Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52013IE7057

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ARVAMUS teemal „Majandus- ja rahaliidu väljakujundamine – Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekud ELi järgmiseks õigusloomeperioodiks” — (omaalgatuslik arvamus)

    ELT C 451, 16.12.2014, p. 10–19 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    16.12.2014   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 451/10


    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ARVAMUS teemal „Majandus- ja rahaliidu väljakujundamine – Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekud ELi järgmiseks õigusloomeperioodiks”

    (omaalgatuslik arvamus)

    (2014/C 451/02)

    Raportöörid:

    JOOST VAN IERSEL ja CARMELO CEDRONE

    19. septembril 2013. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

    Majandus- ja rahaliidu väljakujundamine – Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekud ELi järgmiseks õigusloomeperioodiks

    Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 19. mail 2014.

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 500. istungjärgul 9.–10. juulil 2014 (9 juuli 2014. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 195, vastu hääletas 8, erapooletuks jäi 9.

    1.   Tegevuskava ELi järgmiseks õigusloomeperioodiks

    Võttes arvesse Euroopa Liidu majandus- ja rahaliidu ees seisvaid tohutuid väljakutseid, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohal, et

    ELi edasise arengu nurgakivina on majandus- ja rahaliidu eesmärk edendada Euroopa kodanike elukvaliteeti, heaolu ja stabiilsust. Usalduse loomine ja soodsad tingimused reaalmajanduse jaoks on majanduskasvu, tööhõive, konkurentsivõime ja investeeringute eeldused. Need aspektid toovad esile majandus- ja rahaliidu tähtsuse ühtemoodi euroala liikmete kui ka selle väliste liikmete jaoks;

    arengu ettearvamatus nõuab, et euroala looks viivitamata õiged tingimused, sest praeguses globaliseerunud keskkonnas ei suuda ükski Euroopa riik üksi tagada oma tegevusvabadust. Sellel on suured tagajärjed majandus- ja rahaliidu juhtimisele ja poliitikale;

    majandus- ja rahaliit ei saa omaette püsima jääda. Algselt loodi see Euroopa sisemise avatud ruumi ja ühtse turu väljakujundamiseks. Lisaks eelarvedistsipliinile peavad EL ja liikmesriigid samal ajal välja töötama toetava majandus- ja sotsiaalpoliitika, mille abil edendada majanduskasvu ja tööhõivet kui õnnestunud konsolideerimise põhitegureid (1);

    majandus- ja struktuuripoliitikas, mida veel hiljuti peeti üldiselt riikide ainupädevuse valdkonnaks, on vaja teha põhjalikke muutusi, et tagada liikmesriikide vastastikune lähenemine paljudes valdkondades. Usaldamatuse ja pinge õhkkond tuleb asendada vastastikuse usalduse suurendamisega. Tugevam liit mõjutab kogu ühiskonda. Kõigil tasanditel tuleks tagada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga peetav dialoog.

    Eelkirjeldatud põhjustel kutsub komitee üles koostama Euroopa järgmisel õigusloomeperioodil viivitamatult tegevuskava pakiliste probleemide lahendamiseks.

    Selleks esitab komitee järgmised ettepanekud.

    I.

    Euroala tugeva valitsemis- ja juhtimisstruktuuri abil tuleb lõplikult välja kujundada majandus- ja rahaliit, mis tugineks järgmistele sammastele:

    i.

    rahandus- ja finantssammas, sh ELi juhitav täieõiguslik pangandusliit, et luua üleeuroopaline kapitaliturg, kaitstes samas maksumaksjaid liigse riskimise ja kontrollimatu maksejõuetuste eest;

    ii.

    majandussammas, mille raames võetakse arvesse liikmesriikide üha suurenevat omavahelist sõltuvust nii makro- kui ka mikrotasandil, et tugevdada otsustusprotsessi majanduspoliitikas, edendades nii majanduskasvu, tööhõivet, konkurentsivõimet, lähenemist ja Euroopa solidaarsust;

    iii.

    sotsiaalsammas, et võtta asjakohaselt arvesse majanduslike kohanduste sotsiaalseid tagajärgi;

    iv.

    poliitiline sammas, sh suurem vastutus ja demokraatlik õiguspärasus, et parandada usaldusväärsust ja usaldust.

    II.

    Viivitamata tuleb alustada tugeval investeerimisprogrammil põhineva tõelise Euroopa majanduskasvu ja tööhõive kavaga, mis tugineb fiskaalimpulsse andvatele avaliku ja erasektori investeeringutele. Tuleks tagada olemasolevate vahendite – eelkõige esimese ja teise majanduse juhtimise paketi ja Euroopa poolaasta – tasakaalustamine ja nõuetekohane rakendamine;

    III.

    Poliitilise Euroopa käivitamiseks tervikuna tuleb koostada ajakava ja korraldus, tehes seda ka institutsioonilise struktuuri analüüsi kaudu uue Euroopa konvendi kontekstis.

    IV.

    Käivitada tuleb majandus- ja rahaliidu teabevahetus- ja lihtsustamisstrateegia, mis oleks Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide ja kodanikuühiskonna ühine ettevõtmine.

    2.   Euroopa majandus- ja rahaliit – nurgakivi

    2.1

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et täieliku ja eduka majandus- ja rahaliidu mõju ulatub eelarve-, rahandus- ja panganduskokkulepetest kaugemale. Sihipärane juhtimine peaks inspireerima kodanikke ja ettevõtjaid uskuma ühisesse missiooni ja Euroopasse kuulumise tundesse.

