29.10.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/24

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rahandusalane koolitus ja finantstoodete vastutustundlik tarbimine” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 318/04

Raportöör: Carlos TRIAS PINTÓ

20. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Rahandusalane koolitus ja finantstoodete vastutustundlik tarbimine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 24. juunil 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 473. istungjärgul 13. ja 14. juulil 2011 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 142, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 4 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Viimastel aastatel on finantstooted üha keerukama ja läbipaistmatuma finantssüsteemi tõttu järjest raskemini mõistetavad.

1.1.1   Seda olukorda arvestades hindab komitee Euroopa Komisjoni ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni algatusi finantssüsteemi puuduste kõrvaldamiseks. Seepärast kutsub komitee finantssektorit üles kohaldama uusi õigusakte asjakohaselt ning end ise reguleerima, et soodustada sobivaid ja ausaid tavasid, parandada mõnede finantsasutuste varasemat käitumist ning muuta läbipaistvad finantstooted lihtsamini kättesaadavaks, nii et tarbijad teaksid täpselt, milles nad kokku lepivad, ning saaksid hõlpsalt võrrelda turul olevaid eri pakkumisi.

1.2   Finantssüsteemi reguleerimise, järelevalve ja läbipaistvuse parandamine tarbijate ja investorite suuremaks kaitsmiseks seoses finantstoodetega on küll oluline, kuid ei vabasta Euroopa kodanikke vastutusest parandada oma rahandusalaseid teadmisi kogu elu jooksul. Teadlikud ja läbimõeldud otsused aitavad tagada, et finantstooteid tarbitakse vastutustundlikult. Tuleks kujundada nn positiivne kolmnurk, mis ühendab rahandusalase koolituse, turgude reguleerimise ja tarbijakaitse.

1.3   Rahandusalast koolitust tuleks käsitleda tervikliku poliitikana, mille raames teevad koostööd kõik sidusrühmad: riigiasutused, finantssektor, ettevõtted, ametiühingute organisatsioonid, tarbijate ühendused, haridussüsteem ning üldjoontes kõik eurooplased kui finantstoodete tarbijad. Sellegipoolest peaksid haridust ja koolitust läbi viima asutused, mis on vabad mis tahes huvide konfliktist.

1.4   Haridussüsteemis, kus innustatakse Euroopa kodanikke arendama kriitilist mõtlemist, peaks rahandusalane koolitus kestma kogu elu. Komitee kutsub üles muutma rahanduse koolide õppekavas kohustuslikuks õppeaineks, sellele peaksid järgnema väljaõppe- ja ümberõppeprogrammid töötajatele. Õppeainena peaks rahandusalane koolitus innustama vastutustundlikult finantsasju haldama ning edendama sotsiaalselt vastutustundlikke finantstooteid. Komitee toetab esmatarbekaupade finantsturge reguleerivaid meetmeid, mis Euroopa Komisjon on võtnud, et suurendada läbipaistvust ning parandada teabekvaliteeti ja järelevalvemehhanisme.

1.5   Kõigile kättesaadav rahandusalane koolitus toob kasu ühiskonnale tervikuna. Rahandusalased koolitusprojektid peaksid olema suunatud esmajoones elanikkonnarühmadele, keda ohustab majanduslik tõrjutus. Finantssektoril enesel on kohustus aktiivselt osaleda nii mikrofinantseerimis- kui ka koolitusprojektides ning võimaldada juurdepääsu põhilistele finantsteenustele.

1.6   Komitee tuletab meelde, et praegused rahandusalase koolituse programmid on piiratud. Komitee toonitab seetõttu, et ehkki finantstoodete tarbijate koolitusvajaduste tuvastamisest ja selle jaoks ettepanekute väljatöötamisest on kasu, siis sama oluline on hinnata koolitusprogrammide asjakohasust ja kasutatud ligipääsukanalite tõhusust ning tagada, et kõik sidusrühmad aitavad sellele kaasa.

1.7   Rahandusalane koolitus on selgelt tähtis usalduse säilitamiseks finantssüsteemi vastu ja finantstoodete vastutustundliku tarbimise tagamiseks. Seepärast on ülitähtis, et kõik – nii avaliku kui ka erasektori – kõige asjaomased sidusrühmad ühendaksid nüüdsest jõud, et tagada rahandusalase koolituse jaoks asjakohased strateegiad ja ressursid ning kõrvaldada puudujäägid käimasolevate (rahvusvaheliste, ELi ja liikmesriikide endi) algatuste koordineerimises ja koostoimes.

