lõimides need täielikult Euroopa poliitikaraamistikku ja komisjoni praegustesse prioriteetidesse. Visioonis „Euroopa, mida me tahame“, nagu ka kestliku arengu tegevuskavas 2030 (st kestliku arengu eesmärkides) seatakse üksikisik ühiskonnas ja majanduses kesksele kohale ning soovitakse anda kõigile võimalus otsustada, kuidas nad soovivad oma vajadusi täita, kooskõlas sotsiaalse ja ökoloogilise keskkonnaga. See idee ei ole utoopiline. Tegelikkuses on Euroopal nüüd tehnoloogilised ja majanduslikud vahendid selle visiooni elluviimiseks: asjade internet ja suurandmed, keerukate protsesside juhtimine mobiilsete rakenduste kaudu, tootvad tarbijad tootmise mastaabi ja tootmiskulude vähendamise kaudu (nt taastuvenergia, 3D-printimine), uued tehingu- ja makseviisid (plokiahel, e-raha ja nutilepingud), tarbijate ühistegevus ja jagamismajandus kui uued ärikontseptsioonid ning muud uuendused.

4.2.

Kõigil nendel uuendustel on potentsiaali see visioon tegelikkuseks muuta, kuid selleks on vaja strateegiat, mis pakub lahendusi kolmele innovatsiooniga seotud väljakutsele. See strateegia hõlmab uut, väljapoole SKP raame jääva heaolu mõistet, mille puhul püüeldakse majandusliku õitsengu, sotsiaalse kaasatuse, keskkonnaalase vastutuse ja kodanike võimestamise poole integreeritud viisil.

4.3.

Tegevusetus ei tule kõne alla. Kui EL ei soovi või ei suuda välja töötada ja rakendada kõikehõlmavat strateegiat, tekib Euroopal muidki probleeme kui kestliku arengu tegevuskava 2030 ja visiooni „Euroopa, mida me tahame“ eesmärkide saavutamata jäämine. Tegevusetuse korral on suur oht, et ühtegi neist olulistest probleemidest ei lahendata: Euroopa töökorraldus hävib, CO2-heite vähendamine ja ressursside kaitse lõppeb, kuna keskkonnasäästlikule kütusele ülemineku sotsiaalseid kulusid peetakse liiga kõrgeks, ning suurenevad sotsiaalne ebavõrdsus ja võõrandumine, mis ohustab demokraatiat.

4.4.

On äärmiselt oluline, et strateegia sisaldaks täpseid poliitikasoovitusi Euroopa ees seisva kolme olulise väljakutse lahendamiseks, et visioonist „Euroopa, mida me tahame“ võiks saada tegelikkus.

—

innovatsioon;

—

reguleerimine ja juhtimine;

—

sotsiaalpoliitika;

—

avatud juurdepääs;

—

haridus ja koolitus;

—

teadustegevus.

5.1.1.

Innovatsioon: uus tööstusrevolutsioon on Euroopa jaoks võimalus saada tehnoloogiavaldkonna liidriks ja suurendada oma konkurentsivõimet globaliseerunud turgudel. Majandusliku kasu loomine ilma suurte väliskuludeta peab saama standardseks ärimudeliks. Meil on vaja, et innovaatilised ja kasumlikud äriühinguid ja ettevõtjaid investeeriksid säästvasse tootmisse, et luua kvaliteetseid töökohti ja rajada heaolule majanduslik alus. Et innovatsioon aitaks saavutada säästvamat Euroopat, tuleb välja arendada raamistik, mis soodustab sellist majandustegevust, millel ei ole välist jalajälge või mille väline jalajälg on äärmiselt väike või mille ressursitarbimine on piiratud. See võimaldab säästvatel innovaatoritel (olgu need kodanikud, ettevõtjad, linnad või piirkonnad) tõhusalt konkureerida suure ressursitarbimise ja/või keskkonnajalajäljega ärimudelitega. Innovaatoritele, kes pakuvad uudseid lahendusi keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide lahendamiseks ning tegutsevad varaste kasutuselevõtjatena, tuleb pakkuda ka ennetavat tuge, nt teha VKEdele, kodanikele, kodumajapidamistele, kogukonnaalgatustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja mikroettevõtjatele kättesaadavaks mikrokrediit (14). Kasuks võiks tulla ühtne Euroopa patent, eeldusel et taotlemiskulud pole takistavalt suured (15). VKEdega seoses tuleks läbi vaadata teise võimaluse meetmed, et vähendada praegust suurt riskikartlikkust ELis (16). Poliitika peab jätma ruumi katsetamiseks kogu Euroopas, eriti liikuvuse, jäätmekäitluse, energeetika-, põllumajandus-, haridus- ja tervishoiusektoris. On võimalik leida uusi turgusid, minnes riigihangetes üle digitaalsetele, vähese CO2-heitega, taaskasutusele keskenduvatele ja keskkonnahoidlikele teenustele, mida osutatakse sotsiaalselt kaasaval viisil.

