28.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/7

1.1

2010. aasta novembri lõpus, kui ELi tulevane eesistujariik Poola otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteerida selle üle, millist mõju avaldab kriis Euroopa ettevõtete suutlikkusele teha kliimakaitseinvesteeringuid, seisnes küsimus peamiselt mõjus ELi heitkogustega kauplemise süsteemile. Kas ELi heitkogustega kauplemise süsteem kui ELi kliimamuutuste poliitika keskne sammas toimis piisaval määral, kui EL tegi pärast 2008. aasta lõpus alanud finantskriisi 2009. aastal läbi majanduslanguse?

1.2

2009. ja 2010. aasta andmed kasvuhoonegaaside ja CO2-heite kohta näitavad, et heitkoguste vähenemise tingis majandustegevuse langus 2009. aastal. Samamoodi kaasnes 2010. aasta jooksul alanud majanduse elavdumisega heitkoguste suurenemine. Sellest võiks järeldada, et heitkogustega kauplemise süsteemi hinnasignaalid ei ole küllaldased selleks, et luua piisavaid stiimuleid palju CO2-heidet tekitavate protsesside vältimiseks ja innustada pikaajalisi investeeringuid kliimahoidlikesse tehnoloogiatesse. Õnneks on heitkogustega kauplemise süsteem loodud nii, et seda on võimalik taoliste probleemide tekkimise korral kohandada ja muuta, kehtestades süsinikule sellise hinna, mis toob kaasa heitkoguste vähendamise, kompenseerides samas hinnavahe kõige väiksema kohanemisvõimega tööstusharudele. Selleks, et liikuda vähese CO2-heitega majanduse poole, on tööstustoodangu vähendamise asemel vaja teha investeeringuid keskkonnahoidlikesse ja ressursitõhusatesse tehnoloogiatesse.

1.3

Heitkogustega kauplemise süsteem loodi algselt selleks, et optimeerida kliimamuutuste leevendamise protsessi kulusid ning ikka veel peetakse seda peamiseks heitkoguste vähendamise vahendiks. Süsteemi tuleb kiiresti parandada, et taastada selle tõhusus ja keskkonnaalane usaldusväärsus.

1.4

Saab üha selgemaks, et heitkogustega kauplemise süsteemi muutmisega iseenesest ei saa tagada sellise kliimamuutuste poliitika edukat rakendamist, mis kiirendab üleminekut vähesema CO2-heitega või CO2-heitevabadele energiaallikatele ning toetab samas tugevat majanduskasvu. Seevastu väärivad märksa suuremat avaliku sektori rahalist toetust Euroopa töötlevas tööstuses ja energeetika sektoris keskkonnahoidlikesse ja ressursitõhusatesse tehnoloogiatesse tehtavad alginvesteeringud. Näiteks peaksid Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava ja ELi ühtekuuluvuspoliitika rohkem toetama tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu.

1.5

Seepärast soovitab komitee eraldada vajalikud finantsvahendid, et anda tehnoloogia arengule mõjus ja asjakohane tõuge. Vajalike vahendite hankimiseks tuleks kasutada liikmesriikides ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu saadavaid tulusid. Lisaks kiidab komitee heaks komisjoni ettepaneku ühtlustada energia ja süsiniku maksustamine ELis. Komitee kutsub liikmesriike üles suunama suurema osa süsiniku ja energia maksustamisest saadavatest täiendavatest tuludest keskkonnahoidliku tehnoloogia tööstuslikku innovatsiooni.

1.6

Mõnedes OPECi riikides toimuvatest rahutustest tingituna on energiahinnad olnud viimasel ajal väga kõikuvad. See areng ning Jaapanis Fukushimas toimunud tuumareaktoriõnnetus on andnud energiaküsimuste aruteludele uue suuna. Viimasel ajal mõnes liikmesriigi võetud ühepoolsetel meetmetel ning kaubaturgude spekulatiivsetel suundumustel võivad olla tõsised tagajärjed ELi energiasektori arengule ning neid tuleks põhjalikult analüüsida.

