29.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/109

1.1

Komitee toetab komisjoni soovi parandada ühtse teenusteturu toimimist. On iseenesestmõistetav, et diskrimineerivad, põhjendamatud ja ebaproportsionaalsed nõuded tuleb kaotada. Komitee tervitab seepärast ka algatust avaliku halduse ajakohastamiseks nn ühtsete kontaktpunktide loomise abil. Haldusalane koostöö piiriülestes küsimustes väärib vaid heakskiitu. Seda koostööd tuleb samas laiendada ka poliitikavaldkondadele, kus küsimuseks on kohustuste täitmine.

1.2

Komitee on seisukohal, et komisjoni järeldused teenuste direktiivi mõjude ja teenustesektori toimimise kohta on ennatlikud. Direktiiv on kehtinud alles mõned aastad. Olukorra muudavad veelgi keerulisemaks tõsiasjad, et mitte kõik liikmesriigid ei ole direktiiviga ühtmoodi rahul ning et liikmesriigid peavad direktiivi oma õigusaktidesse üle võtma omal moel – neid aspekte teatises aga ei käsitleta. Teenustesektor on suur ja mitmetahuline, erinevate harudega sektor ning ühtse teenusteturu tõhustamine Euroopa õigusaktide abil võtab aega.

1.3

Teenuste direktiiv koostati vana lepingu raames, milles majanduslikud huvid olid veel siseturu kõige olulisem prioriteet. Lissaboni lepingus ei asetata enam muid huvisid majanduslikest huvidest allapoole, need on võrdväärsed. Oleks huvitav uurida, millised on vana lepingu kehtivuse ajal koostatud õigusaktide ja selleaegse kohtupraktika suhted uue lepinguga. Ühtse turu akti käsitlevas arvamuses soovitas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kontrollida töötajate lähetamist käsitleva direktiivi vastavust uuele lepingule. Oleks huvitav näha, kas selliste Euroopa Kohtu otsuste kontrollimine, mille puhul lähtuti siseturu ülimuslikkusest (vana artikkel 49), viib teistsuguse arusaamiseni.

2.1

Kuigi teenused moodustavad Euroopa Liidus olulise majandusliku jõu, on komisjon arvamusel, et teenuste turu potentsiaal ei ole veel täiel määral kasutust leidnud. Nii rõhutab komisjon oma teatises „Euroopa 2020. aasta strateegia”, et „teenuste direktiivi alusel tuleb luua avatud ja ühtne teenusteturg”, (1) ning kinnitab teatises „Ühtse turu akt” vajadust tugevdada ühtset teenusteturgu (2). Nii ühte kui teist on vaja, et aidata teenustesektori ettevõtetel kasvada ja kindlustada oma ülemaailmset positsiooni, mis lubaks neil luua veelgi enam töökohti.

2.2

Teenuste direktiivi vastuvõtmisega detsembris 2006 (3) ja selle järgneva rakendamisega alustati ühtse teenusteturu toimevõime parandamisega. Sellega lihtsustas komisjon õiguslikku raamistikku ja tühistas mõne õigusakti abil kogu ELis kehtinud sadu põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid nõudeid.

2.3

Teenuste direktiivis on kehtestatud „vastastikune hindamine” kui vastastikuse eksperdihinnangu andmise vahend. 2010. aastal andsid kõik liikmesriigid ning lisaks Liechtenstein, Norra ja Island hinnangu eelkõige teenustesektori ettevõtetele kehtivale ligi 35 000 õiguslikule nõudele. Seejuures oli tegu nii nõuetega, mis puudutavad ettevõtte asutamist (lubade süsteemid, territoriaalsed piirangud või kapitaliosaluse piirangud), kui ka piiriülese teenuste osutamisega seotud nõuetega (registreerimine, teavitamine või kindlustamiskohustus).