5.1.2.

Reguleerimine: õigusraamistik peab täitma kolme eesmärki. Esiteks tuleb välismõjude kulusid võimalikult täpselt hinnata, et oleks võimalik välja töötada ärimudelid, mis aitavad saavutada kestlikkusega seotud eesmärke (17). Teiseks peavad määrused tagama, et hästi arenenud digitaalset taristut rakendatakse kogu Euroopas, sealhulgas maapiirkondades, ja et kõigil oleks võimalus seda (sh nutiküte, nutikad elektrivõrgud ja elektripõhise liikuvuse võrgud) kasutada. Neid teenuseid tuleks õiguslikult käsitleda avalike teenustena. Kolmandaks, kuna digiteerimise puhul on platvormid sageli eelisolukorras, on suurematel digitaalsetel turgudel oht monopolide tekkeks. Seepärast on vaja aktiivset monopolidevastast poliitikat (18). Komitee on ka soovitanud, et komisjon peaks kaaluma viise, kuidas edendada ELi platvorme sellisel moel, et lisaväärtus jääks kohalikku majandusse (19). Turujõu tasakaalustamisel võib olulist osa täita digitaalsete platvormide jaoks mõeldud sõltumatu Euroopa reitinguagentuur, kellel oleks kõikides liikmesriikides ühesugune pädevus ning kes hindaks nende platvormide juhtimist konkurentsi, tööhõive ja maksustamise valdkonnas (20).

5.1.3.

Sotsiaalpoliitika: CO2-heite vähendamisest ja digiteerimisest tulenev muutus (vt peatükk 3) toob sotsiaalkindlustussüsteemidele kaasa väljakutse, kuidas tulla toime töökohtade kaotuse ja maksutulu vähenemisega. Seepärast tuleks uurida ja arendada uusi lähenemisi ja mudeleid, eesmärgiga tagada liikmesriikides sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus, reageerida tuleviku töö erinevatele tingimustele ja toetada töötajaid ja kogukondi üleminekust mõjutatud sektorites ja piirkondades. Komitee on käsitlenud tuleviku tööga seotud väljakutseid arvamuses Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ning nõudnud sidusat Euroopa tööhõivestrateegiat, milles käsitletaks järgmisi teemasid: investeeringud ja innovatsioon; tööhõive ja kvaliteetsete töökohtade loomine; õiglased töötingimused kõigile; õiglased ja sujuvad üleminekud, mida toetab aktiivne tööturupoliitika; kõigi sidusrühmade, eriti sotsiaalpartnerite osalus. Avaliku sektori investeeringud peaksid toetama kogukondi, piirkondi ja töötajaid sektorites, mida see üleminek juba mõjutab, samuti aitama prognoosida ja hõlbustada tulevast ümberkorraldamist ning üleminekut keskkonnasäästlikumale ja kestlikumale majandusele (21).

5.1.4.

