52013DC0921

SISUKORD

1........... SISSEJUHATUS. 3

2........... EKFi RAKENDAMISE IGAKÜLGNE HINDAMINE.. 3

2.1........ Rahaline rakendamine liikmesriikides. 3

2.2........ EKFi peamised sekkumisvaldkonnad. 4

2.3........ EKFi määruse muutmine. 5

2.4........ Euroopa Kontrollikoja eriaruande põhjal võetud järelmeetmed. 5

2.5........ Kütusemääruse rakendamise audit 6

2.6........ Eelarve täitmine komisjoni poolt 6

2.7........ Tehniliseks abiks ettenähtud summade kasutamine liikmesriikides. 6

2.8........ Tehniliseks abiks ettenähtud summade kasutamine komisjoni poolt 6

2.8.1..... Infotehnoloogia. 6

2.8.2..... Euroopa kalanduspiirkondade võrgustiku (FARNET) tugiüksus. 6

2.8.3..... Konverentsid. 7

2.8.4..... Teavitamismeetmed. 7

2.8.5..... Uuringud. 7

2.8.6..... Ajutised töötajad. 7

2.9........ EKFi tegevuse kooskõlastamine struktuurifondide ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondiga (EAFRD) 7

3........... EKFi RAKENDAMISE HINNANG PRIORITEETSETE SUUNDADE KAUPA.. 7

3.1........ 1. suund – ELi kalalaevastiku kohandamise meetmed. 7

3.1.1..... Alaline lõpetamine (EKFi määruse artikkel 23) 8

3.1.2..... Ajutine peatamine (EKFi määruse artikkel 24) 9

3.1.3..... Kalalaevadesse tehtavad investeeringud ja selektiivsus (EKFi määruse artikkel 25) 10

3.2........ 2. suund – vesiviljelus ja töötlemine. 10

3.2.1..... Vesiviljelus. 10

3.2.2..... Töötlemine. 11

3.3........ 3. suund – katseprojektid (EKFi määruse artikkel 41) 11

3.4........ 4. suund – kalanduspiirkondade säästev areng. 11

4........... EKFi rahaliste vahendite kasutamine komisjoni poolt lähenemispiirkondades ja lähenemiseesmärgiga hõlmamata piirkondades. 14

KOMISJONI ARUANNE

EUROOPA KALANDUSFONDI RAKENDAMISE KUUES AASTAARUANNE (2012)

1.           SISSEJUHATUS

Kooskõlas Euroopa Kalandusfondi (EKF) määruse[1] artikliga 68 edastab komisjon igal aastal Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele aruande Euroopa Kalandusfondi määruse tegeliku rakendamise kohta eelnenud aasta jooksul. Aruanne põhineb liikmesriikide aastaaruandeid käsitleval komisjoni uurimisel ja hindamisel ning muul kättesaadaval teabel.

Käesolev aruanne on jagatud kahte ossa. Esimeses osas hinnatakse EKFi määruse rakendamist liikmesriikide ja komisjoni poolt 2012. aastal. Asjakohaseid suundumusi käsitletakse ka andmete põhjal, mida liikmesriigid esitasid vastuseks komisjoni teabenõuetele vastavalt EKFi rakendusmääruse[2] artiklile 40.

Teises osas antakse üksikasjalikum ülevaade peamiste meetmete rakendamise kohta EKFi erinevates prioriteetsetes suundades. 1. suuna puhul on peamisteks meetmeteks kalapüügi alaline lõpetamine (EKFi määruse artikkel 23), ajutine peatamine (EKFi määruse artikkel 24), kalalaevadesse tehtavad investeeringud ja selektiivsus (EKFi määruse artikkel 25), mida teatakse kalalaevade uuendamisena. Kui 2. suuna puhul käsitletakse üksnes vesiviljelust ja töötlemist ning 3. suuna puhul katseprojekte (EKFi määruse artikkel 41), siis 4. suuna raames käsitletakse kõiki kalanduspiirkondade säästva arengu toetamiseks võetavaid meetmeid.

2.           EKFi RAKENDAMISE IGAKÜLGNE HINDAMINE

Aruandele on lisatud komisjoni talituste töödokument, milles on kasutatud teavet liikmesriikide iga-aastastest rakendamisaruannetest, et hinnata EKFi rakendamist koos üksikasjaliku teabega rahaliste vahendite kasutamise kohta[3] liikmesriikides.

Liikmesriikidelt kogutud andmed võimaldavad võrrelda EKFi kasutusmäära kahel ajahetkel: 31. juulil 2012 ja 31. mail 2013[4]. See annab kasulikku teavet EKFi rakendamise suundumuste ja tavade kohta alates 2007. aastast, eelkõige seoses kulukohustustega.

2.1.        Rahaline rakendamine liikmesriikides

2012. aasta detsembri lõpuks moodustasid liikmesriikide esitatud tõendatud vahemaksed 41,4 % (1 776 515 076 eurot) EKFi eraldatud kogusummast, mis on 49,6 % (588 789 657 eurot) rohkem kui 2011. aasta detsembris.

31. juulil 2012 olid EKFi kulukohustused 2,42 miljardit eurot (56,31 % EKFi eraldatud kogusummast). 2007. aastast alates teeb see keskmiselt 440,36 miljonit eurot aastas.

Ajavahemikus 31. juulist 2012 kuni 31. maini 2013 kasvasid kulukohustused 476 miljonit eurot (8 %-line kasv võrreldes aasta keskmisega), küündides 2,898 miljardi euroni (67,37 % EKFi eraldatud kogusummast). See on 20 %-line kasv kümne kuu jooksul, mis näitab rakendamise olulist kiirendamist. Kiirendamine on suuresti tingitud ajastusest (programmiperioodi lõpp on lähedal), kuid osaliselt võib seda seletada ka lisatoetustega riikidele, kelle suhtes kohaldatakse rahandusliku kohandamise programmi (vrd edaspidi punkt 2.3.).