2.4

Kõige silmatorkavam järeldus, mida sellest protsessist saab teha, on see, et teatud teenustesektorites tuleb ühtse turu väljakujundamise nimel veel tööd teha. Komisjoni arvates on kõige suurem probleem selles, et õigusaktidega ei ole veel kõrvaldatud kõiki diskrimineerivaid tõkkeid ning mitte kõigis liikmesriikides ei ole lõplikult rakendatud kõiki seadusi nende tõkete eemaldamiseks ega kohaldata kõnealuseid õigusakte asjakohaselt. Lisaks kasutavat liikmesriigid ikka veel aktiivselt võimalust nö reserveerida teatavate teenuste osutamine kindlatele ettevõtjatele.

2.5

Ühtse teenusteturu edasiseks realiseerimiseks teeb komisjon ettepaneku võtta järgmise pooleteise aasta jooksul teatud meetmed, nagu:

Komisjon hindab teenuseosutajatele riiklikul tasandil kättesaadavate õiguskaitsevahendite tõhusust juhul, kui riiklikud ametiasutused rikuvad ühtse turu õigusi, ning teeb oma edasist tegevust käsitlevad otsused 2012. aasta lõpuks.

3.1

Komisjon väidab õigusega, et ühtne teenusteturg ei ole eesmärk iseenesest, vaid on vahend, mille abil parandada Euroopa ettevõtjate ja kodanike igapäevaelu kvaliteeti ja suurendada heaolu. Soovitav oleks kontrollida põhjalikumalt ühtse turu panust nende horisontaalsete eesmärkide saavutamisse. Teenuste direktiiv koostati vana lepingu raames, milles majanduslikud huvid olid veel siseturu kõige olulisem prioriteet. Lissaboni lepingus ei asetata enam muid huvisid majanduslikest huvidest allapoole, uue lepingu kohaselt on need võrdväärsed. Oleks huvitav uurida, millised on vana lepingu kehtivuse ajal koostatud õigusaktide ja selleaegse kohtupraktika suhted uue lepinguga. Ühtse turu akti käsitlevas arvamuses soovitas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kontrollida töötajate lähetamist käsitleva direktiivi vastavust uuele lepingule. Oleks huvitav näha, kas selliste Euroopa Kohtu otsuste kontrollimine, mille puhul lähtuti siseturu ülimuslikkusest (vana artikkel 49), viib teistsuguse arusaamiseni.

3.2

Seni läbiviidud hindamised on liiga tugevalt suunatud õigusaktidele endile ja seepärast on need olnud liialt „tehnokraatliku” iseloomuga. Nii näiteks võivad mõne liikmesriigi teatud elukutseid puudutavad eeskirjad olla väga põhjendatud asjaomaste teenuste soovitava kvaliteedi eesmärgil ning olla seega kodanike heaolu huvides. Kui sellist eeskirja peetakse piiriüleste teenuste vabal osutamisel takistuseks, ei tohi see tähendada, et antud „tõke” automaatselt kaotatakse. Sellisel juhul võivad tarbijate ja töötajate huvid olla määravamad kui majanduslike vabadustega seostuvad kaalutlused. Üksnes siis, kui tõke lähtub tõepoolest põhjendamatutest ja diskrimineerivatest alustest, tuleb see tõke kaotada.

3.3

Komitee on seisukohal, et komisjoni järeldused teenuste direktiivi mõjude ja teenustesektori toimimise kohta on ennatlikud. Direktiiv on kehtinud alles mõned aastad. Olukorra muudavad veelgi keerulisemaks tõsiasjad, et mitte kõik liikmesriigid ei ole direktiiviga ühtmoodi rahul ning et liikmesriigid peavad direktiivi oma õigusaktidesse üle võtma omal moel – neid aspekte teatises aga ei käsitleta. Teenustesektor on suur ja mitmetahuline, erinevate harudega sektor ning ühtse teenusteturu tõhustamine Euroopa õigusaktide abil võtab aega.