    2.2

    Järgmised viis aastat on otsustavad, et töötada välja majandus- ja rahaliidu veel habras struktuur. See nõuab eelkõige vastutuse võtmist, avatust ja läbipaistvust. Selleks on vaja tõhusaid poliitikameetmeid ning üheselt mõistetavat selget sõnumit – ilma mingi kahetise jututa! – euroala liikmesriikide valitsustelt, nõukogult ja kõigilt teistelt ELi institutsioonidelt.

    2.3

    Nõustudes väljapaistvate Euroopa poliitikute üleskutsega, näeb komitee silmapiiril orientiirina poliitilist liitu (2). Kooskõlas nende väitega peab komitee poliitilist liitu mitte üksnes majandus- ja rahaliidu lõplikuks saavutuseks iseenesest, vaid ka saavutuseks tänapäeva globaliseerunud maailma laiemas rahvusvahelises kontekstis, mis paneb põhimõtteliselt proovile Westfaleni korra ja individuaalsete riikide regulatiivse pädevuse.

    2.4

    Tänapäeva globaliseerunud maailmas ei suuda ükski Euroopa riik üksi püsima jääda. Seetõttu saab riigi suveräänsuse tagada paremini ühises poliitilises ja majanduslikus raamistikus.

    2.5

    President Herman Van Rompuy aruandes „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” ning komisjoni 2012. aasta novembri ja detsembri vastavas teatises esitati tegevuskava projekt konkreetsete meetmetega samas suunas. Komitee väljendas selle üle heameelt (3). Põhiprobleem on see, et hoolimata märkimisväärsest edasiminekust tekitab ühisraha juhtimise ja valitsustevahelise majandusjuhtimise eraldamine ületamatuid pingeid. Komitee nõuab, et Herman Van Rompuy aruanne jääks järgmiste seadusandlike algatuste poliitiliseks aluseks.

    2.6

    Majandus- ja finantskriis on mõjutanud eelkõige euroala ning on toonud välja majandus- ja rahaliidu praegused piirangud. Nii näevad paljud eurot, Euroopa integratsiooni alust, eralduselemendina riikide ja kodanikuühiskonna vahel, mis seab ohtu liidu tuleviku. See ekslik seisukoht ei võta arvesse seda, et kriis – mis sai alguse üldiselt väljaspool euroala – oleks olnud tõsisem ilma ühtse rahata.

    2.7

    Riikide rühmade majanduslikud erinevused ja ebavõrdsus, mida on olnud näha 1991. aastast ja millega ei ole kunagi tegeldud, pidurdavad praegu integratsiooniprotsessi. Esile on kerkimas isegi ohtlikud lahkhelid ja taasnatsionaliseerumise suundumused.

    2.8

    Nii muutub tulevik ettearvamatuks. Märgid taastumisest annavad alust optimismiks ja hajutavad kriisi õhkkonna. Osaliselt seetõttu, et majandus- ja rahaliit ei ole veel lõplikult valmis ja Euroopa finantsturg on killustatud, on veel mõnda aega siiski oodata aeglast või mõõdukat majanduskasvu. Arvestades majanduse volatiilsust ja võimalikke tagasilangusi eelolevail aastail, hoiatab komitee muretu suhtumise eest neis küsimustes.

    2.9

    Nendes oludes olid hiljutised otsused – sealhulgas esimese ja teise majanduse juhtimise paketi ja pangandusliidu kohta – hoolimata piiratusest äärmiselt vajalikud ja kiireloomulised. Kahjuks tuginevad need uued juhtimismehhanismid suurel määral rohkem eelarve- ja stabiilsusaspektile kui murele inimeste pärast, mistõttu majanduskasvu- ja sotsiaalmeetmed jäeti välja. Lisaks toob pikk otsustusprotsess ja süsteemi keerukus liikmesriikides ja nõukogus kaasa vaikiva või avameelse vastuseisu, mille põhjuseks on poliitiline usaldamatus ja rõhuasetus riikide suveräänsusele. Selline olukord on ELile juba tekitanud majandus- ja sotsiaalkulusid ja halvendanud liidu rahvusvahelist positsiooni, mistõttu on raskuste ületamiseks ülitähtis suurendada usaldust.

    2.10

    Seepärast nõuab komitee tungivalt ELi järgmiseks õigusloomeperioodiks veenvat tegevuskava, kus esitatakse täpsete tähtaegadega edasised sammud, mis peavad keskenduma majandus- ja rahaliidu väljakujundamisele selges kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuste eesmärkidega. Käesolevas arvamuses pakutakse välja mõned sellise tegevuskava põhielemendid.

    2.11

    ELi diferentseeritud integratsioon, mida on eri poliitikavaldkondades juba edukalt rakendatud, peaks olema jätkuvalt keskne põhimõte. Paljud majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks vajalikest otsustest saab teha kehtivat õigust muutmata ja/või tõhustatud koostööga, samas kui teiste jaoks on vaja uut lepingut ja/või muuta olemasolevaid lepinguid. Sellised otsused võimaldaksid majandus- ja rahaliidu väljakujundamisel mahajäämusest üle saada ja rakendada rida kiireid meetmeid, jätmata hooletusse pikaajalisi perspektiive ja arvestades asjaolu, et ka euroalal on institutsioonilisel tasandil vaja tõelisi struktuurireforme paralleelselt eri riikides rakendatavate reformidega.