31. juuli 2012. aasta seisuga oli riikide avaliku sektori osalus 1,58 miljardit eurot (287,27 miljonit eurot aastas). 31. mail 2013 oli see summa 1,729 miljardit eurot, mis tähendab 149 miljoni euro suurust kasvu kümne kuuga. Aasta keskmisega võrreldes näitab see arv riiklike kulutuste aeglustumist, mis on kooskõlas eelarve konsolideerimisperioodiga paljudes liikmesriikides.

2.2.        EKFi peamised sekkumisvaldkonnad

Tabelis on esitatud viis kõige olulisemat meedet (kulukohustustena meetme kohta) juulis 2012 ja mais 2013.

31. juuli 2012 || 31. mai 2013

Alaline lõpetamine (19,61%) || Töötlemine (17,41%)

Vesiviljelus (12,98%) || Alaline lõpetamine (17,25%)

Töötlemine (12,79%) || Vesiviljelus (14,83%)

Kalasadamad (10,89%) || Kalasadamad (11,46%)

Ajutine peatamine (7,67%) || Ajutine peatamine (7,40%)

Tabel näitab olulisi muutusi EKFi kulukohustustes. 2013. aasta esimesel poolel vähenes kalalaevastiku kohandamise meetmete, nagu alaline lõpetamine ja ajutine peatamine, tähtsus võrreldes EKFilt toetust saanud investeeringutega töötlemisse. Alaline lõpetamine vähenes peaaegu 4 % ja aeglustus ka ajutine peatamine. Vesiviljelus on endiselt väga oluline. Tuleb märkida ka kulukohustuste mõõdukat kiirenemist 4. suuna valdkonnas (7,2 % kulukohustustest), mis võib tähendada seda, et pärast aeglast algust hakkab see järele jõudma. Kulukohustuste tähtsus infrastruktuuriprojektides (kalasadamad) on jäänud samaks.

See kinnitab ka EKFi kulukohustuste kontsentreerimise suundumust. 31. juulil 2012 moodustasid viis kõige olulisemat meedet 63,96 % kulukohustuste kogusummast. 31. mail 2013 moodustasid need 68,86 %, mis tähendab 6,88 %-list kasvu.

Järgnev tabel näitab kulukohustuste kogusumma suhtelise tähtsuse muutusi prioriteetsete suundade kaupa, kusjuures oluline kiirenemine on toimunud 2. suuna kulukohustustega seoses, sest suurenesid kulukohustused vesiviljeluse ja töötlemise toetamiseks:

Prioriteetne suund || 31. juuli 2012 || 31. mai 2013 || Muutus

1. suund || 33,05 % || 30,42 % || ▼

2. suund || 28,96 % || 32,64 % || ▲

3. suund || 27,59 % || 27,38 % || ▼

4. suund || 7,1 % || 7,2 % || ▲

5. suund || 3,29 % || 2,42 % || ▼

Järgmisena esitatud tabel näitab kulukohustuste ja programmiperioodiks kavandatud kulutuste suhet prioriteetsete suundade kaupa. 31. juulil 2012 oli kõige jõudsamalt arenenud 1. suund 31. maiks 2013 oli kõige tähtsamaks muutunud 2. suund. Kulutuste kiirenemine 2. suuna meetmete puhul (+21 protsendipunkti) on oluliselt suurem EKFi kasutusmäärast tervikuna. Olulist kasvu on märgata ka 3. suuna puhul. Andmed 4. suuna kohta näitavad positiivset muutust. See on siiski oluliselt väiksem EKFi kasutusmäärast tervikuna, isegi kui vahe väheneks.

Prioriteetne suund || 31. juuli 2012 || 31. mai 2013 || Muutus (protsendipunkti)

1. suund || 67,24 % || 74,36 % || ∆

2. suund || 56,6 % || 77,47 % || ▲▲▲

3. suund || 57,8 % || 67,31 % || ▲

4. suund || 28 % || 44,60 % || ▲▲

5. suund || 44,04 % || 44,60 % || ▬

2.3.        EKFi määruse muutmine

Aprillis 2012 muudeti EKFi määrust, et rakendada teatavaid finantssätteid liikmesriikide suhtes, kellel on tõsiseid raskusi või keda ähvardavad tõsised raskused seoses finantsstabiilsusega[5]. Selle muudatusega seoses taotles Portugal uute kinnitatud kulude vahemaksete suuremaid väljamakseid, mis oleksid iga prioriteetse suuna puhul kohaldatavast kaasrahastamise määrast 10 protsendipunkti suuremad (lisatoetus). Komisjon rahuldas taotluse ja maksis EKFi lisatoetust koos 2012. aasta viimase maksega summas 3 886 540,26 eurot lähenemispiirkondadele ja 545 056,63 eurot lähenemiseesmärgiga hõlmamata piirkondadele. Sarnase taotluse alusel sai Kreeka täiendava kumulatiivse summa 8 481 762,10 eurot, millest 8 069 045,80 eurot eraldati lähenemispiirkondadele ja 412 716,30 eurot lähenemiseesmärgiga hõlmamata piirkondadele. Rumeenia taotles samuti uute kinnitatud kulude vahemaksete suuremaid väljamakseid, mis oleksid kohaldatavast kaasrahastamise määrast 10 protsendipunkti suuremad. Vahemakseid 2012. aastal siiski ei tehtud.

2.4.        Euroopa Kontrollikoja eriaruande põhjal võetud järelmeetmed

Euroopa Kontrollikoja eriaruande[6] põhjal võetud järelmeetmed EKFi määruse artikli 25 lõikes 2 käsitletud meetmete kohta hõlmasid komisjoni poolt 2011. aasta detsembris liikmesriikidele saadetud suunavat märgukirja artikli 25 lõike 2 tõlgendamise kohta, tehes vahet investeeringutel, mis ei suurenda laevade kalapüügivõimet, ja nendel, mis suurendavad. Liikmesriigid vaatasid märgukirja alusel kõik projektid läbi ja enamik neist on abikõlbmatud kulud eemaldanud. Lisaks sellele vaatasid liikmesriigid vajadusel üle asjaomased valikukriteeriumid, tagamaks, et kalalaevadesse tehtavate investeeringute suhtes kohaldatakse eelhindamist. See lõppes rahalise abi saaja kinnitusega, et projekt ei suurenda laeva kalapüügivõimet ning vastutava vahendusasutuse avaldusega (kaasates vahel sõltumatu eksperdi), milles kinnitati, et kavandatav investeering ei suurenda laeva kalapüügivõimet.