1.8   Komitee on teadlik sellest, et haridusvaldkonnas on Euroopa Komisjoni tegutsemisruum piiratud, ent viitab sellele, et rahandusalane koolitus on midagi enamat kui lihtsalt eesmärk omaette, kuna tegu on ka inimeste mõjuvõimu suurendamise, sotsiaalse tõrjutusega tegelemise ja vastutustundliku tarbimise edendamisega.

1.9   Komitee rõhutab, et finantstoodete tarbijate vajadused peavad olema kõrgetasemeliste rahvusvaheliste kohtumiste, nagu G-20 tippkohtumise päevakorras prioriteetne teema. Seepärast kutsub komitee üles looma finantstoodete tarbijate kaitse eksperdirühma.

2.   Finantskultuur ja tarbijate roll

2.1   Finantskultuur, mida iseloomustab dereguleerimine ja isereguleerimine ning finantsalane loovus, uute vahendite keerukus ja süsteemi üldine läbipaistmatus, ei põhjustanud mitte ainult praeguse tõsise kriisi, vaid takistas ka eurooplastel sellest juba oma olemuselt keerukast ja globaliseerunud turust, mis on mitmesugustest finantstoodetest üle ujutatud, aru saada.

2.2   Teadmistepõhises ühiskonnas, mille haridussüsteem peaks olema inimeste kriitilist mõtlemist soodustav, on rahandusalane koolitus strateegiline vahend, mis peaks käima käsikäes finantssüsteemi uue reguleerimisprotsessiga. Tugevamat, turvalisemat ja läbipaistvamat finantssüsteemi ei saa välja töötada ilma vastutustundlike tarbijateta, kes on pühendunud oma finantsteadmiste täiendamisele.

2.3   Finantstoodete vastutustundliku tarbimise idee on võitmas poolehoidu: see julgustab inimesi eristama, mida nad soovivad ja mida nad tegelikult vajavad. Ka vastutustundliku säästmise mõiste muutub üha populaarsemaks. See hõlmab pikaajalist perspektiivi ja toetust sotsiaalselt vastutustundlike toodetele (1), s.t toodetele, mis vastavad paremini keskkonnaalastele, sotsiaalsetele ja äriühingu üldjuhtimise kriteeriumitele.

2.4   Eesmärk peaks olema nii teadmiste ja oskuste edasiandmine (rahandusalane koolitus) kui ka kodanikele piisavate finantsteadmiste tagamine, et nad oleksid reaalses elus isiklike rahaasjade korraldamisel võimelised võtma vastu õigeid otsuseid (rahandusalase mõjuvõimu suurendamine).

2.5   Lõpuks on märkimisväärsel osal otsustest, mida inimesed oma elus langetavad, rahaline aspekt, mis avaldab otsest mõju nende isiklikule elule ja perekonnale, alates õppelaenu taotlemisest kuni pensioniplaanini (2).

2.6   Kui võtta lisaks arvesse praegust rahvusvahelist majanduskriisi, ELi kodanike kasvavat huvi jätkusuutlikkuse vastu ja ettevõtete käitumist seoses keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimise küsimustega, on selge, et vaja on jagada rohkem teavet selle kohta, kuidas jaetarbijad saaksid nende kriteeriumitega oma finantsalastes otsustes arvestada.

2.7   Komitee on seepärast seisukohal, et esmatähtis on tagada kõigile elanikkonnarühmadele piisavad rahandusalased teadmised kogu nende elu jooksul, säilitades sel viisil hästi reguleeritud finantssüsteemi vastu usalduse, et tagada süsteemi areng ja stabiilsus. Nii edendatakse finantstoodete arukat tarbimist, mis tugineb teadlikel ja läbimõeldud otsustel. See küsimus on saamas valitsuste, reguleerivate ja järelevalveasutuste ühiseks eesmärgiks.

2.8   Ka finantsasutustel on oluline roll. Selleks peab ühiskond saama loota finantssektorile, mis on võtnud kohustuse tagada, et tarbijatele pakutakse teenuseid ausalt ja läbipaistvalt ning et ta tegutseb selgelt tarbijate huvides.

3.   Rahandusalase koolituse algatused

3.1   Rahandusalane koolitus on protsess, mille abil tarbijad parandavad oma arusaamist finantstoodetest, finantsriskidest ja turu pakutavatest võimalustest, nii et nad saaksid oma rahaasjades teha teadlikke otsuseid. Rahandusalase koolituse ulatuslikult kättesaadavaks muutmine toob kasu ühiskonnale tervikuna, vähendades rahandusalase tõrjutuse ohtu ja julgustades tarbijaid tegema plaane tulevikuks ja säästma, mis aitaks samuti ennetada inimeste sattumist liigse võlakoorma alla.