3.4

Dokumendis käsitletakse nii asutamisõigust kui ka piiriüleste teenuste osutamise vabadust, mis on kaks erinevat asja. Asutamisõigust puudutavad nõuded on eelkõige liikmesriigi pädevuses, majanduslike vabaduste raames piiriüleste teenuste osutamine tugineb aga ELi õigusaktidel. Liikmesriigid peavad leidma selles küsimuses õige tasakaalu.

3.5

Soovitav oleks ka sõnastada selge määratlus, mida kõike hõlmab piiriüleste teenuste osutamine ja millises suhtes on see teatises esitatud andmetega. Komisjon märgib, et teenuste direktiiv hõlmab ELi SKPst ligikaudu 40 %, samas kirjutab ta teatise teises punktis, et teenuste arvele langeb umbes 70 % ELi SKPst. Sellest võib jääda mulje, et piiriüleste teenuste osutamine moodustab teenusteturust enam kui poole, milles tuleb aga sügavalt kahelda.

3.6

Teatis sisaldab suhteliselt palju oletusi, mida ei ole võimalik kontrollida või mis on vähemalt vaieldavad ja millele komisjon toetub liiga kergesti. Punktis 5.1 käsitleb komisjon oma suuri ootusi toimekontrolli tulemuste suhtes. Toimekontrolli protsess on juba käimas koos liikmesriikidega – samas kui mõningad liikmesriigid just takistavad ühtse teenusteturu lõpuleviimist.

3.7

Teises peatükis väidab komisjon samuti, et teenuste direktiivi rakendamisest tulenev majanduslik kasu võib olla konservatiivse prognoosi kohaselt 140 miljardit eurot, mis tähendaks ELi SKP 1,5 % suurust kasvu. Need numbrid pärinevad Madalmaade majanduspoliitika analüüsi keskuse (Centraal Planbureau) läbi viidud uuringust, mis teostati veidi pärast teenuste direktiivi kehtestamist 2007. aastal – ajal, mil hiljem puhkenud kriis ei olnud veel õõnestanud teenuste direktiivi oodatava mõju ulatust. Ka siin näib olevat vaja teha mõningaid täpsustusi.

3.8

Mõningaid küsimusi tekitab ka kolmandas ja neljandas peatüki käsitletud, 2010. aastal teostatud vastastikuse hindamise protsessi hindamine. Komisjon kirjutab teatises, et „vastastikusel hindamisel on olnud liikmesriikides väga suur nö ühtse turu efekt”, ilma et selgitaks, milles see efekt seisneb. Kas see on võib-olla toonud kaasa liikmesriikide mõnede ametnikkondade aktiivsuse kasvu, ent milline on see efekt ja millised on selle konkreetsed tagajärjed ühtsele teenusteturule?

3.9

Komisjon ei väljendu selgelt ka Euroopa Liidu erinevate horisontaalsete eesmärkide võimaliku omavahelise hierarhia küsimuses. See väljendub muu hulgas ebaselguses liikmesriikide pädevuses rakendada üldsuse heaolust lähtuvalt eeskirju, millega võivad kaasneda piiravad mõjud. Neid pädevusi puudutavad küsimused väärivad laiemat ühiskondlikku arutelu, arvestades seejuures ka Monti aruandes nimetatud avalikkuse toetuse puudumist Euroopa projektile.

4.1

Komitee toetab komisjoni soovi parandada ühtse teenusteturu toimimist. On iseenesestmõistetav, et diskrimineerivad, põhjendamatud ja ebaproportsionaalsed nõuded tuleb kaotada. Komitee tervitab seepärast ka algatust avaliku halduse ajakohastamiseks nn ühtsete kontaktpunktide loomise abil. Haldusalane koostöö piiriülestes küsimustes väärib vaid heakskiitu. Seda koostööd tuleb samas laiendada ka poliitikavaldkondadele, kus küsimuseks on kohustuste täitmine (4).