2.5.        Kütusemääruse rakendamise audit

Kütusemääruse (nõukogu määrus (EÜ) nr 744/2008) rakendamise audit näitas riiklike juhtimis- ja kontrollisüsteemide puudusi. Komisjon tagas puuduste nõuetekohase analüüsi vastutavate riigiasutuste poolt. Vajadusel tõhustati meetmete rahastamiskõlblikkuse kontrollimise riikliku tasandi vahendeid, eelkõige alalise lõpetamise raames merel veedetud päevade arvu nõuetekohast kontrollimist, või vahendeid, millega kontrolliti, et kalalaevad ei oleks kalapüügi ajutise peatamise ajal kasutusel. Lisaks analüüsis komisjon põhjalikult ja liikmesriik muutis vajadusel meetodit, millega kontrolliti määruse vastavust konkreetsetele nõuetele, nagu määruse 744/2008 artikli 12 lõikes 3 sätestatud nõuded ja need, mis on seotud nõudega, et energiakulu peab moodustama tootmiskuludest vähemalt 30 %.

2.6.        Eelarve täitmine komisjoni poolt

2012. aastal seoti iga-aastaste kulukohustustega 15,5 % (667 529 520 eurot) ajavahemikuks 2007–2013 ettenähtud assigneeringute kogusummast (4 292 990 279 eurot), millest 507 543 231 eurot eraldati lähenemiseesmärgiga piirkondadele ja 159 986 289 eurot lähenemiseesmärgiga hõlmamata piirkondadele. 2012. aastaks ettenähtud koguassigneeringutest maksti välja 11,1 % (474 988 271,6 eurot), millest lähenemiseesmärgiga piirkondadele eraldati 74,6 % (354 196 149,01 eurot) ja lähenemiseesmärgiga hõlmamata piirkondadele 25,4 % (120 792 122,59 eurot). Kõnealused maksed tehti vahemaksetena. Üksikasjalik teave on esitatud 1. lisas ning käesolevale aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumendis.

2.7.        Tehniliseks abiks ettenähtud summade kasutamine liikmesriikides

2012. aastal sidus kulukohustustega eraldisi tehnilise abi eelarve raames (5. suund) 21 liikmesriiki. Kõige suuremad summad sidusid kulukohustustega järgmised liikmesriigid: Madalmaad (58,3 % 5. suunale eraldatud EKFi vahenditest), Sloveenia (51,6 %), Ühendkuningriik (51,2 %), Portugal (38 %), Poola (15,75 %) ja Hispaania (10,9 %). Rahastatavad meetmed hõlmasid nii haldussuutlikkuse tugevdamist, infotehnoloogia arendamist, reklaami ja teavitamist kui ka rakenduskavade juhtimise ja rakendamise toetamist.

2.8.        Tehniliseks abiks ettenähtud summade kasutamine komisjoni poolt

2012. aastal kasutas komisjon tehnilise abi eelarvest 2 892 347.69 eurot järgmistele valdkondadele:

2.8.1.     Infotehnoloogia

Komisjon sidus kulukohustustega 463 330.89 eurot EKFi rakendamiseks vajalike komisjoni infosüsteemide hooldamise ja arendamisega seotud arvutite ja teenuste jaoks.

2.8.2.     Euroopa kalanduspiirkondade võrgustiku (FARNET) tugiüksus

FARNET tugiüksusele eraldati 1 890 841,80 eurot. 2012. aastal oli FARNETil jätkuvalt oluline osa EKFi 4. suuna rakendamisel korraldusasutustele ja kalanduse kohalikele tegevusrühmadele metoodikaalase ja valdkondliku abi osutamise kaudu. Korraldati kaks riikidevahelist seminari: üks juunis rohelise majanduskasvu kohta Olhão (Portugal) kalanduspiirkonnas ja teine novembris Quiberonis (Prantsusmaa) kalanduse kohalike tegevusrühmade ettevalmistamise kohta 4. suunale järgnevaks algatuseks (kogukondlikult juhitav kohalik areng Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi raames). Ühel ja samal teemal avaldati kaks tehnilist toimikut ja kaks ajakirja. FARNET kasutas 4. suuna nähtavuse suurendamiseks oma veebisaiti, sealhulgas sotsiaalvõrgustiku kontot, hea tava projektide näidete kogumist ja regulaarselt ilmuvat uudiskirja.

2.8.3.     Konverentsid

Komisjon korraldas 2012. aasta novembris konverentsi La Coruñas (Hispaania) vesiviljeluse kohta (49 505.67 eurot).

2.8.4.     Teavitamismeetmed

Komisjon sidus kulukohustustega 38 870.45 eurot, et teha video EKFi 4. suuna projektide kohta, ja see on kättesaadav EUROPA veebisaidil.

2.8.5.     Uuringud

Komisjon sidus 2012. aastal kulukohustustega 449 799.00 eurot, tellides uuringu „Vanametalliks lammutamise ja ajutise peatamise meetmete tagasiulatuv hinnang”.

2.8.6.     Ajutised töötajad

Komisjon sidus kulukohustustega EKFi rakendamisega seotud ajutiste töötajate palkadeks 850 000 eurot, eelkõige selleks, et kõik ELi ametlikud keeled oleksid nõuetekohaselt hõlmatud.

2.9.        EKFi tegevuse kooskõlastamine struktuurifondide ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondiga (EAFRD)

Rakenduskavadest ilmneb, et kõik liikmesriigid on teadlikud vajadusest tagada EKFi rakendamisel ühtsus ja kooskõlastamine nii struktuurifondide kui ka EAFRDga. Rakenduskavades esitatakse teave liikmesriikides loodud (või loodavate) süsteemide kohta, et vältida kattuvust, nagu nõutud EKFi määruse artiklis 6. Liikmesriikide iga-aastased rakendamisaruanded ei osuta tõsistele probleemidele kooskõlastamises.

