28.1.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/125

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Lennureisijate kehtivate õiguste tõhusus ja rakendamine”

2012/C 24/28

Raportöör: Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

1. juunil 2011 otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Lennureisijate kehtivate õiguste tõhusus ja rakendamine” (ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 7. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 157, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks muuta määrust nr 261/2004, et koondada ühte teksti kokku kõik lennureisijate õigused. See õigusreform peaks esiteks hõlmama Euroopa Liidu Kohtu praktikat; teiseks tuleks selles püüda määratleda „erakorraliste asjaolude” all mõistetava ulatust, täpset mõistet ja tuvastamise viisi ning seda, kui kaugele ulatub õigus abile; ning samuti hõlmama kõiki teisi aspekte, millele käesolevas arvamuses viidatakse, et tagada reisijate kõrge kaitsetase.

1.2   Reisijaid tuleb paremini teavitada, sealhulgas teavitada neid arusaadavalt nende õigustest. Teavitamine peab lisaks toimuma ka pardalemineku alal ning igal juhul tuleb teha suuremaid jõupingutusi reisijate õiguste alase teabe levitamiseks ka teistele kodanikuühiskonna osadele, näiteks tarbijaorganisatsioonidele jt.

1.3   Lennuettevõtjad vastutavad ainuisikuliselt määruse nr 261/2004 artiklis 13 sätestatud kohustuste täitmise eest. See tähendab, et vahel võivad nad taotleda hüvitist kolmandatelt isikutelt, kellesse reisileping küll ei puutu, kuid kes on asjaomase juhtumi (tühistamise või hilinemise) põhjustanud. Nende hüvitustoimingute jaoks tuleb kehtestada kiired ja tõhusad mehhanismid.

1.4   Komitee peab vajalikuks suurendada läbipaistvust, kasutades tõhusaid teabevahetusmehhanisme, sealhulgas halduslikest ja õiguslikest otsustest teavitamiseks, ning tehes avalikuks ettevõtjatele kohaldatud sanktsioonid ja määruse nr 261/2004 nendepoolse järgimise määra. Samuti tuleb kehtestada taotluste menetlemise ühtlustatud kord, mis on lihtsalt kasutatav ja tõhus, järgib konkreetseid tähtaegu ning mille tulemuseks on siduvad otsused.

1.5   Liikumispuudega isikute õiguste valdkonnas on probleeme määruse nr 1107/2006 rahuldava rakendamisega. Komitee kutsub komisjoni üles töötama koos täitevasutustega ja asjaomaste esindusorganisatsioonidega, sh liikumispuudega isikute organisatsioonidega, välja suunised, millega selgitatakse kõnealuses määruses kasutatud mõisteid ja parandatakse määruse rakendamist. Juhul kui nimetatud suunised ei suuda lahendada probleeme, mis esinevad liikumispuudega isikute õiguste tõhusal kohaldamisel, nõuab komitee määruse nr 1107/2006 kiiret muutmist.

1.6   Komitee leiab, et määruse nr 261/2004 muutmisel tuleks täpsustada, millised on osised, millest koosneb lennuteenuste lõpphind, ning need määratleda.

2.   Sissejuhatus

2.1   Lennutransporti reguleerivad eeskirjad on keerulised ja killustatud. Kõige enam on nende omaduste halba mõju tunda siis, kui tegemist on eeskirjadega, mis käsitlevad lennuettevõtjate vastutust lennureisijate ees.

2.2   Lennutranspordi õitseng tänapäeval on avaldanud negatiivset mõju selle kvaliteedile. Kvaliteedi allakäigu põhjuseid on palju, neid käsitletakse üksikasjalikult komisjoni teatises KOM(2011) 174 lõplik.

2.3   Lisaks on reisijate vedu üks põhivahendeid, millega edendada ja levitada Euroopa Liidu põhimõtteid: kaupade ja ELi kodanike vaba liikumist.

