11.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 129/18

Raportöör:

Peter SCHMIDT

1.1.

Komitee kordab oma üleskutset töötada ELis välja terviklik toidupoliitika, mille eesmärk on pakkuda tervislikku toitumist jätkusuutlikest toidusüsteemidest, sidudes põllumajanduse toitumise ja ökosüsteemi teenustega, ning tagades tarneahelad, mis kaitsevad rahvatervist kõigis Euroopa ühiskonna osades. Terviklik ELi toidupoliitika peaks parandama toiduga seotud poliitikavaldkondade sidusust, tõstma uuesti hinda toidu väärtuse ja edendama toidu puhul pikaajalist üleminekut tootja- ja tarbijamentaliteedilt kodanikumentaliteedile.

1.2.

Praegune ELi poliitikaraamistik ei sobi üleminekuks jätkusuutlikumatele toidusüsteemidele, et tagada ÜRO kestliku arengu eesmärkide tõhus saavutamine ning õigus toidule ja muud inimõigused. Kuigi praegused poliitikaraamistikud võisid olla edukad individuaalsete probleemide lahendamisel, ei paku need üldist sidusust, mida on vaja, et tegeleda tulevikus eeldatavasti ülemaailmseid ja ELi toidusüsteeme tabavate mitmesuguste probleemidega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee“) rõhutab vajadust olemasolevaid ELi poliitikavahendeid kohandada ja ühildada, et luua keskkondlikult, majanduslikult ja sotsiaal-kultuuriliselt jätkusuutlikud toidusüsteemid. Komitee kordab ka, et ümberkujundatud ÜPP peaks terviklikku toidupoliitikat täiendama, aga mitte seda asendama (1).

1.3.

Komitee rõhutab vajadust säilitada kultuur, milles väärtustatakse toidu toitumisalast ja kultuurilist tähtsust ning selle sotsiaalset ja keskkonnamõju. Sellega seoses on ELis saadavalolev rikkalik toiduvalik ja piirkondlikud/kohalikud toidud tõeline väärtus ning neid tuleks sellena rohkem väärtustada. Terviklik toidupoliitika peaks soodustama toidu suuremat väärtustamist tarbijate poolt, edendama toidujäätmete tekke vältimist ja vähendamist ning aitama kaasa toidu hinna taasintegreerimisele ja taasühendamisele teiste väärtustega. Eelkõige peaks see tagama tootjate jaoks õiglased hinnad, nii et põllumajandus jääks elujõuliseks.

1.4.

Komitee rõhutab, et kõikidel toiduainete tarneahela sidusrühmadel on oma osa tervikliku raamistiku väljatöötamisel, et saavutada õiglane jaotus kogu ahelas. Ükski individuaalne sektor üksi ei saa seda teha. Terviklik toidupoliitika peaks kasutama tööstuse ja jaemüügi mõjujõudu, et kiirendada tarbijate üleminekut jätkusuutlikule toidule. Üleminek jätkusuutlikele toidusüsteemidele nõuab ka, et pühendunud tarbijad muutuksid toidu valdkonnas aktiivseteks kodanikeks. See tähendab ka kohustust tagada tervikliku toidupoliitika abil, et Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse sektor on võimeline müüma sellise kvaliteeditasemega tooteid, et säilib sektori positsioon valdava enamiku tarbijate eelisvalikuna.

1.5.

Komitee tunnustab suurenevat arvu algatusi, mis viiakse ellu piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et toetada alternatiivseid toidusüsteeme. Need algatused tihendavad sidemeid tootjate ja tarbijate vahel, loovad võimalusi kohalikele ettevõtjatele ja uuteks töökohtadeks ning suhestavad kogukonnad taas oma toiduga. Komitee toob esile ka linnade osa integreerituma toidupoliitika väljaarendamisel. Terviklik toidupoliitika peaks tuginema ühisele juhtimisele kõigil tasanditel – kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, ning seda stimuleerima ja arendama. See looks soodsa raamistiku, mis võimaldaks sellistel algatustel edeneda, olenemata nende ulatusest.

1.6.

Komitee nõuab, et loodaks uus arukas süsteem jätkusuutliku toidu märgistamiseks. Poliitikasuunad on keskendunud toitumisele ja muudele tervisealastele väidetele, kuid komitee märgib üha suurenevat muret selle pärast, et tarbijatel puudub toidu keskkonna- ja sotsiaalset mõju käsitlev teave. Toiduainetööstus on teadlik sellest, et ta võib keskkonnamõjusid teatud määral leevendada, kuid lõppkokkuvõttes peavad tarbijad olema kaasatud ja teavet tuleb pakkuda.

1.7.