3.           EKFi RAKENDAMISE HINNANG PRIORITEETSETE SUUNDADE KAUPA

3.1.        1. suund – ELi kalalaevastiku kohandamise meetmed

ELi liikmesriikide viimased andmed, mis avaldati 2013. aasta iga-aastases majandusaruandes kalalaevastike kohta, näitavad, et 2011. aastal püüti 4,7 miljonit tonni mereande väärtuses 6,3 miljardit eurot. ELi kalalaevastik püüdis 2011. aastal koguseliselt vähem kui 2010. aastal, kuid saagi väärtus oli suurem. ELi laevastiku viimastel aastatel algatatud konsolideerimine jätkus, samuti jätkus aeglane majanduslik taastumine. Sellest hoolimata kandis hinnanguliselt 45 % laevastiku segmente kahju, mis näitab, et arenguruumi on[7].

Kui ELi laevastiku püügipäevade arv kasvas ajavahemikus 2008–2011 peaaegu 8 %, siis kütusekulu vähenes samal perioodil 7,7 %, mis näitab, et ELi laevastik on muutumas kütusesäästlikumaks, otsides kütusehinna tõusust tingitud mõjude leevendamise viise, nagu muudatused püügikäitumises ja püügivahendite väljavahetamine.

2011. aastal vähenes ELi kalalaevastikus töötavate kalurite koguarv 2010. aastaga võrreldes 6 % ja keskmine palk tõusis 8 %. Osalise tööajaga töökohtade määr on suur, sõltudes liikmesriigist ja laevastiku segmendist, kuid enim esineb neid väikestes rannikulaevastikes.

Majandusaruannetes esitatud tõendid näitavad, et mitmed EKFi raames rahastatud meetmed, nagu katseprojektid, sertifitseerimiskavad ja üleminek kütusesäästlikumatele püügivahenditele, on aidanud parandada mitme laevastiku majandusnäitajaid.

Väikesemahulised rannikulaevastikud. Üldiselt saavutavad väikesemahulised rannikulaevastikud paremaid tulemusi kui suurtest laevadest koosnevad laevastikud. Väikesemahuliste rannikulaevastike osakaal kogu tööhõives oli üle 40 % ja isegi kui nende arvel on vaid 6 % kogumahutavuse ja lossitud saagist kaalu järgi, moodustas nende saak 15 % lossitud saagi koguväärtusest ning 20 % puhastulust ja kogulisandväärtusest. Ülejäänud laevastikega võrreldes oli nende kogulisandväärtus kõige suurem, nagu ka kogu- ja puhaskasum protsendina tulust.

Seda positiivset suundumust kinnitavad hiljutise sotsiaal-majandusliku uuringu järeldused, milles analüüsiti Galicia, Šotimaa, Bretagne’i ja Sitsiilia rannikupiirkondi[8]. Uuringust ilmnes, et väikesemahulised rannikulaevastikud on üldjuhul kasumlikud. Kuna sageli on tegemist osalise tööajaga töökohtadega (mis tähendab, et kalapüük ei ole pere ainus sissetulekuallikas), peavad väikesemahulised rannikulaevastikud üsna hästi vastu ka majandusraskustele. Laevastike suurus on stabiilne, kuigi mõned ka kasvavad. See kasv on mõnel juhul seletatav statistiliste kohandustega, kuid ka suurte laevade asendamisega väikestega, mis tarbivad vähem kütust ja millega püütakse vähem (või mitte ainult) reguleeritud kalavarusid. Suundumusele aitab kaasa ka enne majanduskriisi kalandusest teistesse sektoritesse (nt ehitus, toitlustus) tööle suundunud kohalike inimeste tagasipöördumine kalanduse juurde.

3.1.1.     Alaline lõpetamine (EKFi määruse artikkel 23)

EKF hõlmab ELi kalalaevastiku kohandamise meetmeid, sealhulgas riiklikku toetust kalapüügi alaliseks või ajutiseks lõpetamiseks. 31. juulil 2012 oli käimas kokku 3 692 alalise lõpetamise toimingut. Kulukohustustega oli seotud ligikaudu 475 miljonit eurot EKFi vahendeid (128 657 toimingu kohta). Riikide avaliku sektori osalus oli täiendavad 364,44 miljonit eurot (98 711 eurot toimingu kohta). Riiklike kulutuste kogusumma toimingu kohta oli 227 368 eurot. 31. maiks 2013 oli alalise lõpetamise toimingute arv kasvanud 9,1 % ehk 4 026ni. Neist 3 977 toimingut olid seotud vanametalliks lammutamisega (98,78 %) ja 49 sihtsotstarbe muutmisega kalandusväliseks tegevuseks (1,22 %). Alalist lõpetamist tehislike karide loomise eesmärgil ei ole seni veel kasutatud.

Kulukohustustega seoses eraldati 486 miljonit eurot EKFi vahendeid lammutamiseks (122 233 eurot toimingu kohta). Riiklik osalus oli täiendavad 329,9 miljonit eurot (82 957 eurot toimingu kohta). Riiklike kulutuste kogusumma toimingu kohta oli 205 190 eurot. Kahte arvu võrreldes ilmneb, et lammutamiseks tehtud riiklike kulutuste keskmine väheneb.