3.2   Tarbijate rahandusalase teadlikkuse suurendamiseks on järelevalveasutused, finantsasutused ja teised kodanikuühiskonna tegutsejad loonud mitmesuguseid algatusi, mida tuntakse rahandusalase koolituse kavadena.

3.3   See kontseptsioon ei ole uus – nii OECD, (3) Euroopa Komisjon (4) kui ka ECOFIN (5) on seda küsimust varem käsitlenud.

3.4   Kõige olulisemad meetmed, mida ELi institutsioonid selles valdkonnas on võtnud, on suure hulga rahandusalaste koolituste elluviimine täiskasvanutele mõeldud tarbijate harimise online-vahendite arendamise (Development of On Line Consumer Education Tools For Adults ehk DOLCETA) tarbijakoolitusprojekti raames ning finantskoolituse eksperdirühma (Expert Group on Financial Education ehk EGFE) loomine Euroopa Komisjonis 2008. aasta oktoobris. EGFE on regulaarselt kohtunud, et käsitleda eri strateegiaid rahandusalase koolituse programmide korraldamiseks, ärgitades avaliku ja erasektori koostööd, et toetada programmide paremat elluviimist.

3.5   Rahandusalase koolituse parandamist tingivad uute finantsvahendite keerulisus, demograafilised muutused (6) ja uus ELi õigusraamistik (7).

3.6   Sellele lisaks, ei ole inimestel üldiselt finantsküsimustest piisavalt head arusaamist. Rahandusalase koolituse edendamiseks peavad eurooplased mõistma, et nende finantsteadmised vajavad täiendamist. Seepärast kutsub komitee üles hoogustama riiklikke finantsteabe kampaaniaid.

3.7   Komitee ärgitab tagama kõigile ELi kodanikele (lastele, noortele, eakatele, puuetega inimestele ja teistele rühmadele) tõhusa juurdepääsu rahandusalase koolituse programmidele, mille igas faasis käsitletaks asjakohaseid teemasid, võttes arvesse iga rühma eesmärke ja huve. Paralleelselt koolituse põhiteemadega (nt finantsplaneerimine, säästud, võlad, kindlustus ja pensionid) ja koolituse elluviimise konkreetse metoodikaga oleks asjakohane luua tõhusaid kanaleid, mille kaudu muuta sellised koolitused asjaomastele elanikkonnarühmadele kättesaadavaks koolides, töökohal, tarbijakaitseliitudes ning veebilehtede, eriväljaannete, meedia jm kaudu.

3.8   Lapsed ja noored on programmide prioriteetne sihtrühm, ent rahandusalast koolitust pakutakse osana koolide ainekavast ainult vähestes liikmesriikides. (8) Komitee rõhutab, et kui selline olukord jätkub, ei suudeta rahandusalase koolituse eesmärke saavutada.

3.9   Sellest tulenevalt kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja teisi institutsioone üles parandama teavitamist ja teadlikkust sotsiaalselt vastutustundlikest finantstoodetest eri liikmesriikides osana nende käimasolevatest rahandusalase koolituse algatustest.

3.10   Rahandusalase koolituse kavad, mida praegu rakendatakse sellistes riikides nagu Ühendkuningriik (üldise rahandusalase nõustamise kava), Prantsusmaa (rahandusalase koolituse instituut), Hispaania (rahandusalase koolituse kava 2008-2012) ja Austria (rahandusalase koolituse algatus Finanz wissen), on hästi välja töötatud. Ent neid ei reklaamita ulatuslikult, nende rakendusstrateegiatel pole piisavat ulatust ning lisaks teab üldsus nende asutuste pakutavatest koolitusvõimalustest vähe.

3.11   Komitee toonitab, et vaja on täiendavaid uurimusi, et hinnata koolitusmaterjali, selle ligipääsetavust ja rahandusalaste oskuste paranemise mõõtmise protsessi pikemas perspektiivis, eriti selles osas, mis puudutab kõnealuse küsimuse mõju laste ja noorte koolitusele.

4.   Tarbijate uus finantskäitumine

4.1   Demograafilised, ühiskondlik-kultuurilised ja tehnoloogilised tegurid on kutsunud esile uutmoodi finantskäitumise. Tarbijad otsivad nüüd kohandatud tooteid ja professionaalsemat klienditeenindust, nad küsivad lisateavet, huvituvad sellest, kuhu nende raha investeeritakse, (9) ning on võtnud skeptilise hoiaku.