2.4   Pärast kavandatava teatise avaldamist hindab komisjon määruse nr 261/2004 mõju, et laiendada lennureisijate õiguste kaitset ning kohaneda muutuvate sotsiaal-majanduslike oludega.

Komitee on teadlik „Ühtse Euroopa taeva II” rakendamise paljudest tahkudest, mida ta käsitleb ühes teises arvamuses (1).

3.   Parlamendi konsulteerimine komiteega

3.1   Euroopa Parlament on omalt poolt saatnud transpordi- ja turismikomisjoni esimehe kaudu komitee presidendile konsulteerimistaotluse, et hinnata, kas kehtivate Euroopa õigusnormide kohaldamine tagab reisijate õiguste sobiva kaitse või mitte, ning määrata kindlaks valdkonnad, kus on vaja võtta uusi meetmeid. Täpsemalt öeldes palutakse esimehe kirjas vastuseid järgmistele küsimustele.

3.2   I küsimus. Millised on peamised kehtivate õigusnormide kohaldamisel täheldatud puudused? Milliseid meetmeid võiks nende probleemide lahendamiseks soovitada? Täpsemalt: kas on vaja võtta vastu mõni õigusakt?

3.2.1   Lennuettevõtjate sektor on väga liberaliseeritud ja konkurentsitihe. Seepärast on ELi tasandi õigusraamistiku olemasolu ülioluline, et tagada siseturu tasakaalustatud areng ja lennuettevõtjate konkurentsivõime, soodustada sotsiaalset ühtekuuluvust ja jätkusuutlikkust, kontrollida lennuettevõtjate äritavade läbipaistvust ning seeläbi edendada kasutajate õiguste kõrget kaitsetaset.

3.2.2   Tarbijakaitsepoliitika põhialused on tarbijate õigus tervise, ohutuse ja majandushuvide kaitsele, õigus kahju hüvitamisele, õigus teabele, haridusele ja esindatusele. Väga oluline on, et määruse nr 261/2004 igasugusel tulevasel täiendamisel või muutmisel nende õigustega arvestataks, et tagada reisijate kõrge kaitsetase.

3.2.3   Olles teadlik kõnealuse sektori omapärast, sätestas õiguslooja lennuettevõtjatele õiguse hüvitisele, kui tekkinud kahju on põhjustanud kolmas isik ning lennuettevõtja kui teenuse osutaja on pidanud võtma vastutuse reisijatele tekkinud kahju eest. Seda võimalust ei ole lennuettevõtjad tänaseni eriti kasutanud juhtudel, kui kolmandad isikud on tuvastatavad: näiteks lennujaama administratsioon, lennuliikluse juhtimise eest vastutajad, maapealse käitluse teenuste osutajad, reisibürood või reisikorraldajad.

3.2.4   Omaette teema on need juhud, kus on ilmnenud loodusoludest põhjustatud erakorralised asjaolud – neid käsitletakse arvamuses edaspidi.

3.2.4.1   On juhte, kus vastutust ei ole võimalik tuvastada. Viimastel aastatel on toimunud mitmeid sündmusi, mis loeti erakorralisteks asjaoludeks – Islandi vulkaanipursked, 2010. ja 2011. aasta alguse tugevad lumesajud jne. Need tekitasid ELi lennuettevõtjatele palju probleeme ja omakorda ka suuri rahalisi kulutusi ning põhjustasid kasutajatele kahju.

3.2.4.2   „Erakorraliste asjaolude” all mõistetava ulatus, täpne mõiste ja tuvastamise viis on üks määruse tõlgendamisel konflikte tekitav aspekt, sest see toob lennuettevõtjatele kaasa kohustusi, näiteks kohustuse tagada õigus abile.

3.2.4.3   Euroopa Liidu Kohus on märkinud, et ELi õiguslooja piirdus erakorraliste asjaolude küsimuse käsitlemisel vaid näitliku nimekirja koostamisega. Selline ebatäpsus tekitab segadust ja eelkõige õiguslikku ebakindlust nii lennuettevõtjatele kui ka kasutajatele.

