8.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 298/8

1.

nõukogu kiitis 12. novembril 2002. aastal heaks resolutsiooni (1) Euroopa tõhustatud koostöö edendamise kohta kutseõppe ja koolituse valdkonnas. ELi liikmesriikide, Euroopa Vabakaubandusühenduse ning Euroopa Majanduspiirkonna riikide ja kandidaatriikide kutseõppe ja -koolituse eest vastutavad ministrid, Euroopa Komisjon ja Euroopa tööturu osapooled võtsid selle alusel oma 29.–30. novembrini 2002 Kopenhaagenis toimunud kohtumisel vastu deklaratsiooni, mis kujutab endast kutseõppe ja -koolituse tulemuslikkuse, kvaliteedi ja atraktiivsuse parandamise strateegiat (Kopenhaageni protsess);

2.

nõukogu 15. novembri 2004. aasta järeldustele (2) tuginedes tõdeti Maastrichtis 14. detsembril 2004. aastal protsessi esimese ülevaatamise käigus, et kutseõppe ja -koolituse nähtavus ja maine on Euroopas paranenud ja et saavutatud on olulist edu. See sisaldas mitmeid ühiseid vahendeid ja põhimõtteid (3). Maastrichti kommünikees esitati liikmesriikide ja Euroopa tasandi prioriteedid ning seostati Kopenhaageni protsess tihedamalt tööprogrammiga “Haridus ja koolitus 2010”;

3.

Maastrichti kommünikee vastuvõtmise järel on vastu võetud kvalifikatsioonide ja pädevuste läbipaistvuse ühtne raamistik (EUROPASS) ning nõukogu järeldused oskuste ja pädevuste arendamise rolli kohta (4). Edukalt on lõpule jõudnud arutelu Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku üle ja väljatöötamisel on kutseõppe ja -koolituse ainepunktide süsteem (ECVET), mille üle praegu toimub avalik arutelu;

4.

uuendatud Lissaboni strateegias ja selle majanduskasvu ja tööhõive koondsuunistes 2005.–2008. aastaks (5) on kajastatud hariduse ja koolituse keskne koht Euroopa Liidu tegevuskavas. Neis kutsutakse liikmesriike üles laiendama ja parandama investeeringuid inimkapitali ning kohandama haridus- ja koolitussüsteeme, et reageerida väljakutsetele seoses globaliseerumisega, demograafiliste muutustega ja tehnoloogiauuendustega;

5.

2006. aasta ühises vahearuandes tööprogrammi “Haridus ja koolitus 2010” raames tehtud edusammude kohta (6) tehakse järeldus, et “tulevikus jääb kutseõppe ja -koolituse kvaliteedi ja atraktiivsuse suurendamine jätkuvalt üheks peamiseks väljakutseks”. Selles märgitakse samuti, et “tipptaseme poole püüdlemisel … peaks seadma eesmärgiks ka parema ligipääsu ja sotsiaalse kaasatuse”;

1.

kutseõpe ja -koolitus peaksid andma tööelu vajadustele vastava laia teadmiste- ja oskustebaasi, rõhutades samas tipptaset kõikidel tasanditel. Poliitikas ja praktikas tuleks hinnata oskuste ja pädevuste erinevatesse tasemetesse investeerimise suhtelist mõju. Keskastme ja tehniliste ning kõrgtaseme oskuste pakkumist tuleks suurendada, et saada üle oskustööliste nappusest ning aidata toetada innovatsiooni ja teadmistepõhise ühiskonna arengut;

2.

kutseõppel ja -koolitusel on topeltroll konkurentsivõime toetamisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel (7). Kutseõppe ja -koolituse poliitika peaks olema suunatud elanikkonna kõikidele kihtidele, pakkudes atraktiivseid ja väljakutset pakkuvaid võimalusi suure potentsiaaliga inimestele, olles samal ajal suunatud ka neile, keda ohustavad ebasoodsad haridusolud ja tööturult väljatõrjumine — hõlmates eelkõige koolist varakult lahkunuid, madala kvalifikatsiooniga või üldse kvalifikatsioonita või erivajadustega inimesi, sisserändaja taustaga inimesi ning eakamaid töötajaid;

3.