Avatud juurdepääs: digiteerimise potentsiaali ärakasutamiseks rohelise ja õiglase majanduse loomise eesmärgil on eelkõige vaja üldist avatust majanduses, mis võimaldaks inimestel tehnoloogia arengus aktiivselt osaleda ja selle pakutavatest võimalustest kasu saada (nt digitaalsete energeetikaandmete kombineerimine detsentraliseeritud energiatootmisega). Seepärast on äärmiselt oluline kaotada avatud turgude, avatud andmete, avatud lähtekoodiga mudelite ja avatud standardite abil tõkked majanduses osalemiselt. Igaühte neist elementidest tuleb käsitleda poliitikaprogrammide juhtpõhimõttena strateegilistes sektorites – energeetika, transport, logistika ja tootmisprotsessid. Euroopa õiguses tuleb välja töötada ja kehtestada andmesuveräänsuse mõiste: Euroopa kodanikel peab olema õigus kasutada oma andmeid isiklikel eesmärkidel, selgitada välja, milliseid isikuandmeid kasutavad kolmandad isikud, otsustada, kuidas andmeid kasutatakse, olla teavitatud andmete kasutamisest ja omada selle üle täielikku kontrolli ning andmeid kustutada.

5.1.5.

Haridus ja koolitus: nii keskkonnasäästlik majandus kui ka digitaalne majandus nõuavad erioskusi, eriti kuna tulevikus saab digitaaltehnoloogiast oluline vahend Euroopa majanduse CO2-heite vähendamiseks (vt punktid 3.1.4 ja 3.2.3). Koolitus vajalike formaalsete ja informaalsete oskuste omandamiseks, sh sellistes valdkondades nagu koostöö ja kogukonnatöö ning ettevõtlus, (22) tuleb lõimida üldharidusse ja elukestva õppe strateegiatesse. Sel teemal on vaja pidada rohkem dialoogi ja teha analüüse. Et tagada tõhus toetus tegelemiseks praeguse puudujäägiga keskkonnasäästlikkuses ja digitaaloskustes, on soovitatav sihtotstarbeliselt kasutada struktuurifonde, eriti piirkondades, kus üleminek juba toimub või hakkab tulevikus toimuma. Euroopa haridussüsteemide ressursse tuleb suunata haridusele ja oskuste arendamisele valdkondades, kus tehisintellekti süsteemid ei saa asendada inimoskusi või kus nende süsteemide rakendamiseks on vaja inimesi (nt ülesanded, mille puhul on esiplaanil inimsuhtlus, inimene ja masin töötavad koos või mille puhul soovime, et need jääksid inimeste pärusmaaks) (23).

5.1.6.

Teadustegevus: tulevikus toimivate majandusmudelite etalon on digitaalne, keskkonnasäästlik ja õiglane majandus. Sellist majandust aitab saavutada sihipärane teaduspoliitika, mis põhineb uuenduste, eriti digitaalsete uuenduste keskkonna- ja sotsiaalse mõju analüüsimisel. Seda silmas pidades peab teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud rahastus olema kättesaadav innovaatoritele, kes töötavad välja uut digitaaltehnoloogiat ja uusi digitaalteenuseid, mis aitavad lahendada keskkonna- ja/või sotsiaalseid probleeme. Nende toetamiseks tuleb luua inkubaatorite võrgustik.

5.2.1.

Innovatsioon: demokraatia peamine element on osalus. Valimised ja esindamine on üks viis osaluse korraldamiseks, kuid vaja on ka uusi uuenduslikke lähenemisviise, sh e-osalust. Oluline on avada traditsiooniline poliitika kujundamine mittehierarhilistele, sotsiaalselt paindlikele ja vähem formaalsetele poliitilise tegevuse vormidele ning edendada kodanikuühiskonna ajendatud ja alt üles suunatud algatusi.

5.2.2.