3.2.4.4   Esiteks tuleb selgitada, mida mõistetakse erakorraliste asjaolude all, ja teiseks määrata kindlaks, mis piirini on lennuettevõtjad kohustatud oma teatud kohustusi täitma. Seda olukorda tuleb käsitleda ja see lahendada määruse järgmise muutmise käigus.

3.2.4.5   Teine võimalus seda küsimust lahendada võiks olla koostada avatud nimekiri, milles kirjeldataks üksikasjalikult erakorraliste asjaolude eeltingimusi: st kõnealused probleemid on põhjustatud sündmustest, mis oma olemuse või päritolu tõttu ei kuulu lennuettevõtja tavapärase tegevuse juurde ja ei allu tema kontrollile.

3.2.5   Viimastel kuudel Euroopa Liidu Kohtusse esitatud eelotsuse küsimustele toetudes võib järeldada, et kõnealust õigusnormi on vaja ajakohastada.

3.2.5.1   Euroopa Liidu Kohus on omalt poolt oma otsuste kaudu selgitanud mõnda asjakohast aspekti, mis ei tohiks kasutajate usalduse nimel lennundussektori vastu ja lennuettevõtete õiguskindluse huvides olla vaieldavad. Samuti on riiklikud kohtud võtnud vastu selgitavaid otsuseid, nagu Namuri kaubanduskohtu hiljutine otsus, millega kuulutati reisilepingu teatavad üldtingimused ebaõiglasteks.

3.2.6   Määruse nr 261/2004 muutmise põhjused

3.2.6.1   Komisjoni teatises KOM(2011) 174 lõplik esitatakse kõnealuse määruse rakendamise üksikasjalik ja täpne analüüs. See määrus on olnud oluliseks verstapostiks lennutranspordi kasutajate kaitses.

3.2.6.2   Kõnealuse sektori areng viimastel aastatel teeb vajalikuks määruse muutmise. Kehtiva teksti edaspidisel muutmisel tuleks kaaluda näiteks järgmiste paranduste tegemist.

—	Hõlmata Euroopa Liidu Kohtu otsustes sisalduvad lahendused tulevastesse sätetesse.

—	Määratleda „erakorraliste asjaolude” all mõistetava ulatus, täpne mõiste ja tuvastamise viis.

—	Määrata teatud erandjuhtude jaoks kindlaks see, kui kaugele ulatub õigus abile või kus on selle piir, sätestades selle, kuidas kaitsta reisijate seaduslikke õigusi alternatiivsete mehhanismide abil, millega pakutakse lahendusi osapoolte jaoks siduvate ja mõistliku aja jooksul esitatud otsuste abil.

—	Reguleerida lendude ümberplaneerimise tõttu tekkivaid olukordi.

—	Reguleerida probleeme, mis tekivad jätkulennust maha jäämisel esimese lennu hilinemise tõttu, kui esimest lendu teostab ettevõtja, kes pakub vaid ilma ümberistumiseta lende.

—	Reguleerida abi kohustust ümberistumistel.

—	Käsitleda õigust hüvitisele, sätestades 2004. aastast kehtivate ühetaoliste ja viivitamatute hüvitamismeetmete korrapärane ajakohastamine.

—	Hõlmata määruses sätestatud teenuste osutajate hulka ka maapealse käitluse teenuste osutajad, kes töötavad lennuettevõtjate nimel.

—	Täpsustada, milline on pädev asutus, kes töötleb kasutajate kaebusi ja kontrollib määruse täitmist.

—	Jälgida ja avaldada nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides määruse rikkumise kaebusi ettevõtjate kaupa ja liigiti ning võimaldada selles küsimuses igas liikmesriigis nende lennuettevõtjate auditeerimist, kellele antakse lennuettevõtja sertifikaat (AOC).

