22.12.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 376/87

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Nõukogu määrus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise kohta abieluvararežiime käsitlevates asjades”

KOM(2011) 126 lõplik – 2011/0059 (CNS)

ning „Ettepanek: Nõukogu määrus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise kohta registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevates asjades”

KOM(2011) 127 lõplik – 2011/0060 (CNS)

2011/C 376/16

Raportöör: Antonello PEZZINI

26. aprillil 2011 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Nõukogu määrus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise kohta abieluvararežiime käsitlevates asjades” KOM(2011) 126 lõplik – 2011/0059 (CNS) ning

„Ettepanek: Nõukogu määrus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise kohta registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevates asjades” KOM(2011) 127 lõplik – 2011/0060 (CNS).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 31. augustil 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 474. istungjärgul 21.–22. septembril 2011 (21. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 6.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab Euroopa Komisjoni seisukohta seoses vajadusega kõrvaldada ebakindlus ja diskrimineerimine rahvusvaheliste paaride omandiõiguste valdkonnas ning peab vajalikuks võtta vastu õigusaktide pakett, mis koosneb kahest erinevast määrusest vastavalt abieluvararežiimi ning registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede kohta.

1.2   Komitee leiab, et mis tahes kõnealust valdkonda reguleeriv määrus peab põhinema õiguskindlusel, etteaimatavusel, lihtsustamisel ja õiguskaitse hõlpsal kättesaadavusel, õiglastel lahendustel, mõistlikel hindadel ja lühikestel tähtaegadel, võimaldades üksnes avaliku korra kaalutlustel põhinevaid erandeid.

1.3   Komitee peab esmatähtsaks, et kavandatud eeskirjad kaitseksid selgelt ja läbipaistvalt mitte üksnes abieluvararežiimi ja registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgedega seonduvaid õigusi, vaid ka kolmandate isikute huvisid ja õigusi. Sellega seoses tuleks kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse valik kohustulikult teha abi- või kooselu sõlmimise hetkel.

1.4   Komitee tõstatab sellega seoses küsimuse, kas oleks võimalik kehtestada täiendav vabatahtlik Euroopa režiim ehk nn 28. režiim, mis kaitseks rahvusvahelisi paare võrdselt abieluvararežiimi ja registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede korral.

1.4.1   Lisaks sellele lihtsustaks see vahekohtu kasutamist, muutes kehtivaks kohtuvälised lahendused.

1.5   Komitee kordab, kui oluline on tagada otsuste vahetu jõustamine, käivitamata seejuures täiendavaid menetlusi, sealhulgas lihtsustatud menetlusi, eesmärgiga vähendada kulusid ja lühendada tähtaegu kodanike jaoks ning kohtusüsteemide halduskoormust.

1.6   Komitee soovitab luua teabe- ja koolitussüsteemi pädevate õigusasutuste, õigusala töötajate ja kodanike jaoks, luues kõigis ametlikes keeltes töötava interaktiivse Internetiportaali ning võttes kasutusele ekspertteadmiste ja -kogemuste vahetamise süsteemi.

1.7   Komitee kutsub üles looma Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti alluvuses tegutseva, tasuta tehnilist ja õigusabi pakkuvate riiklike nõuandlate Euroopa võrgustiku tagamaks, et kõik paarid saaksid kasutada oma õigusi teadlikult ja informeeritult.

1.8   Komitee rõhutab vajadust anda erinevate pärimis-, lahutus-, lahuselu- ja abieluvararežiimi lõpetamise menetluste korral menetluspädevus ühele kohtule.

1.9   Lõpuks rõhutab komitee soovitust kindlustada kehtivate, muudetavate või koostatavate eeskirjade täielik kooskõla, et tagada abieluvararežiimi valdkonnas ühtne ja lihtsustatud ning kõigile Euroopa kodanikele kättesaadav õigusraamistik.

2.   Olemasolev õigusraamistik

2.1   Komitee jaoks on esmatähtis tagada kodanike vaba liikumine ühest liikmesriigist teise, et nad võiksid elada, luua perekonna ja soetada vara Euroopa Liidus ilma raskuste ja ebakindluseta.