Juhtimine: muutused toovad kaasa vajaduse läbipaistvate ja vabalt juurdepääsetavate mitme sidusrühma dialoogide järele kõigis ELi õigusloomeprotsessis ELi ja kohalikul tasandil. Mõiste „kodanikuühiskond“ ei tohiks piirduda üksnes organiseeritud kodanikuühiskonnaga, vaid peaks hõlmama kõiki kodanikke. Kliimameetmete ja ressursside kaitse seisukohalt on eriti olulised uued liidud (24). Osalusdemokraatia tugevdamiseks tuleb tagada, et õigus teha seadusandlikke algatusi ei kuuluks peaaegu monopoolselt Euroopa Komisjonile nagu praegu, vaid selle asemel peaks Euroopa Parlament tegema rohkem algatusi, millele lisanduksid alt üles suunatud algatused. Seda saaks saavutada näiteks Euroopa kodanikualgatusega (25) seoses tekkivate tehniliste, õiguslike ja bürokraatlike takistuste kõrvaldamise teel.

5.2.3.

Avatud juurdepääs: selliste struktuuriliste takistuste kõrvaldamiseks, mis muudavad kodanikele ELi otsustusprotsessis osalemise raskeks, on sobiv lähenemine nn rahvalt tellimise meetmete kasutamine kõigi ELi õigusaktide puhul. Selle lähenemisviisi väljatöötamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata juurdepääsule, kaasavusele ja usaldusväärsusele. Juurdepääsu poliitikale ja poliitikastrateegiatele saab veelgi avatumaks muuta kõikide ELi tegevuste ja andmete veebipõhise ja kasutajasõbraliku avaldamise teel.

5.2.4.

Koolitus ja haridus: keskklassi ülekaalu (vt punkt 3.4.6) vähendamiseks on vaja kodanike võimestamise programme. Selliste programmide eesmärk peaks olema kaasata neid rahvastikurühmi, kes pigem hoiduvad aktiivsest poliitikas, majanduses ja ühiskonnas osalemisest kõrvale. Üldhariduses tuleb rõhutada demokraatia aluseks olevat teadlikkust ja osalemisvõimalusi. Tähelepanu tuleks juhtida sellele, et aktiivne osalemine poliitilise tahte kujundamise protsessides on kasulik nii ühiskonnale kui ka eraisikule, sest tema huvisid ja seisukohti võetakse arvesse. Vaja on suuremat rahastust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes tegelevad kõrvale jäänud rahvastikurühmadega ja tegutsevad kestliku arengu eesmärkide nimel.

5.2.5.

Teadustegevus: sotsiaalteaduses tuleks rohkem keskenduda alternatiivsetele demokraatiatavadele. Üks näide on prototüübimetoodika võimalik rakendamine poliitikas. Selle lähenemise puhul töötataks poliitikalahendused välja lühema aja jooksul, seejärel rakendataks neid katseliselt ning nende mõju hinnataks kodanikelt ja muudelt asjakohastelt sidusrühmadelt saadud tagasiside põhjal. Mõjuhinnangu põhjal tehakse poliitikalahendustesse enne nende tegelikku kasutuselevõtmist asjakohased muudatused.

5.2.6.

Üldisemalt on vaja täiendavaid teadusuuringuid selle kohta, kuidas käsitleda seost (teadusliku) ekspertiisi ja poliitika kujundamise vahel ning kuidas ühendada omavahel täiesti läbipaistva, sõltumatu ekspertiisi lõimimine poliitikakujundamisse ning vajadus suurendada kodanike osalust.

5.3.1.

Innovatsioon: digitaalne, keskkonnasäästlik ja õiglane majandus eeldab väga suuri investeeringuid nii erarajatistesse (nt taastuvenergiat tootvad käitised või elektrisõidukite laadimisjaamad) kui ka avalikku taristusse (nt elektri- ja liikuvussüsteemide digiteerimine). Finantssektor peab seega täitma keskset rolli, et selline innovatsioon teoks saaks. Rahalised vahendid, sealhulgas avaliku sektori vahendid, tuleb suunata kestlikku ümberkujundamist toetavatesse investeeringutesse. Kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks tuleb innovaatiliste rahastamisvahenditega hoogustada erasektori investeeringuid, mida muidu ei tehtaks (26)  (27).