4.2   Kliendid ütlevad üha enam lahti lojaalsusest, mis on neid mõne konkreetse finantsasutusega sidunud: nad kasutavad nüüd erinevaid panku, soovides lähedal asuvat harukontorit või internetipanka, head teenindust ja oma investeeringute head tootlikkust.

4.3   Klientide säilitamise võti seisneb teabe korrektses haldamises, et jälgida käitumismustreid ja pakkuda vastavalt kliendi profiilile asjakohast teavet. Tarbijad omalt poolt peavad võrdlema saadud teavet ja täielikult mõistma, millega nad end seovad.

4.4   Tarbijarühmad soovitavad võtta finantsasutuste puhul arvesse pigem eri tegureid – klienditeenindus, teenuse kvaliteet, teatud toodetele spetsialiseerumine – selle asemel, et lasta ennast kaasa tõmmata turu madalaima hinna otsimise keerisesse. Rahandusalane koolitus võimaldaks tarbijatel märgata ebaausate finantsettevõtete ohte.

5.   Läbipaistvuse edendamine tarbijakaitse parandamiseks ja tarbijate usalduse tagasivõitmiseks

5.1   Rahandusalase koolituse meetmed peaksid täiendama finantsturgude üldist reguleerimist ja finantstoodete tarbijate kaitse tegelikku parandamist. Ent finantsturgude reguleerimine ei vabasta ELi kodanikke siiski kohustusest täiendada oma rahandusalaseid oskusi kogu elu jooksul.

5.2   Läbipaistvus on klientidega suhtlemise lahutamatu osa ja samuti peamine tegur selleks, et võita tagasi klientide usaldus finantssektori vastu.

5.3   Teabe läbipaistvus tagatakse aruannete ja väljaannete, vastutustundliku nõustamise, voldikute, teabelehtede, suuniste, päringute tegemise uute viiside, toodete ja finantsteenuste tutvustamise jms kaudu. Tuleks kõrvaldada väikses trükis märkused, ebaõiglased lepingutingimused ja eksitav reklaam.

5.4   Üldiselt tekitavad pangad tarbijatele tihti muret, mis tuleneb ebapiisavast teavitamisest, kliendisuhtluse normidest vastuvõtuletis ja dokumentidest endist, mis on tavalugejale üldiselt arusaamatud. Selle olukorra lahendamiseks peavad pangad võtma tööle kvalifitseeritud töötajaid, kes hoiavad kliente asjadega kursis, algatavad nendega dialoogi ja räägivad kliendiga sama keelt.

5.5   Finantsteenuste ja toodete turustamise osas on vaja tugevdada teavitamisnõudmisi, kehtestades kohustuse teavitada klienti täpselt lepingu tingimustest ja nende mõjudest piisavalt aegsasti enne pakkumise vastuvõtmist.

5.6   Eriti oluline on selgelt ja asjakohaselt teavitada iga meetmega seonduvatest ohtudest ning jagada kõnealuseid ohte. Finantstoodetega seonduvad ohud on viimasel ajal üha suuremal määral üle kantud tarbijatele. Elektrooniliste pangateenuste puhul tuleb tagada kliendi täielik juurdepääs tema jaoks kõige asjakohasemale teabele.

5.7   Eelkõige tagatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/64/EÜ makseteenuste kohta ulatuslikum juurdepääs teabele. Finantsinstrumentide turgude alases direktiivis (10) kehtestatakse investeerimisteenuste osutamiseks vajaliku teave põhinõuded, mida rakendatakse kogu lepinguprotsessi käigus, st lepingueelses, lepingu allkirjastamise ja lepingujärgses faasis. Direktiivis nõutakse samuti, et finantsasutused tõhustaksid investorite kaitset ning pakuksid oma klientidele asjakohaseid tooteid, mis vastavad nende profiilile (arvestades riski ja sotsiaalkultuurilisi faktoreid).

5.8   Direktiiv 2008/48/EÜ tarbijakrediidilepingute kohta aitab samuti tõhustada tarbijakaitseõigusi. Kõnealuses direktiivis rõhutatakse „vastutustundliku laenamise” põhimõtet, mille kohaselt vastutab laenuandja tarbijate nõustamise ning nende olemasoleva ja tulevase maksuvõime hindamise eest laenaja poolt tagatava teabe ning omal käel andmebaasidest otsitud üksikasjaliku teabe alusel.

