28.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/111

1.1

Taaskord tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nüüdseks oma neljandas arvamuses nelja aasta jooksul komisjoni selgitusi selle kohta, et Euroopa Ülemkogu püstitatud eesmärkide saavutamiseks vaja on teha palju enam.

1.2

Komitee suhtub kriitiliselt asjaolusse, et komisjon ei teosta tegelikku analüüsi selle kohta, miks ei ole ikka veel või ei ole piisavalt ellu viidud juba aastaid teada-tuntud ja komitee poolt alati tervitatud nõudmisi – nt 2006. aasta bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava 160 meedet. 2006. aasta bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava ulatusliku meetmetekogumi mitterakendamise või ebaõnnestumise põhjuste uurimine on seda olulisem, et lõppude lõpuks on üksnes selle põhjal võimalik sihipäraselt välja arendada uued, paljulubavamad meetmed ja strateegiad.

1.3

Praegu esitatud strateegia ei sisalda midagi põhimõtteliselt uut! Nende probleemidega ei ole võimalik tegeleda teada-tuntud nõudmisi sisaldava uue strateegiadokumendi esitamisega. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamise osas ei ole puudus seadustest, direktiividest, programmidest, näidisprojektidest, poliitilistest avaldustest või juhenditest – vaid puudus on rakendamisest ja kooskõlastatud tegevusest kõigil poliitikatasanditel.

1.4

Poliitikutel ei ole seni olnud jõudu või siis tahet viia ellu aastaid hädavajalikuks tunnistatud meeteid, kuigi teatises selgitatakse korduvalt, et ühiskond ja majandus võidaksid mõlemad võrdselt rangemast bioloogilise mitmekesisuse poliitikast. Liikmesriigid ei ole täielikult rakendanud isegi ELi keskseid looduskaitsedirektiive, ja seda 32 või vastavalt 19 aastast pärast nende jõustumist!

1.5

Komitee tunnistab siiski, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel on saavutatud osalist edu. Ent see ei tohi varjata tõsiasja, et üldiselt leiab aset bioloogilise mitmekesisuse dramaatiline vähenemine. Seepärast on ELil ülesanne arendada välja rakendamisele suunatud strateegia.

1.6

Kahjuks jääb selgusetuks, kuidas on võimalik jagu saada senisest poliitilise tahte puudumisest. Selles osas ei kujuta esitatud bioloogilise mitmekesisuse strateegia endast tegelikku edasiminekut. Ministrite nõukogus kõnealuse teatise üle peetud senised arutelud näitavad, et ollakse endiselt veel väga kaugel bioloogilise mitmekesisuse poliitika sidumisest teiste poliitikavaldkondadega.

1.7

Seepärast on ülimalt oluline, et eelseisvate poliitiliste reformide puhul (nt kalandus-, põllumajandus-, transpordi-, energia- ja ühtekuuluvuspoliitika) loodaks tihe side bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga. Komitee näeb siin aga veel suuri vajakajäämisi. Sama kehtib ka 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi kohta esitatud kavade suhtes. Komiteele ei tundu need olevat sobivad, et tagada vajalikus ulatuses hädavajalikke finantsvahendeid. Komisjon peab võtma oma bioloogilise mitmekesisuse strateegiat tõsisemalt!

1.8

Käesoleva arvamuse koostamise ajal tõmmati selle arutelupunkti juures paralleele võla- ja eurokriisiga. Kui ELi liikmesriigid ise ei võta tõsiselt oma aluspõhimõtteid ja kriteeriume, olgu tegu siis looduskaitse-eeskirjade või Maastrichti lepingus sätestatud rahaliidu stabiilsuskriteeriumitega, siis ei ole midagi imestada selle üle, kui a) poliitikavaldkonnas tekivad probleemid ja b) kodanikud kaotavad usu poliitikasse.

1.9

On selge vajadus teabe ja teadmiste järele, mis puudutab bioloogilist mitmekesisust, bioloogilise mitmekesisuse ning majandusarengu ja tööhõive keerukat vastastikust mõju, samuti on vaja määratleda ja toetada edukaid näiteid.

1.10

Komisjoni kutsutakse üles avaldama lõpuks juba 2006. aastal lubatud keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste nimekirja.

2.1

2001. aastal Göteborgis toimunud Euroopa Ülemkogul võeti vastu ELi säästva arengu strateegia, milles sõnastati ka bioloogilise mitmekesisuse valdkonna poliitika selge eesmärk. See on järgmine: „Looduslike elupaikade ja looduslike süsteemide kaitse ja taastamine ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine aastaks 2010” (1).

