—

tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada komisjoni 15. oktoobri 2019. aasta otsus, millega anti korraldus vähendada hanke CARDS/2008/166-429 summat 1 199 125 eurolt 0 (nullile) eurole ja nõuda sisse kõik maksed summas 1 197 055,86 eurot, mis selle hanke raames tehti;

—

anda korraldus tagastada kõik summad, mille komisjon võis selle otsuse alusel sisse nõuda, ning tasuda viivitusintressi Euroopa Keskpanga määraga, mida suurendatakse 7 protsendipunkti võrra;

—

anda korraldus tasuda viimane arve, mille hageja väljastas ja mille summa on 437 649,39 eurot, ning lisaks viivitusintressi Euroopa Keskpanga määraga, mida suurendatakse 7 protsendipunkti võrra, samuti vabastada pangagarantii ja hüvitada selle liiga hilja vabastamise tõttu kantud varaline kahju;

—

anda korraldus tasuda hüvitist sümboolses summas üks euro, mis kuulub korrigeerimisele;

—

mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon ei olnud pädev vaidlustatud otsust tegema, sest sellel otsusel puudub õiguslik alus, ja on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Hageja kinnitab selles küsimuses, et komisjon ei olnud pädev tegema vaidlustatud otsust, mis on täitedokument selle nõude sissenõudmisel, mis komisjon väidab endal tema suhtes olevat, ning seda seepärast, et puudub kohtualluvusklausel, mille järgi on vaidlustes, milles nad on pooled lepingutega seotud asjades, pädevad liidu kohtud.

2.

Teine väide, et väidetav nõue on aegunud ning et igal juhul on rikutud mõistliku aja nõuet, nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74) (edaspidi „2002. aasta finantsmäärus“) artikli 73a lõiget 1, õigust heale haldusele niisugusena, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41, ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklit 6. Hageja sõnul on nõue, mille komisjon väidab endal tema suhtes olevat, aegunud, sest on möödunud 2002. aasta finantsmääruse artiklis 73a ette nähtud viieaastane tähtaeg. Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145) (edaspidi „2002. aasta rakendusmäärus“), artikli 85b lõige 4, mis käsitleb aegumistähtaja katkestavaid põhjuseid, ei saa lisaks anda tulemusi. Kõikidel juhtudel ja isegi kui aegumistähtaja katkemine oli õiguspärane, on vaidlustatud otsuse ja sellele otsusele lisatud võlateate vastuvõtmiseks kulunud aeg ilmselgelt ebamõistlik ning sellega on rikutud põhiõiguste harta artiklit 41 ja EIÕK artikli 6 lõiget 1 (sest selles on sätestatud põhiõigus, mis kujutab endast ka õiguse üldpõhimõtet).

3.

Kolmas väide, et on rikutud tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohus, Belgia) 5. oktoobri 2017. aasta otsust ja põhimõtet, et haldusasja menetlemine tuleb kriminaalasja lahendamise ajaks peatada. Hageja väidab, et komisjonile on siduv 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus, mille tegi Belgia kriminaalkohus, kes tunnistas kriminaalmenetluse lubamatuks, sest puudub teave, mis süüks pandavaid faktilisi asjaolusid tõendaks. Komisjonile, kes oli muide esitanud kriminaalkohtule tsiviilhagi ja otsustas enne sissenõudmisotsuse tegemist oodata Belgias poolelioleva menetluse tulemust, on see tulemus siduv ja seda vaatamata sellele, et Belgia kohtu otsus ei ole komisjoni suhtes jõustunud kohtuotsus.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmseid hindamisvigu. Hageja arvab, et talle ette heidetavad faktilised asjaolud ei ole ilmselgelt tõendatud ning et mingeid rikkumisi ei ole ilmselgelt toime pandud, ammugi veel tõsiseid rikkumisi. Vaidlustatud otsus põhineb kahel OLAFi aruandel. Kostja etteheiteid ei ole aga tõendatud.

5.

Viies väide, et on rikutud juhiseid pakkujatele ja 2002. aasta finantsmääruse artiklit 103. Hageja leiab, et ükski kostja etteheidetest hagejale ei puuduta seda, et hageja sai konfidentsiaalset teavet, sõlmis ebaseadusliku kokkuleppe ühe konkurendiga, mõjutas hindamiskomiteed või hankijat pakkumuste läbivaatamisel, selgitamisel, hindamisel või võrdlemisel. Seega ei ole täidetud ei 2002. aasta finantsmääruse artiklis 103 ega pakkujatele mõeldud juhiste artikli 13 punktis a sätestatud tingimused.

6.

Kuues väide, et on rikutud kaitseõigusi sellega, et eirati hageja õigust olla ära kuulatud.

7.

Seitsmes väide, et on rikutud hea halduse põhimõtet, lepingute heauskse täitmise põhimõtet ja „õiguse kuritarvitamise“ keelu põhimõtet. Hageja väidab selles küsimuses, et komisjon ei tegutsenud ei hoolikalt ega erapooletult.

8.

Kaheksas väide, et 2002. aasta finantsmääruse artikkel 103 on õigusvastane ning et selle artikliga on eiratud alusetu rikastumise keelu üldpõhimõtet. 2002. aasta finantsmääruse artikkel 103 annab institutsioonile võimaluse nõuda sisse kõik summad, mis maksti välja kogu lepingu täitmise perioodi jooksul, isegi kui lepingupartner täitis selle lepingu täielikult. 2002. aasta finantsmääruse artikkel 103 tähendab, et institutsioon saab seega kasutada kõiki lepingupartneri osutatud teenuseid, ilma et viimasele tuleks teha mingit makset. Artikkel 103 tuleb tunnistada õigusvastaseks, sest see lubab institutsioonil oma vara alusetult lepingupartneri arvel suurendada.

9.

Üheksas, teise võimalusena esitatud väide, et on rikutud 2002. aasta finantsmääruse artiklit 103 ja proportsionaalsuse põhimõtet. Hageja sõnul peab institutsioon oma hindamisõigust kasutama vastavalt 2002. aasta finantsmääruse artiklile 103. See tähendab, et komisjon ei saa kohaldada mitut karistust, sest artiklis 103 on toodud karistuste loetelu, mis ei ole kumuleeruvad. Lisaks tuleb seda hindamisõigust kasutada, järgides proportsionaalsuse põhimõtet, st institutsioon peab veenduma, et tema otsus on proportsionaalne asjaomase rikkumise raskusastmega. See proportsionaalsuskohustus kujutab endast heausksuse põhimõtte väljendust ja seda viimast tuleb lepingute täitmisel järgida. Käsitletaval juhul see aga nii ei olnud.