2.2   Aluslepingud ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta tagavad liikumis- ja elamisvabaduse, õiguse õiguskaitse kättesaadavusele ja põhiõiguste, sh omandiõiguse austamise, kõigi kodanike võrdsuse seaduse ees, mittediskrimineerimise põhimõtte, õiguse era- ja perekonnaelu austamisele, õiguse abielluda ja luua perekond nende õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt ning õiguse õiglasele kohtumõistmisele.

2.3   Kodanike suurema liikuvuse tõttu Euroopa Liidus on kasvanud selliste abielude ja rahvusvaheliste paaride arv, kus kaasadel on erinev kodakondsus või nad elavad eri liikmesriikides või liikmesriigis, mille kodakondsust neil ei ole.

2.4   Komitee on teadlik sellest, kui oluline on tagada sisepiirideta alal selliste õiguste tõhus kasutamine, vaatamata eri liikmesriikide kodanike vahel sõlmitud liidu laadile ja sõltumata asjaolust, et nad võivad elada liikmesriigis, mille kodakondsust neil ei ole. Sellega kaasneb sageli vallas- või kinnisvara omamine mitme liikmesriigi territooriumil.

2.5   Praegu ulatub rahvusvaheliste paaride arv Euroopas ligikaudu 16 miljonini. 2007. aastal sõlmitud 2,4 miljonist abielust olid 13 % (310 000) rahvusvahelised. Samuti olid samal aastal ELis registreeritud 211 000 kooselust 41 000 rahvusvahelised.

2.6   Viies riigis võib abielu sõlmida samasooliste isikute vahel (Madalmaades 2001. aastast, Belgias 2003. aastast, Hispaanias 2005. aastast, Rootsis 2009. aastast ja Portugalis 2010. aastast), samal ajal kui registreeritud kooselu on hilisem õiguslik institutsioon, mida tunnistavad 14 liikmesriiki (1). Kõigis 14 riigis on lubatud sõlmida registreeritud kooselu samast soost isikute vahel, samal ajal kui registreeritud kooselu nii samast soost kui ka vastassoost isikute vahel on lubatud üksnes Belgias, Prantsusmaal, Luksemburgis ja Madalmaades.

2.7   Kui komisjon konsulteeris 2006. aastal komiteega rohelise raamatu üle seaduste konflikti kohta abieluvara käsitlevates asjades, kiitis komitee üldjoontes heaks (2) muudatused, mis tehti määrusesse (EÜ) nr 2201/2003, mis laiendas kohtualluvust ja abieluasjades rakendatavaid seadusi, ning tegi ettepaneku, et muudatusettepanekud peaksid nendes punktides täiendama määrust kohtuotsuste tunnustamise kohta abieluasjade ja vanemliku vastutuse valdkonnas. Komitee on juba lahutusasju käsitleva rohelise raamatu kohta koostatud arvamuses avaldanud seisukohta abieluasjades kohaldatava õiguse ja nende kohtualluvuse kohta ning viitab nimetatud väga üksikasjalikule arvamusele (3).

2.8   Komitee kaalus ka võimalust käsitleda ühisvara (kinnisvara, vallasvara ja muud varalised õigused) jagamise küsimust eraldi ja laiendada kõnealust jagamist reguleerivate õigusnormide isikulist kohaldamisala abielus mitteolevatele paaridele (kellel võivad samuti ühised lapsed olla).

2.9   Võib-olla oleks olnud loogilisem käsitleda ühest küljest kõiki abielulahutuse varalisi tagajärgi ja teisest küljest reguleerida kõik registreeritud kooselus elavate mitteabieluliste paaride lahkumineku varalised tagajärjed ühise õigusraamistiku alusel.

2.10   See oleks muutnud kohaldatava õiguse kahtlemata selgemaks ja mõistetavamaks ning lihtsustanud kohtuotsuste tunnustamist, mis reguleerivad enamasti kõiki abielulahutuse või lahuselu tingimusi ja tagajärgi ühes lõplikus otsuses.

2.11   Võttes arvesse registreeritud kooselu ja abielu eripärasid ning nendest kooseluvormidest tulenevaid võimalikke õiguslikke erinevusi, tunnistab komitee kahe eraldiseisva määruse ettepaneku vajalikkust: üks kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise kohta abieluvararežiime käsitlevates asjades, teine kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise kohta registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevates asjades.