    3.   Esimesed sammud: tõeline majanduskasvu ja töökohtade loomise kava kehtivate õigusaktide raames

    3.1

    Esimene ja kohene samm Euroopa järgmise õigusloomeperioodi tegevuskavas oleks allkirjastada ja rakendada tõeline majanduskasvu, tööhõive ja stabiilsuse pakt, et edendada majanduse taastumist ja luua tingimused võla tagasimaksmiseks (Euroopa New Deal). See kava peaks sisaldama vähemalt järgmiseid punkte:

    Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi emiteeritavad eurovõlakirjad (osaliselt juba käivitatud projektivõlakirjadega), suurendamata riikide võlakoormust, et rahastada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ja projekte taristu-, tervishoiu-, haridus-, linnauuendus- ja keskkonnasektorites ning üleeuroopaliste võrkude valdkonnas. Sellised Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi sihipärased meetmed on signaal, et EL on aktiivselt võtnud endale kohustuse parandada erainvesteeringute finantskeskkonda (4);

    liikmesriikide avaliku sektori investeeringud, sh sotsiaalsesse sektorisse (5), et täiendada ELi avaliku sektori investeeringuid ühiste kokkulepitud parameetrite süsteemi kaudu, mis peaks koos õigete struktuurireformidega edendama ka erainvesteeringuid (golden rule);

    kokkuhoiupoliitika leevendamine või ajutine peatamine kriisi ajal, sest kokkuhoiupoliitika on majanduslanguse, nõudluse vähenemise ja töötuse suurenemise üks peamine põhjus ning on majanduse taastumist edasi lükanud. Teisisõnu tuleb tagada üleminek üksnes kokkuhoiult ühistele reformidele, mis võimaldavad jätkusuutlikku majanduskasvu, töökohtade loomist ja suuremat tootlikkust (6);

    majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas kokkulepitud lisameetmed, mis kaasatakse esimese ja teise majanduse juhtimise paketi ja fiskaalkokkuleppe rakendamisse;

    Euroopa poolaasta parem rakendamine: teel majandusliidu poole on nelja aasta eest algatatud Euroopa poolaastal asendamatu roll liikmesriikide majanduse lähenemises ja kohandamises. Kuigi see on pehme koordineerimismeetodi vili, võib see anda häid tulemusi. Samas tuleb seda õigesti rakendada ning see peaks olema läbipaistvam ja nõuetekohaselt teatavaks tehtud. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatus ja osalus tuleb tagada nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil;

    nõuetekohane vastavus riiklikele reformikavadele: juhtimine on äärmiselt tähtis. Seejuures on otsustava tähtsusega see, kuidas riiklikud ametiasutused selles suunas töötavad, ning selgelt tuleks esile tõsta seda, milliseid muudatusi vajaduse korral nõutakse. Kõik sidusrühmad peaksid läbi vaatama riiklike reformikavade elluviimise, sh riiklike ametiasutuste kvaliteedi aspektist, ja komisjon peaks nende elluviimist hoolikalt jälgima;

    liikmesriikide täielik vastutus: poolaasta protsess on praeguses vormis ikka veel liiga tehnokraatlik, mis pärsib selle elluviimist. Protsessi tuleks kaasata riikide parlamendid, kes poolaastat põhjalikult arutaksid, samuti sotsiaalpartnerid ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid (7).

    4.   Majandus- ja rahaliidu süvendamine ja väljakujundamine ELi järgmisel õigusloomeperioodil

    4.1   Rahandus- ja finantssammas

    4.1.1

    Kooskõlas euroala tugevama makromajandusliku juhtimisega tuleb rahanduspoliitikas täiendada Euroopa Keskpanga pädevust, et viia see võrdsele tasemele teiste keskpankade – mis asuvad väljaspool Euroopat ning Euroopa riikides väljaspool ELi ja euroala – pädevusega. See võimaldaks Euroopa Keskpangal muu hulgas toimida viimase instantsi laenuandjana ja võrdse osalisena rahvusvahelistes foorumites, arvestades samas ka panga täielikku autonoomiat. Euroopa Keskpangale tuleb tagada täielik suutlikkus hoida ära likviidsuskriis, et soodustada investeeringuid (VKEd).

    4.1.2

    Samas ei saa Euroopa Keskpanka üksi teha vastutavaks. Teel fiskaal- ja majandusliiduni on äärmiselt oluline täielik pangandusliit  (8). Valitsuste ja pankade järjekindlate sidemete tõttu tõrguvad liikmesriigid jätkuvalt loomast vajalikke poliitilisi ja majandustingimusi, mistõttu lükatakse kõige sobivamate ja tõhusamate otsuste langetamist edasi (9). See takistab ka Euroopa Keskpanga tõhusat järelevalvet kõikide pankade üle. Selline järelevalve peaks võitlema finantskillustatuse vastu, lõikama ära soovimatud sidemed riikide poliitika ja pankade vahel ning looma soodsaid võimalusi pankade piiriüleseks liitumiseks.

    4.1.3

    Läbirääkimistel nõukoguga pangandusliidu üle jõudis Euroopa Parlament edukalt kokkuleppeni edasiminekus ühtse kriisilahendusmehhanismi ja ühtse kriisilahendusfondi suhtes (10). Komitee toetab täielikult Euroopa Parlamendi seisukohta. Edaspidi langetatavad otsused peaksid aitama luua Euroopa ühendatud kapitaliturgu, mis oleks võrreldav USA kapitalituruga.

    4.1.4

    Samuti nõuab täielik pangandusliit hea struktuuriga ühtset kriisilahendusmehhanismi, ühtlustatud hoiuste tagamise skeeme liikmesriikides ja Euroopa stabiilsusmehhanismi, mis võimaldab otsest pankade rekapitaliseerimist (11). Sellega seotud otsustussüsteem peaks olema tõhus ja tagama kiire tegutsemise. Nende komponentide loomist ja elluviimist tuleb kiirendada.