5.9   Tulevikus saab „Ühtse turu aktist” (11) ELi peamine vahend kodanike usalduse tugevdamisel. Selle dokumendi ühes peatükis käsitletakse meetmekava, mille eesmärk on tõhustada tarbijakaitset jaefinantsteenuste valdkonnas, keskendudes eelkõige pankade teenustasude läbipaistvusele ja sellele, et praegu ei kaitseta tarbijat hüpoteeklaenude eest.

6.   Tõhustada parimaid pangandustavasid

6.1   Finantsturgude dereguleerimine viimastel aastakümnetel on põhjustanud sidemete tihenemist pangandus- ja kapitaliturgude vahel. See asjaolu seab suuremal määral ohtu kommertspankade klientide õiguste kaitse.

6.2   Seetõttu on tarbijad kurtnud, et neil puudub piisav teave turustatavate finantstoodete kohta, eelkõige uute keerukate toodete puhul.

6.3   Euroopa Komisjon (12) juhib tähelepanu järgmistele peamistele probleemidele, mis võivad esile kerkida tarbijate ja panga vahelistes suhetes: tarbijale kättesaadava lepingueelse teave puudulikkus, ebausaldusväärne nõustamine, panga teenustasude vähene läbipaistvus ja raskused panga vahetamisel.

6.4   Nende puuduste kõrvaldamiseks käivitas Euroopa Komisjon algatuse, mille raames pangandussektor peaks isereguleerimise teel tõhustama juurdepääsu teabele ning muutma panga teenustasud arusaadavamaks ja kergemini võrreldavaks. Komitee tunneb heameelt selle olulise ühtlustamisprojekti üle, mille tulemuseks peaks olema paremini standarditud süsteem, mis lihtsustaks erinevate toodete võrdlust. Komitee rõhutab samuti, et soovitud tulemuse saavutamiseks peavad tarbijaorganisatsioonid osalema kõnealuse protsessi kujundamisel.

6.5   Finantsasutustel puudub siiski omapoolne tahe teavitada oma tarbijaid teiste osalejate toodetest, juhul kui see seab nende enda tooted ebasoodsasse valgusse. Üks ühisinvesteeringute valdkonnas esile kerkinud viga seisneb selliste uute toodete käikulaskmises, mille puhul ei ole arvesse võetud tegelikku nõudlust.

6.6   Kokkuvõttes on tegemist ebakõlaga tarbijate vajaduste ja nende toodete vahel, mille kohta tarbijad sõlmivad lepingu. Selle olukorra põhjustab juhtimismudel, mis põhineb asjaolul, et pakkumine kujuneb nõudluse alusel ning mille puhul kasutatakse ära pidevalt suurenevat lõhet müüja ja ostja finantsalaste teadmiste vahel. Selleks teeb komitee ettepaneku kehtestada ranged, siduvad eetilised eeskirjad finantsasutuste personalile, asjaolu, mis peaks vähendama võimalike huvikonfliktide ohtu nõustamise ja turustamise vahel. Finantsasutustel peaks olema kohustus tõestada, et nende tegevus on kooskõlas eetiliste eeskirjadega.

6.7   Finantsvahendajad (kelle all ei mõelda üksnes pankasid, vaid ka kindlustusmaaklereid, börsimaaklereid jms) peavad mitte üksnes rangelt järgima kehtivaid eeskirju vaid kehtestama ka eeskirju heade tavade kohta, et kaitsta finantsteenuste tarbijaid meetmete abil, mille eesmärk on tõhustada teavet (mis peaks olema selge, täpne, kohandatud tarbija vajadustele, arusaadav ja võrreldav teiste toodetega), suuniste abil, mis edendavad säästjate ja investeerijate finantskoolitust, (usaldusväärset ja ausat) professionaalset nõustamist, mis lihtsustaks tarbijate valikut ning sõltumatu vahendaja abil, kes võtab arvesse ja kaitseb tarbijate õigusi ja huvisid finantstoodete ostmisel (ombudsman).

6.8   Selle stsenaariumi rakendamiseks praktikas, rõhutab komitee vajadust tõsta finantsvahendajate kvalifikatsiooni, et nad oleksid võimelised täitma seda esmatähtsat juhendaja rolli. Finantsvahendajate ees seisavad kaks järgmist väljakutset: esiteks peavad nad õppima paremini tundma tooteid, mida nad turustavad ning teiseks peavad nad suutma tarbijaid sellest tõhusalt teavitada.

7.   Edendada finantskaasamist

7.1   Komitee on teadlik sellest, et finantskaasamist tuleb vaadelda indiviidi täieliku sotsiaalse integratsiooni taustal. Tagatised tööhõive, sotsiaalkaitse jms valdkonnas muudavad finantskoolituse alased algatused kergemini rakendatavateks.