5.3.2.

Reguleerimine: poliitika eesmärk peab olema ehitada üles kestlikum erasektori finantssüsteem, kaasates finantsriski hindamisse kestlikkuse tegurid, laiendades finantsasutuste vastutust investeerimisotsuste mitterahanduslikele mõjudele ning suurendades läbipaistvust investeerimisotsuste keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude osas (28). Poliitika peaks ergutama investoreid võtma vabatahtlikult kohustusi investeerida kestlikkuse põhimõtetele vastavatesse objektidesse. Pangastandardite keskkonnahoidlikumaks muutmine on väga oluline, et juhtida erarahastamine tavapärastelt investeeringutelt CO2-heite vähendamise ja kliimakindlate investeeringute suunas. Keskpangad peaksid suunama kapitali jaotamist rahapoliitika ning mikro- ja makrotasandi poliitika, sh kestlikkuse standardite abil.

5.3.3.

Sotsiaalpoliitika: digiteerimine ja CO2-heite vähendamine avaldab survet kodumajapidamistele. Seepärast on vaja põhjalikku maksureformi, et suurendada kodumajapidamiste netotulu ja kombineerida seda eesmärki CO2-heite vähendamise eeldustega. Komitee palub tungivalt luua progressiivne maksusüsteem, mis põhineb keskkonnakulude arvessevõtmisel ning selle täiendava tulu kasutamisel tööjõu maksukoormuse vähendamiseks. Üleminek tööjõu maksustamiselt ressursside kasutamise maksustamisele aitab korrigeerida turutõrkeid, luua uusi kestlikke ja kohalikke töökohti, suurendada kodumajapidamiste netotulu ning stimuleerida ökouuenduslikke investeeringuid (29).

5.3.4.

Teadustegevus: digiteerimise ja fossiilkütuste tarbimise vähendamise mõju riigi rahandusele (maksubaasi kahanemine) on praeguseni suures osas teadmata. Teadustegevus peaks keskenduma sellele aspektile, samuti strateegilise rahanduspoliitika võimalikule üldisele panusele kestlikku arengusse.

5.4.1.

Innovatsioon ja ettevõtlusvõimalused: pidades silmas kolme suure teema globaalset mõõdet, ei piisa sellest, et Euroopa muudetakse kestlikumaks selge innovatsioonipoliitika abil. Euroopa peab koostöös kaubanduspartneritega töötama välja innovatsioonikontseptsioonid, mis on üle kantavad ka maailma teistele piirkondadele. Siin võib abi olla kaubandusest, kuna kestlikkuse aspektid on rahvusvahelise kaubanduspoliitika, sh mitmepoolsete ja kahepoolsete kaubanduslepingute põhikriteerium. Erilist rolli peaks täitma Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), kes peaks võtma rohkem arvesse rahvusvahelist keskkonnapoliitikat, nagu Pariisi kokkulepe või Aichi elurikkuse mitmekesisuse eesmärgid. Kui asjaomased standardid on paigas, saavad Euroopa ettevõtjad, kodanikud, kogukonnaalgatused, linna- ja piirkondlikud omavalitsused välja töötada olulisi uuendusi (tooteid ja teenuseid), mida saab vastavalt CO2-heite vähendamise vajadusele eksportida, kasutades ära üldise digitaaltehnoloogiale ülemineku suundumuse pakutavaid võimalusi. Neist võib kujuneda rahvusvaheliselt edukas eksport. Eelkõige peaks Euroopa Komisjon tegema koostööd WTO ja oma põhipartneritega, et kasutada kaubanduslepinguid CO2-heitkoguste ja mis tahes muude kestlikku innovatsiooni kahjustavate välismõjude hinnakujunduse edendamiseks.

5.4.2.