Selleks et toetada ELi toiduga seotud poliitikasuundade ühendamiseks mõeldud tervikliku raamistiku loomist, teeb komitee ettepaneku luua lühiajaliselt/keskpika aja jooksul sektoriülene ja institutsioonidevaheline töörühm, mis hõlmaks erinevaid komisjoni peadirektoraate ja teisi ELi institutsioone. See töörühm vastutaks toidu jätkusuutlikkust käsitleva tegevuskava väljaarendamise eest, mille eesmärk oleks aidata ELil viia ellu toiduga seotud kestliku arengu eesmärke. Tegevuskava tuleks arendada välja osalusprotsessi kaudu, mis hõlmaks sidusrühmi kogu toiduainete tarneahelas, kodanikuühiskonda ja teadlasi. Komitee soovitab korraldada ja välja arendada koha, kus kodanikuühiskond saab olla kaasatud ja selles protsessis aktiivselt osaleda.

1.8.

Eelkõige soovitab komitee luua ELi jätkusuutliku toidu tulemustabeli, mis võimaldaks käsitleda toidusüsteemide probleeme mitmeaastase lähenemisviisi abil, edendades sellega poliitika ühtlustamist valitsemise eri tasanditel. Tulemustabeliga esitataks näitajad ning julgustataks ja jälgitaks seega seatud eesmärkide saavutamise suunas tehtavaid edusamme.

1.9.

Pikemas perspektiivis ja olenevalt töörühma järeldustest julgustab komitee komisjoni uurima eraldi toidu peadirektoraadi loomise teostatavust, mis pakuks selget keset ELi kohustuste jaoks kõigis toiduga seotud poliitikavaldkondades ning oleks õigusaktide, õigusloome ja vajaduse korral nende jõustamise allikas. Sellist struktuuri võiks korrata kõigis ELi liikmesriikides eraldi toiduga tegeleva ministeeriumi vormis.

2.1.

ELi eesistujariigi Madalmaade palvel 2016. aastal koostatud ettevalmistavas arvamuses teemal „Jätkusuutlikumad toidusüsteemid“ kutsus komitee üles looma tervikliku toidupoliitika, et edendada üleminekut jätkusuutlikumatele toidusüsteemidele ja tagada parem järjepidevus toiduga seotud poliitiliste eesmärkide vahel (nt jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine, tervislik toitumine, keskkonnakaitse, õiglasemad kaubandussuhted jne). Käesolev arvamus põhineb seal esitatud soovitustel arendada edasi tervikliku raamistiku aluspõhimõtteid ja nägemust.

2.2.

Samal ajal on jõudu kogunud ka terviklikum lähenemine toidupoliitikale. ÜRO kuulutas praeguse aja toitumismeetmete aastakümneks, tunnistades vajadust toidusüsteemid ümber kujundada, et jõuda tervislikuma ja parema toitumiseni. Maailma toiduga kindlustatuse komitee kõrgetasemeline eksperdirühm rõhutab seda kohustust veelgi oma 2017. aasta septembri aruandes (2). ELi tasandil võttis Regioonide Komitee hiljuti vastu arvamuse, milles nõuti terviklikku ja jätkusuutlikku ELi toidupoliitikat, mis ühendaks erinevad toiduga seotud poliitikavaldkonnad. Jätkusuutlike toidusüsteemide rahvusvaheline eksperdirühm (IPES Food) algatas kolmeaastase osalusprotsessi, mille eesmärk on arendada 2018. aastaks välja nägemus ühisest toidupoliitikast ja mis hõlmab teadlasrühmi, sidusrühmi, kodanikuühiskonna organisatsioone ja poliitikakujundajaid. Suur hulk sektoritevahelisi algatusi riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil juba muudab Euroopa toidusüsteeme kodanikuühiskonna aktiivse osaluse kaudu.

2.3.

Komitee arvates oleks kestliku arengu eesmärkide elluviimine Euroopas peamine hoob, mis viiks meid tervikliku lähenemisviisi suunas, mis hõlmaks erinevaid poliitikavaldkondi (põllumajandus, tervishoid, keskkond, kaubandus, areng, innovatsioon jne) ja valitsustasandeid (ELi, riiklik ja kohalik tasand) ning millega saavutataks jätkusuutlikumad toiduainete tootmise ja tarbimise viisid. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) üle pärast 2020. aastat käimasolev arutelu on samuti keskne võimalus, et tagada sidusus ümberkujundatud põllumajanduspoliitika ja teiste toiduga seotud poliitiliste eesmärkide vahel (3).

2.4.

Mõned liikmesriigid (nt Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaad ja Rootsi) muutuvad toiduga seotud poliitikas üha aktiivsemaks, pidades silmas tervishoidu, keskkonda ja jätkusuutlikkust. Komitee hoiatab sellise olukorra eest, kus eri liikmesriikide erinev lähenemisviis muutub tarbijatele ja äridele kahjulikuks. Komitee peab seda lisapõhjuseks, miks nõuda ELi tasandil terviklikku raamistikku.