põhiharidus peaks andma noortele teadmised, oskused, väärtused ja hoiakud, mis on vajalikud edasise õppe, tööhõive ja ettevõtluse jaoks ning valmistamaks õpilasi ette tavapäraseks haridusteeks või kutseõppeks ja -koolituseks või nende kombinatsiooniks;

4.

kutseõppes ja -koolituses osalevad noored peaksid omandama tööturu nõudmiste ja elukestva õppe seisukohalt olulisi oskusi ja pädevusi. Selleks on vaja poliitikat, mis vähendaks haridus- ja koolitussüsteemist väljalangemise määra ning hõlbustaks paremini koolist tööle siirdumist, nt sidudes õppe ja koolituse tööga praktikaperioodide ning töökeskkonnas toimuva väljaõppe abil;

5.

täiskasvanud töötajate oskusi ja pädevust tuleks edendada, aidates kaasa koolituse ja töökogemuse kaudu eelnevalt saadud teadmiste tunnustamisele. Tööelus osalejatele tuleks pakkuda koolitusvõimalusi, hinnates samas finantskoormuse tasakaalustatud jagamise võimalusi ja sellest saadavat kasu. Samas peaksid ebasoodsas olukorras, eelkõige madalama haridustasemega isikutele ja rühmadele olema kättesaadavad õppimisvõimalused;

6.

Euroopa kutseõppe- ja -koolitussüsteemide mitmekesisus on väärtus, mis on aluseks vastastikusele õppimisele ja ajendiks reformidele. Samas on selle mitmekesisuse tõttu oluline parandada läbipaistvust ja ühiseid arusaamu kvaliteedist ning seeläbi suurendada kutseõppe- ja koolitussüsteemide ja -tavade vahelist vastastikust usaldust. Eesmärgiks peaks olema sellise Euroopa kutseõppe ja -koolituspiirkonna edendamine, mille puhul ühes riigis omandatud kvalifikatsioon ja oskused oleksid tunnustatud kõikjal Euroopas, aidates seega suurendada noorte ja täiskasvanute liikuvust;

1.

kutseõppele ja -koolitusele suunatud erimeetmeid on vaja edaspidi tugevdada. Kopenhaageni protsessi tuleks jätkata tööprogrammi “Haridus ja koolitus 2010” raames. Tagada tuleks sihipärane ja terviklik lähenemine, milles erinevad algatused ja vahendid on omavahel seotud ja toetavad üksteist ning milles kutseõpet ja -koolitust arendatakse kõigil tasanditel kui olulist osa elukestvast õppest, millel on tihedad sidemed üldharidusega. Rõhuasetus peaks olema tööturu osapoolte ja valdkondlike organisatsioonide kaasamisel kõigis etappides ning liikmesriikide kogemuste ärakasutamisel Euroopa tasandil tehtavas arendustöös;

2.

meetmed on vabatahtlikud ja need tuleks välja töötada “alt üles” põhimõttel toimuva koostöö abil;

—

paremat elukestvat juhendamist, et paremini arvesse võtta kutseõppe- ja koolituse ning tööelu võimalusi ja nõudeid, sealhulgas rohkem karjäärialast juhendamist, teavet ja nõustamist koolides;

—

avatud kutseõppe ja -koolituse süsteeme, mis pakuvad paindlikke ja individualiseeritud võimalusi ning loovad paremad tingimused tööellu siirdumiseks, edasiõppeks ja jätkukoolituseks, sealhulgas kõrgkoolis, ning mis toetavad täiskasvanud töötajate oskuste arendamist tööturul;

—

tihedaid sidemeid tööeluga nii kutseõppe ja -koolituse esmasel kui ka jätkutasandil ning suuremaid õppimisvõimalusi töökohal;

—

mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamise edendamist, et toetada karjääri arendamist ja elukestvat õpet;

—

meetmeid naiste ja meeste huvi ja osalemise suurendamiseks nendes kutseõppe ja -koolituse valdkondades, kus nende esindatus on väike, näiteks naised tehnikavaldkonnas;

—

tipptaseme oskuste arendamist ja esiletõstmist, nt maailmataseme standardite kohaldamise või kutseoskusvõistluste korraldamise kaudu (8).