    4.1.5

    Majanduse ja investeeringute stimuleerimiseks ainult pangandusliidust ei piisa. Vastupidavama Euroopa finantssektori saavutamiseks tuleb eelolevate aastate tegevuskavas keskenduda ka Basel III raamistiku täielikule rakendamisele, finantsstabiilsuse nõukogule ja lahenduste leidmisele läbikukkumiseks liiga suurte pankade jaoks kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepetega (G-20).

    4.1.6

    Volinik Michel Barnier' hiljuti avaldatud mahukas pankade ja finantsturgude seadusandlik pakett võib anda suure panuse finantsturgude nõuetekohasesse toimimisse Euroopas ja luua stabiilse ja usaldusväärse pangandussektori. See on reaalmajanduse jaoks tohutult oluline. Nõukogu viimased otsused selles vallas on vaid osaliselt liikunud soovitud suunas.

    4.1.7

    Piisav krediit on majanduse taastumise ja majanduskasvu ning arengu jaoks ülim prioriteet. See tähendab, et ELi õigusaktidega tuleb leida tasakaal panganduse jaoks rangete raamtingimuste tagamise ja operatiivse pangandustegevuse jaoks piisavate võimaluste edendamise vahel. See on vajalik eelkõige investeeringute soodustamise nimel, mis on majanduskasvu poliitikas asendamatu. On ilmselge, et väga tähtis on tagada piisavalt head tingimused idufirmadele ja VKEdele (12).

    4.2   Makromajanduslik ja eelarvesammas

    4.2.1

    Selles valdkonnas on vaevarikas arutelu Euroopa Ülemkogus siduvate majandusreformi lepingute teemal ühtlasi tähendusrikas kui ka pettumust valmistav (13). Komitee nõuab tungivalt, et komisjon arendaks edasi oma ettepanekut lepinguliste kokkulepete kohta, mis eeldavad põhjalikumat arutelu vormi, rahastamise ja demokraatliku õiguspärasuse aspektist (14).

    4.2.2

    Vastastikku heakskiidetud lepingute süsteemil põhinevad partnerlussuhted ja seonduvad solidaarsusmehhanismid aitaksid hõlbustada ja toetada kindlaid kohandamismeetmeid. Sellised kokkulepped edendaksid nii liikmesriikide vastutust ühises raamistikus kui ka reforme kõigis valdkondades, mis on seotud majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõivega. Kõik need kolm valdkonda toetavad ELi kui terviku sujuvat toimimist (15). Selline raamistik peaks aitama tagada ELi vastuse riigispetsiifilistele asümmeetrilistele šokkidele, mis oleks ELi solidaarsuse üks vorm.

    4.2.3

    Sedalaadi partnerlussuhted edendaksid elanike hulgas ühtekuuluvust ja usaldust, mis on otsustava tähtsusega, et ületada riikide suveräänsusega seotud probleemid. See aitab omakorda kaasa Euroopa ühtsusele, mis on hädavajalik alus selliste ELi vahendite väljatöötamise jaoks nagu euroala eelarve, Euroopa solidaarsusfond ja eurovõlakirjad.

    4.2.4

    Majandussüsteemide, sh maksusüsteemide lähenemine (16), millega kaasneb solidaarsusvahend, on võtmetegur riikide makro- ja mikromajanduslike erinevuste järkjärguliseks kaotamiseks. Isegi kui see nõuab aluslepingu muutmist, saab sellest vahendist ilmselt keskpikas perspektiivis majandusliku hüvitamise mehhanism, et tasakaalustada euroala riikide majanduslikke erinevusi ja nad majanduslikult integreerida. See võiks lõpuks saada euroala ühiseelarve osaks. Sel eesmärgil võiks kasutada ka struktuurifonde ja Ühtekuuluvusfondi.

    4.2.5

    Komisjon kui protsessi peamine osaline peab uues koosseisus võtma endale vastutuse teha seadusandlikke ettepanekuid kooskõlas meetodiga, mida järgis volinik Michel Barnier finantssüsteemi reguleerimiseks, valdkondades, kus arutelus on domineerinud seni liikmesriigid, et soodustada tulemuslikke diskussioone nõukogus konkreetsete ettepanekute põhjal.

    4.2.6

    Siiani on komisjon seda meetodit kasutanud liiga harva. Näited juhtudest, kus seda võiks kasutada, on suuremate majanduspoliitika reformide kavade eelnev koordineerimine, majandusreformi lepingud koos solidaarsusmehhanismiga, Euroopa võlalunastamisfondi ja euroala ühiste lühiajaliste riigivõlakirjade loomine. Kui need ettepanekud eeldavad aluslepingu muutmist, peaks komisjon seda euroala liikmetele selgelt väljendama.

    4.2.7

    Selline lähenemisviis sunnib nõukogu võtma nende ettepanekute suhtes seisukoha. See rõhutab läbipaistvust ja selgust erinevate poliitiliste seisukohtade osas ning sellest saab ainus meetod, kuidas üle saada valitsustevahelisest patiseisust praeguses struktuuris. Komisjon peab sellest nõuetekohaselt teavitama ka eri sidusrühmi, sealhulgas laiemat üldsust.

    4.2.8

    Seega on keskpikas perspektiivis makro- ja mikromajanduslikus poliitikas vaja euroala jaoks majandusjuhtimist (mida on olnud vaja alates Maastrichti lepingu aegadest), mis läheks praeguselt koordineerimismeetodilt, mis on siiani andnud kasinaid tulemusi, üle ühiselt otsustamise meetodile poliitilistes põhiküsimustes. Euroala ei saa endale lubada ühise rahaga jätkamist, säilitades samal ajal liikmesriikide eraldiseisvad majanduspoliitikad. Seetõttu tuleb need integreerida, muu hulgas ka Euroopa Keskpanga töö hõlbustamise nimel.