Kalapüügi alalise lõpetamise meetmete tagasiulatuv hinnang Kalapüügi alalise lõpetamise ja ajutise peatamise EKFi meetmeid käsitlev hiljutine uuring[9] ning Kalanduse Arendusrahastu analüüsisid laevastiku meetmeid üheksa liikmesriigi näitel[10]. Esialgsed tulemused näitavad, et kahe haldusasutuse arvates on vanametalliks lammutamine püügivõimsuse ja kalavarude vastavusseviimise seisukohalt ebatõhus ja ebaefektiivne, eriti kui võrrelda seda ülekantavate püügikontsessioonidega[11]. Viis haldusasutust[12] leidis, et lammutamine on tõhus, kuid enamasti ebaefektiivne viis püügivõimsuse kiireks vähendamiseks – mõõdetuna kogumahutavuse ja kilovattide põhjal. Samad uuringuga hõlmatud/küsitletud asutused leidsid siiski, et püügivõimsuse vähendamise ja kalavarude olukorra vahel ei ole ühest seost. Uuring kinnitas ka seda, et lammutamist on kasutatud majandusliku tõhususe parandamise ja paljudel juhtudel laevastike uuendamise vahendina[13]. Enamik uuringuga hõlmatud/küsitletud asutusi leidis, et tulevikus ei ole lammutamise järele enam nii suurt vajadust, sest laevastike ümberstruktureerimine on peaaegu lõpule viidud. Küsitleti ka individuaalseid abisaajaid. Paljud neist ütlesid, et kui riik poleks lammutamist toetanud, oleksid nad püügitegevust jätkanud. Nende otsus lammutada ei olnud siiski kuidagi seotud kalavarude olukorraga, vaid pigem sellega, et püügitegevus ei olnud tulus ja/või selliste teguritega nagu pensioniikka jõudmine jne. Uuring näitas ka seda, et märkimisväärne arv (22 %) kalalaevade lammutamiseks riiklikku toetust saanutest reinvesteeris lammutamise hüvitise kalandussektorisse, kas mõne teise oma kalalaeva uuendamise või uue laeva ostmise kaudu (seitsme juhtumiuuringu puhul üheksast), või siis mõnda teise kalatööstuse valdkonda. See tekitab küsimuse, kas praegused lammutamisprogrammid on laevastike ja kalavarude vastavusseviimisel tõhusad ja efektiivsed. Uuring näitas ka seda, et vähemalt analüüsitud liikmesriikide puhul ei ole lammutamisprogrammid enamasti suunatud väikesemahulistele rannikulaevastikele.

3.1.2.     Ajutine peatamine (EKFi määruse artikkel 24)

Ajutise peatamisega seoses toetas EKF 31. juuli 2012. aasta seisuga 47 885 toimingut (57 % toimingute koguarvust). Riiklik toetus toimingu kohta oli siiski väike ehk 6 369 eurot (3 881,5 eurot EKFilt ja 2 487,5 eurot riiklikest vahenditest). 31. mail 2013 oli toimingute arv 54 826 (54,31% toimingute koguarvust, mis oli 100 935). Riiklik toetus toimingu kohta (6 397 eurot) ei olnud peaaegu muutunud (3 914 eurot EKFi ja 2 484 eurot riiklikke vahendeid).

Kalapüügi ajutise peatamise meetmete tagasiulatuv hinnang Eespool nimetatud tagasiulatuvast hinnangust ilmnes, et ajutise peatamise meetmete mõju oli olemuselt peamiselt pigem majanduslik (sealhulgas tõendid töökohtade lühiajalise säilitamise kohta) kui keskkonnaalane. Uuringust ilmnes ka, et kuigi ajutise peatamise kavasid rakendati kalastustegevuses tekkinud sunnitud seisakute tõttu, oleks olnud kasulikum suunata riiklikud vahendid pigem poliitiliselt vastuvõetavatesse meetmetesse kui kalastamise tegelikku vähendamisse.

3.1.3.     Kalalaevadesse tehtavad investeeringud ja selektiivsus (EKFi määruse artikkel 25)

Hoolimata ebakindlusest seoses Euroopa Kontrollikoja 2011. aasta detsembri eriaruande järelmeetmetega (vt eespool jaotis 2.4) EKFi artikli 25 rakendamise kohta, küündisid kalalaevadesse ja selektiivsuse parandamisse (sageli nimetatakse seda uuendamiseks) tehtavate investeeringutega seotud EKFi kulukohustused 2012. aasta juuliks 8,7 %-ni ja 2013.aasta maiks peaaegu 11 %-ni (11 341 toimingut), mis on peaaegu 25 %-line kasv kümne kuuga.

Kalapüügi selektiivsuse parandamiseks ja kliimamuutuste leevendamiseks on eriti olulised järgmised toimingud:

– mootorite väljavahetamine: 31. mai 2013. aasta seisuga toetas EKF 1 065 mootori väljavahetamise toimingut, mis hõlmab 1,28 % ELi 83 000 kalalaevast;

– püügivahendite väljavahetamine: 31. mai 2013. aasta seisuga toetas EKF 316 toimingut (0,5 % kõikidest EKFi toetatud toimingutest).

Nende kahe meetme finantsvõimendus on üsna suur (EKFi vahenditest saadud 1 eurole lisandub ligikaudu 4 eurot riigi vahenditest, millest suurema osa moodustavad erasektori investeeringud). Kuna toimingu keskmine kogumaksumus on üsna tagasihoidlik (24 000 eurot mootori ja 11 000 eurot püügivahendi kohta), on suurt finantsvõimendust suhteliselt lihtne saavutada.

3.2.        2. suund – vesiviljelus ja töötlemine

3.2.1.     Vesiviljelus

2011. aastal oli vesiviljelustoodangu maht EL 28s (sealhulgas Horvaatia) 1,3 miljonit tonni (0,3 %-line vähenemine võrreldes 2010. aastaga) ja selle väärtus 3,5 miljardit eurot[14]. Kuigi viimased andmed näitavad, et vesiviljelussektori ettevõtete majandusnäitajad on paranenud, on enamik sektori töökohti osalise tööajaga, kusjuures 14 000 ettevõttes, millest 90 % on mikroettevõtted, töötab kokku 80 000 inimest. Osalise tööajaga töökohti on iseäranis palju karpide ja magevee-vesiviljeluse alamsektorites.