1.7

Lisatud komisjoni talituste töödokumendis jõutakse komisjoni kasutatavate mõjuhinnangu mudelitega (PRIMES jne) makromajanduslikul tasandil väga optimistlike tulemusteni, mis lähevad mikromajandusliku tasandi, st rakendusliku/sektori tasandi uuringu tulemustest lahku või on nendega lausa vastuolus. Seepärast tuleks enne poliitiliste otsuste langetamist üle vaadata makrotasandi hinnangud ja viia need kooskõlla alt üles suunatud uuringutega.

1.8

Komitee kutsub nõukogu, komisjoni ja parlamenti üles tagama, et saavutatakse täielikult kõik olemasolevad CO2-ga seotud 2020. aasta eesmärgid, ning – võttes arvesse COP 17 läbirääkimistel saavutatud edu ja ühenduse majandusarengu prognoosi – kaaluma uuesti 2020. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi karmistamist 25 %-ni, et saavutada hiljemalt 2050. aastaks kokkulepitud 80–95 %-line vähendamine. Komitee peab väga oluliseks säilitada globaalse tasandi osalejatele üldjoontes võrreldavad majandustingimused. Et selline kokkulepe toimiks, peavad teised arenenud riigid tegema samaväärseid ja samaaegseid jõupingutusi ning muud osalised – peamiselt tärkava majandusega riigid – peaksid vabatahtlikult nõustuma heitkoguste vähendamise eesmärkide suurendamisega osana globaalsest, õiguslikult siduvast ja ulatuslikust kokkuleppest Kyoto protokolli järgse korra kohta.

1.9

COP 15 ja COP 16 järel on enam-vähem selge, et globaalsed kliimamuutuste läbirääkimised on suunda muutnud, avades palju rohkem võimalusi alt üles lähenemisviisile. ELi 2050. aastaks vähese CO2-heitega majandusele ülemineku edenemiskavas (KOM(2011) 112) tunnistatakse seda olulist muutust, mille puhul liigutakse uute siduvate eesmärkide seadmiselt meetmete võtmise suunas. Sellega käivitatakse ELi liikmesriikidega arutelu, mille käigus otsustatakse, kas on vaja kehtestada uusi eesmärke või mitte. Selles on oma osa nii ülalt alla eesmärkidel kui ka alt üles tehnoloogiainnovatsiooni poliitikal. EL ei tohiks jätta kasutamata seda reaalse progressi võimalust ning peaks näitama positiivset eeskuju.

1.10

Kriisijärgne investeerimiskeskkond erineb ELi lõikes märkimisväärselt ning kriisi teistkordse süvenemise kartuses on olukord on juba halvenemas. Jätkuva võlakriisi tõttu, mis nõuab rangemat rahanduspoliitikat, näivad avaliku sektori vahendid muutuvat üldiselt üha napimaks. VKEd on selliste muutuste puhul kõige haavatavamad, sest nemad sõltuvad pangalaenudest rohkem kui suuremad korporatsioonid, kellel on juurdepääs kapitaliturgudele.

1.11

Seni ei ole aset leidnud infrastruktuuri tehtavate investeeringute uus ja elutähtis laine. Energia- ja gaasiinfrastruktuuridele tuleks pöörata oluliselt rohkem tähelepanu, eriti pidades silmas Euroopa ühtset energiaturgu, samuti on vaja laialdasemalt kasutada taastuvaid energiaallikaid. Ilma täielikult toimivate ja omavahel ühendatud võrkudeta kahanevad tõsiselt võimalused edusammudeks.

2.1

Euroopa Komisjoni teatises „Kasvuhoonegaaside heite üle 20 %-lise vähendamise võimaluste analüüs ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohu hindamine” (1) tuuakse välja mitmed uue, 30 % eesmärgi saavutamise võimalused heitkogustega kauplemise süsteemi sees (ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmatud valdkondades) ja teistes sektorites (peamiselt transport, ehitus ja põllumajandus). Kuna Euroopa Komisjoni teatises ei analüüsita majanduskriisi mõju Euroopa ettevõtetele teha täiendavaid kliimakaitseinvesteeringuid, siis tegi eesistujariik Poola ettepaneku koostada sellel teemal EMSK arvamus.

