This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 32021L1226
Commission Delegated Directive (EU) 2021/1226 of 21 December 2020 amending, for the purposes of adapting to scientific and technical progress, Annex II to Directive 2002/49/EC of the European Parliament and of the Council as regards common noise assessment methods (Text with EEA relevance)
Komisjoni delegeeritud direktiiv (EL) 2021/1226, 21. detsember 2020, millega muudetakse teaduse ja tehnika arenguga kohandamise eesmärgil Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/49/EÜ II lisa seoses ühiste mürahindamismeetoditega (EMPs kohaldatav tekst)
Komisjoni delegeeritud direktiiv (EL) 2021/1226, 21. detsember 2020, millega muudetakse teaduse ja tehnika arenguga kohandamise eesmärgil Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/49/EÜ II lisa seoses ühiste mürahindamismeetoditega (EMPs kohaldatav tekst)
C/2020/9101
ELT L 269, 28.7.2021, p. 65–142
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
In force
28.7.2021 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 269/65 |
KOMISJONI DELEGEERITUD DIREKTIIV (EL) 2021/1226,
21. detsember 2020,
millega muudetakse teaduse ja tehnika arenguga kohandamise eesmärgil Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/49/EÜ II lisa seoses ühiste mürahindamismeetoditega
(EMPs kohaldatav tekst)
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/49/EÜ, mis on seotud keskkonnamüra hindamise ja kontrollimisega, (1) eriti selle artiklit 12,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Direktiivi 2002/49/EÜ II lisas on kehtestatud liikmesriikide ühised hindamismeetodid, mida kasutatakse keskkonnamüra ja selle tervisemõju käsitleva teabe saamiseks, eelkõige müra kaardistamiseks, ning müra kaardistamise tulemustele tuginevate tegevuskavade vastuvõtmiseks. Seda lisa tuleb kohandada tehnika ja teaduse arenguga. |
(2) |
Komisjon tegi aastatel 2016–2020 koostööd liikmesriikide tehnika- ja teadusekspertidega, et hinnata, milliseid kohandusi tuleb teha, et võtta arvesse tehnika ja teaduse arengut keskkonnamüra arvutamisel. Seda tehti tihedas koostöös müra eksperdirühmaga, millesse olid kaasatud liikmesriigid, Euroopa Parlament, valdkonna sidusrühmad, liikmesriikide ametiasutused, valitsusvälised organisatsioonid, kodanikud ja akadeemilised ringkonnad. |
(3) |
Käesoleva delegeeritud direktiivi lisas on esitatud ühiste hindamismeetodite jaoks vajalikud kohandused, mis seisnevad müra levimise arvutusvalemite täpsustamises, tabelite kohandamises uusimate teadmistega ning arvutusetappide kirjelduse parandamises. See mõjutab maantee-, raudtee- ja tööstusmüra ning õhusõidukite tekitatud müra arvutusi. Liikmesriigid on kohustatud võtma need meetodid kasutusele hiljemalt 31. detsembril 2021. |
(4) |
Seepärast tuleb direktiivi 2002/49/EÜ II lisa vastavalt muuta. |
(5) |
Käesoleva direktiiviga ette nähtud meetmed on kooskõlas müra eksperdirühma 12. oktoobril 2020 esitatud arvamusega, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:
Artikkel 1
Direktiivi 2002/49/EÜ II lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisale.
Artikkel 2
1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembril 2021. Liikmesriigid edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile.
Kui liikmesriigid kõnealused meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.
Artikkel 3
Käesolev direktiiv jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Artikkel 4
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
Brüssel, 21. detsember 2020
Komisjoni nimel
president
Ursula VON DER LEYEN
LISA
II lisa muudetakse järgmiselt.
1) |
Punkti 2.1.1 teine lõik asendatakse järgmisega: „Maantee-, raudtee- ja tööstusmüra arvutused tehakse oktaavribades, välja arvatud raudteemüra allika helivõimsuse arvutused, mille puhul kasutatakse 1/3-oktaavriba. Nendes oktaavribades saadud tulemuste põhjal arvutatakse punktides 2.1.2, 2.2, 2.3, 2.4 ja 2.5 kirjeldatud meetodiga direktiivi 2002/49/EÜ artiklis 5 osutatud ja direktiivi I lisas esitatud määratlusele vastav maantee-, raudtee- ja tööstusmüra päevane, õhtune ja öine A-korrigeeritud pikaajaline keskmine helirõhutase. Linnastute maantee- ja raudteeliikluse puhul tehakse A-korrigeeritud pikaajaline keskmine helirõhutase kindlaks seal asuvate maantee- ja raudteelõikude, sealhulgas põhimaanteede ja -raudteede osakaalu alusel.“ |
2) |
Punkti 2.2.1 muudetakse järgmiselt:
|
3) |
Tabelit 2.3.b muudetakse järgmiselt:
|
4) |
Punkti 2.3.2 muudetakse järgmiselt:
|
5) |
Punktis 2.3.3 asendatakse tekst pealkirja „Struktuurikiirguse (sillad ja viaduktid) parand“ all järgmisega: „ Kui raudteelõik paikneb sillal, tuleb arvesse võtta rongi sillal liikumisel tekkivast vibratsioonist põhjustatud lisamüra. Sillamüra modelleeritakse lisaallikana, mille helivõimsus sõiduki kohta arvutatakse järgmise valemiga:
kus LH, bridge ,i on silla ülekandefunktsioon. Sillamüra LW,0, bridge ,i on ainult see heli, mida kiirgab silla konstruktsioon. Sõiduki veeremüra sillal arvutatakse valemitega 2.3.8–2.3.10 ning selleks valitakse sillal paiknevale rööbasteele vastav rööbastee ülekandefunktsioon. Silla servadel paiknevaid piirdeid üldjuhul ei arvestata.“ |
6) |
Punkti 2.4.1 muudetakse järgmiselt:
|
7) |