    4.2.9

    Ümberjaotusmehhanism asümmeetriliste šokkide korral: nimelt ei tohi (mitte ainult riikide, vaid ka kodanike) vastutuse põhimõtet lahutada solidaarsuse põhimõttest. Seetõttu tuleks piiratud ajaks võtta kõige haavatavamate elanikerühmade heaks konkreetsed meetmed. See vastutus hõlmab kõiki kodanikke ja kõiki riike.

    4.2.10

    Samamoodi tuleb hakata liikuma euroala asjakohase oma eelarve suunas, mis oleks kõigile ühiste eeskirjadega. See on ainuke viis minna üle ühisele fiskaalpoliitikale ja leevendada edaspidi ette tulevaid šokke. Selle rahastamise võib ette näha näiteks sihipärase maksuga, finantstehingumaksuga (tingimusel, et see laieneks kogu euroalale), süsinikumaksuga või ajutiselt maksebilansi ülejäägist, mis ületab 6 %, ning lõpuks ühiste võlakirjade emissiooniga.

    4.2.11

    Riigivõlg: tuleks luua mehhanism, mis, võtmata ära riikide vastutust võlakohustuste eest, ei jätaks seda finantsspekulatsioonide meelevalda. Riigivõlga võiks hoida järk-järgult konverteerituna maksimaalselt kuni 60 % osani (nagu tegi ettepaneku komitee (17)) või 60 % ületavas osas (vastavalt komisjoni ettepanekule võlalunastamisfondi kohta (18)) konsolideeritud võla kontol ja seda teenindaksid proportsionaalselt eri liikmesriigid. Teise võimalusena võiks valitsustevahelise lepingu abil luua euroala ajutise ühise lühiajalise riigivõlakirja fondi, mis võimaldaks emiteerida euroala lühiajalisi võlainstrumente ja kaotaks seega euroala valitsuste likviidsuskriisi riski. Et analüüsida ühise võlakirjade emiteerimise eri valikute eeliseid ja ohte, loodi spetsiifiliste volitustega eksperdirühm, kelle järelduste alusel peaks komisjon nüüd esitama konkreetse ettepaneku, milliseid instrumente kasutada ja millise aja jooksul.

    4.3   Mikromajanduslik sammas

    4.3.1

    Suurt tähelepanu vajavad ka mikromajanduse poliitikameetmed, eriti tööstuspoliitika ja valdkondlik poliitika, mis on määrava tähtsusega Euroopa majanduskasvu jaoks, kus ei saa jätkata tegutsemist hajutatult. Seega tuleb teha ühiseks mõned poliitikavaldkonnad (ja vastavad otsustusprotsessid), mis mõjutavad kaudselt riikide eelarvet, et välja jõuda komisjoni ja liikmesriikide jagatud arusaamani ja ühiste ettevõtmisteni eelkõige järgnevas:

    ühtse turu lõpuleviimine;

    soodsate tingimuste loomine, et ettevõtjad jääksid või tuleksid Euroopasse, eelkõige turu killustatuse kaotamise kaudu;

    ühine tööstuspoliitika (19), mis tugevdab olemasolevate, innovatiivsete ning jätkusuutlike majandusliku tulemuslikkuse saavutuste aluseid kogu Euroopas;

    ühine energiapoliitika, mis kahjuks puudub, kuid mis on ülitähtis võrdsete ja stabiilsete majandustingimuste jaoks ELis;

    laiaulatuslikud ühised taristuprojektid ja transpordipoliitika, et parandada ühenduvust;

    ettevõtjate maksustamise lähendamine;

    teenused, sh äriteenused;

    tööturg ja töötajate liikuvus;

    teaduspoliitika.

    4.4   Sotsiaalne sammas

    4.4.1

    Komitee nõuab tungivalt konkreetseid majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme meetmeid (20). Noorte tööhõive määr on jäänud ohtlikult madalaks. Komisjoni uus koosseis peaks koos liikmesriikidega võtma endale vastutuse parandada elu- ja töötingimusi:

    toetades töökohtade loomist ja idufirmasid;

    tehes ettepanekuid kohandusteks hariduspoliitikas kõikidel tasanditel kogu Euroopas, samuti vajaduse korral tervishoiupoliitikas;

    luues õiged tingimused piiriüleseks tööalaseks liikuvuseks;

    esitades maksuettepanekuid töökohtade loomise hõlbustamiseks;

    esitades ettepanekuid tarbijaõiguste tagamiseks;

    tagades soolise võrdõiguslikkuse;

    tehes sotsiaalseid investeeringuid (21).

    4.4.2

    Vaja on asjakohast sotsiaalset dialoogi kõikidel tasanditel. See tähendab, et tuleb ületada takistused, mis segavad tõhusaid konsultatsioone liikmesriikides ja liikmesriikide vahel. EL peaks olema suureks abiks eri riikide sidusrühmade kokkutoomisel, et arutada edukaid tavasid ja koostada kavad, kuidas luua paremad tingimused töökohtade loomiseks.