2.12   Komitee kaalutleb, kas ei oleks kasulik analüüsida võimalust töötada välja üks integreeritud instrument ehk täiendav vabatahtlik Euroopa režiim (nn 28. režiim), (4) mille paarid – nii abielupaarid kui ka registreeritud kooselus elavad paarid – võiksid igasuguse diskrimineerimiseta vabalt valida. Üheks selliseks võimalikuks malliks võiks olla Prantsusmaa ja Saksamaa kokkulepe ühise abieluvararežiimi loomiseks (5).

2.12.1   Abielude ja registreeritud kooselude varalisi aspekte käsitletakse tihtipeale kohtuväliselt. Sel juhul tuleks komitee arvates lisada 28. režiimi klauslid, milles tunnistataks nende vahekohtute kohtuväliste lahenduste kehtivust (6), sest see oleks Euroopa kodanike jaoks märkimisväärseks eeliseks.

2.13   Komitee arvates peaksid kõnealused kaks õigusakti tagama

—	kohaldatava õiguse etteaimatavuse ja õiguskindluse tänu selgetele ja ühtsetele eeskirjadele;

—	tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö kooskõla, eelkõige perekonnaõiguse valdkonnas;

—	otsuste automaatse tunnustamise ja nende täitmise lihtsustatud ühtse menetluse alusel, tagades kohtuotsuste liikumise ilma välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamiseta otsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas;

—	nende kohtualluvust reguleerivate sätete ühtlustamise, mille alusel määratletakse õigus, mida kohaldab kohus, mille pädevus hõlmab paari olukorra kõiki aspekte, kusjuures kõnealune valik tuleks teha paaril endal;

—

sellise järjepideva, struktureeritud ja lihtsalt kättesaadava õigusraamistiku määratlemise, mis ühendab ja ühtlustab terminoloogia, mida kasutatakse kõigi teemade ja mõistete ning tingimuste puhul, mis seonduvad sarnaste õigusnormidega kõigis valdkondades (sealhulgas pooleliolevad menetlused, kohtualluvuse klausel jms).

3.   Komisjoni ettepanekud

3.1   Dokumendis „2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta – ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine” (7) märgib komisjon, et rahvusvaheliste paaride omandiõiguse küsimuses esinev ebakindlus on üks peamisi takistusi, millega kodanikud ka praegu kokku puutuvad oma õiguste igapäevasel kasutamisel.

3.2   Komisjoni ettepanekud põhinevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikel 3.

3.3   Nõukogule on esitatud kaks komisjoni algatust, milles käsitletakse rahvusvaheliste paaride omandiõiguste suhtes kohaldatavat õigust: esimeses käsitletakse kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse määratlemist ning abieluvararežiimi alaste otsuste tunnustamist ja täitmist; teine hõlmab samu küsimusi registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede valdkonnas.

3.4   Komisjoni ettepanekute eesmärk on luua ühendusi ELi erinevate õigussüsteemide vahel ja lihtsustada rahvusvaheliste paaride elu, ühtlustamata ning muutmata liikmesriikide materiaalõigust abieluasjade või registreeritud kooselu valdkonnas, et

—	võimaldada rahvusvahelistel abielupaaridel valida nende ühisvarale kohaldatav õigus ühe abikaasa surma või lahutuse korral;

—	suurendada õiguskindlust registreeritud kooselus elavate rahvusvaheliste paaride jaoks, kohaldades üldreeglina registreeritud poolte varale selle riigi õigust, kus kooselu registreeriti;

—	tõsta õiguskindlust rahvusvaheliste paaride jaoks (olgu tegemist abielupaaride või registreeritud kooseluga), luues sidusate eeskirjade kogumi, et määratleda pädev kohus ja kohaldatav õigus objektiivsete kriteeriumide põhjal, mis on loetletud tähtsuse järjekorras;

—	parandada prognoositavust rahvusvaheliste paaride jaoks, lihtsustades menetlust otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamiseks kogu Euroopa Liidus ning võimaldades kodanikel menetleda mitmesuguseid seotud küsimusi ühes ja samas kohtus.