Punkti 2.5.1 seitsmes lõik asendatakse järgmisega: „Objekte, mille kalle vertikaali suhtes ületab 15°, ei loeta peegelditeks, kuid neid võetakse arvesse levimise kõigi muude aspektide, näiteks maapinna mõju ja difraktsiooni puhul.“ |
8) |
Punkti 2.5.5 muudetakse järgmiselt:
|
9) |
Punkti 2.5.6 muudetakse järgmiselt:
|
10) |
Punkt 2.7.5 „Õhusõiduki müranäitajad ja tehnilised näitajad“ asendatakse järgmisega: „2.7.5. Õhusõiduki müranäitajad ja tehnilised näitajad I lisas esitatud ANP-andmebaas sisaldab õhusõidukite ja mootorite tehniliste näitajate tegureid, eemaldumis- ja lähenemisprofiile ning müra-võimsuse-vahemaa seoseid märkimisväärse osa tsiviilõhusõidukite jaoks, mida käitatakse Euroopa Liidu lennujaamades. Kui mõne õhusõidukitüübi või -variandi andmeid ei ole, on kõige parem kasutada mõne loetelus esineva sarnase õhusõiduki andmeid. Need andmed on tuletatud mürakontuuride arvutamiseks lennukipargi ja liikluse keskmise või iseloomuliku jaotuse korral lennujaamas. Konkreetse õhusõidukimudeli absoluutse mürataseme prognoosimine ei pruugi olla asjakohane ning ei sobi konkreetsete õhusõidukitüüpide või -mudelite või konkreetse õhusõidukipargi müraomaduste ja tehniliste näitajate võrdlemiseks. Selle asemel vaadeldakse mürasertifikaate, et teha kindlaks, milline õhusõidukitüüp, -mudel või õhusõidukipark on kõige mürarikkam. ANP-andmebaas sisaldab iga loetletud õhusõidukitüübi kohta ühte või mitut stardi ja maandumise vaikeprofiili. Uuritakse nende profiilide kohaldatavust asjaomases lennujaamas ja määratakse kindlaks fikseeritud punktidega profiilid või protseduurietapid, mis on kõige iseloomulikumad selles lennujaamas toimuvale lennutegevusele.“ |
11) |
Punktis 2.7.11 asendatakse teise jaotise pealkiri „Teekonnajoonte hajuvus“ järgmisega: „Teekonnajoonte külghajuvus“. |
12) |
Punkti 2.7.12 kuuenda lõigu järele lisatakse viimase lõigu ette järgmine lõik: „Õhusõiduki müraallika kõrguseks tuleks võtta vähemalt 1,0 m (3,3 jalga) lennuväljatasandist või vajaduse korral lennuraja maapinnakõrgendike pinnast.“ |
13) |
Punkt 2.7.13 „Lennutrajektoori lõikude konstrueerimine“ asendatakse järgmisega: „2.7.13. Lennutrajektoori segmentide konstrueerimine Iga lennutrajektoori tuleb kirjeldada segmendi koordinaatide (sõlmede) ja lennuparameetrite kogumi abil. Esiteks tuleb kindlaks teha teekonnajoone segmentide koordinaadid. Seejärel arvutatakse lennuprofiil ning seejuures võetakse arvesse, et konkreetse protseduurietappide kogumi puhul sõltub profiil teekonnajoonest: näiteks on sama veojõu ja kiiruse juures õhusõiduki tõus pööramisel aeglasem kui sirgjoonelisel lennul. Seejärel toimub trajektoori osadeks jagamine rajal oleva õhusõiduki (stardihoovõtt või maandumisjärgne läbijooks) ja raja lähedal oleva õhusõiduki jaoks (algtõus või lõpplähenemine). Õhusviibimise segmendid, mille algus- ja lõpp-punktis on kiirus märkimisväärselt erinev, tuleb seejärel jagada alasegmentideks. Kolmemõõtmelise lennutrajektoori segmentide koostamiseks määratakse teekonnajoone segmentide kahemõõtmelised koordinaadid ja ühendatakse need kahemõõtmelise lennuprofiiliga (*). Lõpuks eemaldatakse kõik liiga lähestikku paiknevad lennutrajektoori punktid. Lennuprofiil Lennuprofiili iga segmendi algust (allindeks 1) ja lõppu (allindeks 2) kirjeldatakse järgmiste näitajatega:
Protseduurietappide kogumi järgi lennuprofiili koostamisel (lennutrajektoori süntees) konstrueeritakse segmendid üksteise järel nii, et nende lõpp-punktid paiknevad nõutavate tingimustega kohtades. Iga segmendi lõpp-punkti näitajatest saavad järgmise segmendi alguspunkti näitajad. Iga segmendi arvutamisel on teada algusparameetrid. Lõpp-punkti nõutavad tingimused määratakse vastavalt protseduurietapile. Etapid ise määratakse ANP-andmebaasi kohase standardväärtuse järgi või määrab need kasutaja (nt õhusõiduki lennukäsiraamatu põhjal). Tavaliselt on lõpp-punkti tingimusteks kõrgus ja kiirus. Profiili koostamise käigus tuleb kindlaks teha, kui pikk vahemaa läbitakse teekonnajoonel kuni vastavate tingimuste saavutamiseni. Täpsustamata parameetrid tehakse kindlaks B liites kirjeldatud õhusõiduki tehniliste näitajate arvutustega. Kui teekonnajoon on sirge, saab profiilipunktid ja nendega seotud lennuparameetrid kindlaks teha teekonnajoonest sõltumatult (kaldenurk on alati null). Sageli ei ole teekonnajoon sirge. Tavaliselt sisaldab see pöördeid ja parimate tulemuste saavutamiseks tuleb seda kahemõõtmelise lennuprofiili määramisel arvesse võtta. Vajaduse korral tuleb profiili segmendid teekonnajoone sõlmede kohal osadeks jagada, et kajastada kaldenurga muutumist. Reeglina ei ole järgmise segmendi pikkus alguses teada ning selle esialgne väärtus arvutatakse eeldusel, et kaldenurk ei muutu. Kui seejärel leitakse, et esialgne segment ulatub üle ühe või mitme teekonnajoone sõlme, millest esimene asub kaugusel s, st s1 < s < s2 , lühendatakse segmenti väärtuseni s ning arvutatakse seal kehtivad näitajad interpoleerimisega (vt allpool). Nendest saavad vaadeldava segmendi lõpp-punkti näitajad ja uue segmendi alguspunkti näitajad (tingimused on samad). Kui teekonnajoonel ei ole ühtegi vahepealset sõlme, tunnistatakse esialgne segment kehtivaks. Kui pöörete mõju lennuprofiilile jäetakse arvestamata, kasutatakse sirgjoonelise lennu ja ühe segmendiga lahendust, kuid kaldenurga andmeid säilitatakse edaspidiseks kasutamiseks. Olenemata sellest, kas pöörete mõju on täielikult modelleeritud või mitte, genereeritakse kõik kolmemõõtmelised trajektoorisegmendid kahemõõtmelise lennuprofiili ja sellele vastava kahemõõtmelise teekonnajoone ühendamisega. Tulemuseks on koordinaatide kogumite (x,y,z) jada, kus iga koordinaatide kogum vastab segmentideks jaotatud teekonnajoone sõlmele, lennuprofiili sõlmele või mõlemale ning kus profiilipunktidele on lisatud vastavad kõrguse z, teekonnakiiruse V, kaldenurga ε ja mootori võimsuse P väärtused. Lennuprofiili segmendi otspunktide vahel asuva teekonnajoone punkti (x,y) lennuparameetrid interpoleeritakse järgmiselt:
kus
Tähelepanu: eelduste kohaselt on z ja ε võrdelised kaugusega, aga V ja P muutuvad võrdeliselt ajaga (st kiirendus on konstantne (**)). Lennuprofiili segmentide ühitamisel radariandmetega (lennutrajektoori analüüsil) tehakse kõik otspunktide vahekaugused, kõrgused, kiirused ja kaldenurgad kindlaks vahetult andmete põhjal; ainult võimsusrežiimi andmed tuleb arvutada tehniliste näitajate valemitega. Kuna teekonnajoone ja lennuprofiili koordinaate saab samuti vastavalt ühitada, on see tavaliselt üsna lihtne. Stardihoovõtt Stardil õhusõiduki kiirendamise ajal stardialustuspunktist (SOR) ehk pidurivabastuspunktist õhkutõusmispunktini kasvab kiirus 1 500 – 2 500 m pikkuse vahemaa jooksul väga kiiresti nullist kuni väärtuseni umbes 80–100 m/s. Seetõttu jagatakse stardihoovõtt eri pikkusega segmentideks, milles õhusõiduki kiiruse juurdekasv ΔV ei ole suurem kui 10 m/s (umbes 20 sõlme). Kuigi kiirendus stardihoovõtu ajal tegelikult muutub, piisab siinkohal eeldusest, et kiirendus on konstantne. Sel juhul on stardietapil algkiirus V1 ja stardikiirus VTO ning nTO on stardisegmendi number ja sTO on ekvivalentne stardidistants. Ekvivalentse stardidistantsi sTO (vt B liide), algkiiruse V1 ja stardikiiruse VTO korral arvutatakse stardihoovõtu segmentide arv nTO valemiga
ja kiiruse muutus ühes segmendis valemiga
ja iga segmendi läbimiseks kulunud aeg Δt (eeldusel, et kiirendus on konstantne) valemiga
Stardihoovõtu segmendi k pikkus sTO,k (kus 1 ≤ k ≤ nTO ) arvutatakse valemiga
Näide. Stardidistantsi sTO = 1 600 m, V1 = 0 m/s ja VTO = 75 m/s korral on nTO väärtus 8 segmenti, mille pikkused jäävad vahemikku 25–375 meetrit (vt joonis 2.7.g).
Sarnaselt kiiruse muutumisega muutub õhusõiduki tõmbejõud igas segmendis võrdsel määral ΔP, mis arvutatakse valemiga
kus PTO ja P init tähistavad õhusõiduki tõmmet vastavalt õhkutõusmispunktis ja stardialustuspunktis. Kirjeldatud tõmbejõu võrdset juurdekasvu kasutatakse (ruutvõrrandi 2.7.6 kasutamise asemel) eesmärgiga järgida järjekindlalt tõmbejõu ja kiiruse lineaarse sõltuvuse põhimõtet reaktiivmootoriga õhusõidukite puhul. Oluline märkus. Eespool esitatud võrrandites ja näites eeldatakse kaudselt, et õhusõiduki algkiirus stardietapi alguses on null. See vastab üldiselt olukorrale, kus õhusõiduk alustab veeremist ja kiirendab alates pidurivabastuspunktist. Siiski on ka olukordi, kus õhusõiduk võib alustada kiirendamist ruleerimiskiiruselt, peatumata rajaläve juures. Nullist erineva algkiiruse Vinit korral tuleb valemite 2.7.8, 2.7.9, 2.7.10 ja 2.7.11 asendamiseks kasutada järgmisi üldistatud valemeid.
Sellisel juhul tähistab stardietapil V1 algkiirust Vinit , V2 stardikiirust VTO , n tähistab stardisegmentide arvu nTO , s tähistab ekvivalentset stardidistantsi sTO ja sk tähistab segmendi k pikkust sTO,k (1≤k≤ n). Maandumisjärgne läbijooks Kuigi maandumisjärgne läbijooks on sisuliselt ümberpööratud stardihoovõtt, tuleb eraldi arvesse võtta
Erinevalt stardihoovõtu distantsist, mis tuletatakse õhusõiduki tehniliste näitajate põhjal, ei sõltu peatumisdistants sstop (st maapuutepunkti ja rajalt lahkumise punkti vahekaugus) ainult õhusõiduki omadustest. Kuigi minimaalse peatumisteekonna saab arvutada õhusõiduki massi ja tehniliste näitajate (ja kasutatava tagasitõmbe) põhjal, sõltub tegelik peatumisteekond ka ruleerimisteede asukohast, liiklusolukorrast ja tagasitõmbe kasutamist käsitlevatest lennujaama eeskirjadest. Tagasitõmme ei ole standardprotseduur, seda kasutatakse vaid siis, kui vajalikku aeglustust ei ole võimalik saavutada üksnes rattapiduritega. (Tagasitõmme võib olla äärmiselt häiriv, sest mootori järsk lülitamine tühikäigult tagasitõmbele tekitab äkilise müratulva.) Enamikku radasid kasutatakse nii õhkutõusmiseks kui ka maandumiseks ja seega avaldab tagasitõmme mürakontuurile väga väikest mõju, sest raja läheduses moodustab valdava osa summaarsest helienergiast stardil tekkiv müra. Tagasitõmbe osakaal kontuuris võib olla oluline üksnes juhul, kui rada kasutatakse ainult maandumiseks. Füüsikaliselt on tagasitõmbemüra tekkimine väga keeruline protsess, aga selle suhteliselt väikese osakaalu tõttu õhus leviva müra kontuurides saab seda modelleerida lihtsustatult: mootori võimsusrežiimi kiire muutumine võetakse arvesse sobivateks segmentideks jagamise teel. On selge, et maandumisjärgse läbijooksu modelleerimine ei ole sama lihtne kui stardihoovõtu müra modelleerimine. Järgmisi lihtsustatud modelleerimiseeldusi soovitatakse üldiseks kasutamiseks juhul, kui üksikasjalikud andmed puuduvad (vt joonis 2.7.h.1).