    4.4.3

    Kui Euroopa Liit, eelkõige euroala, tahetakse lõpule viia, siis ei tohi see eirata rakendatud majanduspoliitika sotsiaalseid tagajärgi, jättes need täielikult riikide kanda. Nii majanduslike kui ka sotsiaalsete meetmete puhul tuleb arvesse võtta mitte ainult stabiilsuspakti parameetreid, vaid ka ulatuslikumalt muid makromajanduslikke parameetreid (nt tööpuuduse määr, majanduskasvu määr, maksebilanss, tööhõivemäär, vaesusmäär, sissetulekute ja jõukuse jaotus jne). On võimatu tagada majandus- ja rahaliidu stabiilsust ilma euroala sotsiaalmehhanismideta, mis võimaldaksid toime tulla tõsise majanduslanguse ja/või tasakaalustamatuse tagajärgedega. Mõned neist võivad eeldada aluslepingu muutmist. Keskpikas perspektiivis võiksid need hõlmata järgmist:

    riiklike süsteemide täienduseks ühise töötuskindlustussüsteemi loomine, mis oleks võib-olla seotud euroala tööturu ja tööjõu liikuvuse jaoks ühiste eeskirjade loomisega;

    miinimumsissetuleku andmine teatud elanikerühmadele, kes elavad allpool vaesuspiiri, ning ühiste eeskirjade koostamine hoolekande ja toetuste valdkonnas.

    4.4.4

    Ühtlasi tuleks kodanike huvides ühiselt võtta veel muid poliitikameetmeid, mis soosiksid kodanike ühtekuuluvustunnet ja hõlbustaksid nende liikuvust. Need hõlmavad järgmisi meetmeid:

    kvalifikatsioonide ja diplomite vastastikune tunnustamine;

    euroalal ühiste avalike hüvede ja teenuste kvaliteet ja pakkumine, et tagada nende järjepidevus eelkõige kriisi ajal jne.

    4.5   Poliitiline sammas

    4.5.1

    Sellist ulatuslikku programmi saab ellu viia üksnes otsustusprotsessi vajaliku demokraatliku õiguspärasuse tingimustes. Respekteerides täielikult viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid edusamme, on komitee arvamusel, et hüppeline edasiminek järgmisel perioodil on võimalik üksnes siis, kui pööratakse erilist tähelepanu aruandluskohustusele, õiguspärasusele, demokraatiale, läbipaistvusele ja teabevahetusele.

    4.5.2

    Euroopas toimub üha teravam poliitiline debatt integratsiooniprotsessi üle. ELi tasandil peavad parteid selgelt piiritlema oma valikud, mis peavad arendama eri fraktsioonide seisukohti Euroopa Parlamendis ja aitama muuta Euroopa parteisid nähtavamaks. Üleeuroopalised valimised, mis hõlmavad piiriüleseid poliitilisi rühmitusi, tugevdaksid ja soodustaksid Euroopa arutelu vägagi.

    4.5.3

    Kaasvastutuse ja avaliku toetuse jaoks on vaja liikmesriikide parlamentide palju suuremat pühendumist Euroopa arutelule. ELi seadusandlikke ettepanekuid ja riiklikke reformikavasid tuleks parlamentides nõuetekohaselt arutada. Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel tuleks strateegilistes küsimustes kavandada interaktiivseid konsultatsioone, mis suurendaksid ka dünaamikat riikide parlamentide vahel.

    4.5.4

    Komisjon peaks kohaldama seadusandlike ettepanekute ja meetmete esitamisel võimalikult tõhusalt ühenduse meetodit, ka juhtudel, kus tal on liikmesriikidega jagatud pädevus. Nagu minevikuski, tasuvad ettenägelikkus ja julge pealehakkamine end ära.

    4.5.5

    Parlamentide ja/või kodanikuühiskonna palvel tuleks komisjon kutsuda liikmesriikide aruteludesse Euroopa küsimustes.

    4.5.6

    Euroopa Ülemkogu ja nõukogu koosseisud, eelkõige majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, on kesksed otsustajad ning aruandekohustuse ja õiguspärasuse jaoks peamised. Seepärast on vaja rohkem läbipaistvust, sest see vastab demokraatlikele nõuetele.

    4.5.7

    Nõukogu liikmed, kes esindavad riikide huve, nagu ka kaasotsustajad Euroopa tasandil, räägivad sageli kodus ja Brüsselis eri keelt, mis tekitab tavaliselt märkimisväärset segadust ja pärsib kokkuleppeid. Selline kahetine jutt ei ole vastuvõetav. Liikmesriigid peaksid kokku leppima ühistes poliitilistes sõnumites ja toetama neid kõigi otsustustasanditel.

    4.5.8

    Liikmesriigid on majandus- ja rahaliidu struktuuris nii subjektiks kui ka objektiks. On võimalik läheneda Euroopa metoodikale, säilitades samas riikide haldusmenetlused ja tavad, kuid see nõuab paljudes riikides suuri kohandusi. Usaldusväärsed poliitilised ja haldustavad osutuvad usalduse võitmisel määravaks.

    4.5.9

    Komitee rõhutab, et kodanikuühiskonnal on täita tema sageli alahinnatud roll ELi ja integreerituma euroala edasises struktuuris. On palju valdkondi, kus areng sõltub osaliselt või täielikult valitsusvälistest osalistest. Kodanikuühiskond peaks olema täiel määral kaasatud. Liiga paljudes riikides on kodanikuühiskond ikka veel kõrvale jäetud, samas kui kodanikuühiskonnale tuleb anda vajalikud vahendid, et võtta ühendust institutsionaalsete otsustajatega. Kodanikuühiskond peab võtma vastutuse ja peab osalema ELi otsustusprotsessis, et laiendada demokraatlikku alust. Ilma kodanikuühiskonna aktiivse pühendumiseta ei saa majandus- ja rahaliit kunagi edukalt valmis.