2. jao tabelitest ilmneb, et EKFi kulukohustuste seas on kulutused vesiviljeluse meetmetele ühed suuremad. 31. mai 2013. aasta seisuga oli 429,9 miljonit eurot EKFi vahendeid seotud kulukohustustega vesiviljelusele. ELi abi on võimendanud riiklikku osalust 183,4 miljoni euroni ja erasektori investeeringuid täiendavalt 537,8 miljoni euroni. Teisisõnu, EKFi vahenditest saadud ühe euro finantsvõimendus oli 1,68 eurot täiendavat riigi rahastust, millest 0,43 eurot tuli avalikult ja 1,25 eurot erasektorilt.

Kuigi viimased suundumused näitavad, et EKFi toetus vesiviljeluse investeeringutesse suureneb, ei ole toodang viimasel kümnel aastal kasvanud. Praegu pärineb 10 % tarbitavatest mereandidest vesiviljelusest, 25 % kalandusest ja 65 % imporditakse kolmandatest riikidest (sealhulgas nii kalandus kui ka vesiviljelus). Kuna viimastel aastatel on vahe tarbimise ja püügisektori toodangu vahel pidevalt kasvanud, aitab vesiviljelus seda vahet vähendada. Komisjoni hinnangul aitaks ELi vesiviljeluse toodangu tarbimise 1 %-line tõus luua 3 000 kuni 4 000 täisajaga töökohta.

Neil põhjustel tegi komisjon ühise kalanduspoliitika reformi raames ettepaneku edendada vesiviljelust avatud koordinatsiooni meetodil. See ei tekita uusi kohustusi ega muuda olemasolevat õigusraamistikku. Komisjon võtab vastu strateegilised suunised, et aidata liikmesriike mitmeaastaste riiklike strateegiakavade ettevalmistamisel, võttes arvesse nende lähtetingimusi, probleeme ja potentsiaali.

Komisjon võttis pärast sidusrühmadega 2012. aasta jooksul toimunud konsulteerimist vastu suunised,[15] milles määrati kindlaks neli peamist ülesannet sektori jätkusuutliku kasvu tagamiseks: 1) kasvu takistavate kitsaskohtade kindlakstegemine; 2) integreeritud ruumilise planeerimise tõhustamine; 3) sektori konkurentsivõime parandamine, sealhulgas ELi vahendite tõhusam kasutamine; 4) konkurentsieeliste tõhusam ärakasutamine.

3.2.2.     Töötlemine

ELi kalatöötlemise sektor hõlmab rohkem kui 3 500 ettevõtet, kelle peamine tegevus on kala töötlemine ja kelle käive on ligikaudu 23 miljardit eurot.

2. jao tabelitest ilmneb, et EKFi kulukohustuste seas on EKFi abi töötlevale tööstusele suurim. 31. mai 2013. aasta seisuga oli EKFi vahenditest eraldatud töötlemisele 504,6 miljonit eurot. EKFi osalus on võimendanud riiklikku osalust 264,88 miljoni euroni ja erasektori investeeringuid täiendavalt 1,003 miljardi euroni. Teisisõnu, EKFi vahenditest saadud ühe euro finantsvõimendus oli 2,51 eurot täiendavat riigi rahastust, millest 0,52 eurot tuli avalikult ja 2 eurot erasektorilt.

EKF on kokku abistanud 4 903 toimingut, mis tähendab, et avaliku sektori abi toimingu kohta oli keskmiselt ligikaudu 361 686 eurot. Neist ligikaudu 1 892 toimingut olid seotud olemasolevate rajatiste laiendamise või uuendamisega (68 619 eurot EKFi abi toimingu kohta), 1 289 uute rajatiste ehitamisega (173 428 eurot), 739 turustusasutuste uuendamisega (36 578 eurot) ja 173 uute turustusasutuste ehitamisega (104 452 eurot).

3.3.        3. suund – katseprojektid (EKFi määruse artikkel 41)

Ajavahemikus 2007–2012 abistas EKF 453 innovatsiooni soodustavat toimingut. Abi saanud toimingute tagasihoidlik arv (0,53% kõikidest EKFi toimingutest) on seletatav suhteliselt suurte riigipoolsete kulutustega toimingu kohta, mis on EKFi raames üks suuremaid (273 819 eurot, millest 141 042 eurot tuli EKFi ja 132 774 riikide avalike sektorite vahenditest). Kogumaksumus toimingu kohta oli 334 327[16] eurot, millest 60 486 eurot tuli erasektori vahenditest.

Viimased andmed märkimisväärseid muutusi ei näita. Toimingute arv kasvas 13 %, küündides 504 toiminguni (0,49 % kõikidest EKFi toimingutest). Finantsvõimendus on samuti suhteliselt väike. EKFi vahenditest saadud ühe euro finantsvõimendus oli 1,37 eurot riigi rahastusena, millest vaid 0,43 eurot tuli erasektori vahenditest (0,94 eurot avaliku sektori vahenditest). Vesiviljeluse ja töötlemisega võrreldes on finantsvõimendus üsna väike, eriti erasektori puhul. Need arvud näitavad, et innovatsioon on kulukas ja kujutab eraettevõtjatele riski, mis ei anna kiiret tulu. Seepärast on vajadus riikliku rahastamise järele seda suurem.

3.4.        4. suund – kalanduspiirkondade säästev areng

2012. aastal edenes 4. suuna rakendamine jõudsalt. Detsembri lõpuks olid kõik 4. suunda rakendavat 21 liikmesriiki oma kalanduse kohalikud tegevusrühmad valinud. Seega oli valitud tegevusrühmade arv tõusnud 303-ni (2011. aasta lõpuga võrreldes kasvas arv 83 võrra). Projektiarendus ja väljavalimine on samuti märkimisväärselt edasi arenenud. 2012. aasta lõpuks oli välja valitud 2 756 projekti, 2011. aasta lõpus oli see arv 1 625.

Kulukohustuste osas olid edusammud samuti märkimisväärsed. Toimingute arv kasvas 2 732-lt (31. juuli 2012) 4 704-ni (31. mai 2013), mis on 72 %-line kasv kümne kuuga[17].