3.1.

Üha rohkem on teaduslikke tõendeid toidu mõju kohta tervisele, keskkonnale ja ühiskonnale tervikuna. Toiduvaldkond, millega tegelemiseks ÜPP loodi, on muutunud keerukamaks. Euroopas ei ole toiduainepuudust – edu, mis tuleneb ÜPPst ja suurenevatest sissetulekutest, aga ka täiustatud tootmismeetoditest põllumajandussektoris. Toiduga seotud tööhõive ja lisandväärtuse loomine on liikunud maalt ja merelt tehastesse, jaemüügisektorisse ja toitlustusteenustesse. Tervishoiukava on laienenud, liikudes alatarbimise juurest edasi; tänapäeval eksisteerib ikka veel sotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud ebatervislik toitumine ja nn uus toiduvaesus, aga neist kaalukamad on laiaulatuslikud mittenakkuslikud haigused. Need hõlmavad südamehaigusi, insulte, diabeeti ja ülekaalulisust. Südame-veresoonkonna haigused põhjustavad ELis igal aastal 1,8 miljonit surma, mis moodustab 37 % kõigist surmadest ELis (4). 2015. aastal elas ELis ligikaudu 49 miljonit südame-veresoonkonna haigusega inimest.

3.2.

Euroopa sotsiaalsed suundumused on suurel määral muutnud ka toite, maitse-eelistusi ja rahvuskööke. Pärast ÜPP loomist on muutunud tarbimisharjumused ja elustiil. Kulinaariaalane üleminek on mõjutanud iseäranis naisi, sest just nemad vastutasid ajalooliselt ja vastutavad ka tänapäeval toidu eest kodus. Muutused toidutehnoloogias on toonud endaga kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid sotsiaalseid mõjusid. Valikud võivad olla paranenud, kuid Euroopa mitmekülgset ja rikkalikku kultuuripärandit nõrgestatakse mõnikord. Toiduainetööstuse ettevõtjate suured turunduseelarved on üldiselt innustanud tarbijaid sööma väga töödeldud toite. Tööstuse näitajatest on näha, et näiteks belglased saavad kaks kolmandikku oma kaloritest eeltöödeldud, pakendatud toidust (veel rohkem kui inglased) (5). Riiklikud terviseametid tunnevad muret suure soola-, suhkru- ja rasvasisaldusega töödeldud toitude liigse tarbimise pärast. Need võivad olla odavad, mis mõjub stiimulina madala sissetulekuga inimeste jaoks, kellel on juba niigi keskmisest halvem tervis. Toitumine aitab seega kaasa sotsiaalsele ebavõrdsusele Euroopas (6). Suure majanduslanguse ajal ja pärast seda on Euroopas kasvanud heategevuslike toiduannetuste arv. Sellise hädaolukorras antava toiduabi pakkumine ei tohi asendada seda, et Euroopa tegeleks sotsiaalse ebavõrdsusega, mis põhjustab toitumisega seotud halba tervist.

3.3.

Toidu mõju keskkonnale on dokumenteeritud ja kindlaks tehtud. Kliimamuutuste ohtu tunnistatakse ja EL toetas tugevalt 2015. aastal Pariisis sõlmitud kliimamuutuste raamkonventsiooni. EL on taganud ka paremad keskkonnaalased õigusaktid ja kahjustuste ennetamise, näiteks veepoliitika raamdirektiivi kaudu. Sellele vaatamata määravad Euroopa toidueelistused tarbimisharjumusi, mis hõlmavad suures koguses varjatud veekasutust, mis kujutab endast ohtu liikmesriikidele, (7) ja nõuavad integreeritumat lähenemisviisi maale, põllumajandusele ja veele (8). Samuti valmistab muret asjaolu, et Euroopa pinnas on õrn. ELi Teadusuuringute Ühiskeskuse mudel viitab sellele, et veest põhjustatud pinnaseerosioon on mõjutanud 130 miljonit hektarit ELi 27 liikmesriigi pindalast; ligikaudu 20 % pindalast kaotab üle 10 tonni mulda hektari kohta aastas (9). Bioloogilise mitmekesisuse kadumist on tunda nii maal kui ka merel, kus on teatatud, et varude mitmekesisus on surve all (10). Sellele vaatamata nõustavad liikmesriigid jätkuvalt tarbijaid sööma kala tervisega seotud põhjustel, ilma et pöörataks tähelepanu keskkonnaalastele tagajärgedele.

3.4.