Reguleerimine: üks meie majandusharude aina suurema keskkonnajalajälje põhjus on üha pikem vahemaa toodete tootmise, töötlemise, tarbimise ja mõnikord kõrvaldamise/taaskasutamise kohtade vahel. Rahvusvahelise kaubanduse vastavusse viimine kestliku arenguga nõuab arukat regulatiivset lähenemisviisi liberaliseerimisele, mis võtab arvesse ja tugevdab kohalikke väikesemahulisi tootmissüsteeme. Ringmajanduse poliitika edendamine ja toetamine peaks tagama vastupidavad, väikesed, kohalikud ja puhtad süsteemid. Teatud tööstuslike tegevuste puhul võivad ringid olla suured (30). Reguleerimine peab tagama sellele probleemile lahenduse kahepoolsete ja mitmepoolsete kaubanduslepingute kaudu.

5.4.3.

EL peaks innustama Maailmapanka ja Rahvusvahelist Valuutafondi täitma olulist osa maksu- ja rahandussüsteemi reformide edendamisel, et loodaks keskkond, mis aitaks arenguriikidel oma ressursse rohkem ära kasutada. See peaks hõlmama riigisisest maksureformi, kuid see tähendab ka rahvusvahelise kogukonna koondamist ühiseks võitluseks maksudest kõrvalehoidumise, rahapesu ning ebaseaduslike kapitalivoogude vastu, mille tagajärjel läheb arengumaadest rohkem raha välja, kui ametliku arenguabi kaudu sisse tuleb. Täpsemalt peaks Euroopa Komisjon kasutama kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mis tugineb 17 kestliku arengu eesmärgile, raamistikuna kõigi ELi rahastatavate välispoliitika valdkondade ja programmide jaoks (31).

5.4.4.

Sotsiaalpoliitika: üks viis kestliku arengu eesmärkide elluviimiseks ja kõigile kasu toova edumeelse kaubanduspoliitika edendamiseks on rakendada paljude sidusrühmade lähenemisi vastutustundlikule ettevõtlusele. Nende lähenemiste puhul määratlevad ettevõtjad, valitsusvälised organisatsioonid, ametiühingud ja valitsused koos, kuidas saab tegelikkuses täita inimõiguste austamise kohustust. Järjest suureneb mure inimõiguste rikkumise pärast tarneahelates, eriti konfliktipiirkondadest pärit mineraalide puhul, näiteks koobalt, mida kasutatakse mobiiltelefonides, sülearvututes, elektrisõidukites, lennukites ja mootortööriistades kasutavates laetavates akudes. Arvestades kohustust minna üle vähese CO2-heitega majandusele, pidevat liikumist digiteerimise suunas ja vastutustundliku ettevõtluse keerukust rahvusvahelistes tarneahelates, peitub võti paljude sidusrühmade koostöös. Seepärast tervitab komitee Madalmaade valitsuse algatust, millega tal on hea meel ühineda, suurendada teadlikkust sellest, kuidas paljude sidusrühmade tegevus saab luua teadlikkust mõtestatud vastutustundlikust ettevõtlusest, eriti keerukate tarneahelate puhul, kus kasutatakse laps- või orjatööd või millel on ohtlikud tingimused.

5.4.5.

Avatud juurdepääs: uued kaubanduslepingud peavad põhinema uute demokraatlike protsesside kaudu saadud heakskiidul, kusjuures nii, et üha rohkem kodanikke osaleks ühises otsuste tegemises. ELi kehtivate kaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatükid ei toimi nii hästi kui nad peaksid. Esiteks peaksid kaubanduse ja kestliku arengu peatükid hõlmama globaalseid mitmepoolseid lepinguid (2030 tegevuskava ja Pariisi kokkulepe). Teiseks tuleks tugevdada kodanikuühiskonna järelevalvemehhanisme ja lisada tuleks analüüs kodanikuühiskonna vaatenurgast. Kolmandaks peavad jõustamismehhanismid kehtima ka kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidele (32).

5.4.6.