7.2   Paljud uuringud (13) näitavad, et teadmiste tase finantsküsimustes üldiselt on ebapiisav ning et kõnealuste teadmiste taseme ning indiviidi kultuuritaseme ja sotsiaalmajandusliku staatuse vahel on seos. Seetõttu on paljudel inimestel raskusi oma finantstehingute haldamisel ning oma investeeringutega seonduvate ohtude mõistmisel. Samuti võib öelda, et väga vähesed on ette valmistatud ootamatusteks, mis võivad endaga kaasa tuua muutused elutingimustes (töötus, õnnetused, lahutus või abikaasa surm).

7.3   Paljudes riikides suudab üksnes 30 % täiskasvanutest arvutada välja lihtintressimäära ning ainult 44 %-l on algteadmised selle kohta, kuidas pensionisüsteem toimib (14).

7.4   Ligikaudu 80 miljonit Euroopa kodanikku, st 16 % kogu elanikkonnast elavad vaesuse piiril. EL seadis Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise 2010. aasta üheks eesmärgiks innustada ühiskonna toetust integratsioonipoliitikale, keskendudes seejuures kollektiivi ja üksikisiku vastutusele.

7.5   Finantskaasamine toetab sotsiaalse kaasamise protsessi. Seetõttu on oluline edendada algatusi, mis soodustavad nende ühiskonnarühmade majanduslikku integratsiooni, keda kõige enam ähvardab tõrjutuse oht (sealhulgas naised, töötud, puuetega inimesed, eakad ja vaesed) põhimõtte alusel, milleks on kõigi juurdepääs tänu selliste finantstoodete ja -teenuste arendamisele, mis on eelkõige kohandatud nimetatud elanikkonnarühmade vajadustele.

7.6   Arvestades praegust sotsiaalmajanduslikku olukorda on väga oluline rõhutada finantshariduse tähtsust, mis aitaks inimesi pensioni planeerimisel, arvestades eelkõige asjaolu, et tegemist on radikaalse suundumusega osamaksulistele üldistele pensioniskeemidele, mis tagab sissetulekust sõltuvad hüvitised (earning-related benefits). Et parandada lisaks sellele töötavate naiste olukorda, tuleks tööturule sisenevatele naistele pakkuda asjakohaseid koolitusprogramme finantsvaldkonnas.

7.7   Meetmed, mille eesmärk on tõsta tarbijate teadmiste taset finantsküsimustes, tuleks eelkõige suunata neile ühiskonna rühmadele, kes on kõige haavatavamad ning keda ähvardab majandusliku tõrjutuse või kes on langenud teatud spekulatiivsete tehingute ohvriks.

7.8   Komitee rõhutab, et finantsasutused peaksid võtma endale kohustuse lihtsustada vaeste juurdepääsu pangateenustele, et ennetada finantsalast tõrjutust. Arvestades kõnealust asjaolu peaks mikrokrediidi (15) andmise eeskirjad olema täielikult kaasatud finantsasutuste krediidipakkumiste hulka. Töötud, õpingud lõpetanud noored, kellel on vaja laenu, ettevõtjad, sisserändajad, puuetega inimesed (16) jt võivad kõik saada kasu mikrokrediidist ning neile tuleb tagada juurdepääs kõnealustele vahenditele.

7.9   Paralleelsed panused mikrofinantseerimisele ja koolitusele teatud eriprogrammide raames on andnud väga häid tulemusi – arvestades asjaolu, et haridusega kaasnevad konkurentsieelised - võrreldes teiste üksnes mikrofinantseerimisele suunatud algatustega.

8.   Rahandusalase koolituse tulevik

8.1   Komitee on täiesti teadlik sellest, et Euroopa Komisjoni tegutsemisruum haridusvaldkonnas on piiratud, (17) ent viitab sellele, et rahandusalane koolitus on midagi enamat kui lihtsalt eesmärk omaette, kuna tegu on ka inimeste mõjuvõimu suurendamise, sotsiaalse tõrjutusega tegelemise ja vastutustundliku tarbimise edendamisega.

8.2   Komitee kutsub komisjoni üles tõsiselt kaaluma õiguslike meetmete välja töötamist, millega pandaks liikmesriikidele rahandusalase koolituse tõhusa edendamise kohustus.