Majanduslikult peetakse viimast 60 aastat edukaks. Toit on kõigile kättesaadav. Kodumajapidamiste toidule tehtavate kulutuste keskmine tase on langenud 30 %-lt 15 %-le. Tarbijahinnad on langenud seoses suurte toiduainete jaemüügikettide esilekerkimisega. Kuid nüüd küsivad majandusteadlased, kas toiduainete hinnad kajastavad tootmise tegelikke kulutusi või kas ei jää teatud kulud täielikult kajastamata. Komitee märgib huviga ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni käimasolevat uurimistööd põllumajanduskulude täieliku kuluarvestuse kohta (11). Toiduainete tarneahelas on suurenenud ka võimu tasakaalutus, mis on viinud ebaõiglaste kaubandustavade ja nendega seotud tagajärgedeni, (12) ühtlasi on vähenenud osa, mille põllumajandustootjad saavad tarbijahinnast.

3.5.

Suundumus üle toota on langetanud hindu, kuid on samuti kinnistanud toidu raiskamise. Kui tarbijad maailma madala sissetulekuga riikides raiskavad hinnanguliselt ligikaudu 8 % toitu, siis tarbijad ELis raiskavad kolmandiku ostetud toidust. ELi rahastatud projekti „Fusions“ hinnangul raisatakse ELis aastas 88 miljonit tonni toitu, mis maksab 143 miljardit eurot (13). Selle toidu raiskamise kultuurilise mõõtmega ei tegeleta täielikult ringmajanduse lähenemisviisi või ressursitõhusa Euroopa tegevuskava raames, mis on väärtuslikud nägemaks toitu materiaalse üksusena, kuid milles ei suudeta võtta arvesse selle tarbijaid või kultuurilist väärtust. Euroopa väljakutse seisneb selles, kuidas luua toidu valdkonnas uus kodanikumentaliteedil põhinev lähenemine jätkusuutlikule toitumisele.

3.6.

Nii akadeemikute kui ka toiduainetööstuse andmed ja uuringud on parandanud meie arusaama sellest, kuidas Euroopa toidusüsteemid mõjutavad ühiskonda, keskkonda ja tervishoiuga seotud tulemusi. Ühiselt võetuna viitavad need vajadusele integreerituma lähenemisviisi järele. Kuigi praegused poliitikaraamistikud võisid olla edukad individuaalsete probleemide lahendamisel, ei paku need üldist sidusust, mida on vaja, et tegeleda tulevikus eeldatavasti ülemaailmseid ja ELi toidusüsteeme tabavate mitmesuguste probleemidega. Toiduga seotud poliitikavaldkonnad arendatakse suures osas välja üksteisest eraldi ja tihti puudub neis järjepidevus. Valitsuse eri tasandite poliitikameetmed on samuti üksteisest eraldatud. Üks näide, mis illustreerib vajadust integreerituma lähenemisviisi järele, on antimikroobikumiresistentsus, mis on levinud antibiootikumide kasutamise kaudu loomakasvatuses ja ohustab nüüd inimeste tervist. Integreeritud toidupoliitika tähtsust selle probleemi puhul tõstis oma hiljutises kõnes esile ka volinik Andriukaitis. Veel üks näide on konflikt maa kasutuse vahel toiduks ning maa kasutuse vahel energiatootmiseks, elamuteks ja muudeks vajadusteks. Toidu raiskamine on samuti osalt tootlikkuse tõhususe suurendamise tulemus; pidevalt toimub toidu massiivne läbivool süsteemis. Selle lahendamiseks tarbijate ratsionaalse käitumise peale lootmine ei toimi.

3.7.

Kui EL nüüd n-ö uuesti sünniks, looks ta tervikliku toidupoliitika, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik toitumine jätkusuutlike toidusüsteemide alusel, ühendades põllumajandusliku tootmise toitumise ja ökosüsteemi teenustega ning tagades tarneahelad, mis kaitsevad kõigi Euroopa ühiskonna osade rahvatervist (14). Poliitiline väljakutse seisneb selles, kuidas kutsuda esile vajalikku muutust. Ajalooliselt on ELi poliitika arenenud demokraatlike muutuste protsessi kaudu, järsemad muutused toimusid kriiside tõttu, nagu toiduohutuse kriis 2000. aastal ja hobuseliha skandaal 2013.–2015. aastal.

4.1.

Komitee märgib, et suur osa Euroopa ühiskonnast tunnistab uusi struktuurilisi väljakutseid ELi toiduvaldkonna juhtimises. EL võiks liikuda poliitika kohandamiselt ja olukordadele reageerimiselt ennetava lähenemisviisi kasutusele võtmise poole. Komitee loob oma hiljutises arvamuses olulised pretsedendid. ELi linnade ja suurlinnade jaoks parema toidupoliitika loomise vastu uue huvi tekkimist tuleks võtta nüüd arvesse maapiirkondade murede puhul. Paljud Euroopa linnad osalevad selles toidupoliitika nõukogude, jätkusuutlikkuse ja/või kliimamuutuste meetmete ning linnavõrkude ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni tervislike linnade programmi kaudu. Milano linnatoidu poliitika pakti allkirjastamine 2015. aastal kajastab seda asjaolu.