Õhusõiduk ületab maandumise rajaläve (mille koordinaat s lähenemise teekonnajoonel on 0) kõrgusel 50 jalga ning jätkab seejärel glisseerides laskumist, kuni puudutab rada. 3° suuruse glissaadi korral on maapuutepunkt 291 m kaugusel maandumise rajalävest (nagu on näidatud joonisel 2.7.h.1). Seejärel aeglustatakse lennukit peatumisteekonnal sstop (mille väärtused eri õhusõidukite puhul on esitatud ANP-andmebaasis) lõpplähenemise kiiruselt Vfinal kiiruseni 15 m/s. Kõnealuses segmendis toimuva järsu kiirusemuutuse tõttu tuleks see sarnaselt stardihoovõtule (või suurte kiirusemuutustega õhusviibimise segmentidele) jagada alasegmentideks ning kasutada seejuures üldistatud valemit 2.7.13 (sest ruleerimiskiirus ei võrdu nulliga). Mootori võimsus muutub vahemaa 0,1•sstop jooksul maapuutehetke lõpplähenemisvõimsuse väärtusest tagasitõmbevõimsuse Prev väärtuseni ja väheneb siis peatumisteekonna ülejäänud 90 % jooksul 10 protsendini maksimaalsest võimsusest. Kuni raja lõpuni (st s = –s RWY) püsib õhusõiduki kiirus konstantsena. Praegu ei sisalda ANP-andmebaas müra-võimsuse-vahemaa kõveraid tagasitõmbe jaoks, mistõttu kõnealuse mõju modelleerimiseks tuleb kasutada tavalisi kõveraid. Enamasti moodustab tagasitõmbevõimsus Prev umbes 20 % täisvõimsusest ja muude käitusandmete puudumise korral on soovitatav kasutada seda väärtust. Tagasitõmbejõud tekitab kindlal võimsusrežiimil enamasti palju rohkem müra kui edasiliikumise tõmbejõud ning müra-võimsuse-vahemaa andmete põhjal määratud sündmuse helitasemele lisatakse juurdekasv ΔL, mis kasvab vahemaa 0,1•sstop jooksul nullist väärtuseni ΔLrev (ajutiselt on soovitatav kasutada väärtust 5 dB (***)) ning kahaneb seejärel ülejäänud peatumisteekonna jooksul lineaarselt nullini. Algtõusu ja lõpplähenemise segmentide jagamine alasegmentideks Segmendi ja vastuvõtja vaheline geomeetria muutub õhusviibimisel kiiresti nii algtõusu kui ka lõpplähenemise segmendis, eelkõige lennutrajektoori küljel paikneva vaatleja suhtes, kus kõrgusnurk (nurk β) muutub samuti kiiresti, kui õhusõiduk liigub tõustes või laskudes läbi kõnealuse alg- või lõppsegmendi. Võrdlusest väga väikestel segmentidel põhinevate arvutustega nähtub, et õhusviibimise puhul ühe (või väga piiratud arvu) tõusu- või laskumissegmendi (-segmentide) kasutamine allpool teatavat kõrgust (raja suhtes) annab tulemuseks integreeritud parameetrite ebapiisava täpsusega lähenduse müra kohta lennutrajektoori küljel. See tuleneb sellest, et igas segmendis korrigeeritakse külgsumbumist vaid ühel korral lähtuvalt kõrgusnurga ühest segmendipõhisest väärtusest, kuid selle parameetri kiire muutumine põhjustab külgsumbumise mõju märkimisväärset varieerumist igas segmendis. Arvutustäpsust saab parandada õhusviibimist kirjeldavate algtõusu ja lõpplähenemise segmentide täiendava osadeks jagamisega. Alasegmentide arv ja iga segmendi pikkus määravad ära külgsumbumise muutumise sammu, mida tuleb arvesse võtta. Kerele kinnitatud mootoritega õhusõiduki puhul täheldatava summaarse külgsumbumise avaldise abil saab näidata, et kui külgsumbumise muutuse väärtuseks alasegmendi kohta võtta 1,5 dB, siis tuleks õhusviibimist kirjeldavad tõusu- ja laskumissegmendid, mille kõrgus rajast on kuni 1 289,6 m (4 231 jalga), jagada alasegmentideks lähtuvalt järgmistest kõrgustest:
Iga algsegmendi puhul, mis on madalamal kui 1 289,6 m (4 231 jalga), kasutatakse neid loetletud kõrgusi nii, et tehakse kindlaks, milline neist on kõige lähemal algsele lõpp-punkti kõrgusele (tõususegmendi puhul) või alguspunkti kõrgusele (lähenemissegmendi puhul). Tegelikud alasegmentide kõrgused zi arvutatakse seejärel valemiga
kus
Algtõusu segmendi näide Kui algse segmendi lõpp-punkti kõrgus on ze = 304,8 m, siis kõrguste jada väärtuste vahemikust 214,9 m < ze < 334,9 m on ze -le kõige lähem kõrgus z’7 = 334,9 m. Seejärel arvutatakse alasegmentide lõpp-punktide kõrgus järgmise valemiga:
(tuleb tähele panna, et käesoleval juhul k =1, sest see on algtõusu segment). Seega z1 = 17,2 m ja z2 = 37,8 m jne. Õhusviibimise segmentide jagamine alasegmentideks Kui ühes õhusviibimise segmendis toimub suur kiirusemuutus, jagatakse segment väiksemateks segmentideks nii, nagu maapinnal liikumise puhul:
kus V1 ja V2 on vastavalt kiirus segmendi alguses ja lõpus. Vastava alasegmendi parameetrid arvutatakse nagu stardihoovõtu puhul valemitega 2.7.9–2.7.11. Teekonnajoon Teekonnajoon (nii magistraalteekonnajoon kui ka hajus alamteekonnajoon) määratakse kindlaks maatasapinnal paiknevate (näiteks radariandmetel põhinevate) koordinaatide (x,y) jadaga või radarkursside andmise käskude jadaga, mis kirjeldab sirglõike ja kaari (pöörded kindlaksmääratud raadiusega r ja kursimuutus Δξ). Segmentidena modelleerimisel kujutatakse kaart alamkaartele sobitatud järjestikuste sirglõikude jadana. Kuigi pööretel tekkivad õhusõiduki kalded ei ole teekonnajoone segmentides otseselt näha, mõjutavad need segmentide kindlaksmääramist. B4 liites selgitatakse, kuidas arvutada kaldenurkasid ühtlase pöörde ajal, kuid mõistagi neid tegelikkuses ei rakendata või eemaldatakse need kohe. Puudub ettekirjutus selle kohta, kuidas käsitleda üleminekut otselennu ja pöörde või kahe järjestikuse pöörde vahel. Üldjuhul on tõenäoline, et kasutaja otsustada jäetud üksikasjad (vt punkt 2.7.11) ei avalda lõplikele kontuuridele olulist mõju. Peamine nõue on mitte jätta suuri vahesid pöörete otste vahele ning selle saavutamiseks võib nende vahele lihtsalt paigutada lühikese üleminekusegmendi, kus kaldenurk muutub võrdeliselt läbitud vahemaaga. Üleminekudünaamika tegelikule olukorrale lähedasemat modelleerimist on vaja üksnes erijuhul, kui konkreetne pööre avaldab lõplikele kontuuridele tõenäoliselt märgatavat mõju. Sellisel juhul tuleb kaldenurk seostada konkreetse õhusõiduki tüübiga ja kasutada asjakohast muutmiskiirust. Käesolevas osas piisab tõdemusest, et iga pöörde otsmise alamkaare Δξtrans asukoht on määratud kaldenurga muutmise nõuetega. Kaare ülejäänud osa, kus kursimuutus on Δξ – 2·Δξtrans kraadi, jagatakse nsub alamkaareks valemiga
kus int(x) on muutuja x täisarvulise osa esitamise funktsioon. Seejärel arvutatakse iga alamkaare puhul kursimuutus Δξ sub valemiga
kus nsub peab olema piisavalt suur tagamaks, et Δξ sub ≤ 10 kraadi. Kaare lõikudeks jagamist on näitlikult kujutatud (ilma otstes paiknevate ülemineku alasegmentideta) joonisel 2.7.h.2 (****).
Kui teekonnajoone segmendid on x-y-tasapinnal kindlaks määratud, ühitatakse need s-z-tasapinnal paiknevate lennuprofiili segmentidega, et saada kolmemõõtmelised (x, y, z) lennutrajektoori segmendid. Teekonnajoon peab alati ulatuma lennurajast punktini, mis jääb arvutusvõrgu ulatusest kaugemale. Vajaduse korral võib selle saavutamiseks lisada teekonnajoone viimase segmendi lõppu sobiva pikkusega sirglõigu. Lennuprofiili kogupikkus peab pärast teekonnajoonega ühendamist samuti ulatuma lennurajast punktini, mis jääb arvutusvõrgu ulatusest kaugemale. Selle saavutamiseks võib vajaduse korral lisada profiilile täiendava punkti:
Õhusviibimise segmentide korrigeerimine Pärast 3D-lennutrajektoori segmentide tuletamist punktis 2.7.13 kirjeldatud korra kohaselt võib olla vaja segmente täiendavalt korrigeerida, et eemaldada liiga lähestikku paiknevad lennutrajektoori punktid. Kui kaks järjestikust punkti paiknevad teineteisest kuni 10 meetri kaugusel ning nendega seotud kiiruse ja tõmbejõu väärtused on võrdsed, tuleb üks punkt kustutada. (*) Nimetatud põhjusel peab teekonnajoone kogupikkus olema alati suurem kui lennuprofiili kogupikkus. Vajaduse korral võib selle saavutamiseks lisada teekonnajoone viimase segmendi lõppu sobiva pikkusega sirglõike." (**) Isegi kui mootori võimsusrežiim jääb segmendi jooksul konstantseks, võivad veojõud ja kiirendus muutuda õhutiheduse muutumise tõttu kõrguse muutumisel. Müra modelleerimise seisukohalt on sellised muutused tavaliselt siiski ebaolulised." (***) Selline soovitus on esitatud dokumendi ECAC Doc 29 eelmises redaktsioonis, kuid seda käsitatakse endiselt ajutisena kuni täiendavate kinnitavate katseandmete kogumiseni." (****) Sellise lihtsa määratluse puhul on segmentideks jagatud trajektoori kogupikkus veidi lühem kui kaarekujulise trajektoori pikkus. Selle tagajärjel tekkiv kontuuriviga on siiski kaduvväike, kui nurga juurdekasv on alla 30°.“" |
14) |
Punkt 2.7.16 „Sündmuse tasemete leidmine müra-võimsuse-vahemaa andmete põhjal“ asendatakse järgmisega: „2.7.16. Sündmuse taseme määramine müra-võimsuse-vahemaa andmete põhjal Õhusõidukite müraandmete põhiallikas on rahvusvaheline õhusõidukite müranäitajate ja tehniliste näitajate (Aircraft Noise and Performance, ANP) andmebaas. Selles on esitatud Lmax ja LE väärtused süstemaatiliselt levimiskauguse d funktsioonina konkreetsete õhusõidukitüüpide, -variantide, lennukonfiguratsioonide (lähenemine, väljumine, tagatiibade asend) ja võimsusrežiimide P puhul. Nende kehtivustingimus on ühtlane lendamine kindlal võrdluskiirusel Vref piki teoreetiliselt lõpmatut sirgjoonelist lennutrajektoori (*). Sõltumatute muutujate P ja d täpsustamist kirjeldatakse allpool. Kui ühekordse päringu sisendväärtused on P ja d, siis vajalik(ud) väljundväärtus(ed) on baastase(med) Lmax(P,d) ja/või LE ∞(P,d) (kehtivad lõpmatu lennutrajektoori puhul). Kui P ja/või d täpseid välja arvutatud väärtusi ei ole esitatud, tuleb vajalik sündmuse müratase tavaliselt arvutada interpoleerimisega. Esitatud võimsusrežiimide puhul kasutatakse lineaarset interpoleerimist ja esitatud kauguste puhul logaritmilist interpoleerimist (vt joonis 2.7.i).