2.2

2010. aasta märtsis pidid ELi riigipead ja valitsusjuhid tunnistama, et nad ei ole oma eesmärki saavutanud. Seepärast kiitsid nad heaks komisjoni teatises „Valikuvõimalused ELi visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat” (2) väljapakutud eesmärgi. See ulatub aastasse 2020 ning kõlab järgmiselt: „Peatada ELis 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine, taastada bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemid võimalikult ulatuslikult ning suurendada ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vältimisse”.

2.3

Nõukogu tegi komisjonile ülesandeks töötada välja uus strateegia seatud eesmärgi saavutamiseks ning see avaldatigi käsitletava teatisega.

2.4

Komisjon rõhutab selles vajadust lõpuks tegutsema hakata, esitades juba aastaid teadaolevaid fakte:

2.5

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikele teguritele pööratakse teatises enam tähelepanu kui ELi varasemates dokumentides, mis nähtub ka mõiste „ökosüsteemi teenused” üha sagedasemast kasutamisest. Taaskord viidatakse TEEBi uuringule (5) ja näitena tuuakse välja, et üksnes putuktolmlemise majanduslik väärtus ELi põllumajandusele on hinnanguliselt 15 miljardit eurot aastas. Sellest järeldatakse, et „mesilaste ja teiste tolmeldajate arvu pidev vähenemine võib tuua kaasa rängad tagajärjed Euroopa põllumeeste […] jaoks”.

2.6

Teatise kolmandas osas kirjeldatakse järgmise kümne aasta meetmeraamistikku, mis koosneb kuuest eesmärgist:

2.7

Iga eesmärgi saavutamiseks on ette nähtud meetmepaketid, mis on koostatud vastavalt konkreetsele probleemile, mida teatava eesmärgi kaudu soovitakse lahendada. Ühtekokku kirjeldatakse 37 meedet.

2.8

Teatises viidatakse korduvalt sellele, et bioloogilise mitmekesisuse poliitika tuleks paremini siduda ELi teiste poliitikavaldkondadega (nagu nt põllumajandus- ja kalanduspoliitika).

2.9

Kõigepealt on vaja leida rahalised vahendid kaheks otstarbeks: Natura 2000 võrgustiku täielikuks lõpuleviimiseks ning kokkulepitud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks (6).

2.10

Lisaks viidatakse selle, et „bioloogilise mitmekesisuse jaoks on kasu ka keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste reformimisest […]”.

3.1

Komitee on juba väljendanud oma seisukohta bioloogilise mitmekesisuse poliitika küsimustes veebruaris 2007, juulis 2009 ning septembris 2010.

3.2

Komitee nendib, et praeguses strateegia kavandis nimetatud valdkonnad, eesmärgid ja meetmed olid kesksel kohal juba 2006. aasta tolleaegses tegevuskavas.

3.3

Praegu esitatud strateegia ei sisalda midagi põhimõtteliselt uut, ent selles tuuakse veelkord välja, millised lähenemisviisid on absoluutselt hädavajalikud ning millised on kõige tungivamad ja millised kõige paljulubavamad lähenemisviisid! Strateegia on suures osas „kopeeri ja kleebi” (copy-paste) vanadest, juba ammu tuntud faktidest, nõudmistest ja meetmetest. See näitab – kõik on juba piisavalt teada-tuntud. Enam ei pea tegelema küsimusega, mida tuleb teha, vaid pigem sellega, miks seda ei tehta ja kuidas me jõuame sihipärase tegutsemiseni. Ent kõnealune strateegia ei anna senini vastust sellele kesksele küsimusele!

3.4

Sel põhjusel ei saa komisjoni dokumendiga rahul olla. Seepärast nõuab komitee, et bioloogilise mitmekesisuse strateegias 2020. aastani keskendutaks ulatuslikumalt rakendamisele.

3.5

Komitee tuletab meelde seda, mida ta sedastas juba 2007. aastal:

3.6

Need 2007. aasta täiskogu istungjärgul vastu võetud arvamuses sisalduvad peamised seisukohad on praegu sama aktuaalsed kui tookord. Komitee väljendab suurt kahetsust seoses sellega, et möödunud aastatel ei ole mindagi otsustavalt muutunud.