4.2

Vastavalt teenuste direktiivile on kohustuslikud üksnes elektroonilised ühtsed kontaktpunktid. Mõnedes liikmesriikides on nendele lisaks sisse seatud ka füüsilised ühtsed kontaktpunktid. Nende puhul on ka tegu teist laadi, proaktiivse ja kaugemaleulatuva teenuste pakkumisega ettevõtjatele, kes soovivad alustada tegevust teiste liikmesriikide turgudel. Komitee on seisukohal, et sellised kontaktpunktid peavad olema lihtsalt juurdepääsetavad – ja mitte üksnes antud riigi ametlikus keeles – ning lisaks peaks olema e-registreerimise võimalus. Komitee on huvitatud, millised on erinevused neid eri lähenemisi kasutavate ettevõtjate kogemustes ja läbielamistes, ning palub komisjonil uurida, kas füüsilised kontaktpunktid saavutavad paremaid tulemusi ja kas neid hinnatakse kõrgemalt kui elektroonilisi kontaktpunkte.

4.3

Väide, et teenustesektor kuulub kõige innovatiivsemate ja dünaamilisemate sektorite hulka ning omab niisiis potentsiaali suure panuse andmiseks uude majanduskasvu, vajab samuti mõningast korrigeerimist. Loomulikult annab teenuste direktiiv olulise positiivse panuse ELi tööhõive arengusse ja kvaliteetsete töökohtade hulk on märkimisväärselt suurenenud. Ent suur osa teenustesektori „uutest” töökohtadest moodustavad vähese kvalifikatsiooniga, rutiinsed ja halvasti tasustatud töökohad. Selline nähtus nagu töötavate vaeste rühma suurenemine, mida mitmetes uurimustes seostatakse just nende uute teenustega, ei aita parandada Euroopa kodanike heaolu.

4.4

Teenuste osutamise vabadus ei ole sama mis töötajate vaba liikumine. Siiski nähtub erinevatest uuringutest, et teenuste osutamise vabaduse varjus toimub pidev töötajate värbamine. Võidelda tuleb piiriüleste teenuste vastu, mille ainus eesmärk on odava tööjõu värbamine. Kui tegu on töötajate piiriülese värbamisega, siis tuleb täiel määral rakendada töökohajärgse riigi eeskirjade kohaldamise põhimõtet. See on vajalik nii töötajate kui ka usaldusväärsete tööandjate huvide kaitsmiseks ning ebaausa konkurentsi ärahoidmiseks, mis tuleneb näiliste füüsilisest isikust ettevõtjate kasutamisest või muul viisil riigis kehtivatest töötingimusi reguleerivatest eeskirjadest kõrvale hoidmisest.

4.5

Töökohajärgses riigis teostatavat kontrolli seal kehtivate töötingimuste üle ja nendest kinnipidamise nõudmist ei tohi Euroopa Liit pidada ühtse teenusteturu toimimise „takistusteks” või „tõketeks”, välja arvatud juhul, kui selliseid tavasid rakendatakse konkurentsi pärssimiseks. See ei puuduta mitte üksnes töötajate kehtivaid põhiõigusi, mida tuleb austada, kollektiivlepingutest kinnipidamise kontrollimine on ka usaldusväärsete tööandjate huvides. See ei kehti mitte ainult suurtele rahvusvahelistele ettevõtetele, vaid on ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huvides. Registreerimis- ja teavitamiskohustus, mis on vajalikud kontrollimaks neist põhiõigustest kinnipidamist, on piiriüleste teenuste osutamisega seotud kohustuste elementaarsed osad. Liikmesriikidevahelise koostöö parandamine selles valdkonnas on kõigi asjaomaste osapoolte huvides ja tuleb piiriüleste teenuste osutamisele üksnes kasuks.