—	Parandada määruse artikli 14 lõigete 1 ja 2 sõnastuse omavahelist ebakõla.

—

Kehtestada kohustus hüvitada reisijatele tekkinud kahju lennuettevõtja pankrotistumise korral, sätestades solidaarvastutuse põhimõtte reisijate kodumaale lennutamisel teiste lennuettevõtjatega vabade istekohtade olemasolul ning sätestades sellise fondi loomise, mis võimaldab hüvitada reisijatele kahju põhimõttel „turuosaleja maksab”.

—	Sätestada võimalus loovutada reisileping kolmandale isikule.

—	Keelata lennuettevõtjate praegune tava tühistada tagasilend, kui reisija ei ole kasutanud samal piletil olevat sihtkohta suunduvat lendu.

3.3   II küsimus. Kas reisijatele edastatav teave ja osutatavad teenused on piisavad ja asjakohased? Kui ei ole, siis kuidas neid parandada?

3.3.1   Komitee leiab, et teave on oluline element nii otsuste tegemisel kui ka õigusnormidega antud õiguste nõudmisel. Määruses pannakse teavitamise kohustus lennuettevõtjatele.

3.3.2   Näiliselt on õigus teabele tagatud, kuid lennuettevõtjad ei täida alati sätestatud kohustusi.

3.3.3   Määruse praeguses tekstis ei sätestata lennuettevõtjatele kohustust teavitada reisijaid juhul, kui lõppsihtpunkti jõutakse kolme- või enama tunnilise hilinemisega, nagu järeldati Euroopa Liidu Kohtu otsuses kohtuasjas Sturgeon.

3.3.4   Lisaks ebakõlade parandamisele ja mõne uue sätte lisamisele tuleks määrust muuta nii, et artiklis 14 sätestatud kohustuste täitmise nõue kehtiks ka pardalemineku alal, mitte ainult lennule registreerimise alal.

3.3.5   Reisijate õiguste tutvustamise valdkonnas võiks lisaks juba komisjoni tehtud jõupingutustele seda tegevust laiendada ja jagada ka teiste ahela osalistega, soodustades koostööd riikide lennujaamade administratsioonide, tarbijaorganisatsioonide, reisibüroode ja -korraldajate, Euroopa tarbijakeskuste ning määruse täitmist kontrollivate asutuste vahel.

3.4   III küsimus. Lennundussektori jaoks oleks kasulik hinnata mõne praeguse kohustuse proportsionaalsust, näiteks piiramata vastutus seoses õigusega abile erakorraliste asjaolude korral, mis ei allu lennuettevõtja kontrollile, nagu suured loodusõnnetused või äärmuslikud ilmastikuolud.

3.4.1   Määrusega ei anta mingit rolli ühelegi teisele osalejale peale lennuettevõtjate, kellele langeb ainuisikuliselt lõppvastutus osutatava teenuse eest ja kes on lepinguga seotud. Kuid on veel teisigi osalejaid, kes lennuettevõtjaid mõjutavad, ning mõned neist võiksid aidata parandada osutatavat teenust ja teised võiksid aidata tutvustada lennutranspordi kasutajate õigusi.

3.4.2   Esimese rühma hulgas võib nimetada lennujaamade haldajaid, kes osalevad teabe jagamisel lennuettevõtjate toimingute kohta. Nad võivad olla kaebuste hindajad ja vastuvõtjad lennuettevõtja esindaja puudumisel, võivad oma rajatistega aidata abi osutamisel vääramatu jõu või erakorraliste asjaolude korral, vastutavad pagasi liikumise eest, võiksid oma kanalite kaudu edastada teavet kriisiolukorras, et vältida oma rajatistes rahva kogunemist või avaliku korra probleeme, jne.