3.5   Ettepanekutes nähakse ka ette luua tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa kohtute võrgu raames veebileht, mis pühenduks olemasolevaid abieluvararežiime ja riiklikke õigusnorme käsitlevatele registritele.

3.6   Kõnealused ettepanekud nõuavad ELi ministrite nõukogu ühehäälset heakskiitu pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

4.   Üldised märkused

4.1   Komitee leiab, et abielupaaridele kohaldatavate õigusnormide valik tuleks teha abielu sõlmimisel, et vältida sellise õiguse valikut, millel puudub igasugune õiguslik seos abieluga, nähes seevastu juba varem sõlmitud abielude puhul valiku puudumisel ette nimekirja objektiivsetest ühendavatest, tähtsuse järjekorras kohaldatavatest teguritest, et määratleda kohaldatav õigus, kooskõlas äsjases määruses „Rooma III” (8) vastuvõetud süsteemiga.

4.1.1   Komitee arvates oleks selliste sätete kehtestamisel, mis piiravad kohaldatava õiguse valimise võimalusi, tõhustav mõju õiguskindlusele, jättes kaasadele teatud marginaali nende varale kohaldatava õiguse valikul, tagades samal ajal kolmandate isikute huvide kaitse.

4.1.2   Registreeritud kooselude puhul tuleks kohaldamiseks valida selle riigi õigus, kus kooselu registreeriti.

4.1.3   Komitee rõhutab vajadust selge ja asjakohase teabesüsteemi järele kohaldatava õiguse valikul, mida mainitakse määruses (EL) nr 1259/2010 ja dokumendis KOM(2011) 126 lõplik sisalduvas ettepanekus, et võimaldada paaridel paremini mõista abielulahutusõigusi ja varalisi suhteid puudutavaid sätteid.

4.1.4   Komitee peab esmatähtsaks õiguskindlust ning väljendab oma muret küsimuses, kas on võimalik järgida paari soovi nende vara suhtes kohaldatava õiguse valikul, juhul kui asjaomased isikud valivad muu kui selle riigi õiguse, kus nende vara tegelikult asub.

4.1.4.1   Komitee arvates tuleks selleks, et tagada õiguskindlus ja samal ajal kaasade õigus säilitada nende kinnis- ja vallasvara väärtus, õiglaselt hinnata omandi väärtust nii abielu sõlmimise kui ka lahkumineku või lahutuse hetkel.

4.1.4.2   Komitee soovib, et kõigis abieluvaraga seotud dokumentides märgitakse ära kaasadele kohaldatav õigusrežiim. See on eriti oluline, kui tegemist on aktsiate ja osakute, elukindlustuslepingute, pensionifondide ja muu taolisega.

4.1.5   Komitee tõstatab küsimuse, kuidas võiks mõjutada kolmandaid isikuid asjaolu, kui varasuhetele kohaldatav õigus ei ole kooskõlas vara tegeliku asukohaga, ka juhul, kui vara asub väljaspool Euroopa Liitu.

4.2   Komitee arvates on oluline kõrvaldada probleemid, mis seonduvad otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamisega, vähendades kulusid ja lühendades otsuste tunnustamiseks vajalikku aega ning vältides võimalust pöörduda mitme liikmesriigi kohtu poole.

4.3   Sätted abieluvararežiimi lõpetamise kohta laiendaksid lahutuse või pärimisasjadega tegeleva kohtu pädevust abieluvararežiimi lõpetamisega seonduvatele küsimustele. See tooks endaga kaasa suurema õiguskindluse kodanike jaoks, kuna lahutus- või pärimisasjadega tegeleva kohtu pädevus hõlmaks ka abieluvararežiimi lõpetamist.

4.3.1   Komitee tunneb muret selle pärast, kui palju aega kulub liikmesriikidel oma sätete kehtestamiseks, ning tähtaja pärast, mil abieluvararežiimi käsitlevad sätted jõustuvad.