4.2.

Hiljuti on toimunud mitmed toiduainete tarneahela ümberkorraldused, et ühendada uuesti tootjad ja tarbijad ning muuta põllumajanduslik ja toiduainete tootmine taas kohalikuks. Siia kuuluvad muu hulgas kogukonna toetatud põllumajandus, lühikesed tarneahelad, alternatiivsed toiduvõrgud, kohalikud põllumajandustootmise süsteemid ja otsemüük. Tarbijate ühendustel võib olla tähtis osa ka kogukonnaga tugeva sideme tagamisel, samuti sotsiaalse, haridusliku ja keskkonnaalase fookuse tagamisel. Avalikel asutustel on kavad, mis on samuti osa protsessist, nt koolidele ja haiglatele mõeldud riigihanke programmide kaudu, mis julgustavad kohaliku, orgaanilise toidu hankimist (nt Taani ja Malmö Rootsis). See sobib ELi ringmajanduse lähenemisviisiga.

4.3.

Tootjate ja tarbijate vahel tihedamate sidemete loomise kaudu võib kohalikumatel toidusüsteemidel ja alt üles suunatud algatustel olla oluline osa tervislikuma ja jätkusuutlikuma toidu tarbimise soodustamisel. Kodanikuühiskonna ja kohaliku kogukonna kaasatus tugevdab neid sidemeid, mida on võimalik näha mitmete jätkusuutliku toidu algatuste puhul linnades ja suurlinnades üle Euroopa. Kuid praegu on ELi tasandi poliitika halvasti valmis nendest katsetest õppima, rääkimata nende toetamisest, kui need on paljutõotavad. Terviklik toidupoliitika võib seetõttu aidata nii stimuleerida kui ka arendada selliste algatuste ühist juhtimist. Põllumajandusettevõtjad kohanevad turu nõudmistega, kuid nad on piiratud põllumajandusliku tootmise laadiga; muutus tootmissüsteemides võtab aega.

4.4.

Toidumajandust ootavad ees suured tehnilised, majanduslikud ja sotsiaalsed (15) ülesanded, mida on arvesse võetud innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu jaoks mõeldud suurtes investeerimisprogrammides. Euroopas on ligikaudu 289 000 toidutootmisettevõtet, kuid 3 000 neist moodustavad ligikaudu poole ELi turust (16). Uuringud näitavad, et vastupidavad toidusüsteemid peavad säilitama suurte ja väikeste põllumajandusettevõtjate koosluse. Euroopa suurimate toiduettevõtjate ja VKEde sektori vahel on suuri erinevusi. Neid saaks paremini omavahel ühendada sotsiaalse Euroopa abil. Digitaalmajandus pakub võimalusi tihedamateks sidemeteks tarbijate ja tootjate vahel. Ettevõtlus peab tervitatavaks progressiivset juhtimist jätkusuutlikkuse küsimustes ja tahab selgeid raamistikke.

4.5.

Euroopa kodanikel on selge huvi tagada, et nende toit tuleb jätkusuutlikest allikatest. Märgistamissüsteemid ei ole võimelised pakkuma selgust lihtsalt küsimuse keerukuse tõttu. Karl Falkenbergi hiljuti koostatud aruandes tehti ettepanek, et Euroopa toidu nn kaubamärk peaks keskenduma jätkusuutlikkusele või planeedi piiranguid arvestades hästi elamisele ja õiglasele jagamisele (17). See viitab nii sotsiaalsele kui ka keskkonnaalasele ja majanduslikule rõhuasetusele. Mõned kultuurilised probleemid ei kuulu Euroopa institutsioonide volituste alla, nagu pinge tasustatud (tarneahelas) ja tasustamata (kodustes köökides) töö vahel seoses toiduga, kuid Euroopa toidusüsteemis on elemente, mis on kesksed Euroopa toidu mõiste (või nn kaubamärgi) jaoks. Euroopa on tuntud toitude ja toiduainete tootmise mitmekesisuse poolest. Seda valdkonda ei tule mitte ainult kaitsta, vaid ka aktiivselt laiendada. ELi kvaliteedimärgise (kaitstud geograafiline tähis, kaitstud päritolunimetus, garanteeritud traditsiooniline toode) süsteem on kasulik, kuid katab ainult eritoite; see ei hõlma massitoiduga seotud suundumusi. Karl Falkenbergi soovitus, et peaksime taotlema õiglust, peaks kindlasti tähendama uut kokkulepet palkade vallas ja võõrtöötajate õiglast kohtlemist ELi toiduettevõtetes. Need on tundlikud, kuid olulised probleemid, mille kaudu terviklik toidupoliitika saab praktiliselt toetada sotsiaalset rahu Euroopas.

4.6.