—

võimet reageerida üksikisikute ja tööturu vajadustele, hõlmates sealhulgas oskusvajaduste prognoosimist. Eritähelepanu tuleks pöörata väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vajadustele;

—

liikmesriikidepoolset kvaliteedi tagamist ja parandamist kooskõlas nõukogu järeldustega kutseõppe ja -koolituse kvaliteedi tagamise kohta (10);

—

riiklike ja erasektori investeeringute suurendamist kutseõppesse ja -koolitusse tasakaalustatud ning ühiste rahastamis- ja investeerimismehhanismide väljatöötamise abil;

—

kutseõppe ja -koolituse süsteemide läbipaistvamaks muutmist;

—

asutuste ja/või koolitajate juhtimise tugevdamist riiklike strateegiate raames;

—

kõrge kvalifikatsiooniga õpetajaid ja juhendajaid, kes tegelevad regulaarselt enda kutsealase arendamisega;

—

aktiivset partnerlust erinevate otsustajate ja sidusrühmade, eelkõige tööturu osapoolte ja valdkondlike organisatsioonide vahel üleriiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

a)

spetsiaalselt kutseõppele ja -koolitusele suunatud Euroopa vahendid:

b)

ühised Euroopa vahendid, mille puhul kutseõpe ja -koolitus mängib tähtsat rolli:

a)

spetsiaalselt kutseõppele ja -koolitusele suunatud Euroopa vahendid:

b)

ühised Euroopa vahendid, mille puhul kutseõpe ja -koolitus mängib tähtsat rolli:

—

Euroopa tasandil kasutatavad ühised mõisted ja kokkulepitud määratlused, mis muudaksid liikmesriikide lahendused, mudelid ja normid kergemini mõistetavaks;

—

konkreetseid teemasid käsitleva teadustegevuse ja -uuringute rahastamine komisjoni poolt, et süvendada arusaamist Euroopa kutseõppe ja -koolituse süsteemidest ja tavadest ning nende seostest tööturu ja muude haridusvaldkondadega;

—

võrgustike, heade tavade vahetamise ning teadmiste ja kogemuste levitamiseks kasutatavate mehhanismide väljatöötamise järelevalve komisjoni poolt;

—

kutseõppe ja -koolituse valdkonnas toimuvat vastastikust õppimist toetav süstemaatiline ja paindlik raamistik. Raamistik peaks toetama ka detsentraliseeritud vastastikust õppimist.

—

pööranud erilist tähelepanu kutseõpet ja -koolitust kajastava statistika ulatusele, täpsusele ja usaldusväärsusele, et oleks võimalik hinnata kutseõppe ja -koolituse arendamisel saavutatud edu;

—

pööranud tähelepanu kutseõppe ja -koolituse arendamisele näitajate ja võrdlusnäitajate sidusas raamistikus (11);

—

pööranud eelkõige tähelepanu kutseõppe ja -koolituse valdkonna investeeringuid ja rahastamist kajastavate statistiliste andmete väljatöötamisele.

—

lühidat ja selget teavet protsessi, selle tausta, prioriteetide ja meetmete ning tulemuste tõhusa edastamise kohta;

—

sidusrühmade aktiivset osalemist kõikidel protsessi etappidel Euroopa, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil;

—

rõhuasetust kutseõppe ja -koolituse pakkujate, õpetajate ja koolitajate kaasamisele katsetustesse ning protsessi tulemuste rakendamist;

—

võimalusel õppurite ja nende organisatsioonide kaasamist liikmesriikide ja Euroopa tasandil;

—

kasutades kutseõppe ja -koolituse reformide toetamiseks liikmesriikides tõhusalt ära struktuurifonde;

—

kasutades sihipäraselt uut elukestva õppe programmi, et toetada protsessi eelkõige innovatsiooni, katsetamise, eksperimenteerimise ja rakendamise osas;

—

aktiivselt kaasates ühenduse asjaomased ameteid, organeid ja komiteesid;

—

tehes statistika, näitajate ja võrdlusnäitajate valdkonnas tihedat koostööd EUROSTATi, OECD, CEDEFOPi ja ETFiga;

—

vahetades teavet, kogemusi ja tulemusi kolmandate riikidega, eelkõige Euroopa laiema naabruspoliitikaga hõlmatud riikidega. Koostööd edukate riikidega ning OECD-taoliste rahvusvaheliste organisatsioonidega tuleks tihendada.