8.3   Vaadates tulevikku, on asjaomased organid ja institutsioonid (kõige olulisemad organisatsioonid rahandusalase koolituse valdkonnas on ilmselt OECD rahvusvaheline rahandusalase koolituse võrgustik (INFE) ja Euroopa Komisjoni finantskoolituse eksperdirühm (EGFE)) laias laastus ühel meelel rahandusalase koolituse jaoks kõige sobivamate materjalide ja meetodite osas. Komitee nõustub täiel määral nende ettepanekutega ja kutsub seepärast valitsusi ja finantsasutusi üles eraldama nende algatuste edendamiseks piisavalt vahendeid:

—	ühtse metodoloogia väljatöötamine, et teha kindlaks, millised on inimeste rahandusalased teadmised ja milline on nende finantskaasamise tase;

—	rahandusalase koolituse osakaalu tõstmine koolide õppekavades; rahvusvahelise metodoloogia väljatöötamine koolide õppekavade tõhususe ja tulemluslikkuse hindamiseks;

—	rahandusalase koolituse riiklike strateegiate väljatöötamine, mis sisaldaks ka asjakohaseid vahendeid järelevalveks ja mõju hindamiseks;

—	finantskaasamise strateegiate tugevdamine; spetsiifilistele sihtrühmadele (noored, naised, sisserändajad, madalapalgalised) suunatud jõupingutuste suurendamine;

—	finantstoodete tarbijate õiguste kaitsmine;

—	Euroopa Komisjoni, OECD ja riikide valitsuste koostöö tugevdamine, et kasutada ära võimalikke koosmõjusid ning vältida topelttööd;

—	Euroopa rahandusalase koolituse päeva korraldamine, näiteks ELi selleaegse eesistujariigi egiidi all;

—	rahandusalase koolituse teemalise iga-aastase konverentsi korraldamine, kus osaleksid tunnustatud eksperdid;

—	ELi tasandil vahendi loomine, tagamaks, et parimad rahandusalase koolituse algatused ja parimad tavad saaksid avaliku tunnustuse osaliseks (nt auhinna väljaandmine);

—	„rahandusalase juhiloa” edendamine;

—

korrapäraste valitsusvaheliste kohtumiste korraldamine, mille teemaks on jooksvad rahandusalased koolitusprogrammid; nende teemade lisamine riiklikesse poliitilistesse tegevuskavadesse (antud kohtumistel ei peaks tegelema mitte üksnes ellu viidud tegevuste kirjeldamisega, vaid tuleks anda ka hinnang nende mõjule).

8.4   Komitee soovib lisada järgmised soovitused, mis hõlmavad algatusi inimeste rahandusalaste oskuste parandamiseks ja meetmeid tarbijate õiguste kaitsmise suurendamiseks finantstoodete valdkonnas:

—	sõltumatu asutuse loomine, et nõustada tarbijaid tasuta finantstoodete osas ning anda nõu, kuidas integreerida ESG kriteeriumid nende rahandusalaste otsuste tegemisse. See asutus võiks anda nõu kas näost näkku kohtumisel või telefoni teabeliini teel;

—	finantsvahendajate ja riigiametnike rolli reguleerimine rahandusalaste teadmiste edasiandmises, et parandada rahandusalase teabe kättesaadavust ja tagada selle lihtsam mõistetavus (18) Järelevalvesüsteemide loomine nende tegutsemise erapooletuse tagamiseks;

—	Euroopa ametkonna loomine, mis kaitseks finantstoodete jaetarbijaid, teostaks järelevalvet pangandustavade üle (pidades eelkõige silmas finantstoodete ligipääsetavust, läbipaistvust ja võrreldavust) ja võitleks pettuste vastu. Kõnealusel ametkonnal peaks olema volitused karistuste määramiseks;

—	finantssektori kohustamine materjalide esitamiseks, milles finantstoodete tarbijaid teavitataks nende õigustest ja sammudest, mida tuleks võtta, kui nad ei ole nõus finantsasutuse ettepaneku või otsusega;

—	finantstoodetega kaasnevasse teabesse hoiatuste lisamine (nagu ravimite puhul) iga toote võimalike vastunäidustuste või kõrvalmõjude ning lepingutingimuste kohta;

—	EGEE asutamine igas liikmesriigis; eksperdirühmal peaks olema oma rahandusalase koolituse strateegia, nad peaksid viima sisse parandusi esitatud kavadesse ja kaasama sellesse protsessi organiseeritud kodanikuühiskonna kõige olulisemad esindajad;

—	Euroopa Komisjoni toetus sidusa rahandusalase koolituse strateegia kujundamiseks (nende liikmesriikide ametiasutustes, kus on see veel koostamata), võttes eeskujuks selles valdkonnas kõige edukamad liikmesriigid;