2.2

Üldiselt ollakse seisukohal, et CO2-heite vähendamine ei ole kerge ülesanne ning et kiireid lahendusi ei ole, arvestades rahvastiku jätkuvat kasvu ja arenguriikide suurt energianappust. Varustuskindlust silmas pidades on täiendav võtmetegur fossiilkütustel põhinevast energiast loobumise protsess. Võiks väita, et Kopenhaageni kokkuleppes ja selle järeltulijas, Cancúni kokkuleppes, on loobutud õiguslikult siduvate eesmärkide kontseptsioonist (mis vähendab globaalse piiramise ja kauplemise süsteemi tõenäosust), nihutades ajalise piiri aastale 2050 ning rõhutades tehnoloogilise arengu ja innovatsiooniprotsesside olulisust. Cancúni kokkuleppes tuuakse välja rida olulisi eesmärke, sh kolm alljärgnevat põhieesmärki:

2.3

Valitseb laialdane üksmeel selles osas, et eduka kliimamuutuste poliitika võti on kohase, üldiselt tunnustatud CO2 hinna kehtestamine (William D. Nordhaus „Economic Issues in a Designing a Global Agreement on Global Warming”). Kui CO2 hinda ei kehtestata kohasel viisil ja ning see ei leia üldist tunnustamist, puudub sellel ka stimuleeriv mõju. Vaja on realistlikku õigusraamistikku: stimuleerivad mehhanismid peavad praktikas toimima, et tagada poliitiliste otsuste tõhusus. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles esitama ettepanekuid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi tõhustamise võimaluste ja paralleelsete meetmete kohta heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmamata sektorites.

2.4

Kasvuhoonegaaside heite vähendamisel on saavutatud teataval määral edu (suhteliselt madalate kuludega), parandades energia- ja kütusetõhusust, kuid tehnoloogilised ümberkorraldused ja progress on siiski ainsad viisid järkjärguliseks üleminekuks mittefossiilsete kütuste ajastule. Isegi tõhususe parandamise meetmed nõuavad olemasoleva tehnoloogia laiaulatuslikku kasutamist ning innovaatiliste lahenduste väljatöötamist (McKinsey Global Institute „The Carbon Productivity Challenge: Curbing Climate Change and Sustaining Economic Growth”).

2.5

Energiamahukad tööstusharud on tegevuskulude vähendamiseks tehtud pidevate jõupingutuste tulemusena suurendanud energiatõhusust. Ükski ettevõte ei paiska atmosfääri süsinikdioksiidi lihtsalt seepärast, et tal on kasutamata/külluslikult saastekvoote. Eratarbimise tõhustamise meetmete tulemused ei ole nii otsesed nn tagasilöögiefekti tõttu, mille puhul on tegemist psühholoogilise nähtusega, kus inimesed kulutavad efektiivsete tõhustamisabinõude abil saavutatud säästud näiteks endisest kõrgema toatemperatuuri peale. See nähtus võib hõlpsalt nurjata ka kõige otsusekindlamad jõupingutused tõhususe parandamiseks.

2.6

Taastuvad energiaallikad aitavad heitkoguste vähendamise protsessile kindlasti kaasa, kuigi ehk vähemal määral kui sageli usutakse. Kättesaadavate taastuvate energiaallikate füüsikalisi, ruumilisi ning sotsiaalökoloogilisi piiranguid ei võeta mõnikord täiel määral arvesse ja nende piirangute ületamine toob kaasa märkimisväärseid kulusid. Praegu tuntud taastuvate energiaallikate käitamis- ja kulutõhususe parandamine on seotud ka kulutustega, millele mõnes liikmesriigis üritatakse lahendust leida, ent teistes mitte.

