—

tühistada nõukogu 5. märtsi 2018. aasta otsus (ÜVJP) 2018/333 ( 1 ) ja nõukogu 5. märtsi 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/326 ( 2 ) hagejat puudutavas osas ning

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et hageja ei vasta kriteeriumidele, mis olid kõnealusel ajal ette nähtud isiku loetellu kandmiseks. Euroopa Liidu Nõukogu ei võtnud nõuetekohaselt arvesse kõiki talle esitatud dokumente, vaid oli väga valiv dokumentide osas, mida ta arvesse võttis. Selle väite põhjendamiseks esitatud argumendid hõlmavad järgmist: hageja suhtes on käimas kõigest kohtueelne menetlus, mis on jõudnud surnud punkti ning millest ilmselgelt ei piisa asjakohase kriteeriumi täitmiseks; dokumendid, millest nõukogu lähtus hageja nime loetellu jätmisel, on täiesti ebapiisavad, vasturääkivad, valed ning neid ei kinnita ükski tõend.

2.

Teine väide, et nõukogu tegi hageja suhtes vaidlustatud meetmeid võttes ilmseid hindamisvigu. Kandes hageja uuesti loetellu, tegi nõukogu ilmse vea, sest loetellu kandmise põhjenduste ja asjakohaste loetellu kandmise kriteeriumide vahel puudub ilmselgelt seos. Peale selle kehtivad esimese väite kohta esitatud argumendid ka teise väite puhul.

3.

Kolmas väide, et nõukogu ei esitanud põhjendusi. Nõukogu ei toonud esile tegelikke ja konkreetseid põhjusi, miks hageja on loetellu kantud. Kuuendas muutmisotsuses ja kuuendas muutmismääruses hageja loetellu kandmiseks esitatud põhjendused on (lisaks sellele, et need on valed) formaalsed, asjakohatud ning ei ole piisavalt üksikasjalikud.

4.

Neljas väide, et rikutud on hageja kaitseõigusi ja/või talle ei ole tagatud tõhusat kohtulikku kaitset. Muu hulgas ei konsulteerinud nõukogu hagejaga nõuetekohaselt enne tema uuesti loetellu kandmist ning hagejale ei antud tegelikku ja õiglast võimalust vigu parandada või esitada teavet oma olukorra kohta. Nõukogu/hageja käsutuses ei olnud ühelgi hetkel kaalukaid, usaldusväärseid või konkreetseid tõendeid, mis oleksid õigustanud piiravate meetmete kohaldamist.

5.

Viies väide, et nõukogu võttis kuuendad muutmisaktid vastu nõuetekohase õigusliku aluseta. Selle väite põhjendamiseks esitatud argumendid hõlmavad järgmist: a) kuues muutmisotsus ei vasta tingimustele, mille alusel saab nõukogu tugineda ELL artiklile 29. Muu hulgas: (i) eesmärgid, millele nõukogu sõnaselgelt tugines, on üksnes umbmäärased väited; (ii) õiguslikul alusel puudub piisav seos käesoleva asja asjaolude puhul nõutava kohtuliku kontrolli kriteeriumiga ning (iii) piiravate meetmete kohaldamine tähendab, et toetatakse ja tunnistatakse seaduslikuks Ukraina uue režiimi käitumine, kes ise kahjustab nõuetekohast menetlust ja õigusriigi põhimõtet ning rikub süstemaatiliselt inimõigusi; b) ELTL artiklile 215 tuginemise tingimused ei olnud täidetud, sest puudus vastavalt ELL V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsus; c) puudus piisav seos, et hageja vastu saaks tugineda ELTL artiklile 215.

6.

Kuues väide, et nõukogu on oma võimu kuritarvitanud. Nõukogu tegelik eesmärk kuuendate muutmisaktide vastuvõtmisel oli praeguse Ukraina režiimi poolehoiu võitmine (et Ukraina jätkaks tihedamate sidemete loomist Euroopa Liiduga), mitte need eesmärgid/põhjendused, mis toodi välja kuuendates muutmisaktides. Loetellu kandmise kriteeriumid tähendavad erakorralist ja üldist võimu delegeerimist, mis vastab nõukogu eesmärgile.

7.

Seitsmes väide, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikest 1 tulenevat hageja õigust omandile, sest muu hulgas on piiravate meetmetega seda õigust põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt piiratud ka seetõttu, et (i) puuduvad tõendid selle kohta, et hageja poolt väidetavalt omastatud vara oleks Ukrainast välja viidud; ja (ii) hageja kogu vara külmutamine ei ole ei vajalik ega proportsionaalne, sest Ukraina ametiasutused on nüüd arvestanud välja väidetava kahju suuruse, mis on hageja suhtes pooleliolevate kriminaalmenetluste aluseks.