    4.5.10

    Eelkõige sotsiaalpartnerite küsimuses oleks üsna kasulik uurida konsensusmudeli – mida komitee tugevalt toetab – tulemusi liikmesriikides. Edendada tuleks tavade tutvustamist.

    4.5.11

    Komitee hinnangul on ilmnenud, et praegused eeskirjad ei ole piisavad ega ole toiminud oodatud viisil ning et valitsustevaheline tegevus ei ole olnud ega ole praegugi nende väljakutsete tasemel, millega on vaja majandus- ja rahaliidus toime tulla. Ei saa ka luua illusiooni, et kriisi vaibudes oleksid tormirajus rutakalt paika pandud stabiilsusmehhanismid piisavad selleks, et saaksime edasi minna ja teisi kriise vältida.

    4.5.12

    Ainus viis, kuidas vältida samasuguse olukorra kordumist, on muuta euroala toimimise eeskirju ja otsustusprotsessi, kujundades seda läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks:

    eurorühm tuleks teha euro eest vastutavaks eurorühma institutsionaliseerimise kaudu, et see saaks rääkida ühel häälel. Selleks, et euroala paremini valitseda, peaks eurorühmal olema õigus võtta kriisi korral vastu kiireid otsuseid ja sekkuda. See muudaks otsustusprotsessi demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks, alustades vetoõiguse kaotamisest;

    nagu on märgitud punktides 4.2.9 ja 4.2.10, tuleks järkjärgulise üleminekuprotsessi kaudu luua ümberjaotamismehhanism ja/või tõeline euroala eelarve, et tagada avalikud hüved, ressursside õiglasem jaotamine selleks, et toetada reformiprotsesse ja vähendada tasakaalustamatust riikide vahel, võimalus kehtestada ühine maksupoliitika jne;

    tagada tuleks ühtne esindus rahvusvahelistes organites;

    euroalasse kuuluvad Euroopa Parlamendi liikmed (europarlament) peaksid toetama selle valitseva organi tegevust ja selle üle hääletama; see oleks avatud ka teistele liikmetele, aga ilma hääleõiguseta.

    5.   Pikas perspektiivis: poliitiliselt ühtne Euroopa

    5.1

    Peale majandus- ja rahaliidu väljakujundamise, nagu on üldjoontes kirjeldatud, oleks järgmisel õigusloomeperioodil asjakohane alustada põhjalikku arutelu, kuidas muuta kogu ELi ja selle institutsiooniliste organite toimimine põhjalikumaks ning valida välja poliitikavaldkonnad, mis tuleks ühiseks muuta. Komitee arvates peaks see analüüs hõlmama allpool nimetatud aspekte.

    5.2

    Komisjoni töö allutataks Euroopa Parlamendi heakskiidule ja parlamendil võiks olla ka algatusõigus. Euroopa Parlamendi valimine võiks toimuda Euroopa parteide Euroopa nimekirjade alusel.

    5.3

    Et edendada nähtavust, demokraatlikku õiguspärasust ja võimude lahusust, kaotataks kahevalitsus Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni presidendi vahel, keda valiks Euroopa Parlament või rahvas otse, tingimusel, et muudetakse ka tema rolli. Praegune nõukogu võiks saada nn riikide senatiks, millel oleksid uued toimimiseeskirjad.

    5.4

    Mis puutub poliitikavaldkondadesse, kus ELil peaks olema pädevus ja/või kaaspädevus ja otsuste tegemise volitused, siis võiks nende hulka lugeda välispoliitika ja liidu rahvusvahelise rolli, sh ühtse esinduse rahvusvahelistes organites, kaitsepoliitika (neile, kes seda soovivad), energiapoliitika, teaduspoliitika, varjupaiga- ja sisserändepoliitika, standardite ja õiguste täitmise, sekkumisvõimu rikkumisi toime panevate riikide suhtes, nagu see on juba majandusküsimustes ja eelarveeeskirjade puhul.

    5.5

    Uue institutsioonilise süsteemi, mida ei saa teoks teha ainuüksi tõhustatud koostöös, ning Euroopa Parlamendi, nõukogu, Euroopa Komisjoni, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee rolli saaks kindlaks määrata uue konvendi kaudu, kelle töö peaks valmis saama enne 2019. aastat, kui toimuvad järgmised Euroopa Parlamendi valimised pärast 2014. aasta valimisi.

    6.   Teabevahetus ja lihtsustamine

    6.1

    Usalduse taastamisel on hea teabevahetus asendamatu. Komitee on veendunud, et parima teabevahetuse tagavad head poliitikameetmeid ja tavad, mis kajastavad kogu Euroopa ühiskonna jaoks pikaajalist perspektiivi.

    6.2

    Vaja on arendada ja muuta paremaks avalikkusega suhtlemist. Suhtlus äratab huvi, mis tekitab mõistmist. Seda õppetundi ei ole piisavalt arvesse võetud, milles tuleb süüdistada komisjoni ja liikmesriike. Kasutada tuleks kogu sotsiaalmeediaspektrit.

    6.3

    Majandus- ja rahaliitu ja selle valdkondi on sageli esitletud tehniliste struktuuridena. Tegemist ei ole tehniliste, vaid põhimõtteliselt poliitiliste valdkondadega, mis mõjutavad oluliselt iga kodaniku elu. Seda perspektiivi on siiski harva arutatud, rääkimata laiemalt tutvustamisest, mis seletab ka suuresti tohutut lõhet ELi ja tavakodaniku vahel.