4.6

Komisjon nendib oma teatises, et piiriüleste teenuste osutamise ulatus Euroopa Liidu majanduses on väiksem kui riiklike teenusesektorite osakaal majanduses. Paljud teenused on kohaliku iseloomuga, seotud konkreetse kohaga ning pika vahemaa tagant ei ole neid lihtne hallata. Komisjon ütleb selle kohta küll midagi möödaminnes, ent see märkus ei ole vastavuses kõnealuse aspekti ulatuse ja olulisusega. Ka komisjoni teatises toodud näited ei too selgust komisjon kavadesse. Pigem näib, et tegu on piiratud arvus liikmesriikides aset leidnud juhtumitega, kus teenuste direktiivi ei ole ilmselt õigesti rakendatud, ja mitte direktiivis endas sisalduvate põhimõtteliste puudujääkidega.

4.7

Komisjon keskendub eelkõige konkurentsile, kuna see peaks looma tarbijatele eeliseid muu hulgas suurema valiku ja hinna osas. Ent tarbijad vajavad ka teisi teenustega seotud olulisi aspekte, nagu näiteks ohutus, kindlus, kvaliteet, hinna läbipaistvus, ausad lepingulised tingimused, selge ja arusaadav teave ning raha tagastamise garantii, kui osutatud teenused ei ole piisavad. Vaja on ka valdkondlikke õigusakte, et hoida ära tarbijate õiguste kahjustamist, nii nagu juhtus energiaturu ja telekommunikatsioonituru liberaliseerimisel.

4.8

Illegaalse töötamise vältimiseks, teenuste kvaliteedi tagamiseks ja teenuste osutaja poolt lepingu täitmata jätmisel õiguskaitse võimaldamiseks on vaja, et iga sektori tunnustatud spetsialistid oleksid kantud avalikkusele juurdepääsetavasse registrisse. Registreeritud teenuseosutajate kvalifikatsioonid peavad vastama kehtestatud tingimustele ja nende registreeritud teenuseosutajate oskusi tuleb kontrollida teatud aja tagant. Kui tarbijatel on võimalik sellisel usaldusväärsel viisil teha kindel ja vastutustundlik valik, siis kasvab ka usaldus siseturu vastu.

4.9

Teatise juriidilises osas nõutakse korduvalt õiguskaitsevahendite loomist teenuseosutajatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. See on liialt ühepoolne lähenemine. Antud kontekstis loodavad õiguskaitsevahendid ei peaks olema üksnes ettevõtete käsutuses, vaid neid peavad saama kasutada ka tarbijad ja töötajad.

4.10

Liikmesriikide õigusaktidest tulenevaid tõkkeid, mida komisjon nimetab teatise punktis 5.2, ei saa ega tohi vaadelda üksnes teenuseosutaja seisukohast lähtuvalt. Reserveeritud tegevusalad, kapitalikohustus ja kindlustamiskohustus põhinevad ka ühiskondlikult kehtestatud kvaliteedinõuetel. Lisaks tagavad sellised nõuded nii tsiviilvastutuse kui ka tarbijatele ja töötajatele õiguskaitse kättesaadavuse.

4.11

Eeskirjade kontrollimise ja nendest kinnipidamise jälgimisega tegelevad ametkonnad ja asjaomased institutsioonid viitavad pidevalt varifirmade kasutamisele piiriüleses kaubanduses. Sellisel juhul kasutatakse ühtset teenusteturgu ära, et hoiduda või hiilida kõrvale mitmete riikide õigusaktidest ja eeskirjadest. Sama probleem esineb seal, kus kasutatakse väga suurel määral füüsilisest isikust ettevõtjate staatust, ent samas on tegelikult tegu näiliste füüsilisest isikust ettevõtjatega. Komitee soovitab komisjonil täiendavalt analüüsida kõnealust konkurentsi moonutamise vormi, mis on kahjulik eelkõige usaldusväärsetele ettevõtetele – nii suurtele kui ka väikestele, ning võtta vajadusel asjakohaseid meetmeid.