Teadustegevus: on vaja rohkem empiirilisi tõendeid, hindamaks mõju, mida avaldab uute tarbimis- ja tootmisviiside kiire teke rahvusvahelises kaubanduses, mis on üha hoogsamalt laienemas rahvusvahelisteks teenusteks, ja eelkõige nende mõju rahvusvahelisele maksundusele. See peaks olema alus otsusele, kas lisada need WTO üldiste eeskirjade hulka või kahepoolsetesse ja piirkondlikesse lepingutesse, nagu on tehtud inimväärse töö tegevuskava puhul.

5.4.7.

Komitee tuletab komisjonile meelde oma varasemat soovitust, et komisjon koostaks täieliku mõjuhinnangu tõenäolise mõju kohta, mida kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppe rakendamine avaldab ELi kaubanduspoliitikale.

6.1.

Jaotises 5 on esitatud mõned valdkonnad, kus on vaja võtta poliitikameetmeid, et ehitada põhjalikult muutuvas sotsiaal-majanduslikus kontekstis üles kestlikum Euroopa. Euroopa kestliku arengu strateegia kohta saab välja tuua neli kriteeriumi. See peab olema

Neid nelja kriteeriumi käsitletakse põhjalikumalt allpool.

6.2.1.

Strateegiline mõtlemine tähendab pikaajalise prognoosi väljatöötamist peatükis 4 kirjeldatud visiooni põhjal Euroopast, mida me tahame, ja otsustamist, milliseid samme peab Euroopa selle visiooni elluviimiseks tegema. Peatükis 3 kirjeldatud globaalsete probleemide ja digiteerimise hiigeltrendiga kaasnevate sotsiaalsete muutuste ilmnemiseks kulub kuni kolm aastakümmet. Paljude oluliste otsuste, sh investeerimisotsuste jõustumine võtab aega. Seepärast näib, et Euroopa kestliku arengu strateegia jaoks võiks sobiv ajavahemik olla kolmkümmend aastat. Asjakohased eesmärgid ja vastavad poliitikameetmed tuleb kavandada seda ajavahemikku silmas pidades (33). See nö tagasiprognoosimine tähendab, et võrdluspunkti käsitletakse kui 2050. aasta parimat stsenaariumi ja kõik selle parima olukorra elluviimiseks vajalikud sammud järeldatakse sellest stsenaariumist. Parimale stsenaariumile keskendumine võimaldab arendada positiivset narratiivi. CO2- ja ressursimahukalt majanduselt ning 20. sajandi tsentraliseeritud ühiskonnalt edasi liikumises ei tohiks näha karistust ega progressi lõppu, vaid uut positiivset ajajärku, mis pakub kodanikele atraktiivseid võimalusi.

6.3.1.

Kestliku arengu strateegia pikaajaline suunitlus ei tähenda, et lähiperioodil pole vaja poliitikameetmeid võtta. Pigem peaks kestlikkuse strateegia keskne element olema 2050. aastaks kavandatud eesmärkide täitmiseks vajalike poliitikameetmete ahela väljatöötamine alates poliitilistest programmidest, mis hakkavad mõjuma pikas perspektiivis, keskpikas perspektiivis mõjuvatest poliitikakavadest ja konkreetsetest meetmetest, mis on suunatud lühiajalisele perspektiivile. Selleks, et saavutada võimalikult suur tõhusus, tuleb poliitikaprogrammide, poliitikakavade ja poliitikameetmete hierarhia selgelt kindlaks määrata. Varasemates lähenemistes kestlikkusele, eelkõige Lissaboni strateegia ja Euroopa 2020. aasta strateegia raames välja töötatud lähenemistes puudus selgus konkreetsete poliitikameetmete osas. Seda silmas pidades tuleks Euroopa kestlikkuse strateegia puhul võtta eeskujuks Göteborgi kestliku arengu strateegia (34) koos selle selge keskendumisega poliitikameetmetele, mida uuendati komisjoni teatises „Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm“ (35).

6.4.1.