3.4.3   Väljapaistev roll on ka lennuliikluse juhtimise eest vastutajatel. Nende tegevus on muu hulgas oluline seoses lennuettevõtjatele eraldatud teenindusaegade järgimisega ja lennuliikluse juhtimisega.

3.4.4   Teise rühma hulgas võib nimetada reisibüroosid ja reisikorraldajaid, kes võiksid aidata tutvustada õigusi ning kes abistavad reisijaid ja edastavad lennuettevõtjate teateid lendude tühistamise või ümberplaneerimise kohta.

3.4.5   Tuleb ära märkida ka roll, mida reisijate kaitse valdkonnas võiksid täita maapealse käitluse ettevõtted. Määrusega ei anta neile ettevõtetele mingit rolli ning oleks kasulik kaasata nad seaduslikult reisijate abistamisse. Nende rolli võiks käsitleda samas määruses või muutes nõukogu direktiivi 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades.

3.4.5.1   Oleks soovitav kehtestada maapealse käitluse ettevõtetele, kes tegelikult reisijatele abi osutavad, kohustus seda teenust osutada. Teiseks võiks parandada määruse kohaldamist, pannes lennuettevõtjatele kohustuse omada – kohaliku esindaja kaudu – tegevuskavasid ja menetlusi lennuliikluse katkemise puhuks, tagades abi osutamise ja alternatiivse transpordi teiste transpordivahenditega. Selleks oleks vaja anda neile kohalikele esindajatele kõnealuse teenuse osutamiseks vajalik õigus- ja finantssuutlikkus ning muuta nad lennuettevõtja nn hääleks suhtlemisel lennujaama haldajaga ja riigiasutustega.

3.4.5.2   Seda meedet kohaldataks vaid neile lennujaamadele, mille aastane liiklusmaht ületab kahte miljonit reisijat. Kõigil lennuettevõtjatel peaks olema esindaja või peaksid nad sõlmima esinduslepingu oma maapealse käitluse ettevõttega. Sellel abistajal peab olema volitus võtta lennuettevõtja nimel finants- ja õiguslikke kohustusi, kui see osutub vajalikuks määruse artiklite 8 ja 9 nõuetekohaseks kohaldamiseks.

3.4.5.3   Lennuettevõtjad vastutavad ainuisikuliselt määruse nr 261/2004 artiklis 13 sätestatud kohustuste täitmise eest. See tähendab, et vahel võivad nad taotleda hüvitist kolmandatelt isikutelt, kellesse reisileping küll ei puutu, kuid kes on asjaomase juhtumi (tühistamise või hilinemise) põhjustanud. Selline hüvitamine võib kergendada lennuettevõtjate kohustustega kaasnevat rahalist koormat või nad koguni sellest vabastada.

3.4.5.4   Tuleks kaaluda tagasimaksmise meetme (actio in rem verso) kasutuselevõttu, kehtestades Euroopa tasandi menetluse, mis lihtsustab ja kiirendab neist tagasimaksmise meetmetest tulenevate maksetega seotud piiriüleste vaidluste lahendamist ning vähendab nende kulusid. Teine võimalik lahendus oleks hõlmata sellised nõuded Euroopa maksekäsumenetlust loova määruse nr 1896/2006 (2) kohaldamisalasse.

3.5   IV küsimus. Mida saaks riiklike täitevasutuste koostöö vallas teha, et tagada riigiasutustes reisijate õiguste ühtlasem tõlgendamine ja kohaldamine kogu Euroopa Liidus? Kas Euroopa Liidu Kohtu otsused määruse nr 261 kohta tuleks hõlmata ELi õigustikku?

3.5.1   Komisjoni teatises käsitletakse üksikasjalikult vajadust parandada riigiasutuste koostööd, et tagada määruse ühtne tõlgendamine ja kohaldamine.