—	iga riigi rahandusalase koolituse strateegia jaoks eelarvekava loomine, milles sätestatakse, kes rahastab rahandusalase koolituse kavasid ja millistest vahenditest;

—	Euroopa Komisjoni poolse sponsorluse suurendamine rahandusalase koolituse algatustele liikmesriikides, lähtudes parimatest tavadest;

—	riiklike sotsiaalkaitse kontode laiema kasutamise edendamine, nii et kõiki töötajaid teavitataks kord aastas nende pensioni oodatava suuruse kohta;

—	noortele (alates 14. eluaastast, teiste sõnadega, enne kui nad lahkuvad koolist ja alustavad tööelu) suunatud finantstoodete edendamine ja neile korrapärase teabe andmine antud toodete olemuse ja toimimise kohta;

—	mänguasjatööstuse innustamine rahandusalaseid aspekte sisaldavate kasvatuslike mänguasjade väljatöötamiseks;

—	televisioonis ja raadios lühikeste (10–15 minutiste) saadete edastamine, mille teemaks on rahandusalased alusteadmised (laenud, hüpoteegid, kindlustus jne ja põhimõisted nagu kasumlikkus ja risk), multimeedia algatuste loomine ja rahandusalase koolituse reklaamimine sotsiaalvõrgustikes;

—	tarbijaliitude ja teiste organiseeritud kodanikuühiskonna sõltumatute organisatsioonide parem kasutamine, juhtimaks enam tähelepanu valitsuse algatustele rahandusalase koolituse valdkonnas ja toetamaks nende ellu viimist.

8.5   Lõpetuseks rõhutab komitee, et finantstoodete tarbijate vajadused peavad olema kõrgetasemeliste rahvusvaheliste kohtumiste, nagu G-20 tippkohtumise päevakorras prioriteetne teema. Katusorganisatsioon Consumers International (19) kutsub üles looma finantstoodete tarbijate kaitse eksperdirühma, mis annaks aru G-20-le, et tagada juurdepääs stabiilsetele, ausatele ja konkurentsivõimelistele finantsteenustele.

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted”, ELT C 21, 21.1.2011, lk 33.

(2)  Vt komisjoni dokumenti „Roheline raamat „Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem” ”, KOM(2010) 365 lõplik.

(3)  OECD käsitles küsimust 2005. aasta juulis ning viis 2009. aastal läbi rahandusalase koolituse projekti.

(4)  Euroopa Komisjon avaldas kõrgekvaliteediliste finantskoolituskavade 8 üldpõhimõtet; KOM(2007) 808 lõplik.

(5)  2008. aasta mai järeldused.

(6)  Siinkohal on eriti oluline pikem oodatav eluiga, mistõttu tuleks vanematele inimestele tutvustada uusi finantsvahendeid ja panna täisealisi isikuid oma tulevikku paremini planeerima.

(7)  Raamistik loodi finantsteenuste tegevuskava alusel, mille Euroopa Komisjon käivitas 1990. aastate lõpus.

(8)  2012. aastal hinnatakse Pisa aruandes esmakordselt 15-aastaste rahandusalaseid teadmisi 19 eri riigis.

(9)  Viimastel aastatel on kasvanud nõudlus sotsiaalselt vastutustundlike finantstoodete järele, mis kasutavad sotsiaalse vastutustundlikkuse kriteeriume otsustamaks, millesse investeerida.

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/39/EÜ, 21. aprill 2004, finantsinstrumentide turgude kohta, ELT C 145/1, 30.4.2004.

(11)  KOM(2011) 206 lõplik.

(12)  Euroopa Komisjon: „Data collection for prices of current accounts provided to consumers” (Andmete kogumine tarbijatele pakutavate arvelduskontode hindade kohta), Brüssel, 2009.

(13)  Vt Braunstein & Welch, 2002; Mandell, 2008; FINRA Investor Education Foundation, 2009.

(14)  Vt José Gómez Yubero artiklit „Financial education: from information to knowledge and informed financial decision-making.”

(15)  ÜRO peaassamblee nimetas 2005. aasta rahvusvaheliseks mikrokrediidi aastaks.

(16)  Vastavalt Prantsusmaal rakendatavale tavale tuleks mikrokrediiti kasutada mitte üksnes ettevõtluse toetamiseks vaid ka madala sissetulekuga isikute teiste vajaduste rahuldamiseks.

(17)  Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 165 kannavad liikmesriigid vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest.

(18)  Austades seejuures haridussüsteemide puhtalt harivat rolli.

(19)  Consumers International esindab 115 riigi 220 tarbijaorganisatsiooni.

---

---