Paljud FARNETi tugiüksuse poolt läbi viidud põhjalikud juhtumiuuringud näitasid, et kalanduse kohalikel tegevusrühmadel oli oluline osa kalastuskogukondade koondamisel ja nende mõju suurendamisel, pakkudes neile võimalust osaleda otsustusprotsessis. Paljud projektid on aidanud suurendada tulu ja kaitsta töökohti, parandades kalurite positsiooni tarneahelas, nii et kohapeale jääb rohkem lisaväärtust, ning kohalikus majanduses, aidates kaasa osalejate ja sektorite vahelisele integratsioonile. Samuti on 4. suund aidanud luua kalanduspiirkondade kohalikele elanikele töökohti, edendades ettevõtlust ja innovatsiooni ning suurendades meremajanduse kasvu ja rannikuala arengupotentsiaali. Kalanduse kohalikel tegevusrühmadel on olnud oluline osa kohalike ressursside kasutuselevõtmisel ja juurdepääsu võimaldamisel teistele rahastamisallikatele.

Komisjon viib 2013. aastal läbi uuringu, millega tehakse kindlaks 4. suuna esimesed konkreetsed tulemused ja selle tõhusus kalastuskogukondade ees seisvate probleemide lahendamisel.

2013. aastal on liikmesriikide ülesandeks teha vajalikud korraldused, et tagada kohalike partnerluste jätkumine 2007–2013 ja 2014–2020 programmiperioodil.

4.           EKFi rahaliste vahendite kasutamine komisjoni poolt lähenemispiirkondades ja lähenemiseesmärgiga hõlmamata piirkondades ||

|| Riik || || Otsusega heaks kiidetud[18] a || Kulukohustustega seotud b || Makstud c || % (b) / (a) || % (c) / (a)

|| Belgia || Ajavahemik 2007–2013 ||  26 261 648,00 ||  21 694 722,00 ||  15 856 227,33 || 82,61% || 60,38%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  4 412 449,00 ||  4 488 923,00 ||  4 612 318,33 ||

|| Bulgaaria Vabariik || Ajavahemik 2007–2013 ||  75 876 747,00 ||  61 059 315,00 ||  24 502 673,70 || 80,47% || 32,29%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  13 084 212,00 ||  13 951 819,00 ||  8 876 800,51 ||

|| Tšehhi Vabariik || Ajavahemik 2007–2013 ||  27 106 675,00 ||  22 710 961,00 ||  19 509 468,35 || 83,78% || 71,97%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  4 043 811,00 ||  4 218 249,00 ||  4 751 403,43 ||

|| Taani || Ajavahemik 2007–2013 ||  133 675 169,00 ||  113 425 745,00 ||  81 116 203,18 || 84,85% || 60,68%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  19 463 114,00 ||  19 852 376,00 ||  15 682 178,48 ||

|| Saksamaa || Ajavahemik 2007–2013 ||  149 121 176,00 ||  123 796 571,30 ||  66 340 414,55 || 83,02% || 44,49%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  22 443 794,00 ||  22 615 496,00 ||  5 985 395,64 ||

|| Eesti || Ajavahemik 2007–2013 ||  84 568 039,00 ||  69 079 907,00 ||  42 228 804,18 || 81,69% || 49,93%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  12 995 534,00 ||  14 201 298,00 ||  11 253 780,39 ||

|| Iirimaa || Ajavahemik 2007–2013 ||  42 266 603,00 ||  34 916 400,00 ||  33 467 120,83 || 82,61% || 79,18%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  7 101 580,00 ||  7 224 661,00 ||  12 876 961,83 ||

|| Kreeka || Ajavahemik 2007–2013 ||  207 832 237,00 ||  178 811 400,00 ||  94 864 163,39 || 86,04% || 45,64%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  29 514 336,00 ||  29 278 211,00 ||  26 878 883,21 ||

|| Hispaania || Ajavahemik 2007–2013 || 1 131 890 912,00 ||  967 521 798,00 ||  599 079 998,75 || 85,48% || 52,93%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  162 654 289,00 ||  163 526 782,00 ||  194 609 146,09 ||

|| Prantsusmaa || Ajavahemik 2007–2013 ||  215 686 616,00 ||  182 921 534,31 ||  97 093 626,69 || 84,81% || 45,02%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  31 457 343,00 ||  32 086 491,00 ||  9 318 657,31 ||

|| Itaalia || Ajavahemik 2007–2013 ||  424 342 854,00 ||  360 602 126,00 ||  163 479 766,46 || 84,98% || 38,53%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  61 620 807,00 ||  62 672 067,00 ||  0,00 ||

|| Küpros || Ajavahemik 2007–2013 ||  19 724 418,00 ||  16 736 518,00 ||  15 480 209,52 || 84,85% || 78,48%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  2 871 876,00 ||  2 929 314,00 ||  2 202 183,74 ||

|| Läti || Ajavahemik 2007–2013 ||  125 015 563,00 ||  102 564 209,00 ||  86 400 450,19 || 82,04% || 69,11%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  19 243 706,00 ||  20 816 794,00 ||  21 230 404,72 ||

|| Leedu || Ajavahemik 2007–2013 ||  54 713 408,00 ||  45 381 203,00 ||  28 624 771,79 || 82,94% || 52,32%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  8 161 553,00 ||  8 671 254,00 ||  5 503 907,88 ||

|| Luksemburg || Ajavahemik 2007–2013 ||  0,00 ||  0,00 ||  0,00 || 0,00% || 0,00%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  0,00 ||  0,00 ||  0,00 ||

|| Ungari || Ajavahemik 2007–2013 ||  34 769 572,00 ||  28 229 202,00 ||  21 439 659,62 || 81,19% || 61,66%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  5 952 501,00 ||  6 241 343,00 ||  8 574 577,79 ||

|| Malta || Ajavahemik 2007–2013 ||  8 372 329,00 ||  6 727 108,00 ||  2 862 430,91 || 80,35% || 34,19%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  1 271 388,00 ||  1 426 192,00 ||  736 367,16 ||