4.4   Komitee peab vältimatult vajalikuks tagada otsuste vaba liikumine tänu nende automaatsele tunnustamisele kogu ELi territooriumil ja nende täitmisele ühtse ja lihtsustatud menetluse alusel; komitee on samuti seisukohal, et tuleks tagada nõutav järjepidevus tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas.

4.5   Komitee arvates peaks peaeesmärk olema järjepideva, struktureeritud ja lihtsalt kättesaadava õigusraamistiku määratlemine. Komitee on seisukohal, et sel eesmärgil tuleks ühendada ja ühtlustada terminoloogia, mida kasutatakse kõigi teemade ja mõistete ning tingimuste puhul, mis seonduvad sarnaste sätetega kõigis valdkondades (sealhulgas pooleliolevad menetlused, kohtualluvuse klausel, alaline elukoht jms).

4.6   Komitee arvates on samuti oluline võimaldada kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist ning nende vaba liikumist siseturul ilma nende välisriigi kohtuotsusega täidetavaks tunnistamiseta vastavalt muudatustele, (9) mis kavatsetakse teha nõukogu määrusega (EÜ) nr 44/2001 kooskõlas olevates tsiviil- ja kaubandusasju käsitlevates sätetes, lubades seejuures üksnes avaliku korra kaalutlustel põhinevaid ja põhiõiguste harta järgimiseks tehtavaid erandeid.

4.7   Komitee pooldab kodanikele võimaluse andmist menetleda lahutus- ja lahuseluasju ning abielurežiimi lõpetamist ühes ja samas kohtus. Pädevad kohtud on need, mis on määratletud määruses „Brüssel IIa”.

4.7.1   Komitee rõhutab, et on oluline vältida paralleelseid menetlusi ja erineva materiaalõiguse rakendamist abielupaaride või registreeritud kooselude vara puhul.

4.8   Komitee peab esmatähtsaks rakendada ELi meedet asjaomaste pädevate riiklike ametiasutuste liikmete ja nende õigusala töötajate koolitamiseks, kes peavad kohaldama uut õigusraamistikku abieluvararežiimi ja registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede valdkonnas.

4.9   Abikaasadele ja registreeritud kooselu pooltele tuleks jagada asjakohast teavet valitud õiguse mõju kohta varale selle üleviimise korral, eelkõige juhul, kui valitud õigus erineb vara tegeliku asukohariigi õigusest.

4.10   24.–25. veebruari 2011. aasta sise- ja justiitsküsimuste nõukogu järelduste kohaselt „[tuleb] põhiõiguste austamist silmas pidada ka selliste õigusaktide koostamisel, mille puhul ei kohaldata seadusandlikku menetlust.” (10) Komitee arvates saab ja peab põhiõiguste amet aktiivselt osalema paaridele tehnilise ja õigusabi osutamisel, et tagada nende õiguste tõhus kasutamine.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Abieluvararežiimide kohta esitatud määrused

5.1.1   Komitee väljendab oma nõusolekut abieluvararežiimi määratlusega, mis katab nii abikaasade vara igapäevase valitsemise kui ka varaliste suhete lõpetamisega seonduvaid aspekte, mõjutamata seejuures ei varaga seotud asjaõiguse olemust, asjade ja õiguste liigitust ega nimetatud õiguste omajate eelisõiguste kindlaksmääramist, lubades üksnes liikmesriikide õigusnormides sätestatud avaliku korra kaalutlustel põhinevaid erandeid.

5.1.2   Komitee peab väga oluliseks vajadust tagada kohtualluvuse järjepidevus õiguste puhul, mida kasutatakse vastavalt määrusele 1259/2010 (lahutus või lahuselu) ja vastavalt määrusele 2201/2003 (abielu), ning õiguste puhul, mis on ette nähtud abieluvararežiimi käsitleva määruse ettepanekus (vt peatükk II, artiklid 4 ja 5 ning peatükk III, artiklid 15–18).

5.1.2.1   Komitee arvates võib õiguste erinevus erinevatel juhtudel – mil valik on jäetud täielikult poolte teha – muuta olukorra liiga keerukaks, põhjustades võimalikke kohtualluvusega seonduvaid konflikte ning selle tagajärjel pikemat menetlusaega ja suuremaid kulusid. Komitee peab vajalikuks määrata kohaldatav õigus kindlaks abielu sõlmimise hetkel.