2.7

Tingimata tuleb lahendada kolm aspekti ning neist mitte ühegi puhul ei ole rahuldava lahenduse leidmine tõenäoline enne 2020. aastat. Esiteks on vaja kõikuva kättesaadavusega energiaallikate täielikult integreeritud kogu ELi hõlmavat arukat võrku, millel oleks piiratud võime integreerida kõikuva kättesaadavusega taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat enam kui oodatud 35–40 % osa ulatuses. Ent tasub juhtida tähelepanu asjaolule, et Saksamaa otsus vähendada kiirkorras tuumaenergia tootmisvõimsust on oluliselt ergutanud tegevust antud valdkonnas. Teiseks on seesuguse integreerimise puhul vaja märkimisväärset salvestusvõimet. Kolmandaks on laialdase ja pikaajalise rakendamise jaoks vaja korralikku süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiat juhuks, kui jätkatakse fossiilkütuste laialdast kasutamist energiaallikana. Enne nende kolme kriitilise küsimuse lahendamist on taastuvate energiaallikate laialdase kasutamise puhul paratamatult vajalik tavapärastest energiaallikatest saadav varuenergia koos kaasneva heitega.

2.8

Elektri- ja soojatootmisprotsesside tõhususe parandamine on sedavõrd kulukas, et selle saavutamine ei ole praeguse piirava rahanduspoliitika tingimustes tõenäoline. Seetõttu on lisaks olemasolevate taastuvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiate laialdasele kasutuselevõtule ja tõhustamisele oluline osa murrangulistel leiutistel, saavutamaks 2050. aastaks kavandatud 80–90 %-line vähendamine (Rahvusvaheline Energiaagentuur „Energy Technology Perspective 2010”).

2.9

Samuti on oluline roll tootmistehnoloogiate energiatõhususe täiendaval parandamisel. Seepärast on kõigi vähese CO2-heitega tehnoloogiate puhul vajalikud nii etapiviisilised kui ka radikaalsed uuendused. Ilma seesuguste uuenduste ja parendamisteta on võimatu kasutada nii kiires tempos ja niivõrd suures ulatuses vähese CO2-heitega energiat, kui on vaja globaalse energianõudluse täitmiseks ning võimalike kliimakatastroofide ärahoidmiseks. Selle innovatsioonivaldkonna peamise väljakutsega tuleb tegeleda vahetult ja proaktiivselt.

3.1

Komisjoni dokumendis tuuakse välja rida väiteid, mis eraldi vaadelduna lasevad järeldada, et kliimamuutuste leevendamise kaugeleulatuv eesmärk on küll keeruline, kuid saavutatav. ELi viimaste aastate heitkoguste empiirilisi andmeid tuleb kõrvutada tõsiasjaga, et taastuvate energiaallikate osakaal ELi uues elektritootmise võimsuses moodustas 2009. aastal 61 %. Tegelikkuses muudab mõningate taastuvate energiaallikate varieeruvus kindla baaskoormuse tagamise lühiajalises perspektiivis üsna problemaatiliseks.

3.2

Komisjoni väited tuginevad optimistlikele ootustele taastuvate energiaallikate direktiivi ja liikmesriikide individuaalsete tegevuskavade tulemuste suhtes. Lisaks peetakse endastmõistetavaks energiatõhususe 20 %-list suurenemist, kuigi liikmesriikidest laekuv teave näitab mõnel juhul oluliselt aeglasemaid edusamme. Kui võtta arvesse elektri- ja soojatootmise energiatõhususe põhielement (nn CO2-mahukus), siis on tõenäoline, et viivitused ja edasilükkamised elektrijaamade moderniseerimisel muutuvad tõsiseks probleemiks ja võivad põhjustada energianappust. Lisaks näitavad Rahvusvahelise Energiaagentuuri analüüsid, et 80 % ülemaailmse energiasektori heitkogustest on tegelikult aastani 2020 lukus. Seepärast on järgmisel kümnendil (eelkõige CCSi tehnoloogiatesse) tehtud investeeringud ülimalt olulised vähese CO2-heitega tuleviku jaoks.