Mis puudutab peatükis 5 kirjeldatud poliitiliste lähenemiste elluviimist ja peatükis 5 esitatud erinevate poliitikameetmete rakendamist, siis tuleb väga tõsiselt suhtuda sellesse, et kolm globaalset probleemi ja digiteerimise põhisuundumus on omavahel väga tihedalt seotud. Edukas strateegias peab seetõttu vältima kapseldunud mõtlemist ja see peab olema horisontaalselt lõimitud, hõlmates kõiki kuut poliitikavaldkonda. Selline kõikehõlmav pikaajaline strateegia võiks olla jätk praegusele strateegiale „Euroopa 2020“, ühendades omavahel 17 üldise kestliku arengu eesmärgi rakendamist, kajastades tugevat pühendumist Pariisi kliimakokkuleppe järgimisele, ning Euroopa Komisjoni tööprioriteete (36).

6.4.2.

Edukas kestliku arengu poliitika peab olema ka vertikaalselt lõimitud. Kestlik areng vajab tuge kõikidel asjaomastel poliitikatasanditel (kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, Euroopa ja globaalsel tasandil). Seega on vaja selgelt määratleda, millistel poliitikatasanditel strateegilises raamistikus sätestatud asjaomased sammud teha tuleb. Komitee soovitab luua strateegia kõrvale juhtimise ja koordineerimise raamistiku, et tagada tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud meetmete kooskõla ning kaasata riigi ja piirkonna tasandil organiseeritud kodanikuühiskonda. Euroopa poolaastat tuleks edasi arendada, et lisada sinna mehhanism kestliku arengu eesmärkide täitmise vertikaalseks koordineerimiseks.

6.5.1.

Kestlik areng vajab poliitilist juhtimist. 2050. aastaks kavandavate mõõdetavate eesmärkide põhjal (vt punkt 6.2) tuleks seada vahe-eesmärgid, mis on verstapostid. Vaja on pidevat hindamist, et jälgida, kas selgete poliitikameetmete ahel (vt punkt 6.3) annab soovitud tulemused. Kui tulemused ei küündi seatud eesmärkide ja sihtideni, tuleb tagada poliitikameetmete viivitamatu kohandamine.

6.5.2.

Et hinnata pikaajalise strateegilise raamistiku ja 2050. aasta parima stsenaariumiga seoses tehtud edusamme, on vaja ulatuslikku tulemuskaarti, mis kajastaks käesolevas arvamuses kirjeldatud keerukat, mitut valdkonda hõlmavat lähenemist. See tulemuskaart peaks hõlmama näitajaid kõigist kuuest poliitikavaldkonnast, et kajastada peatükis 2 kirjeldatud kolme globaalse probleemi ja digiteerimise hiigeltrendi omavahelist seotust. Tõeline strateegiline kestlikkusele suunatud lähenemine on võimalik üksnes siis, kui täidetud on äärmiselt analüütiline ülesanne määrata asjakohased näitajad ja lisada need terviklikule tulemuskaardile. Kestliku arengu poliitika vertikaalset ja horisontaalset koordineerimist (vt punkt 6.4) tuleb samuti juhtida. Nende kolme ülesande (järelevalve ja hindamine, poliitikameetmete vastavusse viimine ning horisontaalse ja vertikaalse lõimimise koordineerimine) täitmiseks on vaja haldusorganeid, kes selle eest vastutaksid. Üks lahendus võib olla peadirektoraat ELi tasandil ja sarnased asutused riiklikul tasandil.

6.5.3.

Komitee nendib ka, et kiiresti muutuvas maailmas tuleb kogukondi hinnata muude näitajate põhjal kui majanduskasv. Seepärast on komitee soovitanud kasutada uut võrdlusalust – ühiskonna progressi. Selle meetme puhul võetakse kogukonna arengu hindamisel arvesse muid tegureid kui majanduskasv. Ühiskonna progressi tuleks käsitleda majanduskasvu kõrval täiendava näitajana, mis annab kogukonna olukorrast laiema pildi (37).