|| Madalmaad || Ajavahemik 2007–2013 ||  48 578 417,00 ||  41 219 646,00 ||  21 203 569,09 || 84,85% || 43,65%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  7 073 021,00 ||  7 214 481,00 ||  8 001 998,59 ||

|| Austria || Ajavahemik 2007–2013 ||  5 259 318,00 ||  4 469 039,00 ||  4 374 761,67 || 84,97% || 83,18%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  763 814,00 ||  776 936,00 ||  729 306,12 ||

|| Poola || Ajavahemik 2007–2013 ||  734 092 574,00 ||  607 762 267,00 ||  274 047 384,03 || 82,79% || 37,33%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  121 944 858,00 ||  124 084 618,00 ||  63 019 617,70 ||

|| Portugal || Ajavahemik 2007–2013 ||  246 485 249,00 ||  206 026 617,00 ||  111 789 897,52 || 83,59% || 45,35%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  35 759 773,00 ||  36 332 633,00 ||  28 194 561,04 ||

|| Rumeenia || Ajavahemik 2007–2013 ||  230 645 644,00 ||  162 928 626,01 ||  32 299 988,49 || 70,64% || 14,00%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  39 257 052,00 ||  42 262 575,00 ||  0,00 ||

|| Sloveenia || Ajavahemik 2007–2013 ||  21 640 283,00 ||  18 568 490,00 ||  9 136 385,71 || 85,81% || 42,22%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  3 515 536,00 ||  3 298 585,00 ||  3 384 733,19 ||

|| Slovakkia || Ajavahemik 2007–2013 ||  13 123 309,00 ||  10 467 782,13 ||  5 170 176,35 || 79,76% || 39,40%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  1 782 386,00 ||  1 971 551,00 ||  0,00 ||

|| Soome || Ajavahemik 2007–2013 ||  39 448 827,00 ||  33 473 027,00 ||  22 341 700,84 || 84,85% || 56,63%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  5 743 752,00 ||  5 858 627,00 ||  5 914 242,07 ||

|| Rootsi || Ajavahemik 2007–2013 ||  54 664 803,00 ||  46 384 052,00 ||  24 999 874,53 || 84,85% || 45,73%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  7 959 199,00 ||  8 118 383,00 ||  0,00 ||

|| Ühendkuningriik || Ajavahemik 2007–2013 ||  137 827 889,00 ||  114 117 078,00 ||  51 946 750,84 || 82,80% || 37,69%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  23 112 801,00 ||  23 409 861,00 ||  32 650 846,38 ||

|| Kokku || Ajavahemik 2007–2013 || 4 292 990 279,00 || 3 581 595 343,75 || 1 949 656 478,51 || 83,43% || 45,41%

|| Eelarveaasta: 2012 ||  653 204 485,00 ||  667 529 520,00 ||  474 988 271,60 ||

[1]               Nõukogu 27. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1198/2006 (Euroopa Kalandusfondi kohta) artikkel 68, ELT L 223, 15.8.2006.

[2]               Komisjoni 26. märtsi 2007. aasta määrus (EÜ) nr 498/2007, ELT L120, 10.5.2007.

[3]               Tabel I. Rahaliste vahendite kasutamine lähenemispiirkondades.

                Tabel II. Rahaliste vahendite kasutamine lähenemiseesmärgiga hõlmamata piirkondades.

                Tabel III. Kavandatud EKFi summad prioriteetsete suundade ja liikmesriikide lõikes.

                Tabel IV. EKFi tõendatud kulud prioriteetsete suundade ja liikmesriikide lõikes.

[4]               Andmete kvaliteediga seotud probleemide tõttu mõnes liikmesriigis (Tšehhi Vabariik, Taani, Soome) kasutati 2013. aasta mai kohta 2012. aasta mai andmeid.

[5]               Nõukogu määrus (EL) nr 387/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta (ELT L 129, 16.5.2012).

[6]               Eriaruanne nr 12/2011 „Kas Euroopa Liidu meetmed on aidanud kohandada kalalaevastike püügivõimsust olemasolevate püügivõimalustega?”

[7]               Teavet kinnitas märgukiri „ELi kalalaevastiku kasumlikkus”, mille esitas Euroopa Parlamendile Teadusuuringute Ühiskeskus – IB/B/PECH/IC/2013-087 – juuli 2013.

[8]               ELi kalanduse sotsiaal-majanduslikud mõõtmed. Euroopa Komisjoni tellitud aruanne, MRAG, august 2013.

[9]               EKFi lammutamis- ja ajutise peatamise meetmete tagasiulatuv hinnang, Euroopa Komisjoni tellitud MRAG aruanne, november 2013

[10]             Eesti, Hispaania, Itaalia, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Taani ja Ühendkuningriik.

[11]             Taani ja Ühendkuningriik.

[12]             Eesti, Prantsusmaa, Poola, Portugal ja Rootsi.

[13]             Viimase viie aastaga on laevastike keskmine vanus tõusnud vähem kui kaks aastat, mis näitab, et lammutamine (riigi abiga või ilma) aeglustab laevastike vananemist.

[14]             Andmed on võetud 2013. aasta vesiviljeluse majandusaruande projektist, mille koostas kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee ning mis hõlmas andmeid haudejaamade ja esmaste kasvukohtade kohta.

[15]             Strateegilised suunised ELi vesiviljeluse säästvaks arendamiseks COM(2013)229

[16]             Maksumus toimingu kohta on märkimisväärselt suurem alalise lõpetamise toimingute maksumusest, see on umbes samal tasemel töötlemise toimingutega, ning väiksem kalasadamate toimingute (475 500 eurot) ja sihtotstarbe muutmise toimingute (490 000 eurot) maksumusest, mis on kaks kõige kallimat suunda.

[17]             See kasv on kõikide EKFi suundade hulgas kiireim, kuid tõestatud koguste osas on edusammud palju tagasihoidlikumad.

[18]             Ajavahemiku 2007–2013 summades on arvesse võetud kulukohustustest vabastamine.