3.3

Ekspert-analüütikute hinnangute järgi suurenesid kasvuhoonegaaside heitkogused 2010. aastal 4 % võrra ja ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvad rajatised teatasid 3,2 % kasvust. 2009. aastal langesid globaalsed heitkogused 2008. aastaga võrreldes 1,1 %: EL (–6,4 %), USA (–6,5 %) ja Jaapan (–11,8 % ilma heitkogustega kauplemiseta) teatasid kõik vähenemisest, samas kui Hiina teatas 9,1 %-lisest suurenemisest (Richard N. Cooper, Harvardi Ülikool, „Europe's Emission Trading System” juuni 2010; Christian Egenhofer, CEPS, Brüssel, „The EU ETS and Climate Policy Towards 2050” jaanuar 2011). On ilmselge, et arenguriikide heitkoguste vähenemine aastatel 2008 ja 2009 tulenes peamiselt majanduslangusest. 2010. aasta esialgsed tulemused kinnitavad, et heitkogused suurenevad ja vähenevad majandustegevusega samas taktis.

3.4

Maailma suurima piiramise ja kauplemise süsteemi, ELi heitkogustega kauplemise süsteemi hoolika analüüsi kõige murettekitavam tulemus oli suutmatus vähendada olulisel määral CO2 või kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Kogu Euroopa tööstuse CO2 ja kasvuhoonegaaside heide on näidanud mõõdukat vähenemise tendentsi alates 1990. aastast ning kui vaadelda seda suundumust 2008. aasta valguses, siis selgub, et heitkogustega kauplemise süsteem on vähendanud heitkoguseid vaid 2 % võrreldes prognoositud määradega, mis oleks saavutatud ilma heitkogustega kauplemise süsteemi kasutamata. Kui lisaks võtta arvesse 2008.–2009. aasta finantskrahh ja majanduslangus, siis näitavad andmed, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemil on olnud Euroopa kasvuhoonegaaside heitkogustele väike või olematu iseseisev mõju.

3.5

Tervikuna on täiesti selge, et heitkoguste vähenemine 2008. aasta neljandas kvartalis ja kogu 2009. aasta vältel, samuti 2010. aasta teises kvartalis alanud heitkoguste suurenemine tulenevad majanduskriisi algusest (2008. aasta lõpp) ja lõpust (2010. aasta keskpaik). Napib tõendeid, et heitkoguste vähenemine sel perioodil oli tingitud süsteemimuutustest.

3.6

Oluline on märkida ka seda, et tööstussektorid on juba astunud silmapaistvaid, head eeskuju näitavaid samme: püsivalt vähendatakse heitkoguseid, minnes üle CO2-tõhusamatele kütustele, ning võetakse mõjusaid meetmeid energiatõhususe parandamiseks. Seda protsessi võib kiirendada järgmisel kauplemisperioodil aastani 2020, juhul kui uusi murrangulisi tehnoloogiaid arendatakse ja rakendatakse pea kõigis ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvates sektorites.

3.7

Mõned energiamahukad tööstused, näiteks terase-, lubja- ja tsemenditööstused on jõudmas oma CO2-tõhususe tegeliku piirini ning lähitulevikus on heitkoguste langust võimalik saavutada vaid tootmise vähendamisega („Sustainable steelmaking”, Boston Consulting Group, 2009).

3.8

Olgu märgitud, et süsinikdioksiidi leke on seotud konkreetse tööhõivemääraga nendes tööstusharudes, mida see nähtus puudutab. See tööhõive täpne määr on liikmeriikides erinev – ELi keskmine näitaja on hinnanguliselt 3 %, ent näiteks Poolas moodustab tööhõivemäär nendes energiamahukates sektorites 9,5 %.