3.5.2   Komisjonil on oluline roll juhi ja eestvedajana. Õiguslooja on kasutanud õigusvahendina määrust, mis on vahetult kohaldatav mis tahes asutusele või eraisikule kõigis ELi liikmesriikides, ilma et oleks vaja riiklikku õigusnormi, mis määruse täieliku tõhususe tagamiseks selle riigi õigusesse üle võtab. Samuti saavad eraisikud pöörduda kohtuliku kaitse saamiseks kas riiklikesse või ELi kohtutesse.

3.5.3   Ei ole kasutatud kõiki olemasolevaid vahendeid parandamaks lennutranspordi valdkonnas tarbijate ja kasutajate kaitset, näiteks määrust nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta.

3.5.4   Määrus nr 2006/2004 võiks olla väga kasulik nende aspektide jaoks, mis jäävad määruse nr 261/2004 otsesest kohaldamisalast välja, eelkõige valdkondades, mis seostuvad halbadest äritavadest teatamisega või lepingutingimuste rikkumisega lennuettevõtjate poolt.

3.5.5   Eelmainitud vahendi kohaldamise probleem on selles, et eri liikmesriikides lennureisijate õiguste valdkonnas tarbijakaitsega tegelevad asutused on killustatud.

3.5.6   Teisena esitatud küsimuse osas, et kas Euroopa Liidu Kohtu praktika tuleks hõlmata määrusesse nr 261/2004, ei tohi olla mingit kahtlust, sest Euroopa Kohus tagab õiguste kaitse aluslepingute ja teiseste õigusaktide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Täpsuse puudumist teatud aspektides näitab määruse nr 261/2004 kohta esitatud eelotsuse taotluste liiga suur hulk.

3.6   V küsimus. Kas teatud määratluste tõlgendamine (näiteks liikumispuudega isiku määratlus või lennuettevõtja õigus liikumispuudega isikut julgeolekukaalutlustel pardale mitte lubada) tekitab probleeme? Ning kas on vaja uuesti läbi vaadata see, kes vastutab teenuste osutamise eest liikumispuudega isikutele: kas lennujaam, lennuettevõtja või maapealse käitluse teenuste osutaja?

3.6.1   Määrus nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul edendab sotsiaalset kaasatust eesmärgiga tagada puudega ja liikumispuudega isikutele õiguse reisida lennukiga teiste kodanikega võrdsetel tingimustel. Lennujaamade haldajad ja lennuettevõtjad ei kohalda aga seda määrust nõuetekohaselt seoses abiga, mida nimetatud isikutele tuleb osutada alates lennujaama sisenemisest kuni sealt väljumiseni, nagu oleks soovitav. Võimalik, et see on tingitud sellest, et II lisas ei ole kirjeldatud kõiki asjakohaseid teenuseid, mida tuleks puudega või liikumispuudega isikutele osutada. Lisaks seab rangete kvaliteedistandardite rakendamise puudumine kõnealuses valdkonnas kahtluse alla võrdse kohtlemise.

3.6.2   Samuti ei ole puudega ja liikumispuudega isiku määratlus piisavalt selge, sest määruse eesmärk on anda laiapõhjalist abi asjaomastele inimrühmadele, kes vajavad eriabi.

3.6.3   Kuna puudega või liikumispuudega isiku määratluse sisseviimine õigusnormi võib olla keeruline, oleks soovitav, et komisjon koostöös kõnealuse määruse täitmise kontrollimise eest vastutajatega ja asjaomaste inimrühmade, sealhulgas puudega isikute esindusorganisatsioonidega koostaksid määratluste tõlgendamise juhised või suunised. Tuleb kehtestada Euroopa standardid tagamaks liikumisabivahendit või meditsiinilist seadet kasutavatele lennureisijatele kohaldatavate turvakontrollide selgus ja ühetaolisus ning kõnealuste reisijate inimväärikuse austamine.