Lapsevanemate ja tervishoiuasutuste jaoks on konkreetne mure mittevastavad rahalised investeeringud reklaamsõnumitesse lastele suunatud toitude kohta. Maailma Terviseorganisatsioon näeb seda prioriteedina, sest väga suur osa nendest sõnumitest puudutab soola-, suhkru- ja rasvarikkaid toite (18). Traditsioonilistelt meediavormidelt digivormidele üleminekuga muutub terviklik lähenemisviis üha vajalikumaks. Hinnanguliselt kulutati 2016. aastal ainuüksi Lääne-Euroopas 37 miljardit USA dollarit digitaalse toidureklaami peale (19). Komitee juhib tähelepanu tarbijate hiljutisele toidu- ja jaemüügiettevõtjatele suunatud üleskutsele, milles paluti neil lõpetada oma kaubamärgi maskottide kasutamine turustamis- ja reklaamikampaaniates selliste toitude puhul, mille rasva-, soola- ja suhkrusisaldus on kõrge. Tööstusepoolse adekvaatse tegevuse puudumisel peaks valitsus kaaluma regulatiivsete meetmete võtmist (20).

4.7.

ELi toidupoliitika 50 aasta eesmärk peaks olema minna toidu puhul tarbimismentaliteedilt (mida iseloomustab raiskamine) üle kodanikumentaliteedile (mida iseloomustab hool ja vastutus). Üleminekuks jätkusuutlikule toitumisele jätkusuutlikest toidusüsteemidest on vaja, et kaasatud tarbijad muutuksid toidu valdkonnas aktiivseteks kodanikeks. Komitee kordab oma ettepanekut algatada kogu Euroopat hõlmav teabe- ja teadlikkuse parandamise kampaania toidu väärtuse kohta. See on vajalik, et tagada pikaajaline muutus tarbijate käitumises (21).

5.1.

Toidupoliitika on kõikehõlmav poliitika, millega korraldatakse ja toetatakse toidusüsteemide raamistikku, alates esmasest tootmisest (põllumajandusettevõtjad) kuni tootmisetapi (töötlemine) ja tarbimiseni. See muudab selgeks ja avatuks selle, mis on sageli pealispinna all ja peidetud. Kuna toit hõlmab väga paljusid eluvaldkondi, nagu haridus, tervishoid, keskkond, kaubandus, sotsiaalsed suhted ja kultuur, on tervikliku toidupoliitika olemasolu väärtus see, et ühiskond saab selgitada, mida ta tahab ja mida ta võib oma toidusüsteemi kaudu saavutada. See poliitika ühendab seda, mida muidu saab liiga kergesti eraldada ja killustada. Küsimuste lahendamisel, kuidas ja mida me sööme ning kuidas ja mis hinnaga me tänapäeval toitu toodame, on tulevikus tagajärjed.

5.2.

Toidupoliitika avaldab tugevat mõju maa- ja linnapiirkondade arengule. See loob töökohti kõigis ühendatud sektorites, nagu põllumajandus ja selle tehniline taristu, toidu töötlemine, transport, kaubandus, pakendamine, jaemüük ja toiduteenused jne. See mõjutab miljonite ELi kodanike elatist. ELi toiduainete tootmise sektoris töötab 4,25 miljonit inimest; selle sektori kasum on üle 1 098 miljardi euro ja see kulutab 2,5 miljardit eurot teadusuuringutele ja arendusele ja sel on 25,2 miljardi euro suurune ülejääk töödeldud toidu kauplemises (22). Vaatamata toidu majanduslikule tähtsusele ELi majanduses ei ole praegu olemas ELi toidupoliitikat kui sellist. Selle asemel kujundavad toidusüsteeme mitmesugused erinevad poliitikaraamistikud, nagu on toodud välja eespool.

5.3.

21. sajandiks sobilik toidupoliitika peab vastama mitmele kriteeriumile: toidu kvaliteet (nt maitse, nauding, välimus ja autentsus); tervis (nt ohutus, toiteväärtus, saadavus ja teadmised); keskkond (nt CO2, vesi, maakasutus, pinnas, bioloogiline mitmekesisus, õhukvaliteet ja süsteemne vastupidavus); sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused (nt identiteet, juurdepääsu võrdsus, usaldus, valikud ja oskused); usaldusväärne majandus (nt tõeline konkurents ja õiglane kasum, korralikud töökohad, täielik kulude arvessevõtmine ja mõistlikud, konkurentsivõimelised hinnad); hea valitsemistava (nt demokraatlik vastutus, läbipaistvus, eetilised protsessid ja usaldusväärsete teaduslike tõendite kasutamine). Kõiki olemasolevaid ELi toiduga seotud poliitikameetmeid saab vaadelda nende poliitikavaldkondade vaatenurgast.

5.4.