3.9

Nagu märgitud punktis 2.4, on kasvuhoonegaaside heite vähendamise peamised tegurid ulatuslik tehnoloogia areng ja uute tehnoloogiate kasutamine. Kõikides selleteemalistes dokumentides viidatakse lahendamata probleemile seoses vajalike finantsvahendite leidmisega. Võimalik, kuigi kauge ja ebakindel rahastamisallikas on heitkogustega kauplemise süsteemist laekuvad summad, kuid muid reaalseid alternatiive ei ole silmapiiril. Isegi praegused ELi teadus- ja arendustegevuse ning kasutuselevõtuprogrammid on ebapiisavad. Sama kehtib ka Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava algatuse kohta, sh seoses süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega.

3.10

Mitmetes OPECi riikides hiljuti aset leidnud ülestõusud ning jätkuvad rahutused koos Fukushima tuumajaamaõnnetusega on selgelt muutnud suhtumist globaalse kliimamuutuse üle peetavatesse läbirääkimistesse. Nimetatud muutus võib pakkuda isegi võimalust sisuka rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks. EL peaks teadmiseks võtma ka USA hiljutise, väga kaugeleulatuva innovatsioonikava („The White House: Strategy for American Innovation”, http://www.slideshare.net/whitehouse/a-strategy-for-american-innovation).

3.11

Kõik need näitajad osutavad tungivale vajadusele kaaluda struktuurimuutusi, mis hõlbustaksid ja kiirendaksid üleminekut majandusele, mis tugineb uutel, vähese CO2-heitega energiaallikatel. Kuigi mõned eksperdid ja poliitikud soovivad uurida võimalusi järkjärguliseks eemaldumiseks heitkoguste piiramise ja kauplemise süsteemist süsinikdioksiidimaksu kehtestamise suunas, tundub mis tahes uue, piisavalt kõrge sihtotstarbelise kliimameetmete maksu kehtestamise teostatavus kõikjal ELis (rääkimata kogu maailmast) küsitav. Seda tuleks üksikasjalikult uurida kliimamuutustealaste läbirääkimiste järgmiste sammude ettevalmistamisel. Seetõttu peetakse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ELis parimaks alternatiiviks, mis vajab siiski olulist ja radikaalset reformimist.

3.12

Kriisijärgne investeerimiskeskkond erineb ELi lõikes märkimisväärselt ning kriisi teistkordse süvenemise kartuses on olukord juba halvenemas. Jätkuva võlakriisi tõttu, mis nõuab rangemat rahanduspoliitikat, näivad avaliku sektori vahendid muutuvat üldiselt üha napimaks. Erasektoris on ettevõtete rahastamise kättesaadavus olnud seni üsna stabiilne, eriti ekspordile suunatud tööstusharudes. Ent Euroopa Rahasüsteemi kriis, õigusaktide vastuvõtmise viibimine (Basel III ja Solventsus II) ning majandusperspektiivide võimalik halvenemine võivad peagi takistada pangalaenude kättesaadavust. VKEd on selliste muutuste puhul kõige haavatavamad, sest nemad sõltuvad pangalaenudest rohkem kui suuremad korporatsioonid, kellel on juurdepääs kapitaliturgudele.

3.13

Mõned taastuvad energiaallikad on viimasel ajal läbi teinud üsna dünaamilise arengu. Kogu ELis ning kõigis liikmesriikides tuleks üksikasjalikult analüüsida küsimust, kas selline buum on kasulik ja jätkusuutlik. Tagatud energiahindade finantsmõju võib põhjustada pikaajalisi moonutusi. Lisaks kaasneb taastuvate energiaallikate osakaalu järsu kasvuga kindlasti vajadus teha märkimisväärseid investeeringuid ülekandeinfrastruktuuri, et säilitada võrgu usaldusväärsus ja ohutus.

3.14

Kõnealuseid uudseid ja elutähtsaid investeeringuid ei ole seni veel piisavas mahus tehtud. Energia- ja gaasiinfrastruktuuridele tuleks pöörata oluliselt rohkem tähelepanu, eriti arvestades Saksamaa hiljutist otsust loobuda tuumaenergiast aastaks 2022. Ilma täielikult toimivate ja omavahel ühendatud võrkudeta kahanevad tõsiselt võimalused edusammudeks.