Kui Pi ja Pi+ 1 on mootori võimsuse väärtused, mille kohta on esitatud mürataseme ja vastava kauguse andmed, määratakse konkreetsel kaugusel esinev müratase L(P) võimsuse P korral, mis jääb võimsuste Pi ja Pi+ 1 vahele, valemiga
Kui mis tahes võimsusrežiimi puhul on müraandmed esitatud kauguste di ja di+ 1 kohta, määratakse müratase L(d) kaugusel d, mis jääb kauguste di ja di+ 1 vahele, valemiga
Valemitega 2.7.19 ja 2.7.20 saab müra-võimuse-vahemaa andmebaasis esitatud väärtuste piires määrata mürataseme L(P,d) väärtuse mis tahes võimsusrežiimi P ja vahemaa d puhul. Müra-võimsuse-vahemaa andmetes kajastamata kauguse d puhul kasutatakse valemit 2.7.20 ekstrapoleerimiseks kahe viimase väärtuse põhjal, st lähenemisel L(d1) ja L(d2) põhjal ning kaugenemisel L(dI-1) ja L(dI) põhjal, kus I on kõveral esinevate müra-võimsuse-vahemaa punktide koguarv. Seega: lähenemisel:
kaugenemisel:
Väikese kauguse d korral kasvab müratase levimiskauguse vähenedes väga kiiresti, mistõttu on soovitatav kehtestada d jaoks alampiir 30 m, st d = max(d, 30 m). Standardsete müra-võimsuse-vahemaa andmete näivtakistuse korrigeerimine ANP-andmebaasis esitatud müra-võimsuse-vahemaa andmed on normaliseeritud atmosfääri võrdlustingimuste alusel (temperatuur 25 °C ja rõhk 101,325 kPa). Enne eespool kirjeldatud interpoleerimise/ekstrapoleerimise meetodi rakendamist tuleb standardseid müra-võimsuse-vahemaa andmeid korrigeerida lähtuvalt akustilisest näivtakistusest. Akustiline näivtakistus on seotud helilainete levikuga helikandjas ning see on õhu tiheduse ja heli kiiruse korrutis. Allikast kindlal kaugusel tajutava heli intensiivsusega (võimsus pinnaühiku kohta) seotud helirõhk (kasutatakse heliga kokkupuute taseme ja parameetri LAmax määramiseks) sõltub õhu akustilisest näivtakistusest mõõtmiskohas. See on temperatuuri ja atmosfäärirõhu (kaudselt ka kõrguse) funktsioon. Seetõttu tuleb ANP-andmebaasi standardseid müra-võimsuse-vahemaa andmeid korrigeerida, et võtta arvesse vastuvõtupunkti tegelikke tingimusi: temperatuuri ja rõhku, mis enamasti erinevad ANP andmete aluseks võetud normaliseeritud tingimustest. Standardsete müra-võimsuse-vahemaa andmete kohaste müratasemete suhtes kohaldatav näivtakistuse korrektsioon arvutatakse valemiga
kus
Näivtakistus ρ·c arvutatakse järgmise valemiga:
Akustilise näivtakistuse korrektsiooni suurus jääb tavaliselt alla mõne detsibellikümnendiku. Eelkõige tuleks märkida, et standardsetes atmosfääritingimustes (p0 = 101,325 kPa ja T0 = 15,0 °C) on näivtakistuse korrektsioon väiksem kui 0,1 dB (0,074 dB). Korrektsioon võib siiski olla märkimisväärsem, kui vaatluskoha temperatuur ja atmosfäärirõhk on müra-võimsuse-vahemaa andmete aluseks olevatest atmosfääri võrdlustingimustest oluliselt erinevad. (*) Kuigi lõpmatu lennutrajektoori mõiste on oluline sündmust iseloomustava heliga kokkupuute taseme LE määratluse jaoks, on see vähem oluline sündmuse maksimaalse mürataseme Lmax puhul, mis sõltub õhusõiduki emiteeritud mürast sõiduki paiknemisel teatud kindlas vaatlejale lähimas lähenemispunktis või selle läheduses. Modelleerimise eesmärgil eeldatakse, et kauguse parameeter müra-võimsuse-vahemaa andmetes võrdub vaatleja ja segmendi minimaalse vahekaugusega.“" |
15) |
Punktis 2.7.18 „Lennutrajektoori lõigu parameetrid“ asendatakse pealkirja „Lõigu võimsus P“ all olev tekst järgmisega: „Segmendipõhine võimsus P Müra-võimsuse-vahemaa andmed kirjeldavad lõpmatul lennutrajektooril ühtlaselt (st mootori konstantse võimsusega P) sirgjooneliselt liikuva õhusõiduki müra. Soovitatud meetodi kohaselt jagatakse tegelik lennutrajektoor, millel liikudes kiirus ja suund muutuvad, mitmeks lõpliku pikkusega segmendiks, millest igaühte käsitatakse seejärel müra-võimsuse-vahemaa andmete aluseks oleva ühtlase lõpmatu lennutrajektoori osana. Meetod võimaldab arvesse võtta võimsuse muutumist piki segmenti liikumisel; see muutub ruutsõltuvuses võimsusest P1 (segmendi alguses) ja võimsusest P2 (segmendi lõpus). Seepärast tuleb kindlaks määrata ekvivalentne püsiv segmendipõhine väärtus P. Selleks võetakse vaatlejale lähimas segmendi punktis esinev väärtus. Kui vaatleja paikneb segmendi kõrval (joonis 2.7.k), määratakse see väärtus valemi 2.7.8 kohase interpoleerimisega otsväärtuste vahel vastavalt järgmisele valemile:
Kui vaatleja paikneb segmendi taga või ees, on kõnealune väärtus talle lähimas otspunktis esinev väärtus (P1 või P2 ).“ |
16) |
Punkti 2.7.19 muudetakse järgmiselt:
|
17) |