Terviklik toidupoliitika peab tõhustama vastupidavaid ökosüsteeme ja tagama, et kõik sidusrühmad ja osalejad toiduainete tarneahelas saaksid korraliku sissetuleku nii ELis kui ka sellest väljaspool. Toiduhinnad ei kajasta tootmise täielikke kulusid ning tervishoiu-, keskkonna- ja sotsiaalsed kulud on tavaliselt hajutatud. Odavama, kättesaadavama toidu otsimine ei tohi negatiivselt mõjutada teisi toiduainete tootmise ja tarbimise eripärasid ja mõjusid. Terviklik toidupoliitika võib aidata uuesti integreerida ja ühitada toiduhinnad teiste väärtustega.

5.5.

Terviklik toidupoliitika peaks ühendama olemasolevad ja uued poliitikameetmed lõppeesmärgiga muuta toidusüsteemid jätkusuutlikuks ja toitumine tervislikuks. See ei tohiks tähendada jalgratta uuesti leiutamist täiesti uue poliitika loomise kaudu või ELile uute volituste andmise kaudu, sest eesmärk ei ole ühtse standardi kehtestamine. Pigem tähendab see reformide vastuvõtmist ELi tasandil, et julgustada kõigil tasanditel (kohalikul/omavalitsuse, piirkondlikul, riiklikul tasandil ja ettevõtjate seas) uute ja jätkusuutlikumate tegevussuundade leidmist ning selliste algatuste laiendamist, mis juba toimuvad, luues nii rohkem sidusust. See tähendab, et ELi tasandi meetmed tuleb sobitada selliste meetmetega, mida saab kõige paremini võtta teistel valitsemistasanditel. Maksusüsteemide puhul võidaks luua olukord, mis parandaks juurdepääsu tervislikule toitumisele linnaplaneerimise ja riigihangete kaudu, toetades seega kohalikke turge ja tööhõivet.

5.6.

Terviklikust toidupoliitikast peaks kujunema ka alus, mille põhjal teha lõpp toodete kahesuguse ja madalama kvaliteediga seotud ebaausatele kaubandustavadele – iseäranis madalama kvaliteediga, ent identses pakendis toiduainete tootmisele ja müümisele eri liikmesriikides (23).

5.7.

Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb koordineerida poliitikameetmeid nii tarne kui ka nõudluse osas. See tähendab, et toidu kättesaadavust ja odavust jätkusuutliku toiduainete tootmise kaudu tuleb samuti koordineerida, andes tarbijatele suurema juurdepääsu ja suuremad volitused, et nad valiksid tervisliku ja maitsva toidu. Arendada tuleb seadusandlike muudatuste kombinatsiooni, et eemaldada regulatiivsed takistused ja pakkuda maksustiimuleid ja käitumuslikke muudatusi, mis on ajendatud paremast teabest, haridusest ja teadlikkuse parandamisest tarbijate ja töötlejate seas. Peamine eesmärk on parandada kõigil tasanditel teadlikkust toidu väärtuse kohta ja selle toetamist ning toetada järkjärgulisi, kuid olulisi muutusi. Näiteks soola vähendamine toimib kõige paremini siis, kui seda tehakse aeglaselt, aga süsteemselt, kuid ettevõtjatel ei ole mingeid stiimuleid oma toodete ümberkujundamiseks.

5.8.

Selleks et terviklik ELi toidupoliitika oleks Euroopa tarbijate seisukohalt tõeliselt asjakohane, on pakkumise poolelt vaadates määrav tähtsus sellel, et ELis jätkusuutlikult toodetud toit oleks konkurentsivõimeline. See tähendab, et Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse sektor on võimeline tarnima tarbijatele toitu hinnaga, mis sisaldab lisakulusid tulenevalt sellistest kriteeriumidest nagu jätkusuutlikkus, loomade heaolu, toiduohutus ja toitumine, aga ka õiglane tulu põllumajandustootjatele, ning samas säilitab oma positsiooni valdava enamuse tarbijate eelisvalikuna.

5.9.

Kestliku arengu eesmärkide elluviimine tagab üliolulise raamistiku ühiseks tegutsemiseks, mille eesmärk on jõuda 2030. aastaks maailma jätkusuutliku toitmiseni. Toidu ja põllumajandusega seotud probleemid on läbivad kõigis 17-s kestliku arengu eesmärgis. Eeskätt tõdeb Maailma Terviseorganisatsioon, et 12 kestliku arengu eesmärki nõuavad meetmeid toitumise valdkonnas. Kestliku arengu eesmärkide olemusest tulenevalt on nende elluviimiseks vaja koostööl põhinevaid, terviklikke lahendusi, mis hõlmavad erinevaid osakondi, ministeeriume, sektoreid ja kogu toiduainete tarneahelat. See pakub häid võimalusi ELi juhtrolliks mandri tasandil.

5.10.