5.1.3   Komitee on seisukohal, et vastastikuse tunnustamise põhimõte seoses abieluvararežiimide alaste otsuste, ametlike dokumentide ning kohtutranskriptsioonide vaba liikumisega peaks välistama kõigi edasiste menetluste võimaluse, v.a. need, mis on ette nähtud. Igasugune välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlus (vt määrusi Brüssel I ja II) suurendaks kulusid ja pikendaks tähtaegu.

5.1.4   Mõlema määruse artiklist 4 tuleks komitee arvates välja jätta võimalus seada abikaasade kokkulepe tingimuseks, et kohtutele, kes on pädevad lahendama abielu lõpetamise või tühistamise asju, laieneks ka hagiga seotud abieluvararežiimi käsitlevate asjade lahendamise pädevus.

5.2   Registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevate asjade kohta esitatud määrused

5.2.1   Komitee peab väga oluliseks võtta arvesse registreeritud kooselu iseärasusi, et määratleda seda liiki kooselust tulenevad õiguslikud tagajärjed, pidades eelkõige silmas poolte varalisi suhteid omavahel ja kolmandate isikutega.

5.2.2   Komitee väljendab kartust, et määruse 127/2011 (registreeritud kooselust tulenevad varalised tagajärjed) ettepaneku peatükis III esitatud sätted võivad erineda sätetest, mis kehtivad vara asukohariigis.

5.2.3   Arvestades õiguste erinevusi neis riikides, kus registreeritud kooselu on lubatud, ning eesmärgiga tõhustada registreeritud kooselu poolte ja kolmandate isikute õiguste tagamist, oleks kasulik ühtlustada teabesüsteemid, avaldamismenetlused ja selle õiguse mõju, mis seondub paaridele kuuluva varaga, eelkõige siis, kui vara asub riigis, kus registreeritud kooselu ei tunnistata.

5.3   Juurdepääs teabele liikmesriikides kehtivate abieluvararežiimide kohta

5.3.1   Komitee rõhutab vajadust tagada eelkõige abikaasadele ja registreeritud kooselu pooltele ning kohtute ja õigusala töötajatele asjakohane juurdepääs teabele praktiliste juhiste näol, mis on avaldatud ELi keeltes; komitee rõhutab samuti seda, kui oluline on luua kõiki ELi ametlikke keeli hõlmav Internetiportaal.

5.3.2   Komitee peab väga oluliseks koolitusprogrammi kohtute, õigusala töötajate ja seaduste kasutajate jaoks ning kogemuste vahetamist, eesmärgiga tagada eksperditeadmiste piisav levitamine eri riikide asjakohaste õigussüsteemide kohta.

5.3.3   Komitee loodab, et luuakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti alluvuses tegutsev tehnilist ja õigusabi pakkuvate riiklike nõuandlate Euroopa võrgustik tagamaks, et kõik abielu ja registreeritud kooselus elavad paarid saaksid tasuta ja teadlikult kasutada oma ühise varaga seonduvaid õigusi.

---

(1)  Austria, Belgia, Iirimaa, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Taani, Tšehhi Vabariik, Ungari ja Ühendkuningriik.

(2)  ELT C 325, 30.12.2006, lk 71.

(3)  ELT C 24, 31.1.2006, lk 20.

(4)  ELT C 21, 21.1.2011, lk 26.

(5)  Vt Prantsusmaa ministrite nõukogu 23. märtsil 2011.

(6)  Itaalia justiitsministri ja Euroopa Kohtu ettepanek West Tankersi kohtuotsuses AFF. C- 185/07, punkt 26 vahekohtuklausli kehtivuse kohta.

(7)  Vastu võetud 27. oktoobril 2010.

(8)  20. detsembri 2010. aasta määrus (EÜ) nr 1259/2010, ELT L 343, 29.12.2010, lk 10.

(9)  Vt KOM(2010) 748 lõplik.

(10)  Vt nõukogu järeldused Euroopa Liidu Nõukogu rolli kohta Euroopa Liidu põhiõiguste harta tõhusa rakendamise tagamisel, 24.–25. veebruar 2011.

---