3.7

Ka praegu käsitletavast komisjoni teatisest ei leia me 2006. aasta bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava ulatusliku meetmetekogumi mitterakendamise või ebaõnnestumise põhjuste analüüsi. Ebaõnnestumise selline kvalifitseeritud analüüs on seda olulisem, et lõpuks on selle põhjal võimalik sihipäraselt välja töötada uued, paljulubavamad meetmed ja strateegiad. Nende probleemidega ei ole võimalik tegeleda teada-tuntud nõudmisi sisaldava uue strateegiadokumendi esitamisega.

3.8

Kuigi komisjon püüab juba aastaid tuua bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ka enam majanduslikke argumente, ei ole selles osas suurt edu saavutatud. Komitee, kes sedastas kord, et bioloogilise mitmekesisuse poliitika puhul on tegu „pika perspektiivi majandusküsimusega, seetõttu peaksid lõpuks ka majandus- ja rahandusministrid kõnealuse teemaga tegelema” (8), tervitab ühelt poolt katset näidata, millised võivad olla bioloogilise mitmekesisuse poliitika unarusse jätmise majanduslikud tagajärjed. Seni ei ole aga bioloogilise mitmekesisuse poliitikat piisavalt seotud ELi majandus- ja rahanduspoliitikaga. Uus strateegia peaks andma vastuse küsimusele, kuidas oleks seda võimalik muuta.

3.9

Teiselt poolt juhib komitee aga tähelepanu majanduslike küsimuste kasvava rõhutamisega kaasneda võivale ohule. Nimelt võib juhtuda, et tulevikus keskendub bioloogilise mitmekesisuse kaitse eelkõige nendele valdkondadele, mis tasuvad end lühikeses perspektiivis majanduslikult ära või näivad ära tasuvat. Seepärast peaks komisjon kaaluma, kuidas käituda liikide ja elupaikadega, mille majanduslikku väärtust ei ole võimalik otse välja arvutada? Suhteliselt raske on kirjeldada eurodes ja sentides suurte imetajate nagu nt huntide, karude või ilveste väärtust, sama kehtib rohukonna, rohutirtsu, valge-toonekure ja tuhandete teiste liikide kohta. Lisaks on olemas liike, kelle „tootlust” ei saagi majanduslikult piisavalt kõrgelt hinnata, need on poliitilistest aruteludest täiesti välja jäetud – kus on kaitsekavad bakteritele, seentele või vihmaussidele, niisiis lagundajatele, kelle puudumisel orgaaniliste ainete lagundamine ei saaks toimuda?

3.10

Kõnealune strateegia keskendub väga tugevalt põllu- ja metsamajandusele ning kalanduspoliitikale. Ühelt poolt on see õigustatud, kuna a) need mõjutavad bioloogilist mitmekesisust ja tegu on b) poliitikavaldkondadega, mis hõlmavad suuri maa-alasid ja mida EL saab mõjutada. Teisalt pööratakse liialt vähe tähelepanu bioloogilise mitmekesisuse teistele koormajatele nagu transport ja asustuse areng.

3.11

Kui komisjon viitab strateegia kavandis sellele, et „bioloogilise mitmekesisuse jaoks on kasu ka keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste reformimisest […]”, siis on tal kindlasti õigus. Ent: komisjon peaks lõpuks keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste nimekirja ka avaldama. Vastavasisuline lubadus on õhus juba alates 2006. aastast, ent täidetud ei ole seda siiani.

3.12

Komitee tervitab komisjoni lubadust kontrollida nüüdsest alates kõigi väljaminekute kokkusobivust bioloogilise mitmekesisusega ja hoolitseda algatusega „no-net-loss” (puhaskaotuse vältimine) selle eest, et bioloogilisele mitmekesisusele ei põhjustataks täiendavat kahju.

4.1

Analüüsides kuut eesmärki ja mõningaid meetmeid, soovib komitee selgitada, miks ta peab uut esitatud bioloogilise mitmekesisuse strateegiat erialasest seisukohast väheambitsioonikaks. Arvatavasti on põhjus, miks komisjon tegutseb meetmete sõnastamisel väga tagasihoidlikult, pigem poliitilist laadi. Keskkonnaministrite nõukogus peetud ülimalt vaevalised läbirääkimised üksikute meemete kehtestamiseks annavad tunnistust sellest, et bioloogiline mitmekesisus ei ole endiselt piisavalt seotud teiste poliitikavaldkondadega.

4.2

1. eesmärk

4.3

2. eesmärk

4.4

3. eesmärk

4.5

4. eesmärk

4.6

5. ja 6. eesmärk