Punkt 2.8 asendatakse järgmisega: „2.8. Müraga kokkupuude Müraga kokku puutuva ala kindlakstegemine Müraga kokku puutuva ala hindamine toimub maapinnast 4 ± 0,2 m kõrgusel paiknevate mürahindamispunktide alusel, mis vastavad punktides 2.5, 2.6 ja 2.7 määratletud vastuvõtupunktidele ja mille arvutamisel lähtutakse konkreetse allikaga seotud võrgust. Hoonete sees paiknevate võrgu punktide jaoks määratakse müratase väljaspool hooneid paiknevate lähimate vaikseimate müra vastuvõtupunktide järgi, välja arvatud õhusõidukite müra puhul, mille hindamisel ei võeta arvesse hoone olemasolu, vaid kasutatakse hoonesse jäävat müra vastuvõtupunkti otse. Võrgu tihedusest olenevalt seotakse võrgu iga arvutuspunkt vastava suurusega alaga. Näiteks 10 m x 10 m võrgu kasutamisel on arvutatud müratasemega kokku puutuva ala suurus iga hindamispunkti puhul 100 ruutmeetrit. Mürahindamispunktide määramine hoone jaoks, milles ei ole eluruume Eluruumideta hoone (näiteks kooli või haigla) müraga kokkupuute hindamine toimub maapinnast 4 ± 0,2 m kõrgusel paiknevate mürahindamispunktide alusel, mis vastavad punktides 2.5, 2.6 ja 2.7 määratletud vastuvõtupunktidele. Eluruumideta ja õhusõidukite müraga kokku puutuvate hoonete hindamisel seotakse iga hoone kõige mürarikkama müravastuvõtupunktiga samas hoones või sellise punkti puudumisel kõige mürarikkama punktiga hoonet ümbritsevas võrgus. Eluruumideta ja maapealse müraallikaga kokku puutuva hoone hindamiseks paigutatakse vastuvõtupunktid hoonest väljapoole fassaadist umbes 0,1 m kaugusele. Peegeldus fassaadilt jäetakse arvutusest välja. Seejärel seotakse hoone kõige mürarikkama vastuvõtupunktiga hoone fassaadil. Müraga kokku puutuvate eluruumide ja eluruumides elavate inimeste arvu kindlakstegemine Eluruumide ja eluruumides elavate inimeste müraga kokkupuutumise hindamisel võetakse arvesse ainult elamuid. Eluruumideta muud hooned, näiteks ainult kooli, haigla, büroo või tehasena kasutatavad hooned loetakse olevat ühegi eluruumi ja elanikuta. Eluruumides elavate inimeste ja eluruumide paiknemine elamutes tehakse kindlaks värskeimate ametlike andmete põhjal (liikmesriigis kehtivate asjakohaste eeskirjade kohaselt). Eluruumide ja eluruumides elavate inimeste arv elamutes on müraga kokkupuute hindamiseks olulised vaheparameetrid. Kahjuks ei ole andmed nende parameetrite väärtuste kohta alati kättesaadavad. Allpool on kirjeldatud, kuidas neid parameetreid saab tuletada lihtsamini kättesaadavate andmete põhjal. Kasutatud tähised: BA = ehitisealune pindala; DFS = eluruumide põrandapind; DUFS = elamuüksuse põrandapind; H = hoone kõrgus; FSI = eluruumide põrandapind eluruumides elava inimese kohta; Dw = eluruumide arv; Inh = eluruumides elavate inimeste arv; NF = korruste arv; V = elamu ruumala. Eluruumide ja eluruumides elavate inimeste arvu leidmiseks kasutatakse kättesaadavatest andmetest olenevalt allpool kirjeldatud juhtumi 1 või juhtumi 2 kohast arvutuskäiku. Juhtum 1: andmed eluruumide ja eluruumides elavate inimeste arvu kohta puuduvad 1A Eluruumides elavate inimeste arv on teada või on määratud hinnanguliselt elamuüksuste arvu põhjal. Sellisel juhul on hoone eluruumides elavate inimeste arv hoone kõikides elamuüksustes elavate inimeste arvu summa:
1B Eluruumide või eluruumides elavate inimeste arv on teada ainult hoonest suurema üksuse, nt kvartaliosa, kvartali, linnaosa või kogu omavalitsusüksuse kohta. Sellisel juhul hinnatakse hoone eluruumide ja eluruumides elavate inimeste arvu hoone mahu alusel:
Indeks „total“ viitab asjaomasele üksusele, mille kohta on andmed olemas. Hoone ruumala on ehitisealuse pinna ja hoone kõrguse korrutis:
Kui hoone kõrgus ei ole teada, hinnatakse seda korruste arvu NFbuilding põhjal ning seejuures eeldatakse, et korruse keskmine kõrgus on 3 m:
Kui ka korruste arv ei ole teada, kasutatakse asjaomasele linnaosale või asustusüksusele iseloomulikku korruste arvu vaikeväärtust. Asjaomase üksuse elamute koguruumala Vtotal arvutamiseks liidetakse kõikide üksusesse kuuluvate elamute ruumalad: (2.8.5)
Juhtum 2: andmed eluruumides elavate inimeste arvu kohta puuduvad Sellisel juhul kasutatakse eluruumides elavate inimeste arvu hindamiseks keskmist eluruumide põrandapinda eluruumides elava inimese kohta (FSI). Kui see suurus ei ole teada, kasutatakse vaikeväärtust. 2A On teada eluruumide põrandapind elamuüksuses. Sellisel juhul hinnatakse igas elamuüksuses elavate inimeste arvu järgmiselt:
Nüüd saab hoone eluruumides elavate inimeste arvu hinnata juhtumi 1A kohaselt. 2B Eluruumide põrandapind on teada kogu hoone kohta, st teada on kõikide hoone elamuüksuste eluruumide põrandapindade summa. Sel juhul hinnatakse eluruumides elavate inimeste arvu järgmiselt:
2C Eluruumide põrandapind on teada ainult hoonest suurema üksuse, nt kvartaliosa, kvartali, linnaosa või kogu omavalitsusüksuse kohta. Sellisel juhul hinnatakse hoone eluruumides elavate inimeste arvu hoone ruumala järgi juhtumi 1B kohaselt ja eluruumides elavate inimeste koguarv arvutatakse järgmiselt:
2D Eluruumide põrandapind ei ole teada. Sellisel juhul hinnatakse eluruumides elavate inimeste arvu juhtumi 2B kohaselt ja eluruumide põrandapind arvutatakse järgmiselt: (2.8.9)
Hoone üldpõrandapinna eluruumide põrandapinnaks teisendamise tegur on 0,8. Kui on teada piirkonnale iseloomulik teistsugune tegur, tuleb kasutada seda tegurit ja see selgelt dokumenteerida. Kui hoone korruste arv ei ole teada, hinnatakse seda hoone kõrguse Hbuilding põhjal ja sel juhul ei ole tulemus tavaliselt täisarv:
Kui hoone kõrgus ega korruste arv ei ole teada, kasutatakse asjaomasele linnaosale või asustusüksusele iseloomulikku korruste arvu vaikeväärtust. Mürahindamispunktide määramine eluruumide ja eluruumides elavate inimeste jaoks Eluruumide ja eluruumides elavate inimeste müraga kokkupuutumise hindamine toimub maapinnast 4 ± 0,2 m kõrgusel paiknevate mürahindamispunktide alusel, mis vastavad punktides 2.5, 2.6 ja 2.7 määratletud vastuvõtupunktidele. Õhusõidukite müraga kokku puutuvate eluruumide arvu ja sellistes eluruumides elavate inimeste arvu hindamiseks seotakse hoone kõik eluruumid ja neis elavad inimesed kõige mürarikkama müra vastuvõtupunktiga samas hoones või sellise punkti puudumisel kõige mürarikkama punktiga hoonet ümbritsevas võrgus. Maapealse müraallikaga kokku puutuvate eluruumide arvu ja sellistes eluruumides elavate inimeste arvu hindamiseks paigutatakse vastuvõtupunkt hoonest väljapoole fassaadist umbes 0,1 m kaugusele. Peegeldus fassaadilt jäetakse arvutusest välja. Vastuvõtupunktide asukoha määramiseks kasutatakse allpool kirjeldatud juhtumi 1 või juhtumi 2 kohast arvutuskäiku. Juhtum 1: iga fassaad jagatakse korrapäraselt osadeks
Juhtum 2: fassaadid jagatakse osadeks kindlaksmääratud kaugusel hulknurga alguspunktist
Vastuvõtupunktide määramine eluruumide ja eluruumides elavate inimeste jaoks Kui eluruumide asukoht hoones on teada, seotakse konkreetne eluruum ja selles elavad inimesed selle eluruumi kõige avatumal fassaadil paikneva vastuvõtupunktiga. Näiteks tehakse seda ühepereelamu, paariselamu, ridaelamu ja korterelamu puhul, kui hoone ruumijaotus on teada, või hoone puhul, mille põrandapinna suurusest saab järeldada, et ühel korrusel on üks eluruum, või hoone puhul, mille kõrgusest ja põrandapinna suurusest saab järeldada, et hoones on üks eluruum. Kui eluruumide asukoht hoones ei ole eespool kirjeldatud viisil teada, tuleb eluruumide ja eluruumides elavate inimeste müraga kokkupuutumise hindamiseks kasutada iga hoone puhul eraldi ühte järgmisest kahest meetodist, olenevalt sellest, kumb neist sobib paremini.
(*) Väärtus, millest pooled (50 %) andmekogumi väärtused on väiksemad ja pooled (50 %) on suuremad." (**) Andmekogumi mediaanväärtusest väiksemate väärtustega poolt võib seostada suhteliselt rahulike fassaadidega. Kui on juba ette teada (näiteks tulenevalt hoone asukohast domineerivate müraallikate suhtes), millised vastuvõtja asukohad on kõrgeima/madalaima müratasemega, ei ole mediaanväärtusest väiksemate väärtustega poole puhul vaja müratasemeid arvutada.“" |
18) |
D liidet muudetakse järgmiselt:
|
19) |
F liidet muudetakse järgmiselt:
|
20) |
G liidet muudetakse järgmiselt:
|
21) |
I liidet muudetakse järgmiselt:
|
(*) Nimetatud põhjusel peab teekonnajoone kogupikkus olema alati suurem kui lennuprofiili kogupikkus. Vajaduse korral võib selle saavutamiseks lisada teekonnajoone viimase segmendi lõppu sobiva pikkusega sirglõike.
(**) Isegi kui mootori võimsusrežiim jääb segmendi jooksul konstantseks, võivad veojõud ja kiirendus muutuda õhutiheduse muutumise tõttu kõrguse muutumisel. Müra modelleerimise seisukohalt on sellised muutused tavaliselt siiski ebaolulised.
(***) Selline soovitus on esitatud dokumendi ECAC Doc 29 eelmises redaktsioonis, kuid seda käsitatakse endiselt ajutisena kuni täiendavate kinnitavate katseandmete kogumiseni.
(****) Sellise lihtsa määratluse puhul on segmentideks jagatud trajektoori kogupikkus veidi lühem kui kaarekujulise trajektoori pikkus. Selle tagajärjel tekkiv kontuuriviga on siiski kaduvväike, kui nurga juurdekasv on alla 30°.“
(*) Kuigi lõpmatu lennutrajektoori mõiste on oluline sündmust iseloomustava heliga kokkupuute taseme LE määratluse jaoks, on see vähem oluline sündmuse maksimaalse mürataseme Lmax puhul, mis sõltub õhusõiduki emiteeritud mürast sõiduki paiknemisel teatud kindlas vaatlejale lähimas lähenemispunktis või selle läheduses. Modelleerimise eesmärgil eeldatakse, et kauguse parameeter müra-võimsuse-vahemaa andmetes võrdub vaatleja ja segmendi minimaalse vahekaugusega.“
(*) Seda nimetatakse kestuse parandiks, sest sellega võetakse arvesse õhusõiduki kiiruse mõju helisündmuse kestusele, kusjuures lähtutakse lihtsast eeldusest, et kõikide muude tingimuste võrdsuse korral on kestus (ja seega ka vastu võetav sündmuse helienergia) pöördvõrdeline allika kiirusega.“;
(*) Väärtus, millest pooled (50 %) andmekogumi väärtused on väiksemad ja pooled (50 %) on suuremad.
(**) Andmekogumi mediaanväärtusest väiksemate väärtustega poolt võib seostada suhteliselt rahulike fassaadidega. Kui on juba ette teada (näiteks tulenevalt hoone asukohast domineerivate müraallikate suhtes), millised vastuvõtja asukohad on kõrgeima/madalaima müratasemega, ei ole mediaanväärtusest väiksemate väärtustega poole puhul vaja müratasemeid arvutada.““