    6.4

    Erinevad traditsioonid ja olukorrad näitavad päev-päevalt valusalt ühise majandus- ja rahaliidu keele puudumist, mis on vahel väga segadust tekitav ja kahjustab üldsuse toetust. Komitee on seisukohal, et komisjon on ainus võimuorgan, kes on tänu oma algatusõigusele ELi seadusandlusprotsessis võimeline pakkuma lahendust. Seda tuleb näha senisest poliitilisema komisjoni ja Euroopa Parlamendi vaatenurgast.

    6.5

    Kaasvastutavate osalistena on kodanikuühiskonnal ja sotsiaalpartneritel täita oma osa suhtluses, mida on seni sageli liiga vähe arendatud. Kodanikuühiskond ja sotsiaalpartnerid peaksid edastama kodanike ja ettevõtjate mured ametiasutustele ning peaksid tegema koostööd nende lahendamisel. Seisukohtade tutvustamine peaks toimuma mõlemas suunas.

    6.6

    Euroopa Liit ei tohiks enam jätta eluvõõra süsteemi muljet, millena näeb teda suur osa üldsust. Euroopa integratsiooni teeneid, konkreetseid samme ja kasu, mida see toob eelkõige investeeringute, töökohtade loomise ja tarbijate jaoks, tuleb kodanikele arusaadavalt selgitada. Nn uus Euroopa lugu peaks algama ühise teabevahetus- ja lihtsustamisstrateegiaga komisjoni ja liikmesriikide poolt, kes on parteide ja kodanikuühiskonna kõrval põhiosalised.

    Brüssel, 9. juuli 2014.

    Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

    Henri MALOSSE


    (1)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/336 „Euroalasse kuuluvate liikmesriikide majanduspoliitika”, raportöör: Thomas Delapina, punkt 1.6 (ELT C 133, 9.5.2013).

    (2)  Vt eelkõige Wolfgang Schäuble pöördumine Paulskirches 3. oktoobril 2011 ja Karlspreisis 2012. aasta mais ning Giorgio Napolitano kõne Euroopa Parlamendis 3. veebruaril 2014.

    (3)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/340 „Tihe ja toimiv majandus- ja rahaliit”, raportöör: Carmelo Cedrone (ELT C 271, 19.9.2013).

    (4)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/307 „Majanduskasvu elavdamine” (ELT C 143, 22.5.2012), arvamus ECO/334 „Kuhu suundub euro?” (ELT C 271, 19.9.2013) ja arvamus ECO/340 „Tihe ja toimiv majandus- ja rahaliit” (ELT C 271, 19.9.2013), raportöör: Carmelo Cedrone.

    (5)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus SOC/496 „Sotsiaalsete investeeringute mõju”, raportöör: Wolfgang Greif (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

    (6)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/336 „Euroalasse kuuluvate liikmesriikide majanduspoliitika”, raportöör: Thomas Delapina (ELT C 133, 9.5.2013).

    (7)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus EUR/006 „2014. aasta majanduskasvu analüüs”, raportöör: Evelyne Pichenot (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

    (8)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/339 „Pangandusliidu pakett”, raportöör: Carlos Trias Pintó (ELT C 11, 15.1.2013).

    (9)  Vt Euroopa Ülemkogu 19.–20. detsembri 2013. aasta järeldused.

    (10)  Vt nõukogu ja Euroopa Parlamendi 20. märtsi 2014. aasta kokkulepe ühtse kriisilahendusmehhanismi kohta.

    (11)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/333 „Krediidiasutuste maksevõime taastamine ja kriisilahendus”, raportöör: Lena Roussenova (ELT C 44, 15.2.2013) ja ECO/350 „Ühtne solveerimismehhanism”, raportöör: Daniel Mareels (ELT C 67, 6.3.2014).

    (12)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/347 „Pikaajaline rahastamine – finantsteenuste sektor”, raportöör: Michael Smyth (ELT C 327, 12.11.2013) ja arvamus ECO/365 „Pikaajaline rahastamine – järelmeetmed”, raportöör: Michael Smyth, kaasraportöör: Vincent Farrugia (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

    (13)  Vt Euroopa Ülemkogu 19.–20. detsembri 2013. aasta järeldused.

    (14)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused ECO/348 „Lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend/olulised majanduspoliitika reformikavad”, raportöör: David Croughan (ELT C 271, 19.9.2013) ja EUR/006 „2014. aasta majanduskasvu analüüs”, raportöör Evelyne Pichenot (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

    (15)  Vt ka eurorühma esimehe Jeroen Dijsselbloemi kõne samas toonis 17. veebruaril 2014 OECD seminaril Brüsselis „The Euro Area at the crossroads”.

    (16)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/336 „Euroalasse kuuluvate liikmesriikide majanduspoliitika”, raportöör: Thomas Delapina (ELT C 133, 9.5.2013). Järk-järgult tuleks arvesse võtta ka muid asjaomaseid maksuaspekte.

    (17)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ECO/307 „Majanduskasvu elavdamine”, raportöör: Carmelo Cedrone (ELT C 143, 22.5.2012).

    (18)  Vt COM(2012) 777 final/2.

    (19)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus CCMI/108 „Tööstuspoliitika (läbivaatamine)”, raportöör: Joost van Iersel, kaasraportöör: Enrico Gibellieri (ELT C 327, 12.11.2013).

    (20)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslik arvamus SOC/494 „Majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamine”, pearaportöör: Georgios Dassis (ELT C 67, 6.0.2014).

    (21)  See hõlmab ka inimeste vaesusest välja aitamist. Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus SOC/496 „Sotsiaalsete investeeringute mõju”, raportöör: Wolfgang Greif (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).


    Top