Itaalia Vabariigi 28. aprillil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 3. veebruari 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-3/09: Itaalia Vabariik versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-200/11 P)

2011/C 204/29

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Itaalia Vabariik (esindaja: avvocato dello Stato P. Gentili)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-3/09 ja langetada uus sisuline otsus, tühistades komisjoni 21. oktoobri 2008. aasta otsuse K(2008)6015 lõplik riigiabi C 20/08 (ex N 62/08) kohta, mida Itaalia kavatseb rakendada, muutes abikava N 59/04, mis seondub laevaehituse ajutise kaitsemehhanismiga.

Väited ja peamised argumendid

Itaalia Vabariik esitas Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse Üldkohtu 3. veebruari 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-3/09, millega Üldkohus jättis rahuldamata Itaalia hagi komisjoni 20. oktoobri 2008. aasta otsuse peale K(2008) 6015 lõplik riigiabi C 20/08 (ex N 62/08) kohta, mida Itaalia kavatseb rakendada, muutes abikava N 59/04, mis seondub laevaehituse ajutise kaitsemehhanismiga (komisjoni nimetatud otsus tehti Itaalia Vabariigile teatavaks 22. oktoobril 2008 teatisega SG-Greffe (2008) D/206436).

Itaalia põhjendab oma apellatsioonkaebust järgmiselt.

Esimene väide: faktiviga ja EÜ artikli 87 lõike 1, EÜ artikli 88 lõike 3, määruse (EÜ) nr 659/1999 (1) artikli 1 punkti c ning määruse (EÜ) nr 794/2004 (2) rikkumine.

Itaalia kavatses 2008. aasta eelarveseadusega lihtsalt täiendada 2004. aasta eelarveseadusega ja ministri 2. veebruari 2004. aasta dekreediga laevatehastele eraldatud abi, millele komisjon oli juba määruse (EÜ) nr 1177/2002 (3) (edaspidi „AKM määrus”) alusel loa andnud, muutmata abi eraldamise tingimusi, abisaajaid ettevõtjaid ega abikõlbulikke lepingutüüpe. Eraldatud rahalised vahendid olid tegelikult otsa saanud, sest abitaotlusi tuli planeeritust enam. Niisuguse abi sisemise struktuuri tõttu ei ole võimalik selle kogusummat ette kindlaks määrata ning seega ei saa täiendavate abisummade eraldamine kujutada endast juba loa saanud abi olulist muudatust ja järelikult uut abi. Üldkohus jättis need asjaolud ekslikult arvesse võtmata.

Teine väide: määruse (EÜ) nr 1177/2002 artiklite 2, 3, 4 ja 5 rikkumine

Komisjon oli arvamusel, et 2008. aasta eelarveseadus kujutas endast uut abi, sest AKM määruses ette nähtud kord kaotas kehtivuse 31. märtsil 2005 ega olnud enam pärast seda kuupäeva kohaldatav. See ei ole õige, sest nimetatud kuupäev kujutas endast ainult abikõlbulike laevaehituslepingute sõlmimise lõppkuupäeva; sama määrus nägi seejärel ette, et abi tuleb maksta välja kolme aasta jooksul lepingu sõlmimisest laevad tarninud ettevõtjatele (juhul, kui seda tähtaega veel kolmeks aastaks ei pikendata). Määrust sai nende lepingute suhtes järelikult kohaldada vähemalt kuni 31. märtsini 2008. 2008. aasta eelarveseadus, mis võeti vastu 24. detsembril 2007, ongi määruse rakendusmeede, millega tagatakse abisummade väljamaksmine kõigi enne 31. märtsi 2005 sõlmitud lepingute alusel. 2008. aasta eelarveseaduse õiguslik alus on AKM määrus, mida komisjon oleks pidanud abi lubamiseks kohaldama. Üldkohus tegi vea, leides, et pärast 31. märtsi 2005 puudus komisjonil pädevus hinnata laevaehitusmeetmeid AKM määruse alusel, isegi kui need meetmed puudutasid enne 31. märtsi 2005 sõlmitud lepinguid.

Kolmas väide: EÜ artikli 87 lõigete 2 ja 3 ning EÜ artikli 88 lõike 3 rikkumine. Oluliste menetlusnormide rikkumine põhjenduse puudumise tõttu (EÜ artikkel 253).

Komisjon oli seisukohal, et ühegi EÜ asutamislepingu või mõne muu õigusakti sätte alusel ei ole võimalik pidada 2008. aasta eelarveseaduses käsitletud abi ühisturuga kokkusobivaks. See ei vasta tõele, sest kõne all oli ühenduse laevatehaste kaitse Korea laevatehaste ebaausa konkurentsi eest, mistõttu oleks olnud kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkt b (abi üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimiseks), EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c (abi teatud majandustegevuse arengu soodustamiseks) ja igal juhul oleks saanud kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet: anda rahalist abi ühe osa lepingute alusel, aga jätta asjaomaste rahaliste vahendite otsasaamise tõttu teiste alusel abi andmata, oleks kujutanud endast ebaproportsionaalset riigi rahanduse kaitsemeedet, sest see oleks oluliselt moonutanud kõnealuste ettevõtjate vahelist konkurentsi. Komisjon ei võtnud arvesse ühtegi neist potentsiaalsetest alustest riigiabi keelust erandi tegemiseks. Üldkohus leidis ekslikult, et Itaalia ei esitanud aluseid riigiabi keelust erandi tegemiseks, eriti seoses ebavõrdse kohtlemisega ja konkurentsimoonutustega, mis oleks tekkinud, kui oleks keeldutud teatavatele ettevõtjatele abi eraldamisest ja samas oleks abi välja makstud teistele samasuguses olukorras olevatele ettevõtjatele. Üldkohus leidis ka ekslikult, et komisjoni otsus on asjakohaselt põhjendatud.

Neljas väide: õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte (diskrimineerimiskeelu) rikkumine

Pärast seda kui komisjon kiitis heaks ministri 2. veebruari 2004. aasta dekreediga kinnitatud abikava, tekkis õiguspärane ootus, et kiidetakse heaks ka seadus, millega üksnes eraldati nimetatud kava raames täiendavaid rahalisi vahendeid. Ka võrdse kohtlemise/diskrimineerimiskeelu põhimõte eeldab niisugust lähenemist, sest ehkki eraldatud rahalised vahendid olid otsas, olid abi saanud vaid mõned ettevõtjad, samas kui teistele, samasuguses olukorras olevatele ettevõtjatele ei olnud abi välja makstud. Üldkohus leidis ekslikult, et Itaaliale ja huvitatud isikutele oli selge, et 2004. aasta heakskiitev otsus seadis eraldatava abi kogusumma ülempiiriks 10 miljonit eurot. Vastupidi, eksisteeris õiguspärane ootus, et kõik abikõlbulikud isikud saavad abi.

(1)  EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339.

(2)  ELT L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3.

(3)  EÜT L 172, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 485.