Terviklik toidupoliitika peaks ühendama erinevad lähenemisviisid, et viia ellu kestliku arengu eesmärgid, ja see peaks integreerima olemasoleva mitmetasandilise ja mitut sektorit hõlmava valitsemise, et pakkuda veelgi integreeritumat poliitika kujundamise protsessi. Euroopa kujundab seisukohti toidusüsteemi erinevate alustalade kohta, mis on järgmised:

5.11.

See uus terviklik lähenemisviis peaks olema dünaamiline ja hõlmama sidusrühmi üle kogu toiduainete tarneahela ja kodanikuühiskonnas tervikuna, tagades vastutava ja läbipaistva toidudemokraatia.

5.12.

Kokkuvõtlikult peaks terviklik toidupoliitika olema 1) keskkondlikult, sotsiaal-kultuuriliselt ja majanduslikult jätkusuutlik; 2) integreeritud üle kõigi sektorite ja valitsustasandite; 3) hõlmama kõiki ühiskonna valdkondi; 4) tugevdama õiglasi töötingimusi kõigil tasanditel.

6.1.

Nii nagu 1950. aastatel nägid ühisturu asutajad, et toit on kesksel kohal parema, rahumeelsema Euroopa jaoks, nii toob komitee nüüd, kuuskümmend aastat hiljem esile vajaduse alustada Euroopa jaoks jätkusuutlikuma toidusüsteemi loomist. Pingekohad on nüüd hästi teada ja neid on tõendatud. Sellega tegeletakse ja tuleb tegeleda kohalikul ja liikmesriigi tasandil. Kuid vaja on ka üleeuroopalist tegevust.

6.2.

Komitee soovitab luua sektoriteülese ja institutsioonidevahelise töörühma, mis hõlmab komisjoni erinevaid peadirektoraate ja teisi ELi institutsioone, eesmärgiga arendada välja toidu jätkusuutlikkust käsitlev tegevuskava, et aidata ELil viia ellu toiduga seotud kestliku arengu eesmärgid. Tegevuskava tuleks arendada välja osalusprotsessi kaudu, mis hõlmaks sidusrühmi kogu toiduainete tarneahelas, kodanikuühiskonda ja teadlasi.

6.3.

Komitee näeb võimalust korraldada ja välja arendada koht, kus kodanikuühiskond saab olla kaasatud ja osaleda aktiivselt selles protsessis, tuginedes sel teemal komitee ekspertide kuulamisest saadud impulsile.

6.4.

Teadusuuringute Ühiskeskuselt, teadusuuringute peadirektoraadilt ja liikmesriikide teadusasutustelt taotletakse ELi jätkusuutliku toidu tulemustabeli väljaarendamist, et julgustada ja jälgida seatud eesmärkide saavutamise suunas tehtavaid edusamme. Vaja on kombinatsiooni uutest ja vanadest näitajatest, et hõlmata ja lisada toiduga seotud kestliku arengu eesmärgid ja teised rahvusvahelised eesmärgid (nt kasvuhoonegaaside heitkogused) Euroopa raamistikku.

6.5.

Euroopa Komisjonilt, Euroopa Parlamendilt ja nõukogult taotletakse, et nad uuriksid, kas on teostatav luua eraldi toidu peadirektoraat, mis parandaks ülesannete ja kohustuste koordineerimist kõikide toiduga seotud poliitikasuundade puhul, alates üldisest metoodikast elutsükli analüüsi kohta ja lõpetades suurte toiduandmete ja jätkusuutliku toitumisega. See uus peadirektoraat pakuks vajalikku raamistikku, et prioriseerida toitu ja olla õigusaktide, õigusloome ja vajaduse korral nende jõustamise allikas.

6.6.

Luua tuleks uus Euroopa toidupoliitika nõukogu. Mõnel liikmesriigil on juba sellised asutused (nt Madalmaades ja Nordic Food Policy Lab). See nõukogu nõustaks selliste üleminekute osas, mida teaduse sõnul oleks vaja kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks ja Pariisi kliimakokkuleppe elluviimiseks.

6.7.

Üleminekuks jätkusuutlikele Euroopa toidusüsteemidele on vaja, et tervise-, toitumise-, keskkonna- ja majandusalane nõu oleks paremini integreeritud. Komitee toetab ELi jätkusuutlike toitumissuuniste koostamist, mis põhineksid Saksamaa, Madalmaade, Rootsi ja Prantsusmaa algatustel, et pakkuda tarbijatele ja tööstusele selgemaid juhiseid selle kohta, kuidas viia tasakaalu hea toitumine ja väiksem keskkonnamõju ning ennetada valesid keskkonnaalaseid ja tervisega seotud väiteid, võttes samal ajal arvesse kultuurilisi eelistusi. See peaks kajastuma jätkusuutliku toidu märgistamise uues arukas süsteemis.