3.6.3.1   Nimetatud juhistes tuleks käsitleda näiteks teenuste kvaliteeti ja teavet maapealse käitluse teenuste kohta ning üritada saavutada kooskõla määruse nr 261/2004 ja määruse nr 1107/2006 vahel. Juhul kui nimetatud suuniste tulemuseks ei ole liikumispuudega isikute õiguste tõhus kohaldamine, pooldab komitee määruse nr 1107/2006 kiiret muutmist.

3.6.4   Määruses sätestatakse, et vedamisest ei tohi keelduda reisija puuet või liikumispuuet põhjenduseks tuues, kuid kohe seejärel kehtestatakse artiklis 4 sellest põhimõttest erandid ohutusnõuete ja lennuki suuruse tõttu või selle tõttu, et lennuki uste suurus muudab puudega või liikumispuudega isiku pardalemineku või vedamise võimatuks.

3.6.5   See küsimus ei ole erapooletu ega neutraalne, sest oma riskianalüüsist lähtudes koostavad just lennuettevõtjad oma kehtivad ohutusnõuded, mis kinnitatakse tavaliselt pädeva lennuameti poolt. Seetõttu sõltub mittediskrimineerimise põhimõte ühe osapoole kriteeriumidest. Lennuettevõtjatelt tuleb nõuda selgitusi otsuse kohta mitte lubada puudega või liikumispuudega isikuid lennuki pardale. Seejuures tuleb selgitada ettevõttesisest poliitikat selles küsimuses ja viidata konkreetsetele tõenditele. Neid tõendeid peab asjaomane lennuamet kontrollima põhimõttel, et lennuettevõtja ülesanne on tõestada konkreetse ohutusriski olemasolu, mitte ei ole puudega inimese ülesanne tõestada selle puudumist.

3.6.6   Selles valdkonnas oleks vaja vähemalt läbipaistvat poliitikat lennukisse pääsu võimaluste kohta, edastades piletite broneerimisel selget ja läbipistvat teavet.

3.6.7   Üks kõige vastuolulisem küsimus on hüvitis liikumisabivahendi eest juhul, kui see on kaduma läinud või kahjustada saanud. See hüvitis ei ole Montreali konventsiooni järgi piisav, et kompenseerida liikumispuudega isikule tekkinud kahju, rääkimata mittevaralisest kahjust, mida võib tekitada tema ilmajätmine tegevusvabadusest. Seepärast tuleb lennuettevõttesisese poliitika ning lõpuks ka õigusaktide läbivaatamise abil tagada piisav hüvitamistase.

3.7   VI küsimus. Kas reisijate õiguste valdkonnas on vaja läbipaistvamat piletihinna süsteemi, sealhulgas lisatasude küsimus?

3.7.1   Määruses nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta sätestatakse, kuidas tuleb teavitada lennuteenuste kasutajaid lõpphinnast.

3.7.2   See ELi õiguslooja nõue ei ole andnud soovitud tulemusi, mis omakorda on põhjustanud kasutajate pahameelt, sest nad ei saa võrrelda teenuste hindu.

3.7.3   Tänapäeval puutuvad lennutranspordi kasutajad kokku hulga äritavadega, mis jätavad paljudel juhtudel segaseks, millistest osistest koosneb lennuteenuste lõpphind.

3.7.4   Nimetatud määruses sätestatakse põhimõte, et lennuettevõtjad kehtestavad hinnad ja tasud vabalt. See põhimõte on vaieldamatu, kuid see ei tohi takistada võrreldava teabe pakkumist.

3.7.5   Komitee arvamuses „Tarbija teavitamine” (3) nimetatakse hulk kriteeriume, milline peab olema tarbijatele ja kasutajatele suunatud teave: usaldusväärne, ajakohane, erapooletu, täpne, oluline, sisutihe, arusaadav, selge, loetav ja hõlpsasti kättesaadav. Lennuettevõtjate vaba äripoliitika juures on väga oluline teada, millised on need aspektid või elemendid, millest koosnevad hind, maksud, lennujaamamaksud ja muud tasud või õigused, mis kokku annavad lõpphinna.

3.7.6   Teisisõnu: õiguslooja peab täpsustama, millised on osised, millest koosneb lennuteenuste lõpphind, ning need määratlema (4). Ja viimane teema, mille üle arutleda: praegu sõlmitakse veoleping teatud aja peale ette enne reisi tegelikku toimumist. Lennuettevõtjaid tuleks kohustada neid hindu säilitama vähemalt kolme kuu jooksul.

3.7.7   Nagu märgitakse teatises KOM(2011) 174 lõplik, on puudu läbipaistvusest tarbijatele vajaliku teabe edastamisel, näiteks andmete avaldamisel selliste tegurite kohta nagu sõiduaja täpsus, katkenud lendude arv ja lennureisijate õigusi käsitlevad kohaldatud meetmed ning samuti täitevasutuste tehtud otsused määruse rakendamiseks ja lennuettevõtjatele rikkumiste eest määratud karistused.

3.8   Vaidluste kohtuvälise lahendamise korra parem rakendamine

3.8.1   Kaebuste esitamine kohtuväliselt täitevasutustele peab tuginema ühtsetele, tõhusatele ja kiiresti kohaldatavatele eeskirjadele, mille aluseks on kohtuväliste tarbijakaebuste esitamise põhimõtted. Samuti on vaja ühist standardiseeritud mitmekeelset avalduse vormi, mis vastab komisjoni 12. mai 2010. aasta soovitusega vastu võetud „ühtlustatud metoodikale”. Igal juhul tuleb otsused teha mõistliku aja jooksul ning need peavad olema osapoolte jaoks siduvad.

3.8.2   Menetlustele tuleb kehtestada ühtsed tähtajad vähemalt järgmistel juhtudel:

—	vastuse tarbijate kaebustele peab lennuettevõtja andma hiljemalt ühe kuu jooksul;

—	määruse nr 261/2004 kohaldamise eest vastutavad täitevasutused peavad lahendama tarbijate kaebused lennuettevõtjate kohta kahe kuu jooksul;

—	täitevasutused peavad avaldama lennuettevõtjatele määratud karistused kahe kuu jooksul pärast nende kehtestamist.

3.8.3   Liikmesriikide kõik täitevasutused ja kohtud peaksid teavitama komisjoni kõigist otsustest, mis tehakse määruse nr 261/2004 kohaldamisel, nii nagu tehakse määruse nr 1/2003 kohaldamisel, ning komisjoni ülesandeks jääb nende otsuste levitamine.

3.8.4   Kollektiivsete vaidluste puhul, mis tekivad sageli lennuteenuste osutamisel esinevatest probleemidest, on vaja kohtulikku kaitset ühishagide kujul, mida vahendavad tarbijate esindusorganisatsioonid. Komitee kordab taas, et ELi tasandil on vaja reguleerida kirjeldatud kohtumenetlusi ning samuti on vaja luua hüvitusfond, millest rahastataks kulusid, mida sellised menetlused tekitavad tarbijaorganisatsioonidele, sest lennureisijad on üks rühmadest, kes kõige enam sellist kaitset vajavad.

3.8.5   Tsiviilkaristused võivad olla hoiatavad, proportsionaalsed ja tõhusad elemendid, mida tarbijakaitseseaduste rikkumisega reisijate rühmadele põhjustatud kahju hüvitamisele juurde lisada, nagu komitee on juba eelnevates arvamustes märkinud.

3.8.6   Kõnealuse määruse nr 261/2004 mis tahes muutmine peab toimuma nii, et säiliks vajalik sidusus teiste olemasolevate tarbijakaitsealaste õigusnormidega, nagu reisipakette käsitlev direktiiv ja ebaausaid kaubandustavasid käsitlev direktiiv.

---

(1)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 38.

(2)  ELT L 399, 30.12.2006, lk 1.

(3)  ELT C 44, 11.2.2011, lk